Jaapani koomiksikunstnik Kinichi Hagimoto töötab laval, tegutseb emcee ja jälgib Jaapani pesapalliliidule kuuluvat amatöör pesapalli meeskonda Ibaraki Golden Golds.
Itsuji Itao töötab Jaapani koomiku ja näitlejana. Ta esineb duo 130R-iga ja oli kunagi osa kesklinna toodetud programmist. Ta ilmub sageli oma batsu segmentidesse.
"Nicho Kenjuu' manzai paar, mis Yoshimoto Kogyoga, moodi juunis 1993 ja debüteeris NSC Osaka kooli 12. kursusena. Nende ühise nimi on 'Nichoken.' Nad võitsid 2003. aasta M-1 Grand Prix finaali ning 2014. aasta Nissin Foods THE MANZAI võistluse. Nende ametlik nimi on '2chō Kengun', kirjutatud ingliskeelsetes tähtedes, mitte hiina tähekirjades 'Nichō Kengun.'"
Hisaya Morishige, jaapanlane ja koomik, sündis Osakas Hirakatas. Pärast Kitano põhikooli lõpetamist läks ta edasi Waseda ülikooli. Esmalt astus ta lavale näitlejana, hiljem liitus NHK-ga Manchukuos paikneva diktorina. Tema läbimurre kinos tuli läbi nööri Humoorikad osad, eriti Toho toodetud sarjad "Ettevõtte president" (Shachō) ja "Station Front" (Ekimae). Oma karjääri jooksul esines ta peaaegu 250 filmis, mis hõlmasid nii kaasaegseid seadeid kui ka jidaigeki perioodi tükke. Teatri juhatusel pälvis ta tunnustuse Tevye kujutamise eest Jaapani lavastusel "Viiuldaja katusel". Morishige esines ka arvukates teledraamades ja erisaadetes ning 1975. aastal sai temast vestlussaate "Tetsuko tuba" avakülaline. Ta oli aastaid Jaapani näitlejate liidu esimees ja 1991. aastal austas keiser teda Kultuuriordeniga.
Frankie Sakai, keda sündis 13. veebruari 1929. aastal Kagoshima prefektuuris Kagoshima linnas Masatoshi Sakaina nimega, oli jaapani koomik, näitleja ja muusik. Ta õppis Keio Ülikoolis, lõpetades õigusteaduse teaduskonna ning jagas õpinguaastaid klassiõpilaste Shōichi Kozawa ja Takeo Katoga. Ülikooliaegadel mängis ta alates 1946. aastast USA sõjaliste laagrite bändis 'Six Lemons' trumme. Sakai võttis nime ‘Frankie’ kasutusele, et paremini suhelda publikuga ning 1954. aastal asutas ta ansambli 'Frankie Sakai and City Slickers,' esitades Spike Jonesi inspireeritud paroodiamuusikat. Jaapani okupeerimise ajal alustas Sakai oma karjääri esinedes Ameerika väe laagrites muusika ja komöödiaga. Ta siirdus näitlemisele pärast Bunsaku Banjo'ga kohtumist, mängides filmikomöödias nagu Makuto Taiyo Den (1957) ja *Shachō and Ekimae* sarjas. Tema roll Makuto Taiyo Denis tõi talle 1957. aastal Parima Näitleja Sinise Paelauhind. Ta aitas endale nime slapstick-komöödias, kuid hiljem laiendas oma repertuaari ka emotsionaalsemate rollidele. Sakai osales 1946. aastal ka balleti etenduses asendusnäitaja rollis. Ta esines erinevates žanrites, sealhulgas sotsiaalsetes probleemidramaades nagu *Watashi wa Kai ni Naritai* ja kaiju eiga *Mosura*. Frankie Saki töökohus ulatub komöödia ja filmikunstist kaugemale. Ta esines muusikalides nagu Kimi mo shusse ga dekiru ning mängis tõsistes draamades, näiteks I Want to Be a Shellfish 'is. Ameerika publik mäletab teda Lord Yabu rolli poolest teleseriaalis Shōgun (1980ndad), ning mängis Tokugawa Ieyasut aastal Onna Taikōki (1981) ja Nagasaki Enkit aastal Taiheiki (1991). Tal oli sügav huvi traditsioonilise jaapani kunsti vastu, eriti ukijo-e trükiste vastu, ning ta kogus neid ning produtseeris filmi Sharaku (1995), mille režissöör, kaasautor ja peaosas mängija ta ise oli. Sakai loetses teatrist Osaka Kunstiülikoolis alates 1967. aastast ja sai professoriks aastal 1974. Talle anti 1994. aastal Violettriba medal tema panuse eest. Frankie Saki suri 10. juunil 1996. aastal maksafunktsiooni rikke tõttu.
Esindaja näitleja ・ Koordinaator ・ Komöödia juhatuse liige Haruhisa Kawada Nn poiste meelelahutuse avamine Kodu Sulge Kodu あ Rohkem Õpetaja Kodu Tuntud ja ilus taevas Sulge Kodu JAPANESE Kodu Vanemate hiljutised postitused 評価 Kodu Kodu Kodu Kodu Enne sõda Tokyo Yoshimoto keskus Sulge kodu Äri Kodu Kodu Kodu Kodu Kodu Kodu Kodu Kodu
Jaapani koomik, näitleja ja laulja Enoken (エノケン), sündinud 11. oktoobril 1904. aastal Tokyos Aoyama linnaosas, oli laialt tuntud kogu Jaapanis. Tema nimi oli 榎本健一. Ta alustas karjääri laval Asakusas 1920ndatel, algselt kooripoiss ooperis 'Carmen' märtsis 1922 Kinryu saalis. Alates 1919. aastast oli ta näitleja 柳田貞一 õpilane 'Konishi Grand Opera's'. Tema vanemad olid riisikrõpsupoodi omanikud, ja spontaanne riisigraanulite söömise akt nagu ahv umbes 1923. aastal viis ta komöödi teele. Enokeni koomiline stiil ühendas endas laulmist, tantsimist, akrobaatikat ja improviseeringuid. Ta mõjutas oluliselt Tokyo teatrit II maailmasõja eelsel perioodil oma lavashõudade, raadiosaadetega ja filmirollidega. 1923. aasta Kanto suurt sündmust pärast jäukas ta oma keskpunkti koomilisele teaterile ning esitas koos sõpradega koomilisi sketše Kyotos. Ta liitus 1929. aastal Casino Folies trupiga, saavutas populaarsust oma kiirkäivitava ja mõttetuse huumoriga ning asutas samal aastal lühikeseks ajaks 'Casino-Fourlee'. 1930. aastal asutas ta oma trupi, Enoken Gekidan. Ta mängis 1934. aastal Kajirō Yamamotol lavastatud Enoken no Seishun Suikoden peaosalist, saavutas rahvusliku populaarsuse ning hiljem esines esimeses kõnevõimalusega filmis, Enoken no Seishun Suito-den (1940). Ta tegi koostööd režissööridega Kajirō Yamamoto, Nobuo Nakagawa ja Akira Kurosawa filmides, sealhulgas astudes üles Kurosawa Tiigriküüs 'is. Tema energilised liigutused laval olid tema esituste eraldi tunnusmärgiks. Enoken jäi Teise maailmasõja eelse ja -järgse perioodi jooksul populaarseks koomiliseks näitlejaks, sageli mängides ajaloolistes draamadades ja samuraide draamades, parodeerides Jaapani ajaloolisi tegelasi nagu Kondō Isami ja Sakamoto Ryōma. Ta esines ka teistes tuntud filmides, nagu Enoken no Chakkari Kinta , Enoken no Hokkai-bo ja Son Goku . Ta salvestas Polydorile palju laule, tõlgituna populaarseid džässilaule ja välismaiste lugusid muudetud sõnadega. Teda peeti "Koomia kuningaks" ning tema ajastut tuntakse sageli kui 'Enoken-Ryūpa' Kokawa Ryūpaga koos. 1960. aastal autasustati teda Violetse Lindi medaliga. Kahjuks viis tema parema jala nekroos 1950ndatel amputatsioonile ja piirandas tema karjääri, kuigi ta naasis lavale 1963. aastal Shinjuku Koma Teatris proteetilise jalaga. Ta suri 7. jaanuaril 1970. aastal 65-aastaselt maksapuudulikkusse, pärast insuldi, mis tekkis Taiwani turneel pettmise tagajärjel. Tema panus Jaapani meelelahutuses on säilinud NHK arhiivis.
Makoto Fujita, kelle sünninimi oli Makoto Harada, oli Jaapani näitleja. Ta sündis Tokyos Ikebukuro linnaosas, tummfilmistaari Rintarō Fujima pojana ja alustas 1952. aastal koomikuna töötamist.
Masaaki Sakai, tuntud meelelahutaja Tokyost, tähistatakse kogu Jaapanis. Inglise keelt kõnelevate vaatajate jaoks on ta enim tunnustatud telesarja "Ahv" peaosatäitjana.
Pinko Izumi, tuntud ka ピンクイズミ nime all komediaveebisaitidel, on Jaapani näitleja ja laulja, sündinud Sayo Takemoto nimel Nihonbashi linnaosas Tokyos 11. septembril 1947. Ta käis Tokyo Metropolitan Higashi-Shinagawa Second Elementary School'is ja Shinagawa Municipal Hino Middle School'is, enne kui lahkus 1966. aastal Japan Music High School'ist. Tema karjääri algusaeg sai alguse kayo enkagakusha (laulja ja jutlustaja) Mari Misaka nime all, tema mentoriks oli Makoto Maki. Selle perioodi jooksul töötas ta kabaree klubides, kus koges raskeid olusid, sealhulgas ahistamist ja publiku häirimist. Izumi üleminek telekavadesse toimus 1975. aastal, kui tema lõbus keelitusstiil viis rollini reporterina telesaates Television Sanmen Kiji Weekender , misjärel muudeti tema nimeks Pinko Izumi. Tema esimene reportaaž puudutas siga seksuaalset käitumist ning ta võitis kiiresti kuulsust, mis viis TBS režissööri Nobuichi Kamikata poolt televisioonidramaatessesse kutsetele. Samal aastal debüteeris ta näitlejana filmis Kobe International Gang ja mängis oma esimeses draamas Hanafubuki Hashigo Kazoku . 1977. aastal andis ta välja debüütalbumi “Airen Chō” (Melanhoolne Liblikas), mis saavutas mõõdukat edu, jõudes Oriconi edetabelis 37. kohale ja müütes 109 000 eksemplari. Ta on avaldanud pikaajalist soovi esineda NHK Kohaku Uta Gassen 'is, saavutades selle eesmärgi lõpuks 2014. aastal. Pinko Izumi karjäär on kestnud aastakümneid ja hõlmanud erinevaid rolle televisioonis, filmis ja laval. Eriliselt tuntakse teda Fuji rolli poolest 1983–1984. aastal NHK taiga draamas Oshin , mille eest ta pälvis suure tunnustuse. Ta on sageli esinenud Bridda Sugita töödes, järgides Oshini stsenaariumi autori kiitust. Ta mängis filmides Sanga Moyu (1984), Inochi (1986) ja Onna Taikoki (1981) Asahi no kata rolli. Alates 1990. aastast on ta olnud põhitäht Wataru Seken wa Oni Bakari s, mängides Kojima Satsuki rolli. Samuti esines ta aastatel 2001–2024 seriaalis Onna to Ai to Mystery ja kehastas Kaneko Akikot Blackjack ni Yoroshiku s (2003) ning Kato Kimiet Misora Hibari Tanjo Monogatari s (2005). Ta mängis filmis Old Car (2023) ja on kavas esineda filmis Zagin de Shisu! (2024). 1989. aastal abiellus ta gastroenteroloog Motoe Kabemotoga. Tema panus Jaapani meelelahutuses said tunnustuse 2019. aastal Kultuuriaffääride Komissari auhinnaga ja Teise klassi Päikesetõusu orjentaalsusega, kuldsete kiirtega ja Roosikettaga.
Takeshi Kitano, tuntud ka kui Beat Takeshi (sündinud 北野 武), on jaapani meelelahutaja, kelle mitmekülgne karjäär hõlmab komediat, näitlemist, televisiooni ja filmi. Ta sündis 18. jaanuaril 1947 Tokyo Itabashi linnaosas ja kasvas üles Adachi linnaosas. Tema isa, Kikujiro Kitano, oli maalikunstnik ning ema nimi oli Saki Kitano. Kitano käis mitmes koolis, sealhulgas Umejima esimeses algkoolis, neljas keskkoolis ja Tokyo Metropolitan Itabashi gümnaasiumis. Ta õppis lühikest aega Meiji Ülikoolis mehaanikatehnikat, kuid lahkus sealt 19-aastaselt. Enne kuulsust saavutamist töötas ta erinevates ametites, sealhulgas elevatöötajana Asakusa France-za stuudios, komme müüjana ja lammutajana. Kitano koomilist teekonda alustati tõsiselt 1973. aastal, kui ta moodustas Kiyoshi Kanekoga (Beat Kiyoshi) komediopaari Two Beat. Two Beat võitis kiiresti populaarsust 1980. aastate alguses toimunud stand-up’i komöödia buumi ajal, tuntuledes oma satiirilise ja terava musta huumori poolest, mis puudutas sageli sotsiaalseid küsimusi. Nad esinesid telesaadetes nagu THE MANZAI ja Ore-tachi Hyōkinzoku . Teda peetakse koos Hitoshi Matsushima ja Tamoriga Jaapani “Koomia Suur Kolmik” hulka. Kitano juhendas ka populaarset mängusaadet Takeshi's Castle aastatel 1986–1990, mille vaatajaredel sai tippnäitaja 24,7% ja mida hiljem edastati USA-s nime all Most Extreme Elimination Challenge . Koomediast kaugemale liikudes alustas Kitano näitlemist ja režissöörina karjääri. Ta mängis Nagisa Ōshima filmis *Häid jõule, härra Lawrence* aastal 1983. Oma debüütfilmirežissöörina valmis tal aastal 1989 *Vägivallane politseinik*, ning ta jätkas filmide kirjutamist ja režissöörimist. Aastal 1997 pälvis ta Veneetsia filmifestivalil prestiižse Kuldse Lõvi auhinna filmi *Hana-bi* eest. Kitano lõpetas oma "Outrage" kriminaaltriloogia oktoobris 2017 filmiga *Outrage Coda*. Tema karjääri jooksul on ta pälvinud arvukalt autasusid, sealhulgas Prantsuse Kunstide ja Kirjanduse ordeni (komandör) aastal 2010, Au Legiooni (ohvitser) aastal 2016 ning Tõusva Päikese ordeni kiirtega aastal 2018. Ta oli abielus Michi Nakamoriga aastast 1980 kuni nende lahutuseni aastal 2019.
Tony Tani, keda sündis Tokyos Ōtani Shōtarōna 14. oktoobril 1917, oli jaapani meelelahutaja, kes tegutses peamiselt 1950ndatel. Kuigi tema sünnikoha kohta on arusaamatusi Jaapanbridge Komachomachi ja Ginza vahel, käis ta hiljem aastal 1931 Tokyo Prefektuuri Kolmandas Keskkoolis, kust lahkus 1933. aastal. Ta teenis Jaapani Keiserlikus Armees aastatel 1938–1940. Liitlassõdade ajal töötas Tani okupatsioonivõimude ja Ameerika Punase Risti jaoks, korraldades etendusi ja seades üles jaapani meelelahutajaid. Tani võitis populaarsust 1950. aastate alguses džässkontserdil pidajana. Tema lavapersona oli ülepingestatud ja energiline, kombineerides arhaalseid sõnu loosungite ja pidžininglise keelega, mida sageli kutsuti 'Tony inglise' või 'Tony-nglish'. Ta kasutas androgüünseid prille, õhukest vuntsi, läikivaid kostüüme ja paruka, et luua oma eripärane välimus, ning kuulutas end kuulsalt 'Numbrüks Üks Kõrgeim Poiss'. Tema satiir keskendus Ameerika ideedele Jaapani inimeste kohta, samuti USA okupatsiooni mõju kohta Jaapani kultuurile; džässiesinemisi ja Ameerika stiili jäljendamist satiiris. Tani ainulaadne stiil sisaldas sorobani (jaapani abakuse) kasutamist rütmiinstrumentina, noolates Jaapani sõjajärgset majanduslikku keskendumist. Ta kasutas ka fraase nagu “saizan-su,” “okonba,” “katei no jijō” ja “bakka ja nakarō ka.” Varasemal 1950ndatel elas Tani oma professionaalse elu tipus, olles raadioprogrammide pidža ja tantsukohtade külaline. Alates 1962. aastast saavutas ta laiemat tunnustust telesaate 'Abeok Kyōgassen' juuhüüdjana. Kuid oluline muutus toimus 1955. aastal, kui tema vanim poeg rööviti, mis viis tema populaarsuse languseni. Sotsiaalsed kriitikud nägid temas Ameerika "koloniseerimise" sümbolit ja mõned vaatajad hakkasid kritiseerima tema iroonilist stiili. Vaatamata sellele püüdis ta oma karjääri hiljem taaselu anda, jätkates lavategevust 1986. aastal Yongu Sōsuke kavandatud plaanide järgi. 1987. aastal andis Eiichi Ohtaki välja albumi This is Mr. Tony Tani , kus olid esitatud tema naljakad muusikaline salvestised. Tani suri 16. juulil 1987, jättes maha pärandi, mis hõlmab manga looja Fujio Akatsukat, kes põhines tema kujul Iyami tegelaskuju, ja inspireeris tegelast 2011. aasta Pokémoni episoodis.
Albaania
1
Armeenia
2
Argentina
36
Austria
27
Austraalia
52
Aserbaidžaan
1
Bangladesh
1
Belgia
13
Bulgaaria
57
Benin
2
Boliivia
1
Brasiilia
27
Valgevene
2
Kanada
125
Kongo Demokraatlik Vabariik
3
Šveits
17
Elevandiluurannik
1
Tšiili
15
Kamerun
1
Hiina
8
Colombia
4
Kuuba
4
Tšehhi
7
Saksamaa
188
Taani
17
Dominikaani Vabariik
1
Alžeeria
2
Ecuador
2
Eesti
5
Egiptus
10
Hispaania
74
Etioopia
1
Soome
15
Prantsusmaa
214
Ühendkuningriik
365
Gruusia
1
Ghana
3
Kreeka
18
Guatemala
1
Horvaatia
2
Haiti
1
Ungari
7
Indoneesia
23
Iirimaa
31
Iisrael
10
India
47
Iraak
3
Iraan
6
Island
4
Itaalia
136
Jamaica
1
Keenia
3
Lõuna-Korea
20
Kasahstan
3
Liibanon
5
Sri Lanka
1
Leedu
1
Läti
1
Maroko
17
Myanmar (Birma)
1
Malta
1
Malawi
2
Mehhiko
28
Malaisia
7
Nigeeria
19
Nicaragua
2
Holland
2
Norra
12
Nepal
3
Uus-Meremaa
9
Peruu
2
Filipiinid
35
Pakistan
7
Poola
8
Portugal
7
Katar
1
Rumeenia
1
Serbia
4
Venemaa
9
Saudi Araabia
4
Rootsi
101
Singapur
3
Sloveenia
4
Slovakkia
2
El Salvador
1
Süüria
1
Tai
2
Tuneesia
4
Türgi
5
Taiwan
1
Ukraina
11
Uganda
7
Ameerika Ühendriigid
213
Uruguay
4
Usbekistan
1
Venezuela
5
Vietnam
1
Lõuna-Aafrika Vabariik
3
Zimbabwe
1
Jaapanil on üks maailma eripärasemaid komöörikultuure, kus tegutseb lai valik esitajaid televisioonis, stand-up-stiili komöödias, manzai's, conte's, rakugo's, filmis, teatris ja digitaalses meelelahutuses. Jaapani komöödiat, mida sageli laiemalt tuntakse owarai nime all, iseloomustavad paljud erinevad formaadid ja esitus-traditsioonid pigem kui ühele stiilile tuginemine.
Tokyo ja Osaka on olulised Jaapani komöödia keskused, kus Osaka on eriti seostatav riigi manzai traditsiooniga. Telesaatekomöödias ja mitmesuguste saadetega mängis suur roll ka selles, et koomikud said tuttavaks kogu Jaapani publikuga.
Jaapan on andnud endast palju koomikuid, kes on saanud tuntud tele- ja meelelahutusisiksusteks. Jaapani koomikatega seotud tuntud nimed on Takeshi Kitano, Hitoshi Matsumoto, Sanma Akashiya, Tamori, Shinsuke Shimada, Downtown, Cocorico, Sandwichman ja Audrey.
Jaapani koomikud töötavad sageli komöödiansamblites või paarides, mitte ainult soolopresendatsioonina. Mõned on muutunud ka telesaatejuhtideks, näitlejaks, filmirežissöörideks, kirjanikeks ja produtsenditeks, muutes komöödia oluliseks osa Jaapani laiemas meelelahutustööstuses.
Uuem põlvkond esinejaid on ka YouTube'i, voogedastusplatvormide, saadete ja sotsiaalmeedia kaudu publiku leidnud, lisades Jaapani kindlustatud komöödiatraditsioonile uusi vorminguid.
Jaapani komöödia hõlmab mitmeid erinevaid vorme. Manzai on kaheinimese etendus, kus koomikud mängivad tavaliselt vastandlikke rolle, üks esitades algseid ideid ja teine reageerides naljadega, parandustega või kiirkorral kommentaaridega. Conte on lähemal sketšikomöödiale, kasutades tegelasi ja olukordi humoristlike lugude loomiseks.
Teine traditsiooniline vorm on rakugo, kus üks esitaja räägib istudes humoristlikku lugu, kasutades hääle ja väljenduse muutusi erinevate tegelaste kujutamiseks. Need traditsioonid eksisteerivad koos kaasaegse telekomöödia, improviseerimise ja teiste otsetõlgendusvormidega.
Jaapani koomikud uurivad sageli igapäevaseid olukordi, suhteid, sotsiaalset käitumist, tööd ja kultuurilisi vaatlusi. Sõnade mängimine, ajastus, üleviimised reaktsioonid ja hoolikalt arendatud koomilised tegelased võivad olla esituste olulised elemendid.
Telekast on oluline koht Jaapani komöödiakultuuris. Variaatprogrammid näitavad sageli koomikuid koos näitlejate, muusikute ja teiste meelelahutajatega, samas kui komöödikonkursid ja erisaated annavad esitajatele võimaluse saada rahvuslikku tunnustust.
Jaapanis on ka tugev live-komöödi infrastruktuur, eriti Tokyos ja Osakas. Komöödiateatrid ja meelelahutuspaigad pakuvad ruumi nii tuntud esinejatele kui ka neile, kes oma materjali arendavad.
Digiplatvormid on lisanud stsseenile uue dimensiooni. YouTube, voostrihinniteenused ja sotsiaalmeedia võimaldavad Jaapani koomikute ja komediansamblite jõuda otse publikuni ning katsetada formaatidega väljapoole traditsioonilist televisiooni.
Olenemata sellest, kas oled huvitatud jaapani koomikutest, manzai esitajatest, komöödiaduudest, traditsioonilisest rakugost või kaasaegsest jaapani huumorist, pakub Jaapan üsna mitmekesise valiku stiile ja isiksusi.
Tutvuge GiggleTime'iga, et avastada koomikuid Jaapanist, saada rohkem teada üksikute esitajate kohta ja tutvuda Jaapani huumoriga koos koomikute seas maailma eri riikidest.
