Liibanoni-Armeenia koomik, näitleja ja stand-up esineja Pierre Chammassian on tuntud Araabia ja Armeenia publiku seas Liibanonis ja kogu Armeenia diasporaas.
Pierre Dac, keda sündis André Isaac'ina 15. augustil 1893 Châlons-sur-Marne'is, Prantsusmaal, oli prantsuse humorist. Tema pere, algselt pärit Alsacest (Uttenheim ja Niederbronn-les-Bains), oli juudi päritolu ja emigreerus pärast Franco-Preisi sõda. Tema isa, Salomon Isaac, oli lihatööstur ning perekond kolis Pariisi, kui Dac oli kolmeaastane. Ta käis lapsena viiuli tunde, kuid koolist visati välja 1908. aastal triki eest. Daci karjääri algas 1920ndatel kabaree lauljana sellistes kohates nagu La Muse rouge ja La Vache enragée. Ta asutas aastal 1938 satiirilise ajakirja *L'Os à moelle*, mis võitis populaarsust, enne kui natside tsensuur selle peatas. Ta mängis filmides *Voilà Montmartre* (1934) ja *Juanita* (1935). Aastal 1941, põgenes ta Teise maailmasõja konfliktist ja leidis varjupaiga Londonis. Seal aitas ta kaasa Radio Londresile, BBC teenistusele, mis jõudis okupeeritud Prantsusmaale, olles loonud humoristlikke laule ja esitades koomilisi sketše. Ta vahistati Hispaanias, kui ta püüdis Londonisse jõuda, ja veetis mitu kuud Franco vanglates. Teise maailmasõja järel moodustas Dac Francis Blanche'iga naljatandemi ning lõid ja juhtis populaarseid raadioseriaale nagu *Malheur aux barbus*, *Signé Furax* ja *Bons Baisers de partout*. Dac uhendas naljaterminina "Schmilblick", mida iseldatakse kui "range tervik, mis ei täida absoluutselt midagi ja seega võib kõike teenida," ning populariseeris sõna „loufoque“. Ta leiutas ka biglotroni ja nuudlijämi retsepti. Ta oli algatatud vabamüürluses 1926. aastal ning loonud paroodilise müürliriituse nimega 'Le rite des Voyous'. Pierre Daci tunnustati tema elu jooksul mitmete autasude poolest; nende hulka kuulusid Croix de Guerre (mõlemad 1914–1918 ja 1939–1945), Vastupanu medal ning nimetamine Auroriordu kavaleriks. Surmani Pariisis 9. veebruaril 1975 jäi ta aktiivseks filmis ja televisioonis, mängides näitleja rolli sellistes produktsioonides nagu *La Famille Anodin* (1956) ja *Ne jouez pas avec les Martiens* (1968).
Pierre Desproges (sündinud 9. mail 193. aastal Pantinis ja suri 18. aprillil 1988 Neuilly-sur-Seine'is) oli prantsuse humorist, kes oli kuulus oma musta huumori, antikonformistliku hoiaku ja absurdi kalduvuse poolest.
Pierre Étaix, sündinud 23. novembril 1928 Roannes, Prantsusmaal, oli prantsuse kloun, koomik ja filmirežissöör. Tema vanemad olid Edmond Étaix, nahakaupmees, ja Berthe Tacher. Ta õppis algselt graafiku kutset, õppides vitraazi Théodore-Gérard Hansseni juurelt ning elatist teenides ajalehe illustraatorina. Karjääri alguses esines ta erinevates kabaree- ja muusikaetendustes, sealhulgas Le Cheval d'Or, Les Trois Baudets, l'ABC, l'Alhambra, Bobino ja Olympia, ning töötas ka tsirkuseartistina koos klouni Nino. Étaixi karjääris toimus oluline pöörne, kui ta alustas tööd Jacques Tatiga aastal 1954. Ta aitas kaasa karikaturistina ja naljakirjutajana filmile *Minu onu*, abistas selle filmimise juures 1958. aastal ning kujundas filme ja hilisemat uusversiooni *Hr Huloti puhkus* plakatid. Ta esines ka Tati filmi *Pühapäev* esituses Olympia muusikaelus 1960. aastal. Buster Keatonist, Harold Lloydist, Harry Langdonist, Max Linderist, Charlie Chaplinist ja Laurel & Hardyst inspireerituna hakkas Étaix looma omaenda koomilist stiili, mida iseloomustab slapsticki elegants ja täpne ajastus. Ta režissööris oma esimese lühifilmi *Lahendus*, millele alla kirjutas koos Jean-Claude Carrièrega, ja järgnes sellele 1963. aastal Akadeemia auhinna võitnud lühifilm *Õnnelik sünnipäev*, samuti koos Carrièrega alla kirjutatud. Étaixi täispikkade filmide hulka kuuluvad The Suitor (1962), Yoyo (1965), Tant qu'on a la santé (1965), Le Grand Amour (1968) ja Pays de cocagne (1971). Tema filmid satiiriliseerivad sageli modernset elu, müra ja reklaami. Seaduslik konflikt viis sellega, et Étaixi filmid jäid 1970ndatest alates kättesaamatuks; kohtuotsuse järgselt taastati need aga ja näidati 2010. aastal taas avalikult. Étaix ja Annie Fratellini asutasid koos 1973. aastal Rahvusliku Tsirkussekooli; nad olid abiellunud 1969. aastal ja seejärel ringreisid oma tsirkusega, mille jooksul Étaix esines valget nägu kandva klaunina. Ta sai 1962. aastal Louis Delluci auhinna filmi Le Soupirant eest ning 2013. aastal teenisordueringi Arts et des Lettres. Pierre Étaix suri 14. oktoobril 2016 Pariisis, 87-aastasena, jättes maha pärandi poeetilise burleski meistri ja olulise tegelasena prantsuse slapstick-kinos.
Pierre Palmade, kes sündis 23. märtsil 1968 Bordeaux's, Prantsusmaal, on mitmekülgne prantsuse meelelahutaja. Ta töötab näitlenud, koomikuna, lavastajana ja dramaturgina. Olles käinud Paul-Antin koolis, Alain-Fournier gümnaasiumis ja Michel-Montaigne keskkoolis Bordeaux's, loobus ta HEC eelnevatest õpingutest Pariisis karjääri jätkamiseks. Palmade sai tuntuks humoristina 1980ndate lõpus, osaledes algul sketšikoomisarusaatetes ja hiljem televisioonis saates La Classe aastal 1988. Tema komöödiastiil hõlmab sageli ebameeldivate või ärritavate tegelaste kujutamist ning ta on tuntud karakterikomöödia ja olukordade poolest. 1990ndatel alustas Palmade oma stand-up'i esituste kirjutamist ja etendamist ning kirjutas 1991. aastal Jacqueline Maillanile näidendi *Pièce montée*. Ta tegi koostööd Muriel Robiniga ja Michèle Laroquega *Ils s'aiment* sarja näidendite kallal, mis debüteeris 1996. aastal ja jätkus 2001. aastal. Need lavastused said Molière'i auhindade nominatsioonid, prestiižse prantsuse teatriaumi. Palmade on ka kirjutanud selliste artistide jaoks nagu Jean-Marie Bigard, Mimie Mathy ja Guy Bedos. Palmade’ karjääri ei piirdu lavaga; ta on astunud 67 filmis ja kirjutanud 12 filmi jaoks, sealhulgas kaasa teinud filmidega Pédale douce ja Pédale dure . Ta mängis Assurancetourixi filmis Asterix ja Obélix Julius Caesari vastu (1998) ning Jacques Chazoti elulufilmis Sagan (2008), mis sai negatiivseid arvustusi. Aastatel 1993–2021 osales ta Enfoirés i etendustel. Ta juhtis sketšikomöödiasaadet Made in Palmade France 3 kanalil septembrist 2007 detsembrini 2007. Viimastel aastatel on tema elu märgistatud õiguslike ja tervisealaste probleemidega; ta tunnistas 2019. aastal narkootikumisõltuvust ning tal oli narkootikumidega seotud süüdistusi. Veebruaris 2023 sattus ta tõsisesse autoga kokkupõrgesse, juhtides kokaani mõjul, mis põhjustas teistel rasked vigastused ja beebi surma. Novembri 2024 seisuga, 56-aastasena, viibib ta elanikuhoolduskeskuses elektroonilise järelvalve all, ootades süüdistusi, sealhulgas raske kehavigastus ja mittetäielikku hoolt kandmine.
Pierre Repp, keda sündis Pierre Alphonse Léon Frédéric Bouclet'na 5. novembril 1909 Saint-Pol-sur-Ternoises, oli prantsuse humorist ja näitleja. Ta õppis algul Lille'i konservatooriumis ja sai bakalaureusekraadi enne sõjalist teenistust 1930ndate alguses. Sõjalise teenistuse järel kolis ta Pariisi ja alustas karjääri esinedes kabareeides. Abiellumine tema sugulase Ferdinande Alice Andrée Bouclet'ga toimus 14. augustil 1930 Lille'is. Ta esines sageli muusika-kabareeides nii Pariisis kui ka turneedel, kinnistades end prantsuse meelelahutuses silmapaistva tegelasena. Reppi komöödiastiili iseloomustas tema ainulaadne 'talent de bafouilleur,' ehk kakeldamisand. Ta simuleeris naljakal moel kakeldamist, sageli asendades sõnu üllatavate alternatiividega ja kasutades sõnamänge. Eriliselt kuulus sketš "Les crêpes" demonstreeris retsepti koomiliste vääralt hääldatud sõnadega ning jääb Stéphane De Groodti märkuse kohaselt humoorseks viiteks. See sketš ilmus ka aastal 1960 plaadil lauluna koos teiste lugudega nagu 'La Machine à laver'. Ta koostööd tegeles kunstnike, nagu Boris Vian ja Fernand Raynaud’ga ning esines arvukates teatrimängudes ja telesaadetes, sealhulgas Guy Luxi telesaadetes 1970ndatel ja Michel Druckeri saadetes. Tema esinemised ulatuvad ka Belgia televisiooni 'Zygomaticorama'ni. Kogu karjääri jooksul mängis Repp umbes 100 filmis, sageli kõrvalosades, sealhulgas tuntud pealkirjades nagu ‘Bonjour sourire’ ja ‘Les Quatre Cents Coups,’ mis aitas tal oma kohta Prantsuse kinematograafia ajaloos kindlustada. Ta osales ka Fernand Graveyga koos ‘Le Nouveau Testament’is. 1982. aastal esines ta Fondation Perce-Neige'i poolt korraldatud kontserdil Pariisi kasiinos. Ta oli Société des Rosati liige. Pierre Repp suri 1. novembril 1986, peaaegu 77 aasta vanusena, Plessis-Trévise'is ja maeti Vincennes'i uuele kalmistule. 2018. aastal ilmus Nicolas Le Golvani esseekogumik ‘Pierre Repp, Bégayer, exister, écrire’, mis käsitleb tema elu ja tööd.
Pierre-François Martin-Laval, sageli tuntud PEFina või Pefina, oli prantsuse näitleja, filmirežissöör, stsenaarist ja teatrirežissöör. Sündinud Marseille's 25. juunil 1968 Denis Martin-Lavali pojana, alustas ta näitlejana õpetamist aastatel 1988–1991 Isabelle Nanty ja Denise Bonali juhendamisel. Sel perioodil tutvus ta Marina Foïs'ga, Élise Larnicoliga, Maurice Barthélemyga, Jean-Paul Rouvega ja Pascal Vincentiga, kellest said hiljem olulised liikmed komöödiatrios. Koomikupaar 'Les Robins des Bois' loodi Martin-Lavali pool 1996. aastal koos klassikaaslastega. Algselt nime kandnud 'The Royal Imperial Green Rabbit Company', muutsid nad nime kiiresti oma esimese eduka näitemängu 'Robins des bois' järgi. Etendus sai alguse Fontainebleau'i Théâtre des Sablons'is ja esitati üle 250 korra Théâtre de la Gaîté-Montparnasse'is ning seejärel Splendid'is. Dominique Farrugia avastas Les Robins des Bois'i ja tootis neid Comédie! kanalil, kus nad ilmusid 'La Grosse Emission'is novembrist 1997 kuni juunini 1999 ja hiljem Canal+ saate 'Nulle part ailleurs'is septembrist 1999 kuni aastani 2001. Aastatel 1990ndatest 2000ndateni Les Robins des Bois'iga tegutsemise ajal mängis ta korduvad rolle, nagu Pouf le Cascadeur, Commissaire Van Loc, Monsieur Merdocu, Maître Marcadet, Madame Marcadet ja Professeur Cigalon. Martin-Lavali töö Les Robins des Bois'ga peale, on ta jälginud mitmekülgset karjääri. Ta lavastas 'Éric et Ramzy' 1996–1998 ja filmi 'Essaye-moi' 2006. aastal, kus mängisid Julie Depardieu, Pierre Richard, Kad Merad ja Marina Foïs. Samuti lavastas ta 2013. aastal 'Serial Teachers' ja selle järje 2015. aastal ning 'Gaston Lagaffe' 2018. aastal. Tema näitlejakirjelduses on rollid filmides nagu Vilaine (2008), Modern Love (2008), L'un dans l'autre (2016), Mon poussin (2016) ja Un jour mon prince ! (2016). Ta andis ka häält Émile'ile 'Ratatouille'i prantsuskeelses versioonis 2007. aastal, esines 'Capitaine Marleau's' 2018. aastal ja 'The Disappearance'is 2015. aastal. Ta lavastas ja mängis näidendis 'Robin des Bois d'à peu près Alexandre Dumas' 1997. aastal ning lavastas muusikalitükki Spamalot Théâtre Comédia's 2010. aastal, mängides kuningas Arturi rolli Bobinos 2013–2014.
Pieter-Dirk Uys sündis 28. septembril 1945 Kaplinnas, Lõuna-Aafrikas. Ta kasvas üles Kaplinnas ja käis Nassau High School'is Mowbray's. Tema isa, Hannes Uys, oli kalvinistlik afrikaanike muusik ja organist, samas kui tema ema, Helga Bassel, oli Berliinist pärit juudi kontsertpianist, kes põgenes natsiusust; nende õde, Tessa Uys, sai hiljem Londonis tegutseva kontsertpianistiks, õppides klaverit emalt. Kasvatatuna NG Kerki (Hollandi Reformeeritud Kiriku) keskkonnas, Uys omandas Cape Town'i Ülikooli Draamaosakonnast B.A. kraadi, õppides selliste loengijuhatajate juurest nagu Rosalie van der Gucht, Mavis Taylor ja Robert Mohr. Pärast Kape Täowni tagasit asus Uys tegema vabakutsetööd näitekirjaniku, näitleja ja lavastajana. Ta kirjutas ja lavastas näidendeid nagu *Popcorn*, *Selle Ou Storie*, *Pity About People*, *God's Forgotten* ja *Karnaval*, mis said esmaettekujatungi Ruumi Teatris. Ta liitus Ruumi Teatriga aktiivse näitleno, kirjaniku ja lavastajana, mängides paljudes näidendites ja lavastades mitmeid etendusi. Uys on laialt tuntud Evita Bezuidenhouti isiku loomise ja kehastamise poolest, afrikaanlaste tippühingu ja poliitilise aktivisti rolli poolest, mis on inspireeritud Barry Humphriesi Dame Edna Everage’ist. Evita Bezuidenhout oli endine saadik Bapetikoswetile, mis oli fiktiivne bantustan. 1970ndate lõpus hakkas ta jäljendama Lõuna-Aafrika poliitilisi tegelasi; tema näidend 'Paradise is Closing Down' etendati Londonis ja Edinburghi festivalil 1979. aastal ning hiljem kohandati Granada Televisiooni jaoks 1981. aastal. Tema show 'Adapt or Dye' debüteeris Johannesburgi Market Theatre’is 1981. aastal ja jätkus kokku 280 etendusega. Uys kasutas huumorit Lõuna-Aafrika apartheidpoliitika kritiseerimiseks ning on olnud geiõiguste eestkujulistaja. Ta avas Darlingis, Lääne-Kapis, kabaree-lava Evita se Perron, muutes vana raudteejaama. Näitlejana, koomikuna, satiiriku, kirjanikuna ja dramaturgina on ta loonud ja esitanud 18 näidendit, revüü- ja üheinimespektaklit; nende hulgas on 'Foreign Aids,' mis sai Obie auhinna mais 2004 ja eriauhinna Berliini rahvusvahelisel filmifestivalil 2011. Ta elab praegu Darlingis ja esineb äriüritustel, puudutades ühiskondlikke tegelikkusi satiiri abil, sageli kaasates publiku oma 'An Audience with Pieter-Dirk Eish' show’s kastide valimisega.
Pinko Izumi, tuntud ka ピンクイズミ nime all komediaveebisaitidel, on Jaapani näitleja ja laulja, sündinud Sayo Takemoto nimel Nihonbashi linnaosas Tokyos 11. septembril 1947. Ta käis Tokyo Metropolitan Higashi-Shinagawa Second Elementary School'is ja Shinagawa Municipal Hino Middle School'is, enne kui lahkus 1966. aastal Japan Music High School'ist. Tema karjääri algusaeg sai alguse kayo enkagakusha (laulja ja jutlustaja) Mari Misaka nime all, tema mentoriks oli Makoto Maki. Selle perioodi jooksul töötas ta kabaree klubides, kus koges raskeid olusid, sealhulgas ahistamist ja publiku häirimist. Izumi üleminek telekavadesse toimus 1975. aastal, kui tema lõbus keelitusstiil viis rollini reporterina telesaates Television Sanmen Kiji Weekender , misjärel muudeti tema nimeks Pinko Izumi. Tema esimene reportaaž puudutas siga seksuaalset käitumist ning ta võitis kiiresti kuulsust, mis viis TBS režissööri Nobuichi Kamikata poolt televisioonidramaatessesse kutsetele. Samal aastal debüteeris ta näitlejana filmis Kobe International Gang ja mängis oma esimeses draamas Hanafubuki Hashigo Kazoku . 1977. aastal andis ta välja debüütalbumi “Airen Chō” (Melanhoolne Liblikas), mis saavutas mõõdukat edu, jõudes Oriconi edetabelis 37. kohale ja müütes 109 000 eksemplari. Ta on avaldanud pikaajalist soovi esineda NHK Kohaku Uta Gassen 'is, saavutades selle eesmärgi lõpuks 2014. aastal. Pinko Izumi karjäär on kestnud aastakümneid ja hõlmanud erinevaid rolle televisioonis, filmis ja laval. Eriliselt tuntakse teda Fuji rolli poolest 1983–1984. aastal NHK taiga draamas Oshin , mille eest ta pälvis suure tunnustuse. Ta on sageli esinenud Bridda Sugita töödes, järgides Oshini stsenaariumi autori kiitust. Ta mängis filmides Sanga Moyu (1984), Inochi (1986) ja Onna Taikoki (1981) Asahi no kata rolli. Alates 1990. aastast on ta olnud põhitäht Wataru Seken wa Oni Bakari s, mängides Kojima Satsuki rolli. Samuti esines ta aastatel 2001–2024 seriaalis Onna to Ai to Mystery ja kehastas Kaneko Akikot Blackjack ni Yoroshiku s (2003) ning Kato Kimiet Misora Hibari Tanjo Monogatari s (2005). Ta mängis filmis Old Car (2023) ja on kavas esineda filmis Zagin de Shisu! (2024). 1989. aastal abiellus ta gastroenteroloog Motoe Kabemotoga. Tema panus Jaapani meelelahutuses said tunnustuse 2019. aastal Kultuuriaffääride Komissari auhinnaga ja Teise klassi Päikesetõusu orjentaalsusega, kuldsete kiirtega ja Roosikettaga.
Soome näitleja Pirkka-Pekka Petelius, kes lavastab, produtseerib, kirjutab stsenaariume ja osaleb poliitikas, on välja pannud kuus laulja rekordit. Ta kuulub Rohelisse Liigasse ja võitis 2019. aasta valimistel 6331 isikliku häälega parlamendikoha, kuigi ta ei teeni enam parlamendis.
Polo Polo , sündinud Leopoldo Roberto García Peláez Benítez 'na, oli mehhiko stand-up koomik, kes kuulus oma eripärase jutustamisstiili, sõnade mängu, kahetähenduslikkuse ja täiskasvanutele mõeldud huumori poolest. Sündinud 9. märtsil 1944 Leónis, Guanajuato osariigis, töötas ta algselt pere kingsepatöökodas, enne kui avastas oma komöödiandide. Ta alustas esinemisi väikestes klubides ja baarides, enne laiemat tunnustust Mexico City Keopsi ööklubis 1970ndatel. Polo Polo sai 1980ndatel ja 1990ndatel üheks Mehhiko komöödia tuntumaist tegelasi. Tema esitused olid tavaliselt keerulised mina-anecdootid, sageli seksuaalse huumoriga, Mehhiko sõnade mänguga, mida tuntakse albur 'ina, ja värvikate igapäevaste olukordadega. Tema live-salvestised said väga populaarseks ning ta esines ka televiisioonis, filmides ja suuremates kohtades Mehhikos ja Ameerika Ühendriikides, sealhulgas Los Angelese Grand Olympic Auditoriumis. Polo Polot kirjeldatakse sageli Mehhiko stand-up komöödia pioneerina, kes mõjutas oma vestluslikul jutustamisstiili ja vabandamatu täiskasvanute huumoriga põlvkondi hispaania keele kõnelejate koomikuid. Ta lõpetas laval esinemise 2010ndatel pärast rohkem kui neljakümneaastast karjääri meelelahutuses ja suri 23. jaanuaril 2023, 78 aasta vanusena. Tema töö jääb oluliseks Mehhiko komöödia ajaloos.
Prints Jacob, tuntud ka professionaalselt kui प्रिंस जैक, on mitmekülgne meelelahutaja Indiast. Sündinud Miguel Jacob Carmo Luis Fernandesena 16. juulil 1960, on ta tunnustatud näitlenud, lauljana, koomikuna, dramaturgina, režissöörina, produtsendina ja raadio persoonina. Ta tegutseb peamiselt marathi ja konkani filmimaailmas, keskendudes eriti konkani tiatri etendustele. Tema karjäär algas noorelt; ta debüteeris tiatris juba 13-aastasena aastal 1973, esinedes Rosario Diase ‘Chuk Hanvem Adharli’ lavastuses. SSC järel õppis ta Don Boscos, Fatorda, keevitust ja masinatööd, enne kui ligorio Fernandes soovitas teda tiatristile ja seejärel liitus Roseferns Dramatics Troupe'iga. Prints Jacobi koomiline talent kinnitas kiiresti tema olulist rolli Konkani tiatri stseenis. Ta sai tiitli "Koomia Prints" aastal 1982 pärast 'Thapot' 75. etendust. Tema töö iseloomustab innovatsioon, sealhulgas elementide integreerimine nagu doberman 'Pavnnek' lavastuses ja maagia 'Raza Raani' lavastuses, ning sotsiaalsete probleemide käsitlemine; ta tutvustas tiatris 'Pavlam' tõeliselt puudega inimest. Ta on lavastanud palju tiatreid, millest paljude pealkirjad algavad tähega 'P', nagu 'Pinzrem', 'Pavnnek', 'Pordexi' ja 'Padri'. Märkimisväärne on see, et 'Padri' saavutas ülimat saavutust, olles esimene tiater, mis jõudis 315 esitusele. Seejärel ta lavastas tiatreid, mille pealkirjad algavad tähega 'R', sealhulgas 'Rodonaka' ja 'Raja Rani'. Ta teeb sageli koostööd oma venna ja koomikukaaslase Humberdiga, tuuldades veelgi oma positsiooni meelelahutusmaailmas. Prints Jacobi panus Konkani teatris on pälvinud suure tunnustuse. Ta oli endine Tiatr Academy of Goa president. Tema töö on toonud talle mitmeid auhindu, sealhulgas GoaPost auhind, Gulab auhind ja Kala Academy auhind. Tal on pühendunud fännibaas Goa üle, Indias, lahepiirkonnas ja Suurbritannias. Meelelahutuskarierüümest väljaspool tuntakse Prints Jacobit heategevusliku töö poolest. Ta jääb aktiivseks Konkani tiatri kogukonnas, demonstreerides püsimajäävat pärandit mitmekülgse esinejana ja mõjukavana.
Albaania
1
Armeenia
2
Argentina
36
Austria
27
Austraalia
52
Aserbaidžaan
1
Bangladesh
1
Belgia
13
Bulgaaria
57
Benin
2
Boliivia
1
Brasiilia
27
Valgevene
2
Kanada
125
Kongo Demokraatlik Vabariik
3
Šveits
17
Elevandiluurannik
1
Tšiili
15
Kamerun
1
Hiina
8
Colombia
4
Kuuba
4
Tšehhi
7
Saksamaa
188
Taani
17
Dominikaani Vabariik
1
Alžeeria
2
Ecuador
2
Eesti
5
Egiptus
10
Hispaania
74
Etioopia
1
Soome
15
Prantsusmaa
214
Ühendkuningriik
365
Gruusia
1
Ghana
3
Kreeka
18
Guatemala
1
Horvaatia
2
Haiti
1
Ungari
7
Indoneesia
23
Iirimaa
31
Iisrael
10
India
47
Iraak
3
Iraan
6
Island
4
Itaalia
136
Jamaica
1
Jaapan
37
Keenia
3
Lõuna-Korea
20
Kasahstan
3
Liibanon
5
Sri Lanka
1
Leedu
1
Läti
1
Maroko
17
Myanmar (Birma)
1
Malta
1
Malawi
2
Mehhiko
28
Malaisia
7
Nigeeria
19
Nicaragua
2
Holland
2
Norra
12
Nepal
3
Uus-Meremaa
9
Peruu
2
Filipiinid
35
Pakistan
7
Poola
8
Portugal
7
Katar
1
Rumeenia
1
Serbia
4
Venemaa
9
Saudi Araabia
4
Rootsi
101
Singapur
3
Sloveenia
4
Slovakkia
2
El Salvador
1
Süüria
1
Tai
2
Tuneesia
4
Türgi
5
Taiwan
1
Ukraina
11
Uganda
7
Ameerika Ühendriigid
213
Uruguay
4
Usbekistan
1
Venezuela
5
Vietnam
1
Lõuna-Aafrika Vabariik
3
Zimbabwe
1
