Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

1588 koomikud

Carlo Buccirosso

Carlo Buccirosso, kes sündis 7. juulil 1954. aastal Neapoli linnas, on itaalia näitleja, teatrilavastaja ja dramaturg. Ta elab praegu Neapoli linnas. Gümnaasiumi järel õppis ta õigusteadust, kuid kraadi ei lõpetanud; ta teenis ka 1978. aastal Novaras üksteist kuud ajateenistust. Buccirosso alustas tööd Tato Rusooga aastal 1978, mis tähistas tema professionaalse karjääri algust lavakunstis. Buccirosso on eriti tuntud oma koomiliste rollide poolest filmides, mida on režissuurinud Vincenzo Salemme ja Carlo Vanzina. Nendes filmides kehastab ta sageli stereotüüpilist madalama kesiklassi napoli mehist, tihti koostöös Salemmega, Maurizio Casagrandega, Nando Paonega ja Biagio Izzoga nii teatriproduktsioonides kui ka filmides. Need koostööd hõlmavad töid nagu ...e fuori nevica! , L'amico del cuore ja Premiata pasticceria Bellavista . Buccirosso on ka kaasautor teatrilimaskina Il miracolo di don Ciccillo . Vincenzo Salemme tunnustas ja hindas teda karakterinäitrijana, mis aitas kaasa nende pikaajalisele töösuhtele. Tema töö on pälvinud suurepärase tunnustuse. Ta sai kriitikutelt kiitust ja David di Donatello nominatsiooni Paolo Cirino Pomicino rolli eest filmis Il Divo (2008), ning hiljem esines Paolo Sorrentino filmis The Great Beauty (2013). Buccirosso võitis Nastro d'Argento parima naispeosi osatäitja kategoorias filmi Song'e Napule (2013) eest 2014. aastal. Seejärel sai ta 2015. aastal David di Donatello parima meespeosi osatäitja kategoorias filmi The Legendary Giulia and Other Miracles (2015), tuntud ka nimega 'Noi e la Giulia', eest. Tema ulatuslik filmograafia hõlmab osaliseid rolle sellistes filmides nagu L'ultima scena , Amami , Febbre da cavallo - La mandrakata , Le barzellette , Guardiani delle nuvole , Eccezzziunale veramente - Capitolo secondo... me ja hiljemalt Mamma o papà? ja Il giorno più bello . Ta esineb ka käimasolevas teleseriaalis Imma Tataranni - Sostituto procuratore (2019-2025) ning oli kujutatud Clementino ja Fabri Fibra laulu 'Chi vuol essere milionario?' muusikavideos 2019. aastal. Buccirosso on mänginud ka Peppino Espositot teleseriaalis Un ciclone in famiglia (2006-2008). Kuigi ta on üldiselt isikliku elu kohta eraisik, on Buccirosso öelnud, et ta ei ole kunagi abiellunud ega saanud lapsi. Ta väitis naljatledes, et on alati käitunud naist muljetamiseks, kelle nime ta ei avaldanud. Ta töötas sageli Itaalia filmides ja telesaates, näidates, et suudab paljusid rolle mängida ning aitas kaasa itaalia komöödiafilmide loomisele.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Francesco Salvi

Francesco Salvi, kes sündis 7. veebruari 1953 Luinos, linnakeses Itaalia piiril Šveitsiga, on mitmekülgne itaalia meelelahutaja. Ta identifitseerib end näitlejana, koomikuna, kabareeartistina, lauljana, humoristina, režissöörina, kirjanikuna ja tõlkijana. Tema varajane karjäär sisaldas tööd graafiku disainerina reklaaminduses ning esinemisi Nisba teatrikompaniiga piirkondlikes ringkondades. Ta õppis Urbino Kunstiinstituudis ja hiljem jätkas arhitektuuri õpinguid Firenzes, lõpetades auväärselt Milano Polütehnikumi Ülikooli töega sümbolismist arhitektuuris. Salvi sai ka tutvust animatsioonikinoaga Bruno Bozzetto käest. Salvi alustas karjääri 1980ndate keskel, kiiresti võites tunnustust oma komöödiatalendite poolest. Aastatel 1985–1987 oli ta peaosa satiirilises telesaates Drive In ja seejärel juhtis Canale 5 kanalil saadet Studio 5 aastatel 1986–1987. Seejärel lõi ja mängis ta MegaSalviShow’s aastatel 1988–1989, mis osutus suureks eduks. Pealugu „C’è da spostare una macchina“ asendas Itaalia hittloendi tippu ning tõi talle 1989. aastal Telegatto auhinna selle muusikavideo eest; see sai ka saate algteemaks. Salvi debüteeris režissöörina 1989. aastal filmiga Vogliamoci troppo bene ja osales samal aastal Sanremo muusikafestivalil lauluga „Esatto!”. Ta esines Sanremos mitu korda aastatel 1990–1996. 1990ndatel jätkas Salvi oma mitmekesist karjääri. Ta esines satiirilistes muusikalistes saates nagu L'Odissea (1991), mängides Telemakhust ja Polüfeemost, ning I Tre Moschettieri (1991) Athose rollis. 1992. aastal kaastöötas ta koomiksiriba jaoks ajakirjas Topolino ja juhtis koos Massimo Boldiga mitmesugust saadet La strana coppia . Ta töötas ka raadioprogrammi Radiotopogiro jaoks Rai Radio 2 kanalil aastatel 1995–1996. Salvi koomiline mitmekülgsus ilmneb veelgi tema esinemistest saates Striscia la notizia saatejuhatajana ja võlts kultuuriajakirjanikuna, ning pealkirjaoskujana animatsioonisarjas Lupo Alberto alates 1997. aastast. Ta on pälvinud palju tunnustusi, sealhulgas hõbepaelanominatsiooni parima näitleja kategoorias 2001. aastal ja „Penisola Sorrentina Arturo Esposito” parima meespealse rolli auhind 2008. aastal. Tema tööd on sageli viidatud raamatus 'Anche le formiche nel loro piccolo s'incazzano'. Ta andis välja kaheksa albumit, saavutas viis platinketti ja seitse kuldrekordit.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Raffaele Pisu

Guerrino Pisu, tuntud laval pseudonüümiga Raffaele Pisu, oli näitleja, koomik, raadiosaatejuht ja Itaalia telesaatejuht.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Raul Cremona

Raul Cremona, kes sündis 10. novembril 1956 Milanos, on itaalia koomik, ilusionist ja näitleja. Tema perekonnal on sügavad juured tsirkusekunsti alal; tema vanaisa oli kloun ja vanaisapapa dokumenteeriti projektis Milano kohta. Ta arendas varakult huvi maagiat vastu oma isa poolt, kes esitas trikke avalikel platsidel. Cremona alustas karjääri ilusionistina, saades auhindu ja tunnustust oma oskuste eest. Ta käis Clamis, maagikuklubis, ja on praegu selle president. See alus ilusionismis kujundas oluliselt tema hilisemat kunstilist teekonda. 1980ndatel suundus Cremona Milanosse kabaree-lavadele, kinnistades oma positsiooni Itaalia komöödiamaastiku silmapaistva tegijana. Ta esines Derby Clubis koos Paolo Rossi, Claudio Bisio, Aldo Baglio, Giovanni Storti, Enzo Iacchetti ja Francesco Salvi'ga. Hiljem õpetas talle Ca' Bianca klubis Nanni Svampa, Walter Valdi, Bruno Lauzi ja Umberto Bindi selliste artistide eeskujul. Cremonat peetakse esimeseks ja peamiseks Itaalia 'maagilise kabaree' esindajaks, kes oskuslikult segab huumorit ja illusjonismi. Ta saavutas laialdase populaarsuse telesaadetel nagu Mai dire Gol (kus ta tutvustas Mago Oronzo karakterit aastal 1997) ja Zelig , esinedes seal Silvano nime all. Tema komöödiastiil sisaldab erinevaid tegelasi, nende seas Jerry Manipolini, omakujudus Jerry Lewisest, aga ka Giorgian ja Normal Hamilton. Kremona loominguline tegevus jätkub arenedes. Ta osales 2021. aastal Voglio essere un mago! mängides võlumagistri rolli ja naasis Zelig’usse . Alates 2022. aastast on ta Nove kanalil saates Only Fun – Comico Show osatäht. Ta on abielus ja tal on kaks poega: Giordano Cremona (Kremont), DJ ja muusikaprodutsent, kes kuulub duo Merk & Kremonti hulka, ning Leonardo Cremona. Tema nõbu Eddy Veerus on ansambli Il Pagante liige. Cremona on kavas esineda 2025. aastal Prime Videos saates LOL - Chi ride è fuori ja on hiljuti liitunud Che tempo che fa - Il tavolo koosseisuga Mago Oronzo rollis, mis tõendab tema jätkuvat kohalolu ja mitmekülgsust Itaalia meelelahutuses.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Salvatore Ficarra

Salvatore Ficarra, tuntud kui Salvo, on Itaalia kunstnik, kellel on palju nägusid: koomik, näitleja, kabareet, telesaatejuht, stsenarist ja režissöör, ning on üks Itaalia kunstnikke. Kuulus duo Ficarra ja Picone.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Teo Teocoli

Antonio Teocoli, kes on professionaalselt tuntud kui Teo Teocoli, on itaalia meelelahutaja mitmekülgse karjääriga, mis hõlmab mitmeid aastakümneid. Sündinud 25. veebruari 1945 Tarantos, veetis ta oma lapsepõlve Reggio Calabria Sbarre linnaosas, enne kui kolis viieaastaselt Milanosse. Tema vanemad olid pärit Reggio Calabriast. Teo Teocoli on tunnustatud näitlenud, koomikuna, kabareeartistina, showmehena, telejuuhina, lauljana ja kirjanikuna. Tema professionaalne tee algas umbes 1975. aastal, põhinedes noorusajas rajale pandud vundamendil. Enne kui ta sai tuntuks koomikuna, uuris Teocoli erinevaid muusikalisi teid. Noorena esines ta Milano klubides oma bändiga I Demoniaci rokk- ja rollilauljana. 1965. aastal sõlmis ta plaadilepingu Dischi Ricordi ja andis välja 'Una mossa sbagliata'. Olles 1966. aastal lühikeseks ajaks liitunud bändiga Quelli (hiljem Premiata Forneria Marconi), aitas ta nende edule kaasa lauluga 'Una bambolina che fa no no no', enne kui asutas Teo e le vittime ja salvestas mitmeid singleid. Ta osales 1967. aastal ka Festival della Canzone Napoletana festivalil ja hiljem liitus 1969. aastal Rooma muusikaliga 'Hair' Itaalia trupis. Aega Derbys Milano kabarees, koos selliste esitajatega nagu Massimo Boldi, Cochi Ponzoni, Renato Pozzetto, Giorgio Faletti ja Mauro Di Francesco, aitas kaasa tema koomiliste talentide arendamisele. Teo Teocoli karjääris on pea 30 itaalia filmirolli. Laialdasema tunnustuse sai ta 1982. aastal Antennatre saatega 'Non lo sapessi ma lo so'. Aastatel 1991–1992 juhtis ta 'Striscia la notizia', millele järgnes ajutine kaasosategana 'Scherzi a parte' Genno Gnocchiga veebruarist maiks 1992. Ta esitles 'Mai dire gol' aastatest 1992/1993 kuni 1995 ja juhtis 1997. aastal Rai 1 saadet 'Faccia tosta'. Tema osalused saates 'Quelli che il calcio' aastatel 1998–2000 on eriti tähelepanuväärsed Cesare Maldini ja Peppino Prisco imiteerimise poolest. Ta kaasosutas 'Sanremo Notte' aastal 1999 ja 50. San Remo festivali aastal 2000, mis näitab tema mitmekülgsust telesaatejuhi loomingulisel teekonnal. Aastal 1999 sai ta Regia Televisiva auhinna aasta parima meespealse eest. Ta juhtis lühiajaliselt 'Paperissima' aastal 2003. Enzo Jannacci kirjutas loo 'Il dritto', mis on inspireeritud Teocoli elulugust, kajastades tema teekonda ja ahendades tema avalikku imaget.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Tony Sperandeo

Gaetano Sperandeo, kes on tuntud professionaalselt Tony Sperandeona, sündis 8. mail 1953 Palermos, Sitsiilias; ta on itaalia näitleja, kes töötab filmis ja tele-ekraanil. Sperandeo debüüt näitlejana toimus aastal 1983, väikeses rollis filmis *Kaos*, mis esilinastus 1984. aastal ja koges mõningast populaarsust. See tähistas mitmekümneaastasete pikkuse viljakate karjääri algust. Sperandeo filmograafias on mitmesuguseid rolle erinevates žanrites. Ta mängis filmides "Pizza Connection" (1985), "La Piovra 2" (1985) ja "Il pentito" (1985). Lisaks on ta astunud üles Ricky Tognazzi filmi "La scorta" ning Roberto Benigni filmi "Johnny Stecchino" (1991) kaadrites. Ta mängis peaosas filmides "Boys on the Outside" (1990) ja "Forever Mary" (1989), mõlemad toimuvad Palermos. 1992. aastal mängis ta koos oma toonase abikaasa Rita Barbaneraga filmis "La discesa di Aclà a Floristella". Tema näitlemisulatus ilmneb sellistes rollides nagu Turris filmis "Mery per sempre" ja "Ragazzi fuori", ning osalemises filmis "Il sole anche di notte" (1990). 2001. aastal sai Sperandeo tunnustust oma rolli eest mafiapäse Tano Badalamenti osatäitjana filmis *I cento passi*, mille eest ta võitis David di Donatello auhinna parima kõrvalosa interpreedi kategoorias. Seejärel mängis ta samal rollil Gaetano Badalamenti filmis Boris Giuliano - Un poliziotto a Palermo (2016). Aastatel 2004–2009 ja uuesti 2011 mängis ta teleseriaalides *La Squadra* ja *La Nuova Squadra* politseiprefekti Salvatore Sciacca. Ta tegi kaasa filmis *L'uomo di vetro* (2007) ning osales 2008. aastal teatrilavastuses *Sesso chi legge*. Sperandeo osales lühiajaliselt 2009. aastal reaalsussaates *La fattoria*, kuid lahkus sealt pärast vahejuhtumit. 1990ndatel salvestas ta koos Giovanni Alamiaga naljakaid laule sitsiilia keeles. Ta oli abielus näitlejanna Rita Barbaneraga aastast 1968 kuni tema surmani aprillis 2001; neil oli kaks last, Tony ja Priscilla.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Tullio Solenghi

Tullio Alberto Gianfranco Solenghi, di nazionalità italiana, si è distinto come attore, regista, comico, volto della televisione e maestro dell'imitazione.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Ugo Dighero

Ugo Dighero on itaalia näitleja ja koomik, kelle karjäär katab üle 40 aasta. Ta sündis Genovas 4. oktoobril 1959. aastal ja alustas oma teed lavakunstis skautina ASCI Genova 10-s San Martino linnaosas 1970ndatel. Aastal 1979 asus ta õpinguid Genova Teatro Stabile'i draamakoolis, mille ta lõpetas aastal 1982. Dighero professionaalse elu alguses osales ta pikemas teatrielus Gruppo della Roccaga ja aastal 1980 asutas koos Mario Jorioga lavakompanii Oltre l'immagine. Ta jätkas oma oskuste arendamist, liitudes 1986. aastal Teatro dell'Archivoltoga, kus saavutas kriitilist tunnustust etenduse 'Angeli e soli... siam venuti su dal niente....' eest aastatel 1986–1997. Oluline pöördepunkt saabus 1989. aastal, kui ta asutas koos Marcello Cesenaga, Maurizio Crozzaga, Mauro Pirovanoga ja Carla Signorisega komöödiakollektiivi Broncoviz. Broncoviz võitis kiiresti populaarsust, töötades laval, tele-, raadios ja ahendades ka filmi Peggio di così si muore jaoks. Broncovizi lahkumise järel ilmus Dighero mitmes telesaates Mai dire Gol ja Mai dire Maik Gialappa's Bandiga. Ta debüteeris televisioonis 1991. aastal Rai 3 saates Avanzi, kus osales kuni 1993. aastani. Tema töö hulka kuuluvad rollid filmis Tunnel (1994), kaasautorlus ja peaosa mängimine filmides Peggio di così si muore (1995) ja Hollywood Party (1996). Ta on eriti tuntud Giulio Pittaluga rolli poolest saates Un medico in famiglia aastatel 1998–2000 ja uuesti 2009–2013. Dighero on esinenud ka arvukates teistes teleseriaalides, filmides ja teatriproduktsioonides, sealhulgas Brancaccio (2001), 500! (2001), Quore (2002) ja Criminali si diventa (2021). Ta on lavastanud teatriproduktsioone, nagu Non ve lo do per mille (1999) ja selle järg 2000. aastal ning jätkab esinemist Teatro dell'Archivolto's, hiljemalt Momenti di trascurabile in/felicità (2017) lavastuses.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Valentino Picone

Valentino Picone on itaalia koomik ja meelelahutaja. Sündinud 23. märtsil 1971 Palermo linnas Itaalias, veetis ta lapsepõlve Misilmeris, linna lähedal Palermole. Pärast Vittorio Emanuele II klassikalise gümnaasiumi lõpetamist Palermos õppis ta õigust ja omandas kraadi. Varakult tekkis tal kirg kino vastu, saades inspiratsiooni sellistelt inimestelt nagu Massimo Troisi ja Charlie Chaplin. Picone karjäär sai alguse 1993. aastal, kui ta kohtas Salvatore Ficarrat turismikülas. See kohtumine viis komöödiatrioo loomiseni, esialgu nimega 'Chiamata Urbana Urgente', koos Salvatore Borrelloga. Nad alustasid koos esinemist ja 1998. aastal asendasid nad oma perekonnanimedega, hakates tuntuks kui Ficarra e Picone. Duo sai tuntuks telesaadetel nagu Zelig, Zelig Circus, Gnu ja L'ottavo nano. Nende filmidebüüt toimus aastal 2000 kaamerosse doktorina filmis Chiedimi se sono felice . Ficarra ja Picone on tunnustatud oma koomilise partnerluse poolest, mängides koos mitmes filmis, sealhulgas Nati stanchi (2002), Il 7 e l'8 (2007), La matassa (2009), Anche se è amore non si vede (2011), Andiamo a quel paese (2014), L'ora legale (2017) ja Il primo Natale (2019). Neil oli ka kameo Giuseppe Tornatore’ filmi Baarìa s. Aastatel 2005–2020 tegid nad katkendlikult kaastööd telesaate Striscia la notizia segmentide juhendamisel, teatades 2020. aastal saateist lahkumisest. Nende tööd on tunnustatud mitmete auhindadega, sealhulgas David di Donatello auhinna nominatsioon parima uue režissööri kategoorias (2007), Premio Charlot (2007), Capri Exploit auhind (2007) ja Premio Barocco (2009). Nad on ka kirjutanud mitmeid raamatuid, nagu Vuoti a perdere (2003) ja Stanchi (2004). Jaanuaris 2022 esilinastus nende esimene Netflixi sari Incastrati , mille teine hooaeg on planeeritud. Viimased välitööd hõlmavad filmi Santocielo (2023), ja nad ilmuvad plaanitult Call My Agent - Italia s (2025) ning naasevad Netflixiga Sicilia Express is (2025).

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Vincenzo Scarpetta

Vincenzo Scarpetta, kes sündis 19. juunil 1877 Neapoli linna ja suri seal 3. augustil 1952, oli mitmekülgne itaalia kunstnik. Ta töötas näitlejana, režissöörina, dramaturgina ja heliloojana. Olles Eduardo Scarpetta ja Angela Rosa De Filippo poeg, oli ta ka poolõde Eduarole De Filippole, Peppino De Filippole, Titinale De Filippole, Eduardo Passarellile ja Pasquale De Filippole. Tema sugulussuhted ulatuvad veelgi kaugemale, olles õde-venna paariks Ernesto Murolosele, Maria Scarpetale, Eduarole, Peppinole ja Titinale De Filippole ning näitleja Mario Scarpetta vanaisaks. Scarpetta karjäär algas vara; ta debüteeris laval Napoli Mercadante teatris 7. jaanuaril 1888, mängides Peppeniellot Miseria e Nobiltàs . Ta hakkas komöödiate kirjutamist seitsmeteistaastaselt ja aastal 1896 sai temast isa teatri trupi püsiliige. Pärast isa erruhumist varajases 1910. aastates, asus Vincenzo juhtima truppi ja sai selle peanäitlejaks. Eduardo Scarpetta surma järel 29. novembril 1925 päris Vincenzo Compagnia Scarpetta. Ta lavastas Costagliola ja Chiaruzzi töid, sealhulgas 'A femmena (1925) ja L'agnello pasquale (1926), ning kohandas Luigi Chiarelli Chello che simmo e chello che parimmo (1925) La maschera e il volto st. Umbes aastal 1910 lavastas ta ka Marito distratto e moglie manesca ja Il suonatore di chitarra ning esines viimasel. Vincenzo Scarpetta loominguline tegevus hõlmas mitmesuguseid žanre. Ta lavastas Luigi Chiarelli ja Pirandello töid, esitades Liolà aastal 1931 ja hiljem 1935 De Filippo pere poolt. Ta mängis filmides Il suonatore di Chitarra (1910) ja Gli ultimi giorni di Pompeo (1937), ning ka Scarpetta cerca moglie (u 1920). 1920ndate keskpaigast kuni 1930ndateni pöördus ta tagasi muusikalisteks revüüsideks. Ta oli Raffaele Viviani trupi esineja aastatel 1939–1944 ja mängis Gaetano Semmolone't Miseria e Nobiltà lavastuses. Ta on ka kirjutanud palju edukaid komöödiate, sealhulgas 'O tuono 'e marzo (1911) ja La donna è mobile (1918). Scarpetta oli napoli ja itaalia kino pioniir, esinedes filmides nagu Il suonatore di chitarra (1910), Il gallo nel pollaio (1916) ja Scarpetta e l'americana (1918), sageli koostöös režissööride nagu Enrico Guazzoni ja tootjate nagu Cines. Tema trupp reisiks laialt üle kogu Itaalia, juhendades näitlejaid nagu Titina, Eduardo ja Peppino De Filippo.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Virginia Raffaele

Virginia Raffaele, itaallane, töötab koomikuna, näitlejana, imitatsioonisaatejuhi ja saatejuhina. Sündinud Roomas 27. septembril 1980, on ta pärit perekonnast, mille juured ulatuvad tsirkuse ajaloosse, pärineda Marche, Abruzzo, Calabria ja Sinti piirkondadest. Tema vanaema, Ornella 'Nelly', oli amazzone akrobaat, kes juhtis Circo Preziotti nimelist tsirkust ning tema vanavanemad asutasid 1950ndatel Rooma Eur linnaosas lõbustusparadiisi. Enne tuntuks tõusmist õppis Virginia Raffaele nii klassikalist kui ka modernset tantsu Rahvuslikus Tantsu Akadeemias ning lõpetas 1999. aastal Accademia Teatro Integrato. Alates 2001. aastast töötas ta sageli komöödiopaari Lillo & Greg kõrval, tehes nendega koostööd teatris, tele- ja raadios. Ta debüteeris teles näitaja saate Rai 2 Quelli che... il Calcio korespondendina aastatel 2009–2013, saavutas tunnustust oma imitatsioonide ja paroodiate poolest. Virginia Raffaele on tuntud kuulsuste imiteerimise poolest, nagu Cristina Del Basso, Federica Rosatelli, Malika Ayane, Giusy Ferreri, Roberta Bruzzone, Federica Pellegrini, Renata Polverini, Eleonora Brigliadori, Dita von Teese, Carla Gozzi, Ornella Vanoni, Belén Rodríguez, Nicole Minetti ja Francesca Pascale. Ta asutas koos Danilo De Santisega ja Francesca Milaniga 2001. aastal komediatrioo 'Due interi e un ridotto'. Ta on esinenud mitmes teatrikontserdil, sealhulgas *Le nuvole*, *L'amore di Don Perlimplino*, *Plautus di Plauto*, *Doppia coppia* ja *Iressa*. Virginia Raffaele oli 66. ja 69. Sanremo muusika festivali kaasankur; ta osales ka 65. väljaandel külalisena. Filmi *Life Goes This Way*, kus peab rolli Virginia Raffaele, esilinastus on kavandatud 20. Rooma filmifestivalil 15. oktoobril 2025.

Vaata profiili