David Marsais (sündinud 4. aprillil 1984 Rambouilletis) töötab Prantsusmaal näitleja, humoristi, stsenaristi ja produtsendina. teeb koostööd Grégoire Ludigiga, et moodustada koomiksiduo Palmashow.
Denis Maréchal on prantsuse stand-up koomik ja näitleja, kes sündis Lyonis 29. novembril 1969. Aastas 21, aastal 1990, püüdis ta saada näitlejaks. Ta kolis Lyoniist Pariisi 24-aastaselt, et edendada seda karjääri, õppides kaks aastat Cours Florenti näitrikoolis. 1997. aastal võitsid ta ja Fournel saates 'Graines de star', lüües Jean Dujardini. Pea kohe ilmusid nad Philippe Bouvardi saates 'Bouvard du Rire' ning Thierry Ardisson kutsus ta 'Vue sur la mer' saatesse barmeniks. Aastatel 1997–1999 kuulus Maréchal 'Bande du Carré Blanc'i kabaree Carré Blancis, esinedes etendustes nagu 'Soirée d’Enfer', 'Graines de star', 'Demandez le Programme' ja 'Vivement dimanche'. Ta osales ka Coluche auhindade jagamisel Montrouges. Maréchal jätkas oma karjääri arendamist, saades 2000. aastal "Coups d'Humour" konkursil teise koha Maxime'i järel ja võites 2001. aastal konkursi, mis viis lepingu sõlmimiseni Glemiga. 2005. aastal mängis ta teleseriaalis "Kaamelott" Narsest ning lõi oma esimese sooloetenduse "J’dis franchement". Sellele järgnes "Denis Maréchal passe la seconde" 2007. aastal ja ta produtseeris tosin naljakat sketši nimega "Gym Comic". 2008. aastal mängis ta filmis "La Personne aux deux personnes". Alates juulist 2010 on ta sageli esinenud mängusaates "Mot de passe". 2012. aastal esines ta Florence Foresti lavastuses "Denis Maréchal joue!". Ta ilmub ka 2024. aasta telefilmis "Les Fantômes des Saintes" ning on teinud hääletööd saadetele nagu "Battlebots: Le Choc des robots" (2022) ja "Transformers: EarthSpark" (2023).
Didier Bénureau on prantsuse humorist ja näitleja, kes sündis 28. oktoobril 1956 Courbevoie's, Pariisi läänesuburbis. Ta alustas oma muusikalist teed 15-aastaselt kitarriga, mis viis akustilise ansambli 'Quasifolklo' loomiseni aastal 1975. See grupp saavutas tunnustust, kui võitis medali Patrice Laffonti juhendatud telesaates. Seejärel teenis ta sõjast 1977–1978. Pärast sõjaväeteenistust jätkas Bénureau esinemiste otsimist, töötades meelelahutajana MSC de Villeneuve-la-Garenne'is ning olles suvelaagri nõunik ja kooli sööklatöötaja. Ta käis 1979. aastal Villeneuve-la-Garenne MSC-s näitrijahis. Aastatel 1981–1984 mängis ta mitmes filmis ja telesaates kaasa väiksemas rollis. 1985. aastal debüteeris ta Petit Théâtre de Bouvard'is oma neurootiliste tegelaskujudega. 1986. aastal koostas ta Muriel Robiniga näitekirja mängule 'MAMAN ou donne-moi ton linge ou je fais une machine !'. Bénureau karjäär sai hoo sisse tema esimese sooloetendusega 'Enfin Bénureau' aastal 1988. Seejärel mängis ta Bertrand Blieri filmis *Trop belle pour toi* pärast sellele Blierile oma etenduse videot näitamist. Aastatel 1990–2000 mängis ta mitmes filmis kaasa, sealhulgas *Palais Royal!*. 1993. aastal alustas ta oma teist sooloetendust, mille režissöör oli Dieudonné, ja kohtas Dominique Champetierit, kes sai sageli koostööpartneriks. 1998. aastal andis ta välja lühifilmi *Zanzibar*. Aastatel 1997–1999 esitas ta oma kolmandat sooloetendust Café de la Gare'is ja Comédie Caumartin'is. Ta on mänginud arvukates töödes, mis hõlmavad komöödiat, romantikat ja teleseriaale, osaledes 2008. aastaks üle 60 produktsioonis. Kriitikud on kiitnud tema etendusi ning 2007. aastal sai ta Grand Prix de l’Humour Noir'i oma etenduse *Bobo* eest, mis võitis 2009. aastal SACD parima sooloetenduse auhinna. Ta mängis Gilbertit teleseriaalis *Scènes de ménages* alates 23. jaanuarist 2023, kuid lahkus saategust juunis 2024 ajakavaprobleemide tõttu.
Didier Porte on prantsuse koomik, raadiosaatja, ajakirjanik ja humorist, kes sündis 29. jaanuaril 1958 Compiègnes. Ta on praegu 68-aastane. Tema vanemad on prantslased ja nad on põlvkonnad tagasi Prantsusmaal elanud. Porte omandas Pariisi X Nanterre'i ülikoolist majandusõpinguid aastal 1980. Ta kirjeldab end pigem „täiendava ajakirjanikuna“ kui lihtsalt meelelahutajana. Porte alustas ajakirjanikukarjääri 1984. aastal La Dépêche du Midi's ja seejärel tegi koostööd erinevate meediakanalitega, sealhulgas Le Matin de Paris, L’Étudiant, Canal 102, TSF 93, RMC, RFM, Europe 2 ja Ouï FM. Aastatel 1984–1992 töötas ta režissöör-ajakirjanikuna M6 saate 'Culture Pub' jaoks. Ta kaastas Anne Magnieni kõrval Canal+ saadet 'La Nuit de la connerie' ning koostas William Reymondiga raamatu 'Le Grand Livre de la connerie'. Tema töö on hõlmanud panust sellistesse saadetes nagu 'Les Lois de la jungle', 'Éconoclaste', 'Tutti frutti', 'Comme au cinéma' ja 'Héros vinaigrette'. Didier Porte’i karjääri hulka kuuluvad regulaarsed rubriigid France Inter raadios, alates 1993. aastast ‘Zappinge’ga ja jätkuvad sellistes saadetes nagu ‘Zoom’, ‘Audimatraquage’, ‘Rien à cirer’, ‘Les P’tits Déj’s’, ‘Changement de direction’, ‘Rien à voir’ ja ‘Le Fou du roi’. Tema kommentaaride tõttu on ta seisnud mitmete laimava nõuete silmitsi. Ta debüteeris ühemeheshow'na 1998. aastal L'Ami des vedettes ’iga, millele järgnesid teised show'd, sealhulgas Entracte manqué , Didier Porte joue et gagne à être connu , Didier Porte aime les gens ja Didier Porte fait rire les masses . Alates 2013. aastast on ta esinenud Didier Porte à droite! ’iga. Ta satiirilise töö keskpunktis on Nicolas Sarkozy ja tema valitsus ning ta on tuntud oma 'meeleitsetuse' poolest satiiris; eelmine nädal satiirilise tööga Bernard Kouchner, välisminister. Tema töö on meelitanud üha rohkem kuulajaid, ahendades poliitiliselt kohustatud prantsuse komöödia tõusule. Ta on esinenud endana filmis 'Satire dans la campagne' ja jätkab panustamist ‘Là-bas si j’y suis’ veebiversiooni alates 2015. aastast.
Dominique Farrugia, kes sündis 2. septembril 1962. aastal Vichys, Prantsusmaal, on mitmekülgne prantsuse looja. Ta töötab näitlenud, filmirežissöörina, stsenaariakirjutajana, produtsendina, humoristina ja koomikuna. Tema pere taust peegeldab mitmekesist päritolu, sealhulgas juudi pied-noir ja malta päritolu; tema vanemad, kes lahkusid Alžeeriast 1962. aastal iseseisvuse saavutamise järel, asusid Vichysse. Nad pidurdssid baari-restorani nimega Le Verdier, ja tema isa töötas Vichy kasiino muusikuna. Dominique Farrugia täisnimi on Dominique Spiridion Léon Farrugia. Aastatel 1986–1992 olid Les Nuls aktiivsed, andes olulise panuse prantsuse komöödiasse. Ta kirjutas 1987. aastal teleseriaalile "Objektiiv: nul", mille eest sai 7 d'Or auhinna. Sel perioodil juhtis ta lühikeseks ajaks paroodilist ilmateadet saates "Nulle part ailleurs" aastatel 1987–1988 ning ilmus kogemata näitlejana "Objektiiv: nul" episoodis näitleja puudumise tõttu. Telespetsiaal "TVN 595" sai 1988. aastal ka 7 d'Ori auhinna. Ta asutas koos Olivier Granieriga produktsioonifirma RF2K ja 1997. aastal loomis telekanal Comédie! TV, olles direktorina ja presidendina ametis aprillist 2002 kuni veebruarini 2003. Ta lavastas 1994. aastal filmi "Hirmulinn", mis meelitas Prantsusmaale 2,2 miljonit vaatajat. Tema režissöörina tehtud töösse kuuluvad "Delphine 1, Yvan 0" (1996), "Armastus on parem kahekesi" (2010), "Bis" (2015), "Tagasi 17-esse" (2015) ja "Sama katuse all" (2017). Praegu juhib ta koos Guillaume Thouretiga, kes on peadirektor, Shine Fictioni, keskendudes premium-režii sarjade tootmisele Prantsuse teleülekandjatele ja ülemaailmsetele voogedastusplatvormidele.
Prantsuse meelelahutaja Charles Armand Ménard, kes kasutas lavanime Dranem, oli nalusate laulude laulja, muusika- ja teatrisaali esineja ning filminäitleja. Ta sündis Pariisi 10. linnaosas 23. mail 1869 ja suri Pariisi 7. linnaosas 13. oktoobril 1935. Tema isa oli käsitröhüveepois, ja Dranem õppis käindust talt. Ta võttis lavanime Dranem Ménardi anagrami kujul. Dranem alustas karjääri ehte valmistamise õpilasena, enne kui asus tegema meelelahutust. Algselt töötas ta lühikest aega vööde müüjana ja ortopeediliste vahendite müüjana. Ta debüteeris harrastuslaval La Verrerie's septembris 1890. Tema esimeseks professionaalseks esinemiseks oli 24. märts 1894 Electric-Concertis. Alates 1895. aastast esines ta Félix Mayoli ja Max Dearlyga 'Concert Parisien'is. Umbes 1896. aastal töötas ta välja oma eraldi kostüümi: väikese jakiga, rõivastega ribade mustriga püksid, tohutu suurusega kingad ja mütsi, ning kasutas näomaskeeringut. Temast sai juhtiv muusika- ja kabareeetenduse tegija, kes oli tuntud oma koomilise absurdistliku žanri poolest. Dranemi koomiline laulmise rutiin tõi talle lojaalse poolehoidu ja tegi rikkaks. Ta esines mitmes filmis, sealhulgas 'Bonsoir m'sieurs dames' aastal 1902 ja Ferdinand Zecca lavastatud mitmes hääletus filmilõigus, nagu 'Le salut de Dranem' (1901). Alice Guy režisseeris üheteistkümmet esmast helifilmiprojekti, mida tuntakse 'Phonoscènes' nime all, kus Dranem mängis Gaumontile aastal 1905. Tema huumor oli ebasobiv ja sageli riskantne ning ta esitas laule nagu ‘Le Fils d'un gniaf’ suure populaarsusega. Olles Château de Ris omandanud aastal 1910, asutas ta hiljem heategevusorganisatsiooni vananevatele meelelahutajatele abiandmiseks; pensionipõllumaja avas president Armands Fallières aastal 1911. Dranemi Sihtasutus tegutses kuni aastani 2000 ning praegu on hoone riigi hallatav pensionikodu. Ta esines ooperetes, lavateatris ja filmides, sealhulgas 'La fille de Madame Angot' (1918) Pariisi Opéra-Comique's ja ‘Les brigands’ (1931). Aastal 1910 osales Dranem ka Molière'i 'Le Médecin malgré lui' lavastuses l'Odéon teatris. Aastal 1923 sai ta Chevalier de la Légion d'Honneur tiitli, millele järgnes Officier auaste aastal 1935. Château de Ris-Orangis on Dranemi viimane puhkepaik. Esimise maailmasõja ajal esines Dranem sõdurite ja haavatute ees, külastades haiglaid. Ta astus üles ka Maurice Chevalieri kõrval filmis 'Là-Haut'. Pathé produtseerinud film ‘Le Ménage Dranem’ (Dranemi pere) kujutab traditsiooniliste soorollide pöördaet, kus naine vägivallastab meest. Ta tegi arvukalt raadiosõnu ja mängis aastatel 1919–1935 tosinis filmis. Ta suri 13. oktoobril 1935 Pariisi Alma kliinikus, saavutanuna 66 aasta vanuse.
Fabrice Éboué sündis 7. juunil 1977 Maisons-Alfortis (Val-de-Marne'is). Ta veetis lapsepõlve Vincennes'is ja Nogent-sur-Marne'is. Tema pere taust on mitmeküline; isa on naistearst-günekoloog Kameruni päritoluga, ema aga prantsuse päritolu normanni juurtega. Ébouel on neli õde-venna. Varakult ilmnesid tema loovaid kalduvusi, osaledes 1999. aastal Val-de-Marnais Spliftoni kollektiivi miksis "Embauche pour la débauche", rappides pseudonüümi Mr. Faf all. Éboué hariduslik tee hõlmas õpinguid Albert-de-Mun eragümnaasiumis, kust ta eksmatrikuleeriti, ning hiljem Branly's, Montalembert'is (Nogent-sur-Marne) ja La Providence d'Amiens'is. Ta sai gümnaasiumi lõputunnistuse välist kandidaadina ja omandas turismis BTS oma saksa keele õpetaja abiga. Sel ajal töötas ta Lombrives'i koobastes giidina, algul deklameerides geoloogilist informatsiooni, enne kui lisas sellele nalju ja fiktiivseid ajaloo anekdoote külastajate meelitamiseks. Alates 2000. aastast hakkas ta esinema Pariisi erinevatel lavadel, nagu Théâtre des Blancs-Manteaux ja Trianon. Éboué karjäär laienes oluliselt 2000ndate keskel. Ta esines 2005. aastal lühifilmis "Un crime d'eau" ja oli aastatel 2006–2008 osa Jamel Debbouze’i Comedy Clubi trupist. Ta kaastöötas Thomas N'Gijoliga "Inside Jamel Comedy Club" raamatut kirjutades ning osales aastatel 2006–2008 telesaates "T'empêches tout le monde de dormir". Ta oli aastatel 2008–2014 regulaarne kolumnist Euroopa 1 raadios "On va s'gêner" ja asutas koos Thomas N'Gijoliga aprillis 2008 Pariisis Comedy Clubi teatri. Tema huumori stiili iseldatakse kui tumedat huumorit terava vaatega, sageli tehes tähelepanekuid suhetest, sotsiaalmeediast ja ühiskonnast. Ta sai märtsis 2009 "Macho d'argent" auhinna. Éboué on režissuurinud filme nagu "Case départ" (2010), "Le Crocodile du Botswanga" (2014) ja "CoeXister" (2016). Praegu esitab ta uut etendust nimega "SolitudeS", mis uurib ühenduse ja üksinduse paradoksi, mille esinemine Roubaixis on kavandatud 19. novembril 2026.
Francis Ginibre on prantsuse koomik ja humorist, sündinud 17. juunil 1959. aastal Toulouse's, Prantsusmaal. Ta veetis lapsepõlve Toulouse's ja omandas diplomi Beaux-Artse koolist, õppides peeneteritust Toulouse'i Kunstikoolis. Algselt kunstikarjääri poole püüdnu, sai ta institutsioonist diplomi. Umbes 1980ndate alguses suundus ta muusika poole, saades iseõpetuse trummariks. Ta mängis trumme mitmes bändis, esinedes sageli tantsumuusikat elatise teenimiseks ning osales isegi varajastel tuuridel ja etendustel koori liikmena. Ginibre karjääri oluline hetk toimus 1980ndate alguses, kui ta kohtas Éric Carrière’d, kes vajas trummarit. See kohtumine viis kohe komöödiaduu Les Chevaliers du Fiel loomiseni. Neil tekkis professionaalne ja sõbralik partnerlus, ning nad esinesid koos selle lavanime all. Nende esimene etendus oli 'Le détournement d’avion le plus fou de l’année,' ja nad saavutasid olulise tunnustuse hittlauluga 'La Smica 2000' aastal 1996. Nad on regulaarselt esinenud televisioonis ja raadios, ning 1995. aastal kolisid nad Pariisi. Ginibre’l on ka kogemust kirjutada teiste artistide jaoks; ta on kirjutanud sketše ja koostanud erinevatele esitajatele, sealhulgas Les Vampsile ja Michel Galabrule, ning on panustanud televisiooni- ja raadiosaadetele. Ginibre loomingulatus ulatub üle seisuva komöödia. Ta on esinenud mitmes filmis, sealhulgas Repas de famille (2014), Les Municipaux, ces héros (2018), Les Municipaux, trop c'est trop (2019) ja Bingbodi (1998). Ta kaasosutas ja mängis koos Éric Carrière’ga filmides Municipal Hero (2018) ja Municipal Hero, Too Much is Too Much (2019). 2016. aastal asutasid nad koos Championnat du monde du cassoulet de Toulouse , mis näitab huvi kohaliku kultuuri vastu. Praegu jätkab Ginibre regulaarset lavapresence, esinedes Les Chevaliers du Fiel’iga nende etenduses "Vacances à Dubaï." Nende huumor on juurdunud igapäevaelus ja nende etendus 'Le Best of collector' on endiselt populaarne. Ta mängis ka näidendis 'Vacances d'enfer' Théâtre du Gymnase Marie Bell’is alates 14. jaanuarist 2011, mida kirjeldatakse boulevarditeatri paroodiana.
Fransined, sündinud Francis Contandinina 21. oktoobril 1914 Marseille's, Prantsusmaal, oli prantsuse koomik ja laulja. Ta suri Marseille's 17. oktoobril 2012. Tema perekonnal olid tugevad sidemed meelelahutusmaailmaga; ta oli näitleja Fernandeli, sündinud Fernand Joseph Désiré Contadini 8. mail 1903, noorem vend ja Franck Fernandeli onu. Tema vanemate esinemisnimeks oli Les Sined, ja Fransined võttis pseudonüümina Fransined, ühendades oma eesnime vanemate esitusrühmaga. Ta veetis suure osa karjäärist 'comique troupier'na, ehk reisides laialt esinemiste jaoks. Fransinedi karjäär hõlmas erinevaid meelelahutusvorme. Ta esines peamiselt kabaree- ja muusikaetendustes ning tegi arvukalt ilmseid kaasa filmides, sageli väiksemates rollides või masinaatöölisena. Lauljana esitas ta Vincent Scotto, Bob Cary ja Paul Lemeli laulu, samuti oma venna Fernandeli populaarseid laule. Aastatel 1966–1978 andis Fransined välja mitmeid plaate, sealhulgas albumi, mis oli pühendatud Fernandeli muusikale. Alates 1960ndatest kaasa teinud reklaamindustes ilmus ta paljudes reklaamides, tema viimane esinemine oli aastal 2012 La Salvetati mineraalvee jaoks. Fransinedi komöödiad sisaldasid sageli lõuna-prantsuse huumorit, mida esitati tihti ühemeliste etendustena. 1972. aastal taaslavastas ta Fernandeli laulu „Ne me dis plus tu“ ja esitas selle telekatõestis. Kuigi tema vend Fernandel saavutas laialdase kuulsuse vaudeville’is, operetis, muusikalavade revüüdes ja eriti 'Don Camillo' filmisarjas, säilitas Fransined stabiilse kohalolu prantsuse meelelahutuses. Fernandel oli tuntud oma hobusetaoliste hammastega ja tegi kaasa filmides nagu „Aasta kahekümnes päevas” (1956) ja „Pariisi puhkus” (1958), ning isegi mängis Briti teleereklaamides Dubonneti jaoks. Fransinedi karjäär, kuigi vähem silmapaistev kui tema venna, näitas pühendumust prantsuse koomilisele esitusele kogu elu jooksul.
31. mail 1953 Malo-les-Bainsis (praegu Dunkerque'is) sündinud François Maurice Rollin, kes töötab professionaalselt François Rollini nime all, on prantsuse näitleja, koomik, autor ja stsenaarist. Ta lõpetas ESSEC ärikooli aastal 1975 ja alustas karjääri ajakirjanikuna Le Mondes aastatel 1976–1991. Sel perioodil arendas ta oma huumorioskusi kolumnistina sellistes väljaannetes nagu 'Vu de gauche' ja 'Fluide glacial,' teravdades ainulaadset vaatenurka ajavoolu suhtes. Rollini koomiline teekond algas erinevate meediakanalitele tehtavate panustega. Ta kuulus 1980ndatel burleski muusikagrupisse Tchouk Tchouk Nougâh ja aitas stsenaaride kirjutamisel Merci Bernard 'i vaheaastatel 1982–1984. Laialdasema tunnustuse saavutas ta 1988. aastal teleseriaalis Palace , kus ta oli üks autoritest ja lõi populaarse tegelase „Professeur Rollin”. Tegu on sürreaalse ja absurdi huumori ning sotsiaalse satiiri seguga, mida esitatakse sageli kui eksentrilist ja kõnetarkat professorit tema ühemelises etenduses. Ta kirjutas ka satiirilisele uudiste programmile Les Guignols de l'info aastatel 1989–1990. Rollini looming hõlmab erinevaid meediakanumeid, sealhulgas filmi, televisiooni, kirjandust ja lavastust. Ta esines 1988. aastal Pendant ce temps nos deux héros 's, mängis 1990. aastal Hirondelles de saucisson 'is, mille ka ta ise kirjutas, ning mängis peaosas 1996. ja 2008. aastal filmis Colères . Ta lavastas 2000., 2006. ja 2008. aastal L'Envol du pingouin 'i ning on rajanud arvukalt raamatuid, sealhulgas J'ai réfléchi pour vous (2001), Les Grands Mots du professeur Rollin (2006), Les Belles Lettres du professeur Rollin (2007) ja Sophie Mounicot, c'est mon tour! (2008). Ta on kaastööliseid teoseid, nagu Astier et Rollin posent les bases de la pensée moderne Alexandre Astieriga aastal 2009 ning Epîtres Arnaud Joyet’ ja Arnaud Tsamere’ga aastal 2016. Ta mängis seriaalis Kaamelott kuningas Lothi. Raymond-Devosi prantsuse keele auhind anti Rollinile aastal 2009. Kuigi ta lõpetas sooloettekannete andmise aastal 2017, esineb ta jätkuvalt raadiojaamades nagu France Inter, Europe 2 ja France Culture ning on alates 2016. aastast regulaarne liige RTL-i saates 'Les Grosses Têtes'. Hiljuti on ta liitunud Matthieu Noëli saatega ‘Zoom Zoom Zen’ France Interis ja esineb regulaarselt septembrikuust 2026. aastal saates 'La semaine de campagne'.
Frédéric Volovitch on prantsuse laulja ja humorist, sündinud 18. mail 1974 Toursis. Ta on liige ansamblist Les Wriggles, prantsuskeelne rühm, mis hõlmab laulu, teatrit ja muusikalist komediat, ning ta võttis selles tuntuse omaks. See rühm sai alguse 1995. aastal ENSATT-s Pariisis. Volovitch kuulus algsesse viiemembraalisesse koosseisu aastatest 1995 kuni 2009. Volovitši seotus Les Wriggles'iga algas 1995. aastal ja jätkus läbi mitme albumi, sealhulgas Justice avec des saucisses (1997), Les Wriggles partent en live (1999), Ah bah ouais mais bon (2002), Moi d'abord (2005) ja Tant pis ! Tant mieux! (2007). Ansambel ühendas humoristlikke, poeetilisi, provokatiivseid ja õrnaid tekste, esitades realistlikke vaatlusi sketšide kaudu, mis olid segatud lauludega, ning kandis pidevalt kontsertidel punaseid lühikeseid püksi. Nad suhtlesid publikuga naljade ja interaktsioonide kaudu ning nende esinemised puudutasid sageli laias spektriks teemasid, alates igapäevaelust kuni sotsiaalse kriitika. Populaarsed laulud nagu "Poupine et Thierry" kasutasid allegoriat kultuurikonfliktide uurimiseks, samas kui "Délit de face, yes!" aeti puutuma rassismi teemasse. Les Wrigglesist 2006. aastal lahkunud Volovitch, koos Antoine Réjasse’i ja Franck Zerbibiga, moodustas aastal 2001 duo Volo oma noorema venna Olivier Volovitšiga. Volo andis välja mitmeid albumeid, sealhulgas Bien Zarbos (2005), Jours Heureux (2007), Sans rire (2013), Chanson française (2017) ja Avec son Frère (2020). Alates 2011. aastast on Volovitch esinenud sooloetendust, algselt pealkirjaga Est ce qu'il y a des morts? , mis ühendab laulu, huumorit ja muusikalist teatrit. Tema etendused rõhutavad otsekohist suhtlust publikuga, täpsust muusikas ning igapäevaelu vaatlust, kasutades jutustamist, ironiat ja lugemisosavõttu. Albumi 'Mine de rien' ilmumine on kavandatud 2026. aastal ja esinemine Achèreses aprillis 2027. aastal.
Maxime Godart on prantsuse näitleja, humorist, stsenaarist ja filmirežissöör. Sündinud Prantsusmaal Compiègnes 2. oktoobril 1998 (või 9. oktoobril 1999, teiste allikate kohaselt), alustas ta oma näitlejakarjääri aastal 2009. Kuuendaks aastaks hakkas ta käima Noyoni kultuurikeskuses teatritunde, juhindudes varasest soovist saada näitlejaks. Tema otsustavus avaldas muljet režissöörile Laurent Tirardile, kes valis ta pärast veebis reklaami nägemist ja 2008. aastal *Le Petit Nicolase* stsenaariumi auditsiooni jaoks oluliseks rolliks. Godart on enim tuntud oma Peetrit Nikolai rolli poolest 2009. aasta filmis "Väike Nicolas", mis põhines René Goscinny loomingul ja Laurent Tirardi lavastamisel. Ta mängis peapartiid, saades rolli oma sarnasuse tõttu koomiksikangelasega ning ilmse soovi pärast näitleja olla. Film linastus Hiina mandriosas 10. veebruaril 2013 ja sai nominatsioone parima võõrkeelse filmina Euroopa Filmiauhinnad ja Brasiilia Filmihinnad. Ta mängis ka filmides "Maailma parimad sõbrad" (2009) Bruce'ina ja "Suur restoran" (2010) Charles'ina ning tal oli kõrvalosa filmis "Maailma parimad sõbrad" (2010). Sel perioodil andis ta NRJ Muusikaauhinnad 2010. aastal The Black Eyed Peasile auhinna ja osales Prix Louis Lumière'il. Näitlemise kõrval on Godart laienendanud oma loomingulisi tegevusi. 2015. aastal esitles ta astrofüsikud Hubert Reevesi konverentsi Picardia koolides. 2017. aastal sai temast Coming Alive assotsatsiooni kummipere ja kahtus Christophe Madrolle'i muusikavideos. Ta mängis lühifilmides *Par un Regard* (2019) ja *Par un regard : chapitre 2* (2019). Godart on samuti astunud režissööri rollile, produtseerinud ja režissöörinud 2024. aasta lühifilmi *Constellation*, kus ta mängib ka näitlejana. Ta osales Pariisis *Le Petit Nicolas* esilinastusel ja 81. Veneetsia rahvusvahelisel filmifestivalil Claude Lelouchiga ning on osalenud heategevusüritustel selliste organisatsioonide jaoks nagu ‘Premiers de Cordée’, mis pakub haiglarahvale sporditegevusi.
Albaania
Armeenia
Argentina
Austria
Austraalia
Aserbaidžaan
Belgia
Bulgaaria
Benin
Brasiilia
Kanada
Šveits
Tšiili
Kamerun
Hiina
Colombia
Tšehhi
Saksamaa
Taani
Dominikaani Vabariik
Alžeeria
Eesti
Egiptus
Hispaania
Soome
Prantsusmaa
Ühendkuningriik
Ghana
Kreeka
Guatemala
Ungari
Indoneesia
Iirimaa
Iisrael
India
Iraak
Iraan
Itaalia
Jamaica
Jaapan
Keenia
Lõuna-Korea
Kasahstan
Liibanon
Läti
Maroko
Myanmar (Birma)
Malta
Malawi
Mehhiko
Malaisia
Nigeeria
Nicaragua
Holland
Norra
Nepal
Uus-Meremaa
Peruu
Filipiinid
Pakistan
Poola
Portugal
Katar
Rumeenia
Serbia
Venemaa
Saudi Araabia
Rootsi
Sloveenia
Slovakkia
Tai
Tuneesia
Türgi
Taiwan
Ukraina
Uganda
Ameerika Ühendriigid
Uruguay
Usbekistan
Vietnam
Lõuna-Aafrika Vabariik
