Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

1588 koomikud

Bruno Salomone

Bruno Salomone, tuntud ka Bruno Salomonina, oli prantsuse näitleja ja koomik. Sündinud 13. juulil 1970 Villeneuve-Saint-Georges'is (Val-de-Marne), veetis ta osa lapsepõlvest Marseilles, enne kui kolis Pariisi lähedale. Ta oli ainus laps, emal õmblemise eriala ja isal torutöölise amet ning huvi astroloogia vastu. Vaatamata sellele, et kooliaegadel tundis ta end ujukesena, arendas Salomone enese kindlust oma õpetajate jäljendamisel. 1990ndate alguses sai Salomone Lycée Georges Brassens'ist keskhariduse; algselt kavatses ta aga õppida veterinaararstiks. Salomone alustas karjääri esinemistega café-théâtre'ites, kirjutades sketše ja töötas kahes aasta jooksul Euro Disney's Dingo'na. Ta tegi kaasa 1995. aasta PlayStationi reklaamvideokassetis. 1996. aastal sai ta talentisaate *Graines de star* abil tuntuks oma absurdse huumori poolest ja võitis konkursi. Alates 1998. aastast esines ta regulaarselt Le Carré Blanc café-théâtre'is ning kuulus koos Éric Collado, Manu Joucla, Éric Massot' ja Jean Dujardiniga komediantsikollektiivi Nous Ç Nous. Ansambel ilmus sageli Patrick Sébastieni *Fiesta* saates ja ta tegi kaasa Jean Dujardini *Farce Attaque*’s enne soolo karjääri alustamist 2000ndate alguses. Ta esitas oma esimese ühemehelise etenduse 'N'est pas cochon d'Inde qui veut,' aastal 2000. Bruno Salomone sai laialdaselt tuntuks oma rolli Denis Bouley'na teleseriaalis Fais pas ci, fais pas ça (2007–2017). Tal oli ka rolle seriaalides Kaamelott (2005 ja 2009) ning filmis Brice de Nice (2005), mängides Igor d'Hossegorit. Tema töö hõlmas ka häälteatrit, sealhulgas rolli animafilmis Lucky Luke (2009) ja häälendamist mängus 'Burger Quiz' Alain Chabati poolt. Ta avaldas 2019. aastal romaani pealkirjaga Les Misophones . 2016. aastal võitis tema show 'Euphorique' kristallgloobuse parima improshow'na. Salomone suri 15. märtsil 2026 Joinville-le-Pontis (Val-de-Marne), 55-aastasena, pärast pikka haigust. Tema surmast teatas tema agent Laurent Grégoire ning sellest avaldasid kaastunde Jean Dujardin, Florence Foresti, Nagui ja Tiphaine Haas. Ta jäi meelesse kui üks tuntumaid prantsuse televisiooni koomikunäitlejaid.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

François Cavanna

François Cavanna, kes sündis 22. veebruari 1923 Pariisi 14. linnaosas, oli prantsuse kirjanik ja satiirilise ajalehe toimetaja. Ta suri 29. jaanuaril 2014 Créteilis. Tema kasvatamine Nogent-sur-Marnes kujunes tema itaalia immigrantis isa, Luigi Cavanna, mõju all, kes töötas müürsepana, ja tema ema Marguerite Charvini mõjul. Noorest peast ümbritsetuna itaalia immigrantide poolt, ta dokumenteeris neid kogemusi oma autobiograafilises teoses Les Ritals , mis ilmus 1978. aastal. Ta sai algkooli tunnistuse 12-aastaselt ja omandas brevet’i aastal 1939. Cavanna varasemat elu iseloomustasid mitmesugused töökohad; 16-aastaselt töötas ta postindri kohaletöötajana, puu- ja köögiviljamüüjana ning müürsepa õpilasena. Tema ajakirjanikukarjäär algas 1945. aastal ajalehe Libération’is. Teise maailmasõja tõttu käskustati teda 1940. aastal Bordeaux’sse kolima, ja aastatel 1943–1945 oli ta sunnitööle (STO) Berliinis. Sel ajal kujunes tal suhe ukraina töötajaga Maria Tatarchenkoga, keda ta pühendas Les Russkoffs ’ile aastal 1979. Ta asutas mitmeid satiirilisi ajakirju, sealhulgas Hara-Kiri , Hara-Kiri Hebdo , Charlie ja Charlie Hebdo , andes olulise panuse nende loomisse ja edusse. Ta kirjutas erinevates žanrites, sealhulgas reportaažides, satiiris, esseedes, romaanides, autobiograafias ja huumoris. Cavanna naljakas stiil iseloomustati naljade, absurdse, koq-à-l’âne’i (kiirelt järjestikuste seostega), satiiri ja iroonilise üleoleku seguna. Tema töö piirdus sageli sürrealismiga ning jäljitas tihti teaduse ja teadlaste esitlust. Ta tõstis kuue raamatu kohta kuulsatest karikaturistidest, sealhulgas Li'l Abner aastal 1971 ja L'Univers impitoyable de Gary Larson aastal 1988. Ta mõtles välja idee ümber nimetada Hara-Kiri ajaleheks Charlie Hebdo novembris 1969 pärast selle keelu. Ta esines 1978. aastal Prantsuse kirjanduslikus saates Apostrophes , kus ta kuulsa öelduga Bukowskile „suu su kõri“. Les Ritals , algselt avaldatud peatükkides ajakirjas Hara-Kiri alates 1976. aastast, kohandati näiteks, mis käsitleb immigratsiooni teemasid ja kõnetab paljusid perekondi. Ta sai 1979. aastal Les Russkoffsi eest Prix Interallié auhinna. Tema viimane raamat, Lune de miel , puudutas tema Parkinsoni tõbe.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Gad Elmaleh

Gad Elmaleh on sündinud 19. aprillil 1971 Casablancas Marokos ning tal on kahekordne Maroko-Kanada kodakondsus.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Henri Salvador

Henri Salvador, keda sündis 18. juulil 1917 Cayenne'is, Prantsuse Guyana saarel, oli mitmekülgne prantsuse meelelahutaja. Tema vanemad, Clovis ja Antonine Paterne, olid pärit Guadeloupe'ist ning tal oli vend André ja õde Alice. Kui ta oli kaksteistaastaane, kolis pere Pariisi. 1930ndatel alustas ta karjääri kitarristina, saatjana teiste lauljatega, õppides Django Reinthardi salvestiste jäljendamisel. Hiljem töötas Salvador 1940ndatel Reinhardiga, demonstreerides varajast muusikalist mitmekülgsust. Salvadori karjäär hõlmas laulmist, tantsimist ja komediat, algselt Ray Ventura ja His Collegiansiga. Umbes 1948. aastal suundus ta lauljakarjäärile, esinedes filmides nagu Nous irons à Paris (1949), Nous irons à Monte-Carlo (1950) ja Mademoiselle s'amuse (1948). Ta salvestas laule, mille autoriks oli Boris Vian, Quincy Jonese korraldusel, ning 1957. aastal tutvustas ta isegi prantsuse rokk’n’rolli Henry Cordingi nime all. 1950. aastatest kuni 1970. aastateni kirjutas, produtseeris ja esitas humoristlikke ja populaarseid laule, olles tuntud oma croonerstiili ja siledas häälese poolest, ning ta osaldas paljusid muusikariistu. Salvadoril oli 1960ndatel mitmeid populaarseid telesaateid ning ta saavutas 1964. aastal hittlauaga „Zorro est arrivé“. Teda tunnustatakse ka tema eripärase naeru poolest, mida kasutati sageli tema muusikas. Tema laul „Dans mon île“ (1957) mõjutas oluliselt Antônio Carlos Jobimi bossa nova vormi leidmist. Aastal 1989 andis ta häälte Merineitsi Vesina prantsuse dublõris sebrakraabile Sebastianile. Tema seitsmekümnene karjäär oli auhindadega pärjatud, sealhulgas Brasiilia Kultuuriväärtuste Rist aastal 2005 ning ta sai Prantsuse Auleegioni ja Prantsuse Rahvusliku Teeneteordu komanderi tiitli. Ta suri 13. veebruaril 2008 Pariisis rebenenud aneurüsmi tõttu ja maeti Père-Lachaise kalmistule.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Jacques Weber

Jacques Henri Robert Weber, kes on tuntud professionaalselt Jacques Weberina, sündis 23. augustil 1949 Pariisi 10. linnaosas. Ta pärneb burgasilikust perekonnast šveitsi päritolu; tema isa, Robert Weber, oli füüsik, keemik ja laboratooriumi direktor, samas kui tema ema, Madeleine Weber, nautis ooperit ja kirjandust. Weber käis Lycée Carnot's ja õppis hiljem näitekunsti École de la rue Blanche'is. Tema karjäär katab üle viiekümne aasta, mis on teinud temast tuntud tegija Prantsuse meelelahutuses. Weberi varajane õpetus sisaldas Conservatoire national supérieur d'art dramatique'i külastamist, kus ta liitus 20 aasta vanuselt ja lahkudes sai *Prix d'Excellence'* auhinna. Ta kasutas Pierre Brasseuri juhendamist aasta ja poole ning kohtas Francis Husterit Conservatoire du 18e arrondissement'is, kellega hiljem konkursil võistles. Ta töötas ka Robert Hosseini juhendamisel Rheimsis ja liitus Hosseini juhtimisel Théâtre populaire de Reimsiga. Aastal 1970 palkis Marcel Cravenne ta *Tartuffe'* lavastuseks. Seejärel esines ta näidendites nagu *Faustine et le Bel Été* (1972) ja *État de siège* (1972), ning hiljem *Le Malin Plaisir* (1975) ja *Une femme fatale* (1976). Ta on esinenud ka filmis *Le Comte de Monte-Cristo*. Weberi karjääris on olulist lavatööd, eriti Cyrano de Bergeraci rollis mitu hooaega, kus mängis umbes 500 korda. 1990. aastal võttis ta ette Komte de Guiche'i rolli; hiljem, 1998. aastal mängis Don Juanit. Ta oli Centre dramatique national'i direktor Lyonis ajavahemikus 1979–1985. Seejärel juhtis aastatel 1986–2001 Théâtre de Nice’i, Centre dramatique national Nice-Côte d'Azur'i. 2008. aastal lavastas ta France 3 jaoks televisioonis adaptatsiooni *Figarost*. Ta on kaasa teinud kohtuniku Antoine Rivesi rollis telesaates ja mängis Charles V'd Brüsseli Ommegangi üritusel 2013. aastal. Praegu esitab ta Christine Weberi poolt kirjutatud näidendit *Cyrano, rêver, rire, passer* Ludmilla Mikaeliga; see näidend debüteeris Pariisi Théâtre de la Pépinière'is 29. jaanuaril.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Jean Dujardin

Jean Dujardin, kes esineb nime Jean Edmond Dujardin all, on prantsuse meelelahutaja, kes töötab näitlenud, koomikuna, produtsendina ja režissöörina. Tema sündimise kuupäev on 19. juuni 1972, Rueil-Malmaisonis, Prantsusmaal, mis asub Pariisi lähedal. Kasvades üles Plaisiris, Yvelines'is, töötas ta lühikest aega oma isa ehitusfirmas seppana, enne kui alustas karjääri esinemiskunstis. Praegu 54-aastane Dujardin alustas esinemist kavade esitusega kohvikutes ja teenis armees, kus ta meelitas sõdurkaaslasi imede poolest, avastades oma koomilised anded. Dujardini karjäär sai alguse laval ja telekast 1990ndatel komediansambli Nous Ç Nous koosseisus. 1996. aastal osales Dujardin telesaates Graines de star koos teiste võistlejatega. Aastatel 1999–2003 saavutas ta suure populaarsuse teleseriaalis Un gars, une fille Alexandra Lamy kõrval, kes hiljem sai tema abikaasa aastatel 2009–2014. Ta mängis karjääri alguses komöödiatelevoornetes ja -filmides ning lõi saates Fiesta iseloomu Brice de Nice, mida kohandati 2005. aastal filmiks Brice de Nice. Dujardin saavutas rahvusvahelise kuulsuse erinevate rollidega, sealhulgas Hubert Bonisseur de La Bath OSS 117 filmides: "Kairo", "Spioonide pesa" (2006), "Kadunud Rios" (2009) ja "Aafrikast armastusega" (2021). Ta mängis ka filmi "Lucky Luke" (2009) pealkirjas Lucky Luket ning tegi Michel Hazanaviciusiga koostööd filmis "The Artist" (2011), kus mängis George Valentinit. Selle rolli eest pälvis ta mitmeid tunnustusi, sealhulgas Ameerika Filmiakadeemia parima näitleja auhinna (2012), Kuldgloobuse, BAFTA ja Screen Actors Guild Awardi. Ta on esinenud ka Ameerika filmides nagu "Wall Streeti hunt" (2013) ja "Monumentide mehed" (2014). Hilisemad rollid hõlmavad osaliseid filmides "Présidents" (2021) ja "Brice 3" (2016), ning aastal 2024 on ta kavas mängida Don Diego de la Vegat miniseriaalis "Zorro".

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Juliette Arnaud

Juliette Arnaud on prantsuse näitleja, stsenaaristi, raadiosaatejuht, tele saatejuht ja koomik, sündinud 6. märtsil 1973 Saint-Étiennes. Tema pere kasvatas naljatava keskkonda, kus isa töötas ehitusjuhatajana ja ema klassikakirjanduse professorina. Ta kaalus algselt poliitikat õppimist, kuid jäi aasta pärast välja ja õppis seejärel komöödiat ja draamiretke Cours Florent'is. See koolitus viis oluliste koostööprojektideneni Christine Anglio ja Corinne Puget'ga. Arnaudi karjääris on mitmesuguseid rolle ja kirjanikuks krediite. Ta kaastöötas ja esines koos Anglio ja Puget'iga café-teatri näidendis 'Arrête de pleurer Pénélope', mis esilinastus 2002. aastal Café de la Gares ja on sellest saadik olnud üle kahemiljoni vaataja silmadele. Selles pruutneitsiõhtu ajal toimivas mängus kujutatakse kolme sõpra, kelle sõprus halveneb. Ta kaastöötas 2006. aastal järgmisega, 'Arrête de pleurer Pénélope 2 La Suite!', ja lavastas filmikujunduse 2012. aastal. Ta kaastöötas ka 2003. aasta filmis 'La Beuze' ning mängis mitmes filmis, sealhulgas 'Les Onze Commandements' (2004), 'L’Un reste, l’autre part' (2005), 'Ensemble, c'est tout' (2007) ja 'Tu peux garder un secret ?' (2008). Ta mängis teleseriaalides nagu 'Drôle de famille!' aastatest 2009 kuni 2013. Arnaud on oma karjääri jooksul töötanud ka raadio- ja telesaatejuhi kohal. Ta kaasvestles Naguiga aastal 2004 saates 'Intervilles' ja Canal+ kanalil saates '20 h 10 pétantes'. Aastatest 2014 kuni 2024 oli ta France Inter saadetes, sealhulgas 'Si tu écoutes, j’annule tout,' hiljem ümber nimetatud 'Par Jupiter!' ja seejärel 'C’est encore nous,' kaastöölise. Tal olid suhe komiik Michaël Youniga aastatest 1998 kuni 2004. Praegu, aastal 2024, asutas ta koos Guillaume Meurice'i, Pierre-Emmanuel Barré ja Aymeric Lompreti raadio saate 'La Dernière' Radio Nova kanalil; varem on ta ja Meurice kaasvestelnud 'Le Grand Dimanche Soir' ja France Inter saadetes aastatest 2019 kuni 2023. Saade 'Par Jupiter' jõudis aastal 2021 rekordilisele kuulajate arvule – 1,3 miljonit kuulates päeva jooksul ning 'La Dernière' on praegu edukas podcast.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Michel Galabru

Sündinud Marokos, Safis, 27. oktoobril 1922, oli Michel Galabru prantsuse näitleja ja kirjanik. Tema isa, Paul Galabru, oli insener ja professor. Algselt püüdis ta saada professionaalseks jalgpalluriks Stade olympique montpelliérain'is, õppis lühikest aega õigust isale vastuseks. Ta veetis oma lapsepõlve Safis ja hilisemad aastad Hérault's enne Pariisi kolimist. Galabru karjäär kestis peaaegu seitsekümmend aastat, hõlmates üle 250 filmi ja rohkem kui 80 teatrikavalingut. Galabru alustas oma näitlejakarjääri aastal 1951 väikese rolliga filmis Ma femme, ma vache et moi . Esimese tunnustuse sai ta oma osatäitmisega filmis La guerre des boutons (1963) ning laiemat populaarsust võitis Le Gendarme de Saint-Tropez (1964) filmis, mängides Adjudant Gerberit. Ta tegi sageli koostööd Louis de Funèsiga mitmes filmis, sealhulgas Le Gendarme de Saint-Tropez ja L'Avare järjefilmides. Tema komöödiakoostööd laienesid filmidele, mida režissisid Jean Girault, Jean-Pierre Mocky, Georges Lautner, Bertrand Blier ja Claude Zidi. Ta oli Comédie-Française'i (liige) aastatel 1950–1957 ning võitis Conservatoire national d'art dramatique'i esimese auhinna. Galabru filmograafias olid nii komöödiad kui ka draamad, kusjuures ta mängis silmapaistvaid rolle filmides L'avare , Jo , Nous irons a Deauville , La Cage aux Folles , La Cage aux Folles II , La Cage aux Folles 3: The Wedding , Le viager , Subway , Kamikaze ja Uranus . Bertrand Blier, Costa-Gavras ja Jean-Luc Godard olid nende hulgas režissöörid, kellega ta koostööd tegi. Ta võitis César’ auhinna parima meespeaosa eest 1977. aastal Bertrand Tavernieri filmi The Judge and the Assassin Joseph Bouvieri rollis ning sai nominatsiooni César’ auhinnale parima kõrvalosa meesnäitseja eest 1986. aastal ( Subway ) ja 1991. aastal ( Uranus ). Ta juhtis Théâtre Montmartre-Galabru ja Théâtre de Dix Heures. Tema viimane esinemine oli ühemehelises etenduses Le Cancre . Michel Galabru suri 4. jaanuaril 2016 Pariisis 93 aasta vanusena.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Omar Sy

Omar Sy on prantsuse näitleja, filmiprodutsent, stsenaarist ja humorist, kes sündis 20. jaanuaril 1978 Trappes'is, Yvelines'i departemangus, Prantsusmaal. Ta on fulani päritolu, tema vanemad olid Lääne-Aafrikast saabunud immigrandid; ema pärneb Mauritaaniast ja isa Senegalist, mõlemad pärit Bakeli külast. Ta sündis ja kasvas Trappes'i Les Merisiers' piirkonnas ning oli üheksa lapse seas. 1996. aastal alustas Sy oma professionaalset karjääri raadiojaamas Radio Nova, kus tutvus Fred Testotiga. Tema raadiokogemus viis komöödiasegmentideni 'Service après-vente des émissions' vaheaastatel 2005–2012 ning telesaatesse 'Omar et Fred', mis esilinastus Canal+ kanalil aastal 2001 ja jätkub tänapäevani. Ta tegi ka kaasteoseid Canal+' saates 'Le Cinéma de Jamel' ja moodustas Fred Testotiga komöödipartnerluse nimega Omar ja Fred. Sy võttis tuntuse oma füüsilise komöödia poolest ning esines filmides nagu Montparnasse'i tornipõleng (2001), The Raid, The Beuze ja Meie õnnelikud päevad. Samuti osales ta aastal 2003 rassismi vastu suunatud albumis Stop à l’affront. Ta saavutas laialdase tunnustuse pealesaatjana 2011. aasta prantsusmaa kassahiti "Intouchables" ('Puutumatud') rollis, mille eest ta 2012. aastal sai César' auhinna parima meespealinäitaja kategoorias ja Globe de Cristali parima meespealinäitaja auhinna. Temast sai esimene mustanahalise päritoluga näitleja, kes on César' auhinna pälvinud. Selle edu järel mängis Sy mitmes ameerika kassahitifilmis, sealhulgas "X-Men: Mineviku päev" (2014), "Juraaedikroonika" (2015), "Transformers: Viimane rüütel" (2017) ja "Arktilised koerad" (2019). Ta on ka lausunud tegelasi videomängudes nagu 'Tomb Raider Legend' ja 'Logorama'. Alates 2021. aastast mängib ta Netflixi sarjas "Lupin". 2021. aastal kuulutati teda ajaaja 100 mõjukaima inimese hulka maailmas. Sy on sõlminud pikaajalise lepingu filmide tootmiseks Netflixiga, ning algselt koostöölepingu HBO Maxiga. Praegu elab ta Hidden Hillsis Los Angelese lähedal USA-s.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Pierre Dac

Pierre Dac, keda sündis André Isaac'ina 15. augustil 1893 Châlons-sur-Marne'is, Prantsusmaal, oli prantsuse humorist. Tema pere, algselt pärit Alsacest (Uttenheim ja Niederbronn-les-Bains), oli juudi päritolu ja emigreerus pärast Franco-Preisi sõda. Tema isa, Salomon Isaac, oli lihatööstur ning perekond kolis Pariisi, kui Dac oli kolmeaastane. Ta käis lapsena viiuli tunde, kuid koolist visati välja 1908. aastal triki eest. Daci karjääri algas 1920ndatel kabaree lauljana sellistes kohates nagu La Muse rouge ja La Vache enragée. Ta asutas aastal 1938 satiirilise ajakirja *L'Os à moelle*, mis võitis populaarsust, enne kui natside tsensuur selle peatas. Ta mängis filmides *Voilà Montmartre* (1934) ja *Juanita* (1935). Aastal 1941, põgenes ta Teise maailmasõja konfliktist ja leidis varjupaiga Londonis. Seal aitas ta kaasa Radio Londresile, BBC teenistusele, mis jõudis okupeeritud Prantsusmaale, olles loonud humoristlikke laule ja esitades koomilisi sketše. Ta vahistati Hispaanias, kui ta püüdis Londonisse jõuda, ja veetis mitu kuud Franco vanglates. Teise maailmasõja järel moodustas Dac Francis Blanche'iga naljatandemi ning lõid ja juhtis populaarseid raadioseriaale nagu *Malheur aux barbus*, *Signé Furax* ja *Bons Baisers de partout*. Dac uhendas naljaterminina "Schmilblick", mida iseldatakse kui "range tervik, mis ei täida absoluutselt midagi ja seega võib kõike teenida," ning populariseeris sõna „loufoque“. Ta leiutas ka biglotroni ja nuudlijämi retsepti. Ta oli algatatud vabamüürluses 1926. aastal ning loonud paroodilise müürliriituse nimega 'Le rite des Voyous'. Pierre Daci tunnustati tema elu jooksul mitmete autasude poolest; nende hulka kuulusid Croix de Guerre (mõlemad 1914–1918 ja 1939–1945), Vastupanu medal ning nimetamine Auroriordu kavaleriks. Surmani Pariisis 9. veebruaril 1975 jäi ta aktiivseks filmis ja televisioonis, mängides näitleja rolli sellistes produktsioonides nagu *La Famille Anodin* (1956) ja *Ne jouez pas avec les Martiens* (1968).

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Pierre Richard

Pierre Richard on prantsuse koomik, sündinud 1934. aastal. Ühe musta jalaga pikk blond mees, pika blondi mehe tagasitulek ühe musta jalaga, La Chèvre.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Pierre Étaix

Pierre Étaix, sündinud 23. novembril 1928 Roannes, Prantsusmaal, oli prantsuse kloun, koomik ja filmirežissöör. Tema vanemad olid Edmond Étaix, nahakaupmees, ja Berthe Tacher. Ta õppis algselt graafiku kutset, õppides vitraazi Théodore-Gérard Hansseni juurelt ning elatist teenides ajalehe illustraatorina. Karjääri alguses esines ta erinevates kabaree- ja muusikaetendustes, sealhulgas Le Cheval d'Or, Les Trois Baudets, l'ABC, l'Alhambra, Bobino ja Olympia, ning töötas ka tsirkuseartistina koos klouni Nino. Étaixi karjääris toimus oluline pöörne, kui ta alustas tööd Jacques Tatiga aastal 1954. Ta aitas kaasa karikaturistina ja naljakirjutajana filmile *Minu onu*, abistas selle filmimise juures 1958. aastal ning kujundas filme ja hilisemat uusversiooni *Hr Huloti puhkus* plakatid. Ta esines ka Tati filmi *Pühapäev* esituses Olympia muusikaelus 1960. aastal. Buster Keatonist, Harold Lloydist, Harry Langdonist, Max Linderist, Charlie Chaplinist ja Laurel & Hardyst inspireerituna hakkas Étaix looma omaenda koomilist stiili, mida iseloomustab slapsticki elegants ja täpne ajastus. Ta režissööris oma esimese lühifilmi *Lahendus*, millele alla kirjutas koos Jean-Claude Carrièrega, ja järgnes sellele 1963. aastal Akadeemia auhinna võitnud lühifilm *Õnnelik sünnipäev*, samuti koos Carrièrega alla kirjutatud. Étaixi täispikkade filmide hulka kuuluvad The Suitor (1962), Yoyo (1965), Tant qu'on a la santé (1965), Le Grand Amour (1968) ja Pays de cocagne (1971). Tema filmid satiiriliseerivad sageli modernset elu, müra ja reklaami. Seaduslik konflikt viis sellega, et Étaixi filmid jäid 1970ndatest alates kättesaamatuks; kohtuotsuse järgselt taastati need aga ja näidati 2010. aastal taas avalikult. Étaix ja Annie Fratellini asutasid koos 1973. aastal Rahvusliku Tsirkussekooli; nad olid abiellunud 1969. aastal ja seejärel ringreisid oma tsirkusega, mille jooksul Étaix esines valget nägu kandva klaunina. Ta sai 1962. aastal Louis Delluci auhinna filmi Le Soupirant eest ning 2013. aastal teenisordueringi Arts et des Lettres. Pierre Étaix suri 14. oktoobril 2016 Pariisis, 87-aastasena, jättes maha pärandi poeetilise burleski meistri ja olulise tegelasena prantsuse slapstick-kinos.

Vaata profiili