Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

1588 koomikud

Georges Bernier

Georges Bernier, keda laialdaselt tuntakse professor Choroni nime all, oli prantsuse humorist, kirjanik ja ajakirjanik. Sündinud 21. septembril 1929 La Neuville-aux-Bois's (Marne), koges ta noorelt raskusi, jäädes üheteistaastaselt orvuks, kui tema ema, kes töötas väravakujutajana, suri. Ta lõpetas algkooli juba sel ajal ja teenis seejärel 28 kuud 6. BCCP-s Indohiinas, veetes kokku üheksa aastat õhuväeüksustes (TAP). See kogemus, koos tuberkuloosi haigestumisega tagasi Prantsusmaale tulles, mõjutas ilmselt tema hilisemat satiirilist tööd. Bernieri ajakirjanduskarjäär algas kolporteri ja hiljem müügijuhatajana satiirilise ajalehe *Zéro* jaoks. 1960. aastal mängis ta olulist rolli mõjukuse kuukirja *Hara-Kiri* loomisel François Cavanna ja Frediga. Ajakirja nime ja esialgse asukoha alguseks oli Rue Choron, mis sai tema pseudonüümiks. Ta aitas oluliselt *Hara-Kiri*s kaasa, tegeldes kirjutamise ja fototöötlusega ning looma või osaleda valede reklaamide ja fotomontaažide loomisel Les éditions du Square'i jaoks, mis loodi 1962. aastal, kui toimetus kolis. Tema osalus ei piirduks trükemeediaga, sealhulgas Jean-Christophe Averty telesaates *Les Raisins verts* esinemised ja hiljem regulaarne kaastöö *Charlie Hebdo*s pärast selle loomist 1970. aastal. Bernier jätkas karjääri jooksul erinevate komöödiateede uurimist. Ta kohandas oma "fiches bricolages'i" aastal 1988 televisioonis ja osales Jean-Micheli Ribesi *Merci Bernard*is. Avalik vaidlus Aure Atikaga toimus 1996. aastal raadios Nova, mis näitas tema valmisolekut provokatiivses diskussioonis osaleda. Ta astus ka lastele mõeldud meediasse, lootes ajakirja *Grodada*. Ta oli koomiku Michèle Bernieri isa ja näitleja Charlotte Gaccio vanaisa. Georges Bernier suri 10. jaanuaril 2005 Pariisi Necker-Enfants Malades haiglas ja maeti Montparnasse kalmistule. Dokumentaalfilm *Choron Dernière* ilmus aastal 2008 auks tema elule ja tööle kui mitmekülgse figuurina Prantsuse huumoris.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Lucien Jean-Baptiste

Lucien Jean-Baptiste on prantsuse näitleja, kirjanik ja režissöör, kes sündis 6. mail 1964 Fort-de-France'is, Martinique'il. Ta kolis koos emaga Pariisi piirkonda kolmeaastaselt, saabudes Prantsusmaale 25. detsembril 1967. Lucien käis Créteilis kolledžis ja keskkoolis ning omandas hiljem BTS kraadi kommunikatsiooni ja reklaamis. Enne näitlejaks hakkamist töötas ta ligika kümme aastat ürituste korraldamisega, sealhulgas perioodi Palais omnisports de Paris-Bercy's. Ta demonstreeris ka sportlikku andekust, saades 1984. aastal Prantsuse meistriks kreeka-rooma maadluses (FSGT). Jean-Baptiste karjäär hõlmab nii mängufilme kui ka häälteatrit. Ta õppis näitlemist Cours Florent'is ja alustas lühifilmides ja seriaalides esinemist 1998. aastal, mängides mitmeid väikeseid rolle filmides *Du bleu jusqu'en Amérique* ja *Jeu de cons*. Teda hakati tunnustama tagasipeatuvate rollide poolest Franck Marchandina, psühholoogina, *Caméra Café* esimese hooaja jaoks. Tema töö oluline osa on prantsuskeelsete dublaažihääle andmine paljudele ameerika näitlejatele. Ta on regulaarne häälteatrikunstnik Chris Rockile, Martin Lawrence'ile ja Ice Cube'ile, ning ta on ka dubleerinud Terrence Howardi, Will Smithi, Kevin Harti, Jamie Foxxi, Don Cheadle'i, Anthony Mackie'i, Omar Eppsi ja Orlando Jonesi. Tema häälteatrikunst ulatub ka rollideni seriaalis *Scrubs*, kus ta andis Donald Faisoni hääle. Lucien Jean-Baptiste'i režissöörina tehtud tööde hulka kuulub perekomöödia La Première Étoile (2009), mille eest ta sai samal aastal Alpe-d'Huezi filmifestival Grand Prix ja publikuauhind. Selle edu järel asutas ta 2010. aastal Zamba Productionsi ning andis 2017. aastal välja selle järje, La Deuxième Étoile . 2016. aastal avaldas ta isikliku kogemusest inspireeritud filmi Dieumerci! . Samal aastal režissööris ta ka filmi Il a déjà tes yeux . Tema filmograafias on ka kaamerad töös tele-sarjas Munch , ning ta mängis peaosas 2005. aastal filmis Emmenez-moi .

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Malik Bentalha

Malik Bentalha on prantsuse humorist ja näitleja, sündinud 1. märtsil 1989 Bagnols-sur-Cèzes. Tal on Alžeeria Chaoui päritolu Khenchelast ja Maroko päritolu Meknèsist; tema isa on alžeerlane ja ema maroklane. Aastatel 2007–2008 sai ta ametlikku õpetust Cours Florentis, kasvades Laudun-l'Ardoises, Gardi departemangus. Tema varajane karjäär hõlmas sketšide esitamine Pariisi kohvikuteatrites, nagu Théâtre du Point-Virgule. Bentalha professionaalne karjäär sai hoogu 2010. aastal, kui Jamel Debbouze märkas teda ja kutsus liituma Jamel Comedy Clubi. Seejärel esines ta Debbouze'i 'Tout sur Jamel' turneel aastatest 2010–2012 ning ka Gad Elmalehi kontserdil Palais des Sports'is aastal 2010. Samal aastal osales ta France 2 saate 'Le meilleur de Paris fait sa comédie'. Alates 2011. aastast tegi ta regulaarselt kaasa raadiosaates 'Le Grand Direct' telesegmendist 'Télé Délire', esmalt Mathieu Madéniani ja hiljem Benjamin Josse'iga. Alex Lutz lavastas tema debüütesinemise ühe mehena, 'Malik Bentalha se la raconte,' mis debüteeris aastal 2010. Bentalha karjäär on laienenud slaidikomediast hõlmama filme ja telesaateid. DVD 'Malik Bentalha se la raconte' ilmus detsembris 2014, ja W9 edastas saates otseülekande jaanuaris 2015, millele järgnes telesaade nimega 'Malik se raconte'. Ta mängis filmis 'Pattaya' (2015) ning hiljem 'Taxi 5' (2018) ja 'Le Doudou' (2018) filmides. Ta on esinenud ka 'Marrakech du rire' saates juunis 2013 ja alates 2014 regulaarselt Cyrili Hanouna raadiosaates 'Les pieds dans le plat', samuti 'Vendredi tout est permis' saates alates veebruarist 2013. Ta liitus Les Enfoirésiga aastal 2019. Ta režisseris filmi 'Jack Mimoun et les Secrets de Val Verde' aastal 2022 ja andis välja paroodia 'L'Heure des pros' saatele novembris 2023. Tema ühemeliseid saateid jätkuvad, praegu käib 'Nouveau monde' (2024-). Ta on godfather Theodora Children's Charity heategevusorganisatsioonile.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Max Boublil

Max Boublil, keda sündis 17. mai 1979 Pariisis Maximilien Léon Boublilina, on prantsuse näitleja, laulja ja koomik. Tema taust on mitmekesine; isa on Tuneesia juudi päritolu perearst, samas kui ema on stsenaarist ja laste raamatu autor Champagne’ist pärit, mistõttu on ta sefardi juudi päritolu. Ta alustas karjääri filmides, teleseriaalides ja telefilmides 1990ndate lõpus, sealhulgas rollides ‘Sous le soleil’ (1999) ja ‘Navarro’ (2000). Enne tagasipöördumist lavakoomikuks töötas ta riiete müüjana. Boublil sai 2007. aastal olulise tunnustuse naljaka laulu ja muusikavideo 'Ce soir... tu vas prendre' abil, mis viis ka esinemistele Canal+'s *Le Grand Journal*is. Selle edu järel alustas ta sarjaga ühemeliste etenduste seeriat. Ta esitas 'Max prend...' Pariisis aastatel 2007–2009 ja ‘Max prend la route’ teistes linnades samal perioodil. Tema komöödiastiil on tuntud naljakate tõlgendustega lugudest ja isikutest; ta on parodeerinud selliseid tegelasi nagu Susan Boyle. Selle ajastu teisi tähelepanuväärseid esinemisi on *One Man Sauvage* (2009) ja *Max les veut toutes*, salakamerashow Comédie! ja NRJ 12 kanalites (2009). Ta andis oma debüütalbumi ‘L'album’ veebruaris 2011 ja ‘Le 2ème album’ juunis 2012. Kogu 2010ndatel jätkas Boublil oma tööd laiendamas. Ta esines filmides nagu 'Les Gaous' (2003), 'La Folle Histoire d'amour de Simon Eskenazy' (2009) ning kaastas ja kaastöötas ‘Les Gamins’ (2013) filmis. 2010. aastal juhtis ta Le Mag de Max ’i W9 reaalsusshow’s Dilemme ning avaldas laulu 'Chanson raciste,' mis tekitas vaidluse Alibi Montana'ga, kuid hiljem koostasid nad 'Max Boublil clash alibi Montana' laulu. Ta esines laialt koos ‘En sketches et en chansons’iga, mille kulminatsiooniks oli etendus Pariisi Olympia's juunis 2013. Hiljem mängis ta Play 's (2020) ning kaastas ja kaastöötas sarjas Mike (2018). 2020. aastal lõi ja mängis ta Max Boublil 'is, mis filmiti Prime Video jaoks. Ta esines Les Grosses Têtes 's 2021. aastal ning 2025. aastal esitles Neuilly-Poissy ’t San Diego French Film Festivalil.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Nicolas Vogel

Nicolas Vogel, keda mõnikord esitleti Nic Vogelina, oli prantsuse näitleja, kes sündis 2. 7. mail 1925 Pariisi 6. ringkonnas ja suri 1. septembril 2006 sama linna 14. ringkonnas.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Philippe Lellouche

Philippe Lellouche travaille comme acteur, réalisateur, scénariste, animateur de télévision et chanteur. Il partage le métier d’acteur avec son frère, Gilles Lellouche.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Pierre Levassor

Pierre-Thomas Levassor (sündinud 25. jaanuaril 1808 Fontainebleaus) on prantsuse näitleja. 4. jaanuar 1870 Pariisi teises ringkonnas. Tema matmine on Montmartre'i kalmistul.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Richard Cairaschi

Richard Cairaschi on prantsuse dramaturg, lavastaja, humorist, kirjanik ja muusik. Sündinud Nices, Prantsusmaal, on ta koomik ja esineja, kes on sügavalt seotud Nissardi piirkonnaga. Tema perekonna juured ulatuvad tagasi 13. sajandini ning ta ammendab sageli inspiratsiooni sellistest paikadest nagu Sospel, Vieux-Nice ja Berre-les-Alpes. Cairaschi alustas karjääri graafikakujundajana, luues albumikandeid Mauris Sgaravizzile. Ta esines esimest korda Cagnes'is 1986. aastal, algul mängides mandoliini, enne kui üle läks teatrile. Tema debüüt näitlenana toimus trupiga Débi Débo, mis debüteeris 1987. aastal ja sai osalise "La Banda dou Païoun" külalislahkuse. Raadiosaade 'Le bar des oiseaux,' mida juhatati koos Noëlle Pernaga 1984–1986 aastal Radio France Côte d'Azur'is, oli oluline varajane samm. Seejärel lõi ta satiirilise komöödia 'Le bar des oiseaux,' iganädalise seeriana, mida edastati FR3 regioonis koos Noëlle Pernaga 1986–1997; see näidend tõi talle edu ja märgistus tema kunstilise karjääri alguseks. Cairaschi komöödiad keskenduvad Nissardi piirkonna inimestele, kujutades neid heatahtlikult ja muutes meeldivateks. Tema huumorit iseloomustab 'pantaï' tunnetus ja tüüpiline Nissarda fantaasia. Ta on kirjutanud, lavastanud ja esinenud paljudes mängudeelementides, sealhulgas 'L'accordéoniste' (1996) ning kaasa teinud ja esinenud teistes, nagu 'Les chaises de la promenade' (1998), 'Arrête de râler' (1999), 'Le clos' (2001), 'Sur les galets' (2002), 'Festin' (2003 – muusikalne komöödia), '100 ans de Gym' (2004), '3 Z'en 1' (2007) ja 'Rattache-moi ou Nissa 1860' (2010). Ta on lavastanud ka mängudeelemente nagu 'La belle époque' (2008) ja 'Une page à part' (2006). Ta on loonud palju ühemeliste etenduste sarju, sealhulgas 'Perque non' (1984) ja hiljem 'ISSA' (2020). Cairaschi usub, et teater on viis kombineerida kõiki kunstivorme ning on esinenud üle kakskümmendi aasta teatrites Nizza ümbruses. Ta avaldas ka 2006. aastal 'Le parler à Nice: petit lexique à l'attention des intéressés' ja 2013. aastal 'La Blette et le Cougourdon', mis peegeldavad tema kirge kurkide (cougourdons) ees.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Sylvie Joly

Sündinud 18. oktoobril 1934 Pariisi 17. ringkonnas, lahkus Sylvie Joly 4. septembril 201 5 maailmast sama linna 7. ringkonnas; Teda tunnustati prantsuse näitleja ja koomikuna.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Tex

Jean-Christophe Le Texier, tuntud kui Tex, näeb päeva 1. aprillil 1960 Croisic, Loire-Atlantique; Ta töötab Prantsusmaal humoristi, animaatori ja näitlejana.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Thierry Lhermitte

2. 4. novembril 1952 Boulogne-Billancourtis Seine'i departemangus sündinud Thierry Lhermitte töötab Prantsusmaal näitleja, stsenaristi, näitekirjaniku ja filmiprodutsendina.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Xavier Deluc

Näitleja, lavastaja ja stsenaristina töötanud prantsuse talenti Xavier Delucit mäletatakse kõige paremini tema teleesinemiste poolest, eriti sarjades "Marc Eliot", "Dolmen" ja kaheteistkümne hooaja pikkuses uurimisüksuses, kus ta mängis kapten Martin Bernierit. Kinos oli ta peaesinejaks 1985. aasta filmile "Ta suri oma silmadega lahti" ja 1986. aasta pildile "Süütud".

Vaata profiili