Chuck - GiggleTime'i multikakoomik, kes räägib nalju
GiggleTime Androidile
Tasuta Google Plays
Laadi rakendus alla
GiggleTime - naljad, koomikud ja komöödiaetendused GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Komöödiaetendused Kõige enam jälgijatega koomikud Meist KKK Kontakt Lisa koomik
Laadi rakendus alla
Jälgi meid

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Algab tähega M Tühjenda kõik
Kuvatakse 181-192 / 232 koomikut
Michèle Guigon (1959–2014), koomik (Prantsusmaa) – Füüsiline komöödia
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Michèle Guigon

Michèle Guigon, kes sündis 1. juunil 1959 Belfortis, Prantsusmaal, oli mitmekülgne prantsuse artist, kes suri 4. septembril 2014 Pariisis vähki. Ta töötas koomikuna, akordionistina, humoristina, autor-heliloojana ja lavastajana, demonstreerides karjääri jooksul laia valikut loovaid talente. Aastatel 1978–1985 esines ta Jérôme Deschampsiga, ahendades kaasa etendustele nagu 'Les Oubliettes' ja 'La Veillée'. Samuti asutas ta koos Anne Artigaüga aastal 1984 Compagnie du Pâtit Matini. Guioni töö hõlmas nii kirjutamist kui ka lavastamist. Ta kirjutas ja lavastas mitmeid etendusi, sealhulgas 'États d'Amour' (1986), 'Marguerite Paradis ou l’Histoire de Tout le Monde' (1985), 'Strapontin' (1983), 'Piavodéon' (1991), 'La vie va où ?' (2008) ja 'Pieds nus, traverser mon cœur' (2011). Ta kaastöölise kirjutajana oli 'Strapontin' Anne Artigauega. Tema lavastusnäidete hulka kuuluvad 'Femme non rééducable' (2010), Koffi Kwahulé'i 'Big Shoot' (2009), 'Plouf!' (2005) ja 'Une Seconde' (2004). Ta kaastöölise lavastusena oli Anne Artigauega 'Il y a' aastal 1995 ning Susy Firthi ja Patrice Thibaudi kõrval 'Jungles' ja 'Cocorico' aastal 2011. Märkimisväärne on tema lavastus Desnossi 'Les Chantefables' Anne Artigauega aastal 1989. ‘Kukurikoo,’ Susy Firthi ja Patrice Thibaudiga kaasdirekteeritud sõnatu komöödia, sai Guigoni tuntuma tööde hulka, debüteeris 2008. aastal ja osutus kassatõmbiiks. Laval, kus kestab umbes 1 tund ja 20 minutit, kasutatakse füüsilist komöödias ja varjupilli, inspireerituna spagetti-läänerifilmide ja Tour de France'i poolt. See esitleb 'gallic temperamentide lahingut' Patrice Thibaud' ja Philippe Leygnaci vahel, kus Thibaud nätib Leygnaci, kes seejärel liitub pahandustega. Valgustuse kujundas Marie Vincent ja kostüümid Isabelle Beaudouin. Ta astus ka lavastustes nagu 'Strapontin' (1984) ja 'Sainte Carmen de Montréal' (1989), ning filmides 'L'Araignée de satin' (1986) ja 'Sauve-toi, Lola' (1986). Aastatel 2013–2014 oli ta France Interi programmi ‘On va tous y passer’ kroonik. Tema raamatud 'La vie va où ?' ja 'Pieds nus, traverser mon cœur' said posthumselt Académie Charles-Crosi auhinnad 'Coup de cœur parole enregistrée et documents sonores' kategoorias 2018. Tema esituste DVD ilmus 2017. aastal. Tal oli ka soov lavastada ja mängida näidendit "Journal d’absence", kuid see projekt jäi tema surma tõttu tegemata.

Micky Flanagan, koomik (Ühendkuningriik)
Kinnitatud Nõudmata
Ühendkuningriik

Micky Flanagan

Michael John Flanagan on Inglismaalt pärit koomik, kes on asunud Edinburghi Fringe'is lavale ja tuuritanud Suurbritannias oma stand-up vaatustega. Raadio 4 sarja "Micky Flanagan: milline võimalus muuta?" Ta on esinenud telesaadetes nagu Mock the Week, A League of Their Own, 8 out of 10 Cats, Was It Something I Said?, Michael McIntyre'i komöödia Roadshow ja I Love My Country.

Mikael Wulff, koomik (Taani) – Satiir
Kinnitatud Nõudmata
Taani

Mikael Wulff

Taani koomik Mikael Wulff on esinenud telesaadetes nagu Dolph og Wulff ja loonud koos Anders Morgenthaleriga ühiselt Wulffmorgenthaleri koomiksid. Sellest sarjast pärineb ka poliitilis-satiriaalne karikatuur "Dolph the Fascist Hippo".

Mike Bullard (1957–2024), koomik (Kanada)
Kinnitatud Nõudmata
Kanada

Mike Bullard

Kanadas Etobicokes, Ontario's, 12. juunil 1957. aastal sündinud Mike Bullard, kelle professionaalne nimi oli Michael John Bullard, saavutas kuulsuse Kanada stand-up koomikuna ja töötas ka tele- ja raadiosaatejuhi. Tema vanemad olid Jack ja Ruby Bullard; Jack töötas jaemüügis, samas kui Ruby pühendus kodupidamisele. Kuus aastaselt kolis pere Galtist (praegu Cambridge'ist) Mississauga'sse. Ta käis Erindale Secondary School'is ja töötas hiljem Bell Canada's. Enne seda teenis ta lühikest aega Peel Regional Police'i politseinikuna, kuid lahkus ametist stand-up koomikutena esinemise piirangute tõttu. Ta naasis Bell Canada'sse, arenedes korporatiivse uurimise associate direktoriks. 1980ndatel alustas Bullard oma komöödiakarjääri esinedes slaidšouga, töötades samal ajal Bell Canadas. Alates 1988. aastast esines ta sageli Yuk Yuku komödiaklubides, mis algselt viis televisioonis tuntusele. Aastatel 1997–2003 juhtis Bullard CTV-s 'Open Mike with Mike Bullard' programmi, mille eest pälvis kaks Gemini auhinda. Seejärel juhtis ta Global Televisionis lühikest aega aastal 2003 'The Mike Bullard Show' saadetes. Tema töid iseloomustas publikuga suhtlemine ja pidutserimine, ning ta kasvatas populistlikku haaret sinikas-valge väärtuste kaudu. Aastatel 2010–2016 juhtis ta Newstalk 1010-s 'Beyond the Mic with Mike Bullard' programmi. Venemaa sissetungi ajal aitas Bullard vabatahtlikuna humanitaarorganisatsioonidel Ukrainas, pühendades sellele tegevusele 2022. aastal neli kuud. Ta suri 11. oktoobril 2024. aastal 67-aastaselt Mississauga linnas, kus tema laiba leidis sõber. Surma põhjuseks arvatakse olevat südamepekslemine ja uurimine on käimas. Talle jäi elama noorem vend Pat Bullard, kes on samuti koomik, telekirjanik ja produtsent.

Miklós Vig (1898–1944), koomik (Ungari) – Kabaree
Kinnitatud Nõudmata
Ungari

Miklós Vig

Miklós Vig tegutses 1920., 1930. ja 1940. aastatel Ungaris kabaree- ja džässilaulja, näitleja, koomiku ja teatri administraatorina. Ta sündis Budapestis 11. juulil 1898 ja tapeti seal 19. detsembril 1944 Nooleristi partei liikmete poolt.

Miles Jupp, koomik (Ühendkuningriik) – Improvisatsioon
Kinnitatud Nõudmata
Ühendkuningriik

Miles Jupp

Miles Jupp on inglise näitleja ja koomik, sündinud 8. septembril 1979 Londonis. Ta kasvas oma vormistumisaastatel West Hampsteadis. Tema isa oli Ühendatud Ustavuskiriku pastor, mis mõjutas tema kasvatust. Algul arvas ta omavat belgia päritolu, kuid hiljem sai teada, et tema perekonna juured on Sussexis. Tema hariduses olid The Hall School, St George's School ja Oakham School, millele järgnes jumalakoolide õpingud Edinburghi Ülikoolis. Edinburghis õppides lihvis Jupp oma komöödiatalente improvisatsioonikomöödiatriibuga Improverts. Ta hakkas saama tunnustust komöödimaailmas, võites 2001. aastal Leicester Mercury aasta koomiku tiitli. Järgneval aastal sai ta Perrieri auhinna parima debüüdi nominatsiooni oma etenduse 'Gentlemen Prefer Brogues' eest. Tema näitlejakarjääri on olnud mitmeküline, sealhulgas rollid Archie, leiutajana, lastele mõeldud teleseriaalis Balamory (alustades määramata aastal) ja John Dugganis The Thick of It (3. ja 4. sari). Ta ilmus ka Nigel McCallina Rev 's, juhtis BBC Radio 4-s The News Quiz 'i aastatel 2015–2019 ning on teinud kameoesi filmides nagu Harry Potter ja tulekahvri rüütlid (2007) ja Sherlock Holmes (2009). Juppi filmograafia ulatub nendeni kaugemale, hõlmates osaliseid filmides Made in Dagenham (2010), Gary: Tank Commander , Johnny English Reborn (2011) ja Grimsby (2016). Ta on laenanud oma häält projektidele nagu Watership Downi kohandamine. Tema esinemised telesaates panel-saadetes nagu Have I Got News for You ja Would I Lie To You? aastatel 2011–2012 kinnistasid veelgi tema kohalolu Briti komöödias. Jaanuaris 2012 võitis ta Celebrity Mastermind’i. Ta on ka häälinud BBC tele-dokumentaalsarja Building Dream Homes (2014) ja mänginud filmides Journey's End (2017), Father Brown ja The Durrells . Pärast madala astme meningioomi diagnoosi augustis 2021, millele järgnes seisundihoog autosõidu ajal, läks Jupp septembris 2021 operatsioonile. Teda järelvalveebitakse jätkuvalt aastaste uuringutega ja ta võtab ennetavaid ravimeid. Praegu on ta turneel oma uue komödiaga 'On I Bang,' kus ta räägib ajukasvaja kogemusest.

Milton Jones, koomik (Ühendkuningriik) – Ühelausenaljad
Kinnitatud Nõudmata
1. dets 2026 Ühendkuningriik

Milton Jones

Tema isa on pärit Lõuna-Walesist. Ta õppis Middlesexi Polütehnikumis, kus sai 1985. aastal draamikunsti diplomi. 1986. aastal abiellus ta Caroline Churchiga ja koos on nad kolme lapse vanemad; praegu elab ta Londoni St Margaretsi linnaosas. Jones on tuntud Arsenalile poolehoiu andjana ning on praktiseeriv kristlane, kes esineb regulaarselt kirikutes ja kristlikel festivalidel. Ta on ka heategevusorganisatsiooni Chance for Childhood'i patron. Jonesi koomilised esinemised sisaldavad lühikesi nalju ja sõnade mängu, mida esitatakse distantsi ja peenelt ärevusega. Tema karjääri jooksul on ta juhtinud mitmeid saateid BBC Radio 4-s, kokku kümme seeriat. Nende hulka kuuluvad *The Very World of Milton Jones* (1998–2001), *The House of Milton Jones* (2003), *Another Case of Milton Jones* (2005–2011) ja *Thanks a Lot, Milton Jones!* (2014–2024). Tema raadiosaade on pälvinud laialdast tunnustust, sealhulgas hõbepreemia Sony Radio Academy auhinda 2012. aastal ja Writers Guild Award nominatsiooni 2012. aastal. Ta on sageli näha regulaarpanelistina saates *Mock the Week* ning on esinenud kahel korral *Live at the Apollo*s. Samuti on ta peaesinejana olnud Dave'i *One Night Stand* (DAVE) saates ja esinenud *Michael McIntyre’s Comedy Roadshow* (BBC1) saates. 1996. aastal pälvis ta Perrieri komediaauhinna parima debüüdi eest ning teenis seejärel 2011. aastal Chortle Headliner of the Year tiitli. Peale lavastandingu on Jones kirjutanud telesaadetele nagu , ja . Ta on raamatu autor (2009), millele järgnesid (2011) ja (2013), kus ta käsitleb oma kristlikku uskumust. Ta on andnud välja kolm otseülekande DVD-d: , ja . Ta ringleb perioodiliselt Suurbritannia eri kohtades, tema 2015. aasta tuur ja 2013. aasta tuur kumbki tõmmati üle 100 000 külalise. Televisioonis oli näidatud 2012. aastal Dan Evansega koostöös kirjutatud pilootprogramm . Aprillis 2025 diagnoositi Jonesel eesnäärmevähk, mis viis tuuri tühistamisteni; augustis 2025 teatas ta ravi järel vähivabast olekust. Ta planeerib praegu uut tuuri ja esineb regulaarselt Londoni ja Manchesteri Comedy Stores.

Mircea Badea, koomik (Rumeenia) – Satiir, Poliitiline komöödia
Kinnitatud Nõudmata
Rumeenia

Mircea Badea

Mircea Radu Badea se descrie ca un satirist politic român cu orientări libertarian-conservatoare de dreapta, prezentator TV, kriitik al massimeedia, isikupärastatud radiofonică și näitleja ocazional. Este recunoscut în special pentru că conduce emisiunea „În gura presei, un programme dedicat analizei știrilor de zi, difuzat pe Antena 3.

Miroslav Horník (1918–2003), koomik (Tšehhi) – Satiir
Kinnitatud Nõudmata
Tšehhi

Miroslav Horník

Miroslav Horník, sündinud 10. novembril 1918. aastal Pílis, oli tšehhi näitleja, kirjanik, režissöör, kunstnik ja teatrikriitik. Tema vanemad olid Bedřich Horníček ja Marie Lindauerová. Ta käis keskkoolis Pílis, osaledes harrastusteatrikos ja kaasasutades üliõpilaste avangardkollektiivi. Pärast lühikest tööd Škoda tehase tehnikuna ja hiljem Plzeňi linna haigla ametnikuna liitus ta 1941. aastal Plzeňi linnalise teatriga. Pea kohe Teise maailmasõja järel kolis ta Praha linna. Horníku karjäär hõlmas erinevaid rolle ja koostööd. Ta alustas esinemist Větrník teatris ja liitus seejärel Oldřich ja Lubomír Lipskýga Satira Teatriga. Kuus aastat oli ta Rahvusteatri liige. Tšehhis on ta tuntud oma partnerluse poolest Jan Werichiga, kes esines 1955–1961 ABC teatris mängudes nagu 'Těžká Barbora' ja 'Husari'. Werichi lahkumise järel moodustas ta lühikeseks ajaks duo Miloš Kopeckýga. Tema esinemised arvukates väikestes rollides tšehhi filmides ja telekast hõlmasid peatsutamist Polibek ze stadionu (1948), Jirotka rolli mängimist Pan Novák (1949), osalemist Soudný den (1949), Valeki portreteerimist Mikolás Ales (1952) ja Vaclav Svetly rolli mängimist Mladá léta (1953). Ta hääletas ka Ilusa printsessi rolli There Was Once a King... (1955) animafilmis ja tal oli nimetamata häälteos Z mého zivota (1955) filmis. Kogu oma karjääri jooksul uuris Horník erinevaid meelelahutusvorme. Ta juhtis saateid 'Hovory H...' ja populaarset 'Hovory přes rampu,' mis sisaldasid vabaformaalseid vestlusi publikuga. Aastatel 1969–1971 ilmus saates 'Hovory H' tuntud inimeste, nagu Jan Werich’i intervjuusid. Ta mängis dr. Fausti filmis When the Woman Butts In (1960), Krytina filmis Kazdá koruna dobrá (1961) ja isa filmis Táto, sežeň štěně (1964). Teistes filmrollides mängis ta härra Jelíneki rolli filmis Ohne Pass in fremden Betten (1965) ja kapten Chrásteki rolli filmis Smrt za oponou (1967), ning härra Novaki rolli filmis Kinoautomat (1967). Ta mängis peatsiosa filmis Hudba kolonád (1975) ja mängis end ise meelelahutajana filmis Barrandovské nocturno aneb Jak film zpíval a tancil (1984). 1966. aastal valiti ta Praha ja Plzeňi Majálesi festivali kuningaks. Talle anti Meritoosse Kunstniku tiitel 1968. aastal. Ta kirjutas esseekogumiku 'Javorové listy' (Maple Leaves), mis põhines tema kogemustel Montreali linnas. Ta lõi teleseriaali 'Trojhlas' koos Vladimír Preclíkiga ja Ilja Hurníkiga ning mängis teleseriaalis 'Byli jednou dva písaři'. Tragiliselt suri tema poeg, Jan Horníček, selle seriaali filmimise ajal. Miroslav Horník suri 15. veebruaril 2003 Liberecis.

Mohamed Rouabhi, koomik (Prantsusmaa)
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Mohamed Rouabhi

Mohamed Rouabhi on prantsuse kirjanik, näitleja ja lavastaja, sündinud 18. veebruari 1965 Pariisi 10. linnaosas. Tema pere ajalugu peegeldab kultuuride ja poliitiliste võitluste keerukat ristumist; tema isa oli Prantsuse Legioni põlisrahvaste rügementide liige Teise maailmasõja ajal, samas kui tema ema osales Alžeeria sõjas ja vahistati FLN liikmena. Need kogemused paistavad avaldavat mõju tema hilisemale tööle, eriti tema poolelijätmata tööd teatriala mitmekesisuse eest. Rouabhi' treening algas ametlike õpingutega Rahvuslikus Kõrgemas Draamiallikoolis (CNSAD), kus ta õppis näitlemist Marcel Bozonneti ja Stuart Seide juhendamisel. Ta käis ka Rahvuslikus Kõrgemas Kunstide ja Teatrikunstide Koolis (ENSATT), esmalt 1985. aastal ja seejärel uuesti 1986. aastal. Algselt avaldas ENSATTi režissöör muret tema professionaalse edu kohta, kuid Rouabhi püsib kindlana, uskumata, et peab endale ja teistele võimalusi luua, et "laagri kandvate seinad murda". 1980ndate keskpaigast alates töötas ta näitrites lavastustes, sageli kaasates kaasaegseid autoreid. Tema loova toodangu hulka kuulub ka kirjutamine *Lumières de la ville* ajalehele ja panus kaheksa numbri *Vacarme* ajalehesse ning Mahmoud Darwishi avaldamata luuletuse lavastamine 1997. aastal. Rouabhi karjäär hõlmab mitmesuguseid loomingulisi ettevõtmisi. Ta kirjutas ja lavastas 2003. aastal Théâtre du Rond-Point'is Providence café ning on avaldanud mitmeid näidendeid, sealhulgas Les Fragments de Kaposi (1994), Malcolm X (2000) ja Alan suivi de Jamais seul (2017). Ta on ka aastal 2002 kirjutanud noarele mõeldud näidendi pealkirjaga Jérémy Fisher . Tähelepanuväärsete näitlerikohade hulka kuuluvad esinemised L'Exercice de la bataille (1991), Amphitryon (1994) ja Prometeo (2002). Aastal 2017 kaasa-loojaks ja peaosas mängija näidendis Jamais seul ning aastal 2020 koostöölise Faut-il laisser les vieux pères manger seuls aux comptoirs des bars 'is. Ta sai SACD uue talendi teatriauhinna aastal 2002. Praegu esineb Rouabhi erinevates teatrites, sealhulgas Théâtre Hébertot, Théâtre de la Cité Internationale, MC93 Bobigny, Théâtre Aleph Ivry sur Seine ja Nouveau Gare au Théâtre Vitry sur Seine, piletid on saadaval Billet Réduc'i kaudu. Ta pooldib aktiivselt teatris mitmekesisuse kvantifitseerivat hindamist, väites, et etnilisi statistikaid on vaja olukorra täpseks mõistmiseks ning kritiseerib seda, mida ta peab vastupanu sellisele hindamisele.