Patrick Albert Crispin Marber, inglise koomik, kes kirjutab ka näidendeid, lavastab, esitab ja meisterdab stsenaariume, määrati 2002. aastal Kuningliku Kirjanduse Seltsi liikmeks.
Iiri-Iraani koomiks Patrick Monahan sai televõistlustel esikoha Võta Mike 2001. aastal ja Näita mulle nalja 2011. aastal ning ta ilmub sageli Edinburghi festivali Fringe lavale.
Patrick Raynal, keda sündis Bernard Giraud Vierzonis 29. mail 1926, oli prantsuse šansoni laulja ja humorist. Ta alustas oma kunstnikuteed Teise maailmasõja järel, 20-aastaselt, otsustades karjääri kunstnikuna jätkata. Kasvatatuna tagasihodus perekonnas kommunisti isaga, koges ta varajast segadust, sealhulgas sagedasi koolist väljaheitmisi ja lühikest põgenemiseperioodi 13-aastaselt. Tema esimesed esinemiskogemused hõlmasid Charles Treneti imiteerimist sõjaväes olles, millega teenis hüüdnime "Vierzoni laulva hullumeelne". Seejärel alustas ta revüükarjääri „külakoomikuna“, omaks võttes oma maalähedased juured. Raynal saavutas tuntuse 1950ndatel, esinedes algul Berry piirkonnas ja seejärel üle kogu riigi. Tema komöödiastiil sisaldas sageli Berry talupidajate satiirilisi kujutusi, mida kehastas Berlodiot pere ja eriti Berlodiot isiksus – karikatuur eripärase aktsendiga. Ta esines sellistes kohtades nagu Caveau de la République, kus ta sõbras Pierre Daci ja Francis Blanche’iga, ning hiljem astus lavale Bobinos ja Olympia teatris. Tema karjääri jooksul, mis kestis umbes 50 aastat, salvestas ta arvukalt 45 rpm plaate, saavutas märkimisväärset populaarsust Berry piirkonnas ja mujal, ning teenis kahte kuldplaati. Raynali lavapublikumide ja salvestiste kõrval ilmus ta ka mitmes filmis, sealhulgas Le journal d'une femme en blanc (1965) Marie-José Nati kõrval, ning Babette s'en va-t-en guerre (1960), Le Magot de Josepha (1962) ja Les grandes familles (1966). Ta avaldas avameelselt kriitikat Pariisi kultuuri suhtes, eriti tarbimisühiskonna suhtes, pidades seda pingestunud, austuseta ja ühtlustatud, ning väljendas ka heidust 'nouvelle cuisine' suhtes. Tema töö kohta anti talle tunnustus, sealhulgas huumoriauhind 1971. aastal ja Fernand Raynaudi auhind kaks korda, 1971. aastal ja uuesti 1989. aastal. Talle anti ka Chevalier des Arts et des Lettres, Grand Officier de la Ligue du Bien Public ning medalid Pariisi linnalt ja Sacemilt. Pensionile jäädes Anzy-le-Duc'is koos oma abikaasa Claudiega jätkas ta heategevuslikke esinemisi selliste organisatsioonide jaoks nagu vähiliit ja pimestunud koerte ühing. Patrick Raynal suri Paray-le-Moniali haiglas 1. mail 2010.
Patrick Timsit, kes sündis 15. juulil 1959 Alžeris, Alžeeria, on prantsuse koomik, kirjanik ja filmirežissöör. Tema pere kolis mandri-Prantsusmaale, kui ta oli kaks aastat vana, Alžeeria sõja tõttu. Ta veetis lapsepõlve vanemate nahktoodete töökojas ja sai gümnaasiumi diplomina D eksaminaatortunnistuse pärast mitmest koolist lahkumist. Ta püsis lühikest aega kinnisvara alal, avades 1983. aastal oma büroo; see kogemus hiljem kajastus tema komöödiasketis 'Les Petites Annonces'. Tema vanemad olid juudi sefardi päritolu ja ta on Alžeeria juudi päritoluga. Timsiti karjääris on mitmesugune valik rolle nii ekraanil kui laval. Ta mängis Charles VIII Prantsusmaa kuningast filmis Sans peur et sans reproche (1988) ja Michou’d filmis La Crise (1992), mille eest ta kandideeris César auhinnale parima naispeosiiski osatäitja kategoorias. Eriliselt tuntakse teda seostumise poolest komöödiafilmiga Un indien dans la ville . Ta mängis ka filmis Mayrig (1991) Garbise rolli ning Une époque formidable… (1991) filmis. Varases 1990ndates sai ta tunnustust oma terava komöödiatonalisete esinemiste poolest televisioonis. Ta kaastöötas ja mängis Pédale douce (1996) filmis, mille eest ta kandideeris César auhinnale parima peaosatäitja, parima algupärase stsenaariumi või kohanduse ja uuesti parima peaosatäitja kategooriates. Tema komöödia puudutab sageli tundlikke teemasid nagu poliitika, rassism, antisemitismi ja Iisraeli-Palestiina konflikt. Näitlemise kõrval on Timsit näidanud ka režissöörina oma talenti. Ta režisseeris ja mängis peaosas filmides Quasimodo d'El Paris (1999) ja L'Américain (2004). Ta on teinud prantsuskeelset dubleerimist arvukatele filmidele, sealhulgas The Monster (1994), Hercules (1997), Atlantis: The Lost Empire (2001), Shark Tale (2004) ja Dragon Hunters (2008). Ta osales Rendez-vous en terre inconnue’s aastal 2006. Talle on nimetatud nelja Cesari auhinna kandidaadiks, tunnustades tema panust prantsuse kinematograafiasse. Ta jätkab näitlemist, olles hiljutiste filmide rollides nagu Dalida (2017), The Last Mercenary (2021), Brother and Sister (2022) ja It Takes Two to Tango (2025).
Paul Beckers, kes sündis 1. novembril 1878 Magdeburgis, oli saksa koomik ja näitleja. Tema vanemad olid Gustav Beckers, Elbe laevakapten, ja Marie Beckers (neiuna Gabriel). Pärast näitlenõu ja muusika õpinguid töötas ta algselt orkestri pillimängijana, mängides flööti ja oboot. Ta debüteeris 1902. aastal Magdeburgi Stadttheateris, esinedes seal mitu aastat operetites. Umbes 1902. aastal veetis ta kaks aastat Ameerika Ühendriikides, enne kui töötas revüüdes Berliini Apollo-Teatris. Beckersist sai varieteekunstnik Robert Wilschke abiga ja esines erinevates Saksa teatrites, sealhulgas Berliner Wintergartenis ja Leipziger Krystallpalastis. Beckers on võib-olla kõige paremini tuntud oma eraldi tegelase poolest, Fliegentüten-Heinrichi, kes oli vagabund ja sõõrikute müüja. See tegelane põhines Magdeburgi originaalis, mis kujutati reljeefil. Ta mängis Fliegentüten-Heinrichit arvukates stumfilmides aastatel 1917–1936, sealhulgas Der Fliegentüten-Heinrich (1917), Fliegentüten-Heinrich als Don Juan (1918), Fliegentüten-Heinrich als Rentier (1918) ja Fliegentüten-Heinrichs Pech (1918). Ta tegi kaasa ka teistes filmides sel perioodil, nagu Der Fliegentüten-Othello (1918), Heinrich sucht eine Lieblingsfrau (1920), The Heath Is Green (1932), Dream of the Rhine (1933), When the Village Music Plays on Sunday Nights (1933), The Valiant Navigator (1935), I Love All the Women (1935) ja Pillars of Society (1935). Beckers jätkas 1930ndatel arvukates filmides kaasa tegemist, sealhulgas Petri Heil! (1932), Das Familienalbum (1933), Wenn Männer kochen (1933), So leben wir alle Tage (1933), Glück im Schloss (1933), Mister herkules (1933), Der Schrecken vom Heidekrug (1934), Meine Frau, die Schützenkönigin (1934), Fräulein Veronika (1936) ja Das Hermännchen (1936). Beckersi karjääri hulka kuulus lavastamine ja näitlemine Komische Operis ning oma teatri 'Beckers Bunte Bühne' (Beckersi Värviline Lava) juhtimine aastatel 1927–1930. Alates 1926. aastast juhatas ta Emili Winter-Tymiani "Tymiani Thalia teatrit" Dreßdenis. Tema huumorit kirjeldatakse lihtsana ja jõulisena. Teise maailmasõja järel kaotas ta kõik oma vara ning püüdis 67-aastaselt taastada oma komöödiakarjääri soolopublikanertsidena. Ta sai tuntuks saksa numbriga 'Plättbrett' ja esitas seda mitmes RIAS-Unterhaltungsprogrammi saateks nimega 'Komikercocktail'. Beckers jätkas esinemist neis saates kuni 1986. aastani, osaledes näidetes nagu 'Grüße aus den Komikerhimmel' (31. detsember 1974) ja 'Wer schmeiÃt denn da mit Lehm' (31. detsember 1975). Tema viimane esinemine toimus detsembris 1961 Magdeburger Kristall-Palastis revüüs 'Mein Magdeburg am Elbestrand'. Paul Beckers suri 27. aprillil 1965 Leipzigis, kus ta veetis oma hilisemad aastad pensioni pidamist koos abikaasa Margaga ning on maetud Leipziger Südfriedhofis.
Paul Biensfeldt oli saksa-juudi näitleja, kes aitas oluliselt kaasa Saksamaa teatrite ja filmimaailmale üle neljakümne aasta. Sündinud 4. märtsil 1869, veetis ta nelikümmend aastat Berliini teatrielus. Tema karjääri algas 1893. aastal murrangulise esitusega Max Halbe näidendis 'Noorus' Residenztheatris. Seejärel töötas ta Otto Brahmi juures ja hiljem mõjuka Max Reinhardti all Deutsches Theatris, saades regulaarseks esitajaks selle laval. Ta oli 25 aasta jooksul Reinhardti teatri populaarne trüppiliige, sageli kehastas komöödiarolle. Biensfeldti mitmekülgsus ulatub nii lavale kui ka ekraanile, osaledes 1913–1933 vahel üle 100 hääletu ja helifilmiprojekti. Teda kutsusid sageli režissöörid nagu Fritz Lang, Ernst Lubitsch, Friedrich Wilhelm Murnau, Paul Leni, Robert Wiene ja Joe May. Kuigi ta mängis sageli kaasa kõrvalisi rolle selliste tegelastega nagu teenijad, tantsuõpetajad, politseiaamelised või aadlikud, nautis ta ka suuremaid rolle 1910. aastate alguses. Tähelepanuväärsete hääletute filmide seas on roll isa Lil Dagoveril ja võlur, kes muutub saguarosse Fritz Langi filmis 'Der müde Tod'. Ta mängis sageli koos Henny Porteniga. Tema komöödiandekti tunnustas näitekirjanik Carl Sternheim, kes spetsiaalselt kirjutas Bienfeldtile Krey rolli oma 1913. aasta komöödias 'Bürger Schippl'. Ta demonstreeris mitmesugust esituse vahemikku, sealhulgas kammerteenija Lebeli rolli Lubitschi 'Madame Dubarrys' ja " camp alluvust" ning "mängulist allumatust" Emil Janningsi kõrvalfilmina nagu Anna Boleyn (1920) ja Das Weib des Pharao . Teised tähelepanuväärsed filmiväljapanekud hõlmavad rolle filmides Die ideale Gattin (1913), Die Geliebte Tote (1919), Waxworks (1924) – kus ta oli osa tähtede koosseisust, mille hulka kuulusid Emil Jannings ja Conrad Veidt –, Der Goldene Schmetterling (1926) ja Fiaker Nr.13 (1926), kus ta kehastas hoolt kandvat taksojuhti ja eestkostjat. Ühes esituses esitas ta åtšmani rollis kommelise laulu, liikudes uhkusest hirmu poole enne, kui kuningas solvumisele reageerides teda piitsutas. Paul Biensfeldt suri 2. aprillil 1933 ja maeti Berliini Wilmersdorfi Waldfriedhof Güterfelde kalmistule.
Paul Foot on inglise koomik, kes on tuntud oma peegeldavate monoloogide, avameelsete tiraadide, enesestiilis häiringute ja ilmse huvi puudumise tõttu peavoolu popkultuuri vastu. The Daily Express võrdles teda kunagi "haruldase eksootilise linnuga" ja kuus riiklikku ajalehte, sealhulgas The Independent ja The Age, on nimetanud teda "komöödia geeniuseks".
Paul Kato Lubwama oli Uganda filmitegija, kes tegutses ka teatris, kõige silmapaistvamalt Bakayimbira draama juhtrollides, jätkas karjääri muusiku ja raadiosaatejuhina ning oli Lubaga Lõuna parlamendi liige 2016. aastast kuni 2021. aastani.
Paul McDermott on Austraalia meelelahutaja, sündinud 13. mail 1962 Adelaides, Lõuna-Austraalias. Ta on kuue lapse seas ja kaksikvenn; tema isa oli kõrge riigitegelane ning ema koduperenaine. Kui ta oli kolmeaastane, kolis pere Canberrasse. Nelja aasta jooksul õppis ta kunstiaineid Austraalia Rahvusülikooli Canberra Kunstikoolis, Marist College Canberras ja Dickson College'is. McDermottil on laialdaselt andeid, tunnustust on tulnud koomiku, näitleja, kirjaniku, režissööri, laulja, kunstniku ja teleisiku rollides. McDermott alustas esinemist 25-aastaselt finantslikel põhjustel, algselt tänavakontsertidega 1985. aastal. Ta oli Gigantic Fly liige enne, kui ta 1980ndatel liitus Doug Anthony All Starsiga (DAAS), kellega nad alustasid tänavakontserte Canberras. DAAS sai tuntuks Edinburghi Fringe Festivalil ja seejärel ilmus ABC TV saate *The Big Gig*s. Ansambel mängis oma spin-off telesaates *DAAS Kapital* aastatel 1991–1993. McDermott laulis peaettekandeid ja kirjutas suurema osa DAASi materjalist ning ansambel turneeris nii riigis kui ka rahvusvaheliselt, isegi esinedes Barcelona olümpiamängude avatseremoonial. DAAS lahenes algselt 1994. aastal, kuid taasalustas 2014. aastal, kus Paul Livingston asendas Richard Fidleri. DAAS-i esialgse laialihkumise järel juhtis McDermott kahte teist ABC programmi ja töötas lühiajaliselt Triple J raadiosaatejuhi kohal aastatel 1996–1997. Ta on enim tuntud saate Good News Week juhatamise poolest kuni aastani 2012. Ta on sageli esinenud Melbourne'i Rahvusvahelisel Komöödi Festivalil, osaledes Komöödi Festivali galas ja Suures Debatis. McDermott on raamatukirjanikuks lastele, kirjutanud ajaleheartikleid ning koostanud oma kolumne raamatus The Forgetting of Wisdom . Ta on ka lühianimefilmide stsenaariust kirjutamise ja režissöörina töötanud, sealhulgas kolme auhinnatud filmi: The SCREE (2004), The Girl who Swallowed Bees (2007) ja GHOSTBEAR (2019). Alates 2012. aastast on ta tegelenud maalimisega ning esinenud kontsertidel, kus esitab oma tõsidemaid laule. Praegu ringleb ta live-show'ga Paul + 1, mille on mõtelnud ja esitanud Glenn Moorhouse, ning nad salvestasid muusikalise pala nimega I’VE SEEN THE FUTURE AND YOU’RE NOT IN IT , mis käsitleb karantiiniaegseid kogemusi.
Paul O'Grady, koomik ja näitleja, sündis Paul James O'Grady 14. juunil 1955 Tranmeres, Chesires (praegu Merseyside'is). Tema isa, Patrick 'Paddy' Grady, emigreerus 1936. aastal Iirimaalt Inglismaale, samas tema ema, Mary 'Molly' Savage, sündis Inglismaal iiri immigrantide vanematele. Ta kasvas üles Tranmeres, kasvades iiri-katoliiklikus peres ja käis St Joseph's Catholic Primary School'is ning St. Anselm's College'is. Pärast koolist lahkumist kuuekümnenda aasta vanuselt asus ta tööle kohtupidamises ametnikuna ja seejärel töötas mitmesugustes ametites, näiteks pakkus Cleo Lainele puhastusteenuseid ja töötas lihalõikuskojas. Tal oli tütar Sharyn, kui ta oli veel teismeline. O’Grady alustas oma professionaalset karjääri 1970ndate lõpus, pärast Londoni läbilaskmist, alustades Camdeni omavalitsuse rändava hooldustöötaja positsioonist. Ta arendas oma drag-etendust 1978. aastal, lootes iseloomu Lily Savage, kes põhines naissoost sugulastel ja kellegi peal, keda ta nägi Sheffieldi turul, ammendades inspiratsiooni oma emalt Mollylt ja täditütardelt Chrissie ja Annie. Enne soolo-komiikuna esinemist mängis ta drag-mimikoosseisu Playgirls koosseisus. Ta hakkas ideed Lily Savage kohta kujundama 1977. aastal Manilas olles kelnerina, ja alustas Lily Savage'ina esinemist 1985. aastal. Lily Savage'i iseloom, mida iseloomustab terava keelega, julge, platina-juuste naine Birkenheadist, saavutas laialdase tunnustuse tema eraldi isikuna, ja teda esitati Royal Vauxhall Tavernis (RVT) kaheksa aasta jooksul. Ta esines Edinburghi festivalil 1987. aastal ja sai 1992. aasta Perrier Comedy auhinna kandidaadiks. Kogu tema üle kolmekümne aasta kestnud karjääri jooksul juhtis O'Grady mitmeid telesaateid, sealhulgas The Big Breakfast (1995–1996), Blankety Blank (1997–2002, tuntud kui 'Lily Savage's Blankety Blank’ alates 2001), Lily Live! (2000–2001) ja hiljem For the Love of Dogs (2012–2023), Animal Orphans (2014–2016), Blind Date (2017–2019) ja Great British Escape (2020). Ta juhtis ka BBC Radio 2 saadet Paul O’Grady on the Wireless (2009–2022) ning esitas The Paul O'Grady Show (2004-2006, 2006-2009) ja Paul O’Grady Live (2010–2011). Tema telesündmuslik debüüt toimus 1995 aastal 'Live From The Lilydrome' saates. Ta osales produktsioonides nagu ‘Coronation Street’, filmis ‘In The Name Of The Father’, West Endi lavastustes, sealhulgas ‘Prisoner Cell Block H’ ja ‘Annie’, ning pantomimides nagu ‘Snow White & The Seven Dwarfs’ (1999) ja ‘Chitty Chitty Bang Bang’. Kogu oma karjääri jooksul sai ta mitmeid autasusid, sealhulgas Bafta 2005 aastal 'The Paul O'Grady Show' eest, National Television Award 2008 aastal ning aunimetused Suurbritannia Impeeriumi Liige (MBE) 2008 aastal ja Kent maakonna asetäitja kindral 2022 aastal. Aastal 2020 asus ta Briti Muusika- ja Varieteediklubi presidendi ametisse.
Paul Panzer, keda sündis 8. jaanuaril 1972 Dürenis, Saksamaal, Dieter Tapperti nimega, on saksa koomik. Ta veetis lapsepõlve Nörvenichis ja hiljem kolis 1990ndate keskel Kölni. Algselt keevitajat õppinuna, jätkas ta ka muusika ja meediahariduse õpinguid. Tema karjäär algas 1998. aastal raadiojaamas Eupenis, Belgias (100’5 Das Hitradio), kus ta saavutas kiiresti tuntust. Paul Panzeri isiku ta lõi üle 800 naljakõne kaudu, nime kasutades oma koomikukarjääri jaoks. Paul Panzi komöödiastiili iseloomustab eriline kõnehäire, väära hääldus ja võõrsõnade kasutamine saksa keeles. Korduvad tegelased nagu 'Katusemeister Benether' ja 'Szabo' ilmuvad tema esitustes sageli. Ta arendas komöödiasarja 'Die Baulöwen,' mis koosneb enam kui 200 episoodist. Tema esimene soolo stand-up programm 'Heimatabend Deluxe' osutus edukaks, mille tulemusena sai sellest televisioonis versioon, mida näidati RTL-is aastal 2006. Selle esituse eest pälvis ta samal aastal Saksa Komöödiapreemia parima debüüdi auhinna. Tema varajase edu järel jätkas Paul Panzer oma ulatuse laienemist. Ta mängis 2009. aastal filmis 'Männersache', olles koos Mario Barthiga stsenaariumi kaasautor. Lavaprogramm 'Endlich Freizeit – Was für′n Stress!' käivitati 2009. aastal ja on siiani kestnud. Aastatel 2011–2014 juhtis ta RTL-is koos teistega saadet 'Stars bei der Arbeit'. Alates 2016. aastast on ta sageli külalissaatujas viktoriini 'Wer weiß denn sowas?' saadetes. Ta edastab otseülekandeid Twitch.tv-s Paul Panzeri nime all alates detsembrikuust 2020. Ta oli 25 aastat abielus ja jäi leskreks aastal 2026.
Paul Putner on inglise näitleja ja koomik, sündinud 18. märtsil 1966 East Grinsteadis, West Sussexis. Tema päritolu on keskpõllumajanduslikust perekonnast ning ta said varakult kokkupuute meelelahingutööstusega tänu oma onule John Masonile, kes töötas BBC valgustite osakonnas ja sai BAFTA auhinna. Putner alustas ametlikku kunstiallist haridust Londoni Muusika- ja Draamani Akadeemias (LAMDA), mille ta lõpetas 1988. aastal. Sel ajal keskendus ta karakterinäitlemisele, improviseerimisele ja häälutööle ning sai tunnustust oma koomiliste võimete poolest, võites Kenneth More auhinna koomilise näitlemise eest. Putneri karjääris on lai valik koomilisi rolle ja koostööd. 1990ndate keskel asutas Putner Steve Fursti ja Oliver Darlyga Londonis komediaklubi Regency Rooms; ta meenutakse seal pooleks mehhiko Laurel ja Hardy duo esituse poolest. Ta sai lisakogemust esinedes Edinburghi festivali äärealal, algul Richard Herringi Punk’s Not Dead’is ning hiljem aastal 2001 Earl Stevensi stsenaarija ja esitaja rollis. Tema telesaadetes on olnud osi BBC2 seriaalis The Glam Metal Detectives, ning ka esinemisi saates This Morning with Richard Not Judy (1998), kus ta mängis The Curious Orange’it, ja Sir Bernardi uhked mõisad (1999). Tal oli ka meeldiv roll populaarses sitcomis Spaced (1999). Putneri looming on muutunud aastate jooksul. Ta on äratuntav oma lühikese, kuid mõjusa ilmumise poolest zombina filmis "Shaun of the Dead" (2004) ja mängis pantomiimikut filmis "Paris, je t'aime" (2005). Alates 2005. aasta lõpust kuni 2007. aasta alguseni esines ta laialt Little Britaini Live show’s. Ta aitas kaasa Stewart Lee Comedy Vehicle’ile aastal 2009, 2014 ja 2016. Putner mängis Gerald 'Jelly' Kelly rolli Only Fools and Horses’e eelmängu triloogias "Rock & Chips" (2010-2011) ning ilmus korduvalt BBC Little Britainis aastatel 2003–2006, nii televisioonis kui ka raadios. Ta jätkab tööd näitlejana ja koomikuna.
Albaania
1
Armeenia
2
Argentina
36
Austria
27
Austraalia
52
Aserbaidžaan
1
Bangladesh
1
Belgia
13
Bulgaaria
57
Benin
2
Boliivia
1
Brasiilia
27
Valgevene
2
Kanada
125
Kongo Demokraatlik Vabariik
3
Šveits
17
Elevandiluurannik
1
Tšiili
15
Kamerun
1
Hiina
8
Colombia
4
Kuuba
4
Tšehhi
7
Saksamaa
188
Taani
17
Dominikaani Vabariik
1
Alžeeria
2
Ecuador
2
Eesti
5
Egiptus
10
Hispaania
74
Etioopia
1
Soome
15
Prantsusmaa
214
Ühendkuningriik
365
Gruusia
1
Ghana
3
Kreeka
18
Guatemala
1
Horvaatia
2
Haiti
1
Ungari
7
Indoneesia
23
Iirimaa
31
Iisrael
10
India
47
Iraak
3
Iraan
6
Island
4
Itaalia
136
Jamaica
1
Jaapan
37
Keenia
3
Lõuna-Korea
20
Kasahstan
3
Liibanon
5
Sri Lanka
1
Leedu
1
Läti
1
Maroko
17
Myanmar (Birma)
1
Malta
1
Malawi
2
Mehhiko
28
Malaisia
7
Nigeeria
19
Nicaragua
2
Holland
2
Norra
12
Nepal
3
Uus-Meremaa
9
Peruu
2
Filipiinid
35
Pakistan
7
Poola
8
Portugal
7
Katar
1
Rumeenia
1
Serbia
4
Venemaa
9
Saudi Araabia
4
Rootsi
101
Singapur
3
Sloveenia
4
Slovakkia
2
El Salvador
1
Süüria
1
Tai
2
Tuneesia
4
Türgi
5
Taiwan
1
Ukraina
11
Uganda
7
Ameerika Ühendriigid
213
Uruguay
4
Usbekistan
1
Venezuela
5
Vietnam
1
Lõuna-Aafrika Vabariik
3
Zimbabwe
1
