Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

1588 koomikud

Arnaud Ducret

Arnaud Ducret on prantsuse näitleja ja koomik, sündinud 6. detsembril 1978 Rouenis. Ta veetis lapsepõlve liikudes Amfreville-la-Campagne'i, Petit-Couronne'i ja Oisseli vahel. Enne kui ta asutas endale positsiooni näitlejana ja humoristina, oli Ducret varem gospel-laulja. Tema karjäär sai tõuke 2008. aastal rolliga telesfilmis *Fortunes*, millele järgnes noore Jacques Chiraci kujutamine filmis *Adieu de Gaulle, adieu* 2009. aastal. Ta asendas ka lühikeseks ajaks Yvan Le Bolloc’hi *Caméra Café 2*s 2010. aastal. Ducreti koomilised anded saidid üha suuremalt tunnustusele alates 2010. aastal. Sel aastal lõi ja esitas ta oma esimese etenduse, Pareil… mais en mieux , ning mängis ka Spamalotis , Monty Pythoni inspireeritud lavastuses. Ta jätkas oma näitlejakarjääri laiendamist rollidega L'Oncle Charles’is ja Une vie meilleure’s aastal 2012. Oluline läbimurre saabus 2013. aastal, kui ta hakkas mängima Gaby’t France 2 sarjas Parents mode d'emploi , roll, mis tõi talle suuremat tunnustust. Sarja osutus populaarseks, ligipüüdledes laiale publikule, ja Ducret jätkas Gaby esitamine aastatest 2013 kuni 2018. Ta mängis ka Serial Teachers’is ja Serial Teachers 2’s (2013) ning mängis peaosas Amour et turbulences’is ja Les Profs’is (2013). Telekast kaugemale on Ducret oma karjääris mitmekülgsust näidanud. 2014. aastal juhtis ta saadet Les Copains d'abord font du ski ja andis hääle Emmeti karakterile animafilmis The Lego Movie . Ta on osalenud ka Trophée Androses, mootorisõiduvõistlusel. Ta lõi oma teise sooloetenduse, J’me rends , ja esitas seda kaks aastat. Isiklikult öeldakse, et ta kohtas Maurine Nicot't aastal 2012 ning neil sündis juulis samal aastal poeg Oscar, enne kui nad lahutasid aastal 2018; seejärel abiellus ta Claire Francisci'ga juulis 2021. Viimased aastad, alates 2022. aastast, on Ducret esinenud Les Enfoirés ’s, jätkates oma kohalolu Prantsuse meelelahutuses.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Ary Abittan

Ary Abittan, kes sündis 31. jaanuaril 1974 Pariisi 15. linnaosas, on prantsuse näitleja ja koomik. Abittani perekonna taust on sefardi juudi, tema isa poolt Marokko päritolu ja ema poolt Tuneesia päritolu. Ta veetis osa lapsepõlvest Garges-lès-Gonesse'is ja Sarcelles'is. 2026. aastal saab temast 52-aastane. Abittan alustas oma karjääri sketšikirjutamisega 19-aastaselt ja esines laval umbes 1994. aastal. Et rahastada näitlenõude tunde, töötas ta Pariisis taksojuhi tööl alates 19. eluaastast ja uuesti 1993. aastal. Laval hakkas ta esinema 1998. aastal ning oma karjääri alguses avanesid talle võimalused esineda selliste artistide ees nagu Enrico Macias, Gad Elmaleh ja Élie Semoun. Kasutades füüsilist huumorit ja kiiret esitlusstiili, sisestab Abittan tihti oma komöödiasse anekdooti ajast, kui ta töötas taksojuhi tööl. Aastal 2007 mängis ta näidendis Happy Hanukah ning aastatel 2007–2009 mängis peaosas teleseriaalis Nos années pension , mis aitas tal avalikku tunnustust saavutada. Ta on tuntud oma rolli poolest David Benichouna filmisarjas Qu'est-ce qu'on a fait au Bon Dieu? , ning saavutas rahvusvahelise tunnustuse selle frantsiisi kaudu. Teiste silmapaistvate tööde hulka kuuluvad Serial (Bad) Weddings , Tout ce qui brille , With Open Arms , The Visitors: Bastille Day ja Coco , kus ta andis prantsuskeelset dubleeringut karakteri Hectorile hääle. Ta on esinenud ka humoristlikel telesaadetes nagu Vendredi tout est permis . 2021. aastal silmitseti teda vägistamissüüdistustega ja vahistati; siiski süüdistused tühistati aprillis 2024. aasta kolmeaastase uurimise järel, ning apellatsioon kinnitati jaanuaris 2025. Aasta 2026 seisuga on ta naasnud lavale uue lavashow’ga nimega Authentique , mis käsitleb kogemusi, mis on seotud isadus, armastus ja isiklik kasvuga, ning millele on järgnenud protestid. Järgnevate kohtuprotsesside järel õigustati Ary Abittanit vägistamissüüdistustest nii 2024. kui ka 2025. aastal non-lieu otsuse alusel. Brigitte Macron on avalikult tema toetust andnud.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Audrey Vernon

Audrey Vernon on prantsuse näitleja ja humorist, sündinud Marseille's aastal 1980. Ta pärneb kunstipärijate perekonnast; ta on maalikunstniku Marthe Bonnardi pronuks-pronuks-nipuna. Tema varaseks õppeks kuulusid draamanäguõpingud Touloni konservatooriumis, samuti ERACi töötoad, Pariisi 10. linnaosa konservatoorium ja Cours Florent. See alus viis lavapoolidele, sealhulgas Ophelia Shakespeare'i *Hamletis* ja Polly Brechti *Kolmekraadivõlaga ooperis*, mis tähistas tema karjääri algust. Vernoni loomingulatus laienes lavalt ka telesaadetele, nagu Fatou la Malienne aastal 2001 ja Moot-Moot aastal 2007 ning peaosas telesarnas Le Petit Poucet aastal 2010. Aastatel 2005–2013 sai ta tunnustust Canal+ Décalé'i igapäevase üheminuutilise rubriigi poolest. Ta on tuntud ka Comment épouser un milliardaire kirjutamise ja esituse poolest, mis debüteeris aastal 2009 ja on kogenud jätkuvat edu; Itaalias on etendust esitanud Giorgia Sinicorni. Etendus saavutas olulise verstaposti, tähistades 500. etendust Théâtre Antoine'is aastal 2018. Ta lõi ja esitas ka Marx et Jenny , mis debüteeris juulis 2013 La Nouvelle Seine'is, avades teatrikooli sarjaga esitusi. Viimastel aastatel on Vernon jälginud mitmesuguseid loomingulisi teekondi. Ta esitas Le billet d’Audrey Vernon 'i France Interist alates 2016. aastast, kuigi 2017. aastal tsenseeriti segment raudteetöötajate eneseõigustamise kohta. Aastal 2018. aastal kaasloodi Écologie, maintenant il faut se battre ja sellest alates on ta esitanud Billion Dollar Baby t, algselt pealkirjaga Cannon Fodder , alates 2020. aasta talvest. Lisaks BigBooks 'i podcasti käivitusele aprillis 2020, kus tutvustatakse kapitalismiga seotud lugemist, on ta hakanud tegema poliitilist aktivismi, liitudes March 2022. aastal Parlement de l'Union Populaire'ga ja seejärel saades 2023. aastal Soulèvements de la Terre'i finantsmõõdumete kollektiivi kaaspresidendiks. Praegu on tal suhe koomik Thomas VDB-ga ja neil on kaks last. Vernonil on plaanis anda välja Comment épouser un milliardaire 2 : Noces de cristal aastal 2026.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Félix Galipaux

Félix Galipaux, sündinud Félix Martinina Bordeaux's 12. detsembril 1860, oli prantsuse näitleja, dramaturg ja humorist. Louise Fénélon-Galipaux tunnistas ta ära 1866. aastal, pärast mida õpetati teda Bordeaux's ja Pariisis, lõpetades Pariisi Konservatooriumi esimese auhinna võitmisega. Ta otsustas algselt esineda Théâtre du Palais-Royal'is Comédie-Française'i asemel, hiljem kolides Théâtre de la Renaissance'i. Galipaux suri Pariisis 7. detsembril 1931 ja on maetud Père-Lachaise kalmistul, kus tema mälestuseks on pronksist büst. Galipauxi koomiline karjäär oli ulatuslik, hõlmates ligikaudu nelikümmend Pariisi teatrites lavastatud näidendit. Tema populaarsus tulenes huumorikas lavamonoloogidest, eriti 'Telefoniühendusest' (1906), millest osa säilitati lindistustena. Ta koostas ka Henri Pagatiga ühise pseudonüümi Pagalipaux all ning ta ja Coquelin Cadet populariseerisid 1880ndatel muusikalavade monoloogide esitusi. Tema stiil tugines kirjutamisele naeru tekitamiseks pigem kui füüsilistele joonetele või hääle erisustele. Ta on kirjutanud mitmeid boulevard-näidendeid, komöödiad, sketše, monolooge ja fantaasiaid ning kirjutanud ajakolmnas veergusid pseudonüümi Félix Mayran all. Teatri kõrval astus Galipaux varajasele filmile, mängides Ferdinand Zecca, Georges Mélièsi ja Pathé Frèresi linalõikudes, sealhulgas ‘Seikluslik autosõit’ ning varajastes prantsuse helifilmides nagu ‘Kirjake’ ja ‘Telefonis’ (1905). Charles-Émile Reynaud filmis teda esitamas ‘Esimest sigari’ umbes 1896 või 1897. Ta tegi ka kõnesid plaadide jaoks ning mängis filmides nagu ‘Mees, kellel on harjumus’ (1911) ja ‘Gorgibus ja Sganarelle’ (1912), tema viimane filmroll oli ‘Lorenas’ (1918). Henri de Toulouse-Lautreci 1893. aasta litograafial kujutatakse teda Gabrielle Réjanega koos. Galipaux kirjutas ka “Galipette’i”, mis sisaldas naliseid stseene Floridoriga, Cinguyga, Dazincourt’ga ja Caméléoniga. Need stseenid käsitlesid rändteatrikollektiivi. Seejärel sai Galipaux tiitli Officier de l'Instruction Publique Ordre des Palmes Académiques’s.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Gabriel de Lautrec

Gabriel de Lautrec, kes sündis Béziers'is 21. veebruari 1867 ja suri Pariisis 25. juulil 1938, oli prantsuse kirjanik, kroonik, tõlkija ja luuletaja. Ta oli kaugene suguline maalikunstniku Henri de Toulouse-Lautreci sugulane, kuigi neil ei olnud lähedasi suhteid, ning esitas end dändina monokliga ja meelitas sageli Pariisi ühiskonda umbes 1900. aastal oma oivaliste märkustega. Ta omandas kirjanduse kraadi (licence ès Lettres) ja aastatel 1889–1893 oli ta Alphonse Allais' kaaslane Le Chat Noir'is, kus avaldas oma esimesed proosakirjutised. De Lautreci karjäär algas 1890. aastate alguses, kui ta kolis Pariisi ja hakkas andma panust sellistesse väljaannetesse nagu *La Vie drôle*. Ta käis sageli kirjanikukohvikutes Ladina kvartalis ja kohtus Chat noir kabarees Alphonse Allaisega, saades Allaise õpilaseks. Tema töid iseloomustab huumor ja fantaasia, sageli seotud para-teaduslike ja okkultistlike ringkondadega. Proosipoeemide kogumik 'Poèmes en prose' ilmus 1898. aastal, avades uksi Pariisi kirjandusmaailmas. Ta korraldas Passys salongi, kus kogunesid tuntud tegelased nagu Jean Lorrain, Willy, Jean de Tinan, Alfred Jarry, Oscar Wilde ja Paul Verlaine; ta oli eriti lähedane Paul Verlainele, isegi valvates tema keha pärast surma. Aastatel 1890–1911 väitis ta avaldanud üle kahesaja novelli, kroonikaid ja fantaasiaid erinevates väljaannetes, sealhulgas *Le Chat Noir*, *La Vie drôle*, *Le Rire*, *Fantasio*, *La Revue blanche*, *Le Sourire* ja *Le Mercure de France*. Kogu oma karjääri jooksul tõlkes De Lautrec teoseid Mark Twaini, Havelock Ellise, Alfred Levini, Matthew Phipps Shieli ja Oscar Wilde’i (koostöös Henry-D. Davrayga), sageli ajakirjale Mercure de France . Ta asutas ka koos Curnonsky ja Courteline’iga aastal 1900 La Petite Semaine ning aastal 1920 Akadeemia de l’Humour’i. Ta õpetas Marseille’s ladina ja kreeka keelt kuni pensionile minekuni aastal 1929, pöördudes seejärel peaasjalikult Pariisi tagasi. Ta avaldas oma autobiograafia Souvenirs des jours sans souci aastal 1938. Kuigi ta püüdis saada tunnustust, sealhulgas kandideeris Prantsuse Akadeemiasse aastal 1923, tundis ta pettumust kirjandusliku tunnustuse mitte saades. Talle anti Légion d'honneur’i autasu aastal 1936 ja ta jättis maha avaldatud teosed, sealhulgas 'Poèmes en prose,' 'Les Roses noires,' 'Monsieur de Crac' ja Souvenirs des jours sans souci .

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Ged Marlon

Ged Marlon, kelle sünninimi on Gérard Brunettini ja kes sündis 10. aprillil 1954 Pariisis, on prantsuse humorist ja näitleja. Kasvanud oma itaalia vanaisade juures, alustas ta algselt kergejõustikuga, saades Prantsusmaa noorte kreeka-rooma maadluse meistriks. Tema varajase karjääri hulka kuulusid Robert Hosseini lavastustes 'Jeanne d'Arc' ja 'Potemkine' halberduri roll. Marlon leiab inspiratsiooni Keatonist, Tatist, Bunuelist ja Dalist, mis on nähtav tema ainulaadses komöödiastiilis. Ta mängis 1979. aastal filmis Flic ou Voyou ning hiljem 1983. aastal peatsis Mambo-scratch . 1980ndatel jätkas Ged Marlon oma näitlejakarjääri arendamist, mängides filmides režissööride nagu Bertrand Tavernier ( Autour de minuit 1986. aastal), Claude Lelouch ( Viva la vie 1984. aastal) ja Gérard Oury käes. Ta esines ka 1984. aastal Théâtre Fontaine'is mängus "Games" ning mängis L'Embarras du soi 's, mille ta ise kirjutas ja lavastas Théâtre Montparnasse'is 2010. aastal. Farid Chopeliga tehtud koostöö andis alguse edukale 1980. aasta etendusele "Aviateurs". Ta kehastab sageli keskpärast, kiilakatte ja vuntsidega prantslast, segades oma esitustes absurdset ja peent. Marloni teatrilavastuste hulka kuuluvad sooloetendused, mida on lavastanud Jean-Michel Ribes Théâtre du Splendid's 1989. aastal ning Un simple froncement de sourcil , mis esilinastus Théâtre du Rond-Point'is 2002. aastal ja avas Roland Topori ruumi. Tema etendused käsitlevad sageli filosoofilis-praktilisi küsimusi, tõmmates paralleele Raymond Devosiga. Liikumisjõudlus on oluline, tema keha asendades sageli sõnu; ta eelistab "ütlemata" "ülemäära öeldisele". Ta on esinenud näidendites nagu 'Brèves de comptoir' ning Labiche', Courteline'i ja Feydeau' toodetes. Samuti esitas sooloetenduse 'Ged Marlon / Solo' Théâtre du Petit Montparnasse'is, mis esilinastus 28. augustil 2008 ja käsitleb pettunud armastuse teemasid kolme õnne otsivat isikut kujutades. Ged Marlon lavastab praegu filmi pealkirjaga Les Talents d'Achille , mille linastamine on kavandatud 2025. aastal.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Gil Alma

Sündinud 2. septembril 0, 1979 Montreuilis (Seine-Saint-Denis), töötas Gilles Bongibault, tuntud kui lava Gil Alma, Prantsusmaal näitleja, humoristi ja produtsendina.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Gilles Benizio

Gilles Benizio on prantsuse koomik, sündinud 1. juunil 1957 Villeruptis, Meurthe-et-Moselle'is. Ta on itaalia päritolu ja tähistab 67. sünnipäeva 1. juunil 2024. aastal. Ta õppis teatrikunsti Pariisi Censieri ülikoolis, kus ta 1982. aastal kohtas oma tulevast abikaasat, Corinne Beniziot. Nad abiellusid 1985. aastal ja neil on kaks last, Elisa ja Raphaël. Benizio on enim tuntud poolejana koomikduo Shirley et Dino’st, mis moodustati Corinne Benizioga aastal 1988. Isaneid Shirley ja Dino loomisega seotakse improvisatsioonitöötlus Ariane Mnouchkine'iga, kes aitas nende karjääri käima lükata. Nende koomiline stiil põhineb dünaamilisel suhtel, kus Dino natuke kiunub Shirley üle publiku meeleoluks; Dino iseloomustab itaalia päritolu, sageli kaasates esinemistesse itaalia laule, samas kui Shirley kujutatakse naiivse isiksusena, kes üritab lugusid rääkida, kuid Dino pidevalt katkestab. Nende etendused sisaldavad sageli naiivsete klounidega seotud lugusid. Nad debüteerisid laval aastal 1985 nime all 'Achilles Tonic' ja esitlesid oma esimese muusikal-teemalise etenduse Avignoni Off Festivalil aastal 1988. Shirley ja Dino saidid laiemat tunnustust Patrick Sébastieni teleprogrammides esinemiste kaudu, eriti saates 'Le Plus Grand Cabaret du monde' aastatel 2001–2004. Nad said Molière’i auhinna parima sketšisaate eest oma etenduse 'Le Duo' poolest aastal 2003. Nende DVD 'À Marigny' müüs üle miljoni eksemplari ning nende film 'Cabaret Paradis,' mis ilmus 2006. aastal, meelitas 200 000 vaatajat. Duo on liikunud komöödiast ooperi lavastamisele, lavastades barokkooperat nagu 'Don Quichotte chez la Duchesse' aastal 2015 ja 'Platée' aastal 2022 ning hiljemalt 'Turandot' Grenobles 31. märtsil 2023. Nad elavad praegu Ardèche’i piirkonnas.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Guy Bedos

Guy Bedos, kes sündis 15. juunil 1934 Alžeeris, Alžeeria, ja suri 28. mail 2020 Pariisis. Ta oli mitmekülgne kunstnik, keda identifitseeriti *Pied-Noir'ina*, mis on termin prantslastest Alžeerias, ning tuntud oma tööna stsenaaristi, stand-up komiiku ja näitlejana. Sündinud ajal, kui Alžeeria oli Prantsusmaa departemang, olid tema vanemad Alfred Bedos, isa, kes töötas tervishoidjana, ja Hildeberte Verdier, ema. Tema lapsuus märgistati ebastabiilsusega, hõlmates kolimistelt kodudest ja internaatkoolidest, sealhulgas katoliiklik ülikool Bone'is ja Bugeaud gümnaasium Alžeeris. Bedosi karjäär sai alguse 1950ndate alguses koomikute rühmituse 'Bande du Conservatoire' liikmena. Ta saabus Pariisi perega juunis 1949 ja tegi oma esimese filmiesinemise 1954. aastal filmis "Tulevad staarid". Alžeeria sõja ajal kaitseks end sõjalise teenistuse eest, korraldas ta näljastreigi ja tunnistati vaimselt mittetervena. Ta debüteeris 1965. aastal Bobino muusika saalis Barbara kõrval ning hiljem tegi koostööd Michel Boujenahi ja Smaïniga "Päikesepõletus Olympia's". Bedos lavastas ka näidendeid, nagu 'Arlequin poli par l’amour' seitsmeteistaastaaastase poissmehena. Bedos on eriti hästi meeles selle poolest, et mängis korduvamat rolli Simonina, arstina, filmides *Un éléphant ça trompe énormément* (1976) ja *Nous irons tous au paradis* (1977), viimane neist tõi talle olulise tunnustuse. Ta mängis ka filmis *Les Aventures de Bidibi et Banban*, kehastades Bidibit, ning aitas kaasa satiirilisele nädalalehele *Siné Hebdo*, toetades Sinéd pärast seda, kui ta vallandati *Charlie Hebdost*. Poliitiliselt toetas ta François Mitterrandi ja kolis 2012. aastal Hénin-Beaumont’i Jean-Luc Mélenchoni toetuseks. Elu lõpus diagnoositi tal Alzheimeri tõbi.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Gérald Dahan

Gérald Dahan, sündinud Gérald Berthelot'na 17. mail 1973. aastal Cognacis, Prantsusmaal, on prantsuse humorist, imitatsioonisaate juht, raadiosaadete juhi ja näitleja. Ta hakkas oma imiteerimistaandust demonstreerima juba nelja-aastaselt. Tema vanemad olid kaupmehed, ja üks neist õppis prantsuse õigust. Ta võttis lavanime Gérald Dahan umbes kuuekümnendal aastal, inspiratsioonina tema hiljuti lahkunud emapoolselt sugulase Emilie Dahani mälestusele, ja kolis Pariisi etenduskunstnikuks saamiseks. Dahani varajane karjäär hõlmas auhinna 'Prantsusmaa Noorem Imitatsioon' võitmise 12-aastaselt Angoulême'is ning 'Aasta Parima Noore Koomeedi' tiitli Bobinos 1992. aastal. Aastatel 1993–1998 andis ta paljudele nukkude meeshäältele häält lastelehelinas Les Minikeums France 3 kanalil. Samuti osales ta Laurent Ruquieri raadiosaates Rien à cirer France Interis aastatel 1993–2000 ja esines telesaadetes, nagu Vivement dimanche oma trupiga 'Les 6 Clones' aastatel 1998–1999. Ta on imitatsiooni ja telefonipronksi spetsialist, loob usutlevaid stsenaariume häälemuutuste kaudu. Kogu karjääri jooksul on Dahan esinenud paljudel lavashow'tel, sealhulgas L’imposteur , Érection Présidentielle , Sarkoland ja Gérald Dahan tombe les masques . Ta lõi ja juhtis omaenda telesaadet, Les missions de Gérald Dahan , France 3 kanalil aastal 2006. Tema töö Rire et Chansons'is sai tuntuks telefonirokkidega, mille sihtmärgiks olid sellised tegelased nagu Jean-Pierre Raffarin, Adrien Zeller ja Zinedine Zidane. Ta on esinenud filmis La Boîte (2001) ja telesfilmis La famille Zappon (2005). Aastal 2026 esilinastas ta 'J'imite donc je suis,' kus oli ligikaudu viiskümmend imitatsiooni ja klaveriesitust. Praegu esitab ta üheinimeslavastust Molièrest, pealkirjaga 'Il était une voix… Molière!', mis esilinastus 29. märtsil ja jätkub aastal 2027, kujutades selliseid tegelasi nagu Emmanuel Macron Alceste'na ja Nicolas Sarkozy Molière'na.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Jackie Berroyer

Jackie Berroyer on prantsuse näitleja, koomik, kirjanik ja ajakirjanik, sündinud 24. mail 1946 Reimsis. Ta veetis lapsepõlve Reimsis Maison-Blanche'i linnaosas, kus tema isa töötas telliseaednikuna ja ema koduperenaisena. Pärast algset karjääri tööstusdisainerina lõpetas ta selle 25-aastaselt. Alates 1970ndate keskpaigast asutas Berroyer endale koha rokkikriitiku rollis Charlie Hebdo's, ning aitas kaasa mitmele teisele väljaandele, sealhulgas Hara-Kiri, Libération, Rock & Folk, Actuel ja Rolling Stone. Berroyeri loominguline tegevus hõlmab erinevaid meediakanuid. Ta on kirjanik ja on alates 1980. aastatest kirjutanud stsenaariume arvukatele prantsuse filmidele, tehes koostööd režissööridega nagu Patrick Bouchitey, Patrick Grandperret ja Jean-François Stévenin. Märkimisväärne on, et ta kaastöölise kirjanikuna Cédric Klapishi esimese filmi 'Riens du tout'. Tema kirjutamine ulatub ka proosani; 1992. aastal avaldas ta 'La femme de Berroyer est plus belle que toi, connasse,' mis hiljem kohandati filmiks 'Tempête dans un verre d'eau'. Ta on tuntud ka oma komöödiatendete poolest, sealhulgas kolmeaastane periood kuri vahetaja rollis telesaates 'Nulle part ailleurs,' algselt pseudonüümi Jackie Darbois all, ja humor-filosoofia programmi 'Pas si vite!' juhib Canal+ kanalil. Berroyeri karjääri hulka kuuluvad kaastööd satiirilistele väljaannetele nagu *Siné Hebdo* ja *Siné Mensuel*. Ta juhtis Le Mouv’ programmi ‘Mélomanie’ aastatel 2010–2012. 2006. aastal lõi ja esitas ta humoristliku ja muusikalise ühemehelise etenduse ‘Ma vie de jolie fille’. Tema töö on pälvinud tunnustust; ta sai Angoulême festivalil 1979. aastal parima debüüdi auhinna ‘Dossier Goudardi’ eest ning Jean-Carmet festivalil 2012. aastal parima naispeosa nominatsiooni ‘Mobile Home’‘i eest. Berroyerit tunnustatakse ka Kunstide ja Kirjanduse ordeni ametnikuna. Ta on muusikaprodutsentide ARK ja Jim Casanova isa.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Jean-Christian Fraiscinet

Jean-Christian Fraiscinet, kirjutatakse ka Jean-Christian Faiscinet'na, on prantsuse humorist ja näitleja. Tema varasemat elu seostati Valençai lossiga, kus tema vanavanemad olid hooldajad ja giidid ning ka tema ema töötas giidina; ta veetis seal suure osa lapsepõlvest. Ta ütles oma esimesed repliigid lossis, algselt asendades haavatunud näitlejat 'Marguerite's' ('La Reine Margot'), mis andis alguse tema teatrilisele kutsumusele noorusajas. Fraiscineti tee koomikuks algas noore mehena osalemisest küla suvises 'Son et Lumière' etenduses, kogemused, mis sütendasid tema huvi esinemise vastu. Ta õppis lühikest aega meditsiini, enne kui asus õppima Toursi draamiallikooli, kust ta kahes aastas pärast lõpetamist kuldmedali sai. Nad lavastasid umbes viisteist etendust, sealhulgas kolm originaalkavatsust: 'ZAP', 'Hôtel des voyageurs' ja 'Mona'. 1994. aastal kohtus ta Villard de Lansi festivalil Vincent Duboisi, mis viis komediaansambli Les Bodin's loomiseni. Les Bodin'i filmis mängib Fraiscinet Kristiani ja Dubois Marat, 87-aastast despootlikku naist. Duo on esinenud laval ja kolmes filmis: Mariage chez les Bodin’s (2008), Amélie au pays des Bodin’s (2010) ja Les Bodin’s en Thaïlande (2021). Fraiscinet on kaasa teinud ka teistes filmides, sealhulgas 'J'ai faim !!!' (2001) ja 'Le Démon de midi' (2005), ning teleseriaalides nagu 'Chez Maupassant’ (2008, 2011) ja 'Les Bodin's sont confinés' (2020). Talu, mille soetati "nalja eest", puudus algselt vee- ja elekterivarustusest ning taastati naaberfarmer Anthony Janvieri abiga. Fraiscinet on ka seotud Caméléon Productioniga ja täidab talus mitmeid rolle, sealhulgas näitleja, kirjanik, teenindaja ja tehnik.

Vaata profiili