Chuck - GiggleTime'i multikakoomik, kes räägib nalju
GiggleTime Androidile
Tasuta Google Plays
Laadi rakendus alla
GiggleTime - naljad, koomikud ja komöödiaetendused GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Komöödiaetendused Kõige enam jälgijatega koomikud Meist KKK Kontakt Lisa koomik
Laadi rakendus alla
Jälgi meid

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Algab tähega Y Kinnitatud Tühjenda kõik
Kuvatakse 13-14 / 14 koomikut
Yvonne Verbeeck (1913–2012), koomik (Belgia) – Sketškomöödia
Kinnitatud Nõudmata
Belgia

Yvonne Verbeeck

Yvonne Verbeeck, sündinud 7. detsembril 1913 Rumstis, Belgias, oli Belgia flaami näitleja, koomik ja laulja. Ta suri 26. veebruaril 2012 Antwerpeni Nottebohmi hooldekodus 98-aastaselt. Tema isa töötas jalgratta valmistaja ja parandajana ning teda meenutatakse oma kodulinna Rumsti auksus kodanikuna, mida tähistab Toni Piepersi loodud pronksbüst Grand Place'il. Verbeecki karjäär algas klassikalise vokalõppega; ta õppis Boom'i muusikakoolis ja Antwerpeni Konservatooriumis, lõpetades 1933. aastal esimese auhinna ja suure erilisusega. Seejärel töötas ta klassikalise sopranina Rahvusringhäälingu Instituudis (praegu VRT) ning laulis isegi Teise maailmasõja ajal sõduritele. Sõja järel siirdus ta kergematesse žanritesse, esinedes peamiselt komöödias, operetis, näidendis ja telesaadetes. Laialdast tunnustust saavutas ta teleskeitsides Gaston en Leo , koos Gaston Berghmansi ja Leo Martiniaga, ning osales 1980. aastal De kolderbrigade’is . Kogu oma pika karjääri jooksul mängis Verbeeck paljudes Belgia filmides, sealhulgas Boerenpsalm (1989), Koko Flanel (1990), Hector (1987), De verlossing (2001) ja De Witte van Sichem (1980). Ta mängis peamist rolli teleseriaalis Benidorm (1990-1992) ning tal oli ka rolle teistes seriaalides nagu De Paradijsvogels ja Merlina . Tema viimased näitlerrollid olid filmides Zone Stad (2007) ja FC De Kampioenen (2008). 2005. aastal andis ta välja DVD pühenduse oma publikule, Artistenleven , mis sisaldas monoloogi ja ülevaate tema karjäärist. Alates 2006. aastast elas ta Nottebohm hooldekodus, esinedes aeg-ajalt La Esterellaga ning avaldas 2003. aastal oma memuaarid Het is beter om 79 jaar jong te zijn dan 40 jaar oud . Ta otsustas elada kuni 100 aasta vanuseni, tähistades detsembris 2008. aastal oma 95. sünnipäeva.

Kinnitatud Nõudmata
Liibanon

Yasmine Khlat

Yasmine Khlat, kes sündis 13. veebruari 1959 Ismaïlias, Egiptuses, on mitmekülgne libaani päritolu kunstnik. Ta alustas karjääri filmimaailmas ja jätkab tööd näitlejana, režissöörina, tõlkijana ja romaanikirjanikuna. Sündinud libaani perekonnas veetis ta lapsepõlve Libaanis. Tema varajane haridus hõlmas filmiteooria õpinguid Pariisi 3. Ülikoolis ja kinokunsti Pariisi Ülikoolis. See akadeemiline taust mõjutas oluliselt tema hilisemaid loovaid ettevõtmisi. Khlat sai esimese tunnustuse oma näitlejakujutistest mitmes filmis 1970ndate lõpust alates, sealhulgas silmapaistvates rollides filmides Aziza (1980), Nahla (1979) ja Les Rêves de la ville (1983). Ta sai 11. Moskva Rahvusvahelise Kinofestivali 1979. aastal parima naispeaosa auhinna oma rolli eest filmis Nahla . Järelikult oma näitlejakarjäärile, kolis ta Prantsusamaale. Seal muutis ta oma fookust dokumentaalfilmide režissöörina, eriti tuntud on Leylouna/Notre nuit (1987), mis uurib naiste elu Liibanoni kodusõja ajal, ja Abed Azrie: Musicien du Monde (2000). Ta kirjutas ka stsenaariumi filmile Transes (Nass el Ghiwane). Filmi kõrval on Khlat loonud endale nime viljakuna kirjutajana. Ta on avaldanud mitmeid romaane, sealhulgas Al-Yas Khata’a (2001), Le désespoir est un péché (2001), Partition libre pour Isabelle (2004), Le Diamantaire (2006), Vous me direz au crépuscule (2010), Égypte 51 (2019) ja Cet amour (2020). Romaanile Le désespoir est un péché anti 2001. aastal Prantsuskeelse maailma viie kontinendi auhind. Tema romaani Égypte 51 pääses 2019. aasta segaraamatu suurpreemia finaali. Viimati avaldas ta La Tendresse de Sainte Anne (2023) ja La Dame d'Alexandrie (2022), viimane on Vous me direz au crépuscule revideeritud väljaanne. Ta töötab ka tõlkijana, rikastades kirjandusmaastikku oma mitmekülgsete oskustega.