Pierre Richard on prantsuse koomik, sündinud 1934. aastal. Ühe musta jalaga pikk blond mees, pika blondi mehe tagasitulek ühe musta jalaga, La Chèvre.
Pierre Douglas, keda sündis Pierre Melonina 17. augustil 1941 Saint-Germain-en-Laye's, on mitmekülgne prantsuse tegelane. Tema teine eesnimi, Douglas, peegeldab isa imetlust Douglas Fairbanksi vastu. Ta töötab ajakirjanikuna, šansoonilaulisena (laulja-luuletajana) ja näitlejana ning on tuntud koomikuna. Douglas'i karjääri algus oli juulis 1970 ajakirjanduses, töötades reporterina Europe 1 raadios enne RTL-isse liitumist 1973. aastal. Aastal 1976 juhtis ta piirkondlikke teleuudiseid France 3 Limoges's ja seejärel töötas TF1 poliitilises osakonnas alates jaanuarist 1977. Suurem muutus toimus 1977. aasta juulis, kui Douglas alustas laval esinemist Thierry Le Luroni kohtumise järel. Ta saavutas kiiresti tuntuse, olles 1978–1982 aastal koos Annette Pavyga France Interi hommikuprogrammi saatejuht. Jäid peale selle veel tele-esinemised, sealhulgas 1980 aastal koos Jacques Martiniga Antenne 2 programmi *Incroyable mais vrai!* saatejuhiroll ja *La Fortune du pot* vedamine France Interis kuni selle tühistamiseni augustis 1982. Ta juhtis ka TF1 programmi *Restez donc avec nous* Denise Fabre'i ja Garcimore'iga. Douglas'i näitlejakirjelduses on teatrimängud Robert Manueli ja Bernard Ménezi lavastustes ning filmrollid Jean Poireti, Michel Serraulti ja Lino Venturaga. Ta tegi kaasa filmides La Deuxième Vérité (2003) ja Sous le soleil , osales 2006. ja 2007. aastal Théâtre des Ânes’i revüüs, aidates kaasa Sarkozix le Gaulois ’ile. 2013. aastal mängis ta filmis La Nuit des étoiles ja esitas peaosa Jean-Pierre Dopagne’i ühemehelises näidendis Prof! , mis debüteeris Avignoni festivalil. Alates 2016. aastast on ta regulaarne teleseriaalis Scènes de ménage Viktorina. Ta on Alphonse Allais’ akadeemia liige alates 2016. aastast ja avaldas novembris 2007. aastal On n'a pas fini de rigoler . Douglasel on muusikalist tausta, sealhulgas üheteistkümneaastane orkestri dirigeerimise õping Jean-Claude Hartemanniga ning ta võtab praegu klaasipianou tunde Saint-Maur des Fossés’i konservatooriumis. Tulemas on esinemine Adrian Washingtoni, Bruce Brilliance’i, Ben Katzneri, Khadijah Cooperi ja Comrade Trippi kõrval.
Philip James Hammond, kes on professionaalselt tuntud kui Phil Hammond, sündis 1. jaanuaril 1962. Briti arst, kes tegelneb ka saatejuhi, koomiku ja kommentaatorina, spetsialiseerudes tervishoiuküsimustele, on saavutanud tuntuse oma oivaliste tähelepanekute poolest Rahvusliku Tervishoiusüsteemi (NHS) kohta. Tema isa, Barrie Rees Hammond, kes oli Cambridge'i haridusega füüsikakeemik, tappis end, kui Phil oli seitse aastane. Hammond käis koolides Marlborough Royal Free Grammar School, St John's Comprehensive ja Marlborough College. Hammond lõpetas arstiõpingud 1987. aastal Girton College'is, Cambridge'is ja St Thomas' Hospital Medical Schoolis, Londonis. Enne associate specialistiks ümberõppimist, keskendudes kroonilise väsimussündroomi probleemile, töötas ta algselt perearstina (GP) ning hiljem oli tal loengupidamise kohad nii Birminghami kui ka Bristoli ülikoolides Meditsiinilise Kommunikatsiooni osakonnas. 20 aasta jooksul teenis ta perearstina (GP), töötades ka seksuaaltervise alal. 11 aasta jooksul keskendus ta noorte inimeste abistamisele, kes kannatasid märkimisväärse väsimuse käes, sealhulgas postviirusliku väsimuse, ME ja pikaajaliselt Covidi puhul; praegu töötab ta NHS asutuses, mis on pühendunud kroonilise väsimussündroomi/MEga noorte laste ja teismeliste ravile. Phil Hammoni karjäär hõlmab laias spektri meediakanumisi ja loomingulisi ettevõtmisi. Ta on esinenud Edinburghi Fringe'il alates 1990. aastast, sealhulgas 2011., 2016. ja 2022. aastal. Aastatel 2011–2013 esitas ta Ühendkuningriigis 'Dr Phili halva tervise show' ning Edinburghi Fringe'il etenduse '59 minutit NHS päästmiseks'. Lisaturniire toimusid 2017. aastal ja praegu teostab ta kolmandat turneed nimega 'Mängud mängimiseks arstiga.' Ta kaas-juhatas 2000. aastal BBC One'i saadet 'The Heaven and Earth Show' ja on esinenud paljudes telesaadetes, sealhulgas 'Have I Got News For You,' 'Question Time,' 'Countdown,' 'The One Show' ja 'Long Live Britain.' Aastal 2011 kaastöötas ta Andrew Bousfieldiga raamatu ‘Shoot the Messenger’ ning koostööd Michael Mosleiga 1999. ja 2002. aasta väljaannete 'Trust Me, I'm a Doctor' jaoks. Ta on kirjutanud viis seeriat Raadio 4 komöödiat 'Polyoaks' David Spiceriga ning esitanud mitmeid Raadio 4 seeriseid, sealhulgas 'Pillories of the State,' 'The Music Group' ja 'The Motion Show.' Ta on alates 1992. aastast Private Eye meditsiiniline kaasmaja ja tema pandeemia kajastamist kiideti kõrgelt. Ta oli autori 'Dr Hammoni Covid Casebook,' mis oli 2021. aastal Sunday Times'i enimmüük. Hammond on pälvinud oma töö eest palju auhindu, sealhulgas Kirjanike Gildi auhinna ja hõbepreemia Sony auhinda 'Struck Off and Die' (koos Tony Gardneriga). Ta ja Michael Mosley võitsid kaks BMA auhinda nende töö kohta 'Trust Me, I’m a Doctor'. Aastal 2012 kuulus ta uuriva ajakirjanduse Martha Gellhorn preemia nominendide hulka. Phil Hammond lahkus 2022. aastal NHS arsti ametist 35 aasta pärast. Tema praegused tegevused hõlmavad ajakirjandust, ringhäälingu, avalikku kõnelemist, kaitsmist ja koomilist esinemist. Tema podcast 'Doctor Doctor' on saadaval BBC Soundsis ning ta uurib praegu Lucy Letby juhtumit. Olles Patsientide Assotsiatsiooni asepresident, toetab ta ka erinevaid heategevusorganisatsioone, sealhulgas Meningitis UK ja Doctors’ Support Network.
Näitleja, koomik ja Itaalia telesaatejuht Paolo Kessisoglu on eriti kuulus selle poolest, et lõi koos Luca Bizzarriga koomikuduo, mida tuntakse Luca ja Paolo nime all.
Chuckle Brothers oli Briti koomiksiduo, kuhu kuulusid tõelised vennad Barry David Elliott ja Paul Harman Elliott. Nende kuulsus tulenes BBC lastesarjast "ChuckleVision", mis kestis 1987–2009 ja mida austati 2010. aasta otsetuuriga "Audience with the Chuckle Brothers", et tähistada selle kahekümne esimest seeriat. Nende rutiin toetus laksu-kleepuvale füüsilisusele, visuaalsetele naljadele ja sõnamängule ning neid mäletatakse märksõnadega „To me "Teile!" ja "Oh issand, oh issand!"
Hispaania näitlejanna Paloma Hurtado Carrillo on näitleja Mary Carrillo tütar ning kaksikute Teresa ja Fernanda Hurtado õde, kellega ta lõi koomiksitrio "Hurtado õed". Lisaks oli tal vanem õde Alicia, kes suri 1998. aastal.
Pamela Stephenson, keda sündis Pamela Helen Stephenson 4. detsembril 1949 Takapunas, Aucklandis, Uus-Meremaal, on mitmekülgne isiksus, kes on tuntud koomikuna, näitlejana, kirjutajana ja kliinilisena psühholoogina. Tema pere kolis 1953. aastal Austraaliasse, kus tema vanemad töötasid teaduslike ametikohtadel. Ta käis Boronia Park Primary School'is ja Sydney Church of England Girls' Grammar School'is enne õpinguid National Institute of Dramatic Art (NIDA) Sydneys, mille ta lõpetas 1970ndate alguses. Stephenson alustas karjääri televisioonis, olles esinenud saates nagu Space: 1999, The New Avengers ja The Professionals. Oluline pöördepunkt saabus 1979. aastal, kui ta liitus satiirilise sketšisaatega Not the Nine O'Clock News, koos Rowan Atkinsoniga, Mel Smithi ja Griff Rhys Jonesiga. Tema esinemised selles programmis said tunnustust, sealhulgas BAFTA auhindade nominatsioonid 1981. aastal. Sel perioodil tegi ta kaasa filmides nagu History of the World, Part I (1981) ja Superman III (1983), mängides Lorelei Ambrosiat. Pärast kliinilise psühholoogia suunda muutumist omandas Stephenson 1996. aastal doktorikraadi California Graduate Instituudist ja sai litsentseeritud kliinilise psühholoogi. Ta on avaldanud laialdaselt, sealhulgas oma mehe Billy Connolly biograafia nimega *Billy* (2002) ja *Bravemouth* (2003). Tema publikatsioonide hulka kuuluvad ka *Head Case: Treat Yourself to Better Mental Health* (2009), *Sex Life: How Our Sexual Encounters and Experiences Define Who We Are* (2011) ja tema autobiograafia *The Varnished Untruth* (2012). Ta juhtis 2007. aastal psühholoogia intervjuu saadet *Shrink Rap* ja on alates 2007. aastast kirjutanud seksuaalseid nõuandeid *The Guardian* ajalehe jaoks. Stephenson võistles 2010. aastal ka telesaates *Strictly Come Dancing*, saades kolmanda koha. Ta on abielus Billy Connollyga ja neil on kolm last; paar kolis Floridasse toetama Billy Connolly tervist pärast tema Parkinsoni diagnoosi.
Itaalia meelelahutaja Paolo Rossi töötab näitleno, kirjanikuna, koomikuna, laulja-lauluisetekstide kirjutajana ja esineb televisioonis. Sündinud 22. juunil 1953 Monfalcones, Gorizias, on ta adopteeritud milaanlasena. Tema isa, Nello Rossi, tuntud ka kui Lionello Rossi-Kobau, oli endale nime teinud, olles vabatahtlikult Itaalia Sotsiaalse Vabariigi poolt võidelnud. Rossi varajane elu sisaldas Ferrara linna kolimist nooruses ja keemia tehniku diplomi omandamist; ta lõpetas isegi keemia eksperdina. Ta teenis armees Torino lähedal, juhtis tanki ja sai hüüdnime 'Lumivalge kapten', enne kui ta seržantina demobiliseeriti. Rossi alustas oma karjääri 1978. aastal, debüteeris laval Milanis Dario Fo *Soldati looga*. Ta sai ‘compagnia dell’Elfo’ liikmeks ja jätkas nendega koostööd 1980ndate algusaastatel, esinedes näidendites nagu *Nemico di Classe* aastal 1983. Tema teatrilik stiil ammendab inspiratsiooni Commedia dell'arte’lt, Brechtilt ja Molière’lt, mille tõttu kirjeldavad kriitikud seda kui ‘itaalia keskteed Dario Fo ja Lenny Bruce’i vahel.’ Ta laienas oma ulatust televisioonis osaledes mitmesugustes saatesarjades nagu *Su la testa* ja *Il laureato*, ning tegi filmidebüüdi aastal 1986. Tema töö 1980ndate keskpaigast sisaldab rolle Carlo Vazinaga filmitledes *Via Montenapoleone’is* ja *Montecarlo Gran Casinòs*, ning Shakespeare’i *Tormi* lavastust. Alates 1990ndate algusest on Rossi andnud välja mitmeid albumeid, tehes koostööd selliste artistidega nagu Enzo Jannacci, Emir Kusturica, Vinicio Capossela ja Modena City Ramblers. Ta osales Sanremo muusika festivalil nii 1994 kui ka 2007. aastal. Tema kirjutajaks on olnud Camerieri , mille eest ta võitis 1996. aastal hõbekeere, ning koostööd Gino e Micheliga töödel nagu Recital , Chiamatemi Kowalski , C'è quel che c'è ja Operaccia Romantica . Ta on lavastanud ka sotsiaalselt teadlikke etendusi nagu The Times They Are a-Changin …Un'altra Volta …Again! ja esitanud Milanon Milanin . Alates 1986. aastast oli Rossi oluline osa Zelig kabaree teatri loomisel ja edus koos Claudio Bisio ja Silvio Orlandoga. Ta on esinenud kolmkümmend aastat, alates klubidest kuni suurte lavade, traditsioonilise teatrini, kabareeni, tele-, ja tsirkuselamteni, haarates kaasa ajavoolu ning esindades nii vanu kui ka moderne klassikuid.
Itaalia näitleja, koomik, filmirežissöör ja kirjanik Paolo Villaggio sündis 30. detsembril 1932 Genovas. Tema vanemad olid Ettore Villaggio, Palermo päritolu geodeet, ja Maria Faraci, Veneetsi päritolu saksa keele õpetaja. Piero, Paolo Villaggio kahevend, töötas Pisa Ülikooli professorina. Villaggio varajane elu oli mitmekesine; ta töötas kelnerina, BBC kõnelejana ja meelelahutajana Costa Cruises'i laevadel ning hiljem Cosideris, kus ettevõtlusürituste korraldamine pakkus inspiratsiooni tema karakterile Ugo Fantozzi. Villaggio karjäär hõlmas erinevaid loomingulisi ettevõtmisi. Ta lõi meeldejäävaid tegelasi nagu professor Kranz, Giandomenico Fracchia ja eelkõige Ugo Fantozzi. Tema komöödia oli innovatiivne ja sürreaalne, ammendades inspiratsiooni commedia dell'arte'st ning kasutades kirjutamises selliseid võtteid nagu uudissõnad, rõhutatud omadussõnad, morfoloogilised vead ja bürokraatlikud terminid. Ta kirjutas mitmeid satiirilisi raamatuid Ugo Fantozzi peategelasega, millest Fantozzi (1971) müüs üle miljoni eksemplari ning tõi talle Gogoli auhinna Moskvast. Ugo Fantozzi tegelaskujust arenes laialdaselt edukas filmisagade sari, kus Villaggio mängis peatsit filmis Fantozzi (1975), mille režissöör oli Luciano Salce. Ta koostas filme Federico Felliniga, Lina Wertmülleriga, Ermanno Olmiga, Mario Monicelliga ja Gabriele Salvatoresiga, sageli astudes neis kaasa dramaatilistes rollides. Kogu karjääri jooksul sai Villaggio arvukalt tunnustusi. David di Donatello anti talle 1990. aastal; ta sai ka Nastro d'Argento 1992. aastal ja Veneetsia filmifestivali kuldse lõvi samal aastal, auhindades tema elutöölist. Samuti sai ta 2000. aastal Locarno filmifestivalilt aukohalise Pardo. Villaggio loominguline tegevus ulatub filmide ja raamatute peale; ta kirjutas koos Fabrizio De André'ga laule, sealhulgas 'Carlo Martello torna dalla battaglia di Poitiers' ja 'Il fannullone,' ning mängis lavastustes, mängides Molière'i L'Avare s Arpagone'i rolli 1996. aastal. Ta juhtis ka 1996. aastal satiirilist uudiste saadet Striscia la notizia ja varem eksperimentaalset ja avangardset televisiooniprogrammi 1960ndate lõpus. Kriitikud nagu Goffredo Fofi, Michele Serra, Enrico Giacovelli ja Beppe Grillo võrdlesid teda Buster Keatoniga, Charlie Chapliniga, Stan Laureliga ja Oliver Hardyliga. Paolo Villaggio suri Roomas 3. juulil 2017. aastal diabeedi komplikatsioonide tagajärjel.
Patricia Conde Galindo, kes sündis Valladolidis 5. oktoobril 1979, on mitmekülgne meelelahutaja Hispaaniast. Ta töötab näitlejana, koomikuna, telesaatejuhtijana ja modellina. Kolmel lapsel (Noemí ja Rubén) keskmisena alustas ta karjääri neljateist aasta vanuselt modellina. See varajane sisenemine meelelahutustööstusse rajas tee tulevastele võimalustele. Conde sai tuntuks mitmete telesaadete kaudu. 1999. aastal võistles ta Miss Spaini konkursil Miss Palenciatiitliga. Pea kohe pärast seda alustas ta tööd televisioonis ja saavutas kiiresti kuulsuse humorisaate El informal reporterina. Tema komöödiandest säras läbi, viies rollideni sarjades nagu Lady Kaña (2004) ja esinemisteni saadetes nagu Un domingo cualquiera (2004), 7 días al desnudo ja El club de la comedia . Samuti juhtis ta koos Concha García Campoyga 2004. aastal saadet Nuestra mejor canción ning 2019. aastal asendas Silvia Abrili saates Cero en Historia . Aastatel 2006–2011 juhtis ta koos igapäevast humorisaadet Sé lo que hicisteis... , teenides selle aja jooksul mitmeid auhindu. Patricia Conde karjäär ulatub telekavast üle. Ta hääletas hispaania keeles Lucy Wilde'i rolli animafilmis Minionid 2 (2013) ja mängis filmides nagu Pancho, rikas koer (2014) ja Legami sporchi (2004). Ta on osalenud ka teatriproduktsioonides nagu 5mujeres.com ja Los 39 escalones . Conde kujundas oma moebrändi, Patricia Conde kollektsiooni, ning oli ÜN naiste heaks tegutseva fondi Women Together saadik. Tema hilisemad tööd hõlmavad saadete juhatamist Los poderes extraordinarios del cuerpo humano (2017), Nadie al volante (2021), Telepasión (2023-2024) ja kaasjuhatamist saates ¡Feliz 2024! . Praegu osaleb ta saates El Desafío 6 (2025) ning esitlus on tal saates Juego de pelotas (2026). Tema isiklikus elus on abielu Carlos Seguíga aastatel 2012–2014 ning suhted Carlos Moyá, Dani Martín ja Ernesto Sevillaga.
Patrick Bosso on prantsuse koomik ja näitleja, sündinud 12. oktoobril 1962 Marseille's. Ta sündis La Belle de Mai haigla sünnitusosakonnas. Tema vanemad olid itaalia immigrantidest päritoluga, kes asusid Prantsusmaale. Kasvades Marseille' Panieri linnaosas, kolis ta hiljem põhjaossa "Les Lauriers" elamuprojektis. Bosso varajane elu peegeldab tema töölise pere tausta; isa töötas Marseille sadama laevaehituskojas ja Bosso järgis teda mõneks ajaks laevaehitajana. Ta proovis ka torupliimniku õpipesimist, kuid ei lõpetanud seda. Enne kui leidis oma kutsumuse komedias, töötas ta erinevates ametites, sealhulgas kullerina Vieux-Port's, õlle kojukandjana, restoranis nõude pesijana ja linnavalitsuses. Bosso karjääri muutus algas Pariisis, kus ta töötas Pigalle'is turvamehena ja müüs kaupu selliste artistide jaoks nagu Madonna, Roch Voisine ja Michel Sardou. 1989. aastal hakkas ta võitlusõppes käima Niels Arestrupiga, kes julgustas teda looma ühemeliseid etendusi. Samal aastal debüteeris ta soloetendusega 'C’est méchant' Théâtre Marie Stuartis. Tema esimene suurem etendus 'Qui ?!? Moi !?!' esilinastus 1995. aastal Palais des Glaces'is. Etendus 'Les talons devant' (1997) suurendas märkimisväärselt tema avalikku tuntust. Ta juhtis lühikeseks ajaks septembrist oktoobrini 1998 Comédie! kanalil saadet 'La Grosse émission', ja aastal 2000 lavastas Pierre-François Martin-Laval (Pef) tema teist etendust 'Bosso exagère trop!'. Bosso on aastate jooksul pidevalt arendanud oma komöödiatalente. Ta esitas 'Du Bonheur' novembris 2005, mis ilmus DVD-na aastal 2007. 'Le spectacle de ma vie' esilinastus Oktoobris 2003 Olympia teatris. Tema karjääri jooksul on ta alates 1996. aastast mänginud üle kakskümnes filmis ning mänginud peaosas miniseriaalis 'Hep Taxi!' (2003), samuti erinevates telesarjades esituste vahel. Aastal 2016 mängis ta filmis 'Marseille' peaosa, mille režissöör oli Kad Merad. Ta demonstreeris oma mitmekülgsust ka lühifilmi 'Rien ne sert de courir' režissöörina aastal 1999 ning raamatu 'Melon et Melèche: le grand concours' avaldamisega aastal 2001. Tema ühemeheshow 'La courte échelle' esilinastus jaanuaris 2009 Pariisi Komödias ja ilmus DVD-na aastal 2010.
Patrick Font, kes sündis 27. septembril 1940 Vésinet'is, oli prantsuse humorist ja šansoni laulja. Ta alustas karjääri algkooliõpetajana (instituteur) aastatel 1961–1968. Aastatest 1970 kuni 1995 moodustas ta koos Philippe Vali komöödiaduu nimega Font et Val. Kogu oma karjääri jooksul on ta kirjutanud sõnu teistele artistidele, sealhulgas Thierry Le Luronile ja Christophe Alévêque'ile, mis näitab tema mitmekülgsust prantsuse meelelahutusmaastikus. Ta avaldas mitmeid raamatuid, nende seas *J'exagère, mais pas assez* aastal 1992 ja *Souvenirs d'un cow-boy d'opérette* aastal 2018. 1992. aastal sai temast satiirilise ajalehe kolumnist ja ta kaastas ka raadiosaadet France Interis. 1994. aastal asutas ta Haute-Savoies etenduskunstide kooli Marie Pantalon. Alates 2007. aastast oli ta Pariisi Théâtre des Deux Ânes’i residentkomeetik, esinedes näidendites nagu 'Sarkozix Le Gavlois', 'Kadhafi à Paris' ja 'Nicolas s'remarie'. Tema komöödia sisaldas sageli satiirilisi revüüesitusi ajavoolu kohta, mida mõnikord kirjeldati kui ‘façon Riviera’ stiili, viidates sellistele tegelastele nagu Sarkozy ja Fillon. Fonti karjäär sai olulise löögi kohtuprotsesside tõttu, mis algasid 1996. aastal. Teda mõisteti süüdi alaealiste seksuaalses kuritarvitamises ja vangiti neljaks aastaks ja kaheks kuuks ajavahemikus 1996–2000, pärast kohtuprotsessi Annecys märtsis 1998. Vaatamata nendele sündmustele jäi ta kunstiprojektides osalevaiks, asutades 2005. aastal Les Auteurs Réunise, mis vastutas *Le Coq des Bruyères* ja *Le Bar des vieux cons* eest. Ta osales 2011. aastal albumis *La verVe et la Joie*. Patrick Font suri 6. aprillil 2018, 77-aastasena, tõsiste maksahaiguse komplikatsioonide tagajärjel, jättes maha keerulise pärandi prantsuse komöödias.
Albaania
1
Armeenia
2
Argentina
36
Austria
27
Austraalia
52
Aserbaidžaan
1
Bangladesh
1
Belgia
13
Bulgaaria
57
Benin
2
Boliivia
1
Brasiilia
27
Valgevene
2
Kanada
125
Kongo Demokraatlik Vabariik
3
Šveits
17
Elevandiluurannik
1
Tšiili
15
Kamerun
1
Hiina
8
Colombia
4
Kuuba
4
Tšehhi
7
Saksamaa
188
Taani
17
Dominikaani Vabariik
1
Alžeeria
2
Ecuador
2
Eesti
5
Egiptus
10
Hispaania
74
Etioopia
1
Soome
15
Prantsusmaa
214
Ühendkuningriik
365
Gruusia
1
Ghana
3
Kreeka
18
Guatemala
1
Horvaatia
2
Haiti
1
Ungari
7
Indoneesia
23
Iirimaa
31
Iisrael
10
India
47
Iraak
3
Iraan
6
Island
4
Itaalia
136
Jamaica
1
Jaapan
37
Keenia
3
Lõuna-Korea
20
Kasahstan
3
Liibanon
5
Sri Lanka
1
Leedu
1
Läti
1
Maroko
17
Myanmar (Birma)
1
Malta
1
Malawi
2
Mehhiko
28
Malaisia
7
Nigeeria
19
Nicaragua
2
Holland
2
Norra
12
Nepal
3
Uus-Meremaa
9
Peruu
2
Filipiinid
35
Pakistan
7
Poola
8
Portugal
7
Katar
1
Rumeenia
1
Serbia
4
Venemaa
9
Saudi Araabia
4
Rootsi
101
Singapur
3
Sloveenia
4
Slovakkia
2
El Salvador
1
Süüria
1
Tai
2
Tuneesia
4
Türgi
5
Taiwan
1
Ukraina
11
Uganda
7
Ameerika Ühendriigid
213
Uruguay
4
Usbekistan
1
Venezuela
5
Vietnam
1
Lõuna-Aafrika Vabariik
3
Zimbabwe
1
