Alex Lutz, kes sündis 25. augustil 1978 Strasbourgis Alam-Reinis, töötab Prantsusmaal näitleja, humoristi, lavastaja, dramaatilise kirjaniku, romaanikirjaniku ja lavastajana.
Baptiste Lecaplain, kes sündis 23. mai 1985. aastal Avranches'is (Manche), on prantsuse koomik ja näitleja. Ta veetis oma lapsepõlve varajased aastad Saint-Hilaire-du-Harcouët's, enne kui kolis Mortaini. Tema hariduses olid Brécey kolledži ja Avranches'i Lycée Littré külastused, kus ta sai aastal 2004 humanistliku gümnaasiumi diplom. Seejärel õppis ta Rennes'i Ülikoolis inglise keelt ja lõpetas bakalaureusekraadi. Lecaplaini pere taustaks on isa, kes töötab hooldustöölise, ja ema, kes juhib juukselõikuspaletti. Baptiste Lecaplain alustas karjääri laste animaatorina Levallois-Perret's, enne kui üle läks komöödiale. Ta töötas noorte juhendajana Levallois-Perret's aastatel 2004–2006 ning lõpetas animaatori tööd septembris 2006, et keskenduda huumorile. Tema esimene saade, lihtsalt pealkirjaga 'Baptiste,' esilinastus jaanuaris 2008 ja põhines suuresti autobiograafilistel materjalidel. Seejärel alustas ta turneed 'Baptiste se tape l'affiche'ga, mis oli samuti suuresti autobiograafiline, alates 2008. aastast. Ta on esinenud mitmes filmis, sealhulgas 'Fidèles au poste!' (2012) ja 'Nous York' (2012), mis tähistas tema debüüti filmimaailmas. Veebruaris 2012 andis ta Bataclan teatrites Pariisis üheksa etendust. Ta esitab stand-up komöödia. Lecaplaini karjäär on muutunud alates 2012. aastast. Ta osales 2013. aasta jaanuarist veebruarini "La Tournée du Trio" saates Jérémy Ferrari ja Arnaud Tsamere'iga. 2014. aastal mängis ta peatsituses "Libre et assoupi" ning esines ka lühifilmitsükli jaoks Prantsuse liiklusohutuse teemal. Ta liitus RTL-i saatega "Les Grosses Têtes" oktoobris 2014 ja osales Fort Boyard's augustis 2014, kus nende meeskond võitis heategevusorganisatsioonile Un cadeau pour la vie 11 270 eurot. Ta alustas "Origines"iga ringreisi 2015. aastal. Ta on ka esinenud "Scènes de ménages’s" (2013) ja veebisarjas "Pitch" (2019), ning osalenud "Les Duos Impossibles" saates 2018 ja 2020. Gad Elmaleh kiitis Lecaplaini avalikult, nimetades teda 2010. aastal oma põlvkonna parimaks humoristiks. Tal on kaks tütart, Thelma (sündinud märtsis 2014) ja Fantine (sündinud 2018).
Blanche Gardin on prantsuse komiik, näitleja ja stsenaaristi, kes sündis 3. aprillil 1977 Suresnes's. Tema kasvatust mõjutasid intellektuaalsed vanemad: isa on lingvistika professor ja kommunist ning ema romaanikirjanik ja tõlkija. Ta jätkas kõrgharidust, omandades 2001. aastal Pariisi Nanterre'i Ülikoolist socioloogia magistrikraadi. Enne komöödiale pühendumist töötas Gardin Pariisi eeslinnades õpetajana. Tema karjääri algus toimus, kui ta saatis Karl Zérole sketšide DVD, mis viis tema avastamiseni. Gardin sai avalikuks tunnustuseks esinemiste kaudu Jamel Comedy Clubis, alates 2006. aastast. Ta juhtis nädalas toimuva saadet 'Ligne Blanche' kanalil Comédie! 10. märtsist 2007 kuni 2008. aastani. Tema töö ulatub üle seisuülikomöödia; ta on esinenud filmides nagu Le Chihuahua de Beverly Hills (2007), La Lisière , Low Cost ja Case départ (2011) ning 20 ans d'écart (2013). Tal oli ka roll Hélène Grillouxina teleseriaalis WorkinGirls aastatel 2012–2014. Gardin kaastöötas Parents mode d'emploi loomisel, mida edastas France 2 alates 2013. aastast, ja kaaskreeris samanimelise lühiformaadi komöödiaseriaali. Ta kaastöötas Fabrice Ébouéga Le Crocodile du Botswanga kirjutamisel. Gardini koomiline talent on laialdaselt tunnustatud. Ta võitis 2018. aastal Molière'i auhinna humoorika esituse eest oma ühe naise etenduses 'Je parle toute seule,' mis toimus Pariisis L'Européenis, ja uuesti 2019. aastal 'Bonne nuit Blanche'i' eest. Ta kaastas ja oli kaasautor Inside Jamel Comedy Club 'is (2009). 2015. aastal esitas ta Il faut que je vous parle! , mille järel avaldas 2016. aastal samanimelise raamatu. Gardini tööd on mõjutanud Ameerika näitlejat Louis C.K.'d, ja nad olid paar aastatel 2018–2022. Ta asutas 2016. aastal oma produktsioonifirma 'White Spirit' ja esitles 2018. aastal Molière'i auhindu arutluste ajal, mis puudutasid Harvey Weinstein'i.
Caroline Grimm, kes sündis 8. juunil 1964, on mitmekülgne prantsuse loomeprofessionaal. Ta alustas oma karjääri muusikas 1985. aastal albumi 'La Vie sans toi' avaldamisega, mis saavutas kuldrekordi staatuse ja jäi 19 nädala jooksul Top 50 edetabelisse. Tema ema on näitleja Sophie Grimaldi ja isa Gilbert Ledermann. Ta õppis kirjandust, mis näitas tema varajast huvi jutustamise ja keele vastu. Grimmi karjäär on hõlmanud mitmeid rolle, sealhulgas stsenaaristi, näitleja, produtseri, režissööri, kirjaniku ja lauljana. Aastatel 1996–2000 tootis ja juhtis ta nelja suve jooksul raadios France Inter 'La Nuit Caroline' saadetes. Ta avaldas ka aastal 2000 erootilise romaani nimega 'La Nuit Caroline'. Tema kirjutamine ei piirdu fiktsiooniga; ta on biograaf, olles avaldanud Moi, Olympe de Gouges aastal 2009, mida kohandati Petit Théâtre de Paris's edukaks teatrieluks. Demonstreerides veelgi oma mitmekülgsust, avaldas ta hiljem aastal 2014 Churchill m’a menti , pälvides kriitikutelt positiivseid arvustusi ning seejärel aastal 2019 Vue sur Mère ja aastal 2021 Ma Double vie avec Chagall . Kirjutamise kõrval on Grimm aktiivselt hõlmatud filmindluse ja jutustamisega. Ta esines 2009. aastal Marc Joliveti saate 'Rire c'est bon pour la planète' (Naer on hea planeedile) France 3 kanalil, kus esitati ühepõhjalisi sketše. 2010. aastal kirjutas ja lavastas ta oma esimese lühifilmi 'Sous l'oreiller'. Ta on töötanud ka stsenaariumi redaktorina ning haldab fiktsiooniproduktsiooni, olles sellel ametikohal France 3 kanalil aastatel 2000–2004. Grimmile meeldib jutustada lugusid, mis segavad isiklikke kogemusi universaalsete teemadega, püüdes tasakaalu emotsiooni, narratiivse pinget ja inimliku sügavusega ning on arendanud visuaalset, kehastunud ja tundlikku kirjutamisstiili. Ta on ka raadiolugija ja kirjutab laulusõnu, mis näitab tema paljusid kunstilisi andeid.
Prantsuse kunstnikuna demonstreerib Chantal Lauby mitmekülgsust oma töös näitlejana, filmirežissöörina, stsenaaristi, humoristina, koomikuna ja telepresenteerijana. Ta sündis 23. märtsil 1948 Gapis (Hautes-Alpes) ning tema kujunemis aastad veetis Auvergnes, täpsemalt Auzoni ja Clermont-Ferrandi vahel. Tema karjäär algas vara, töötades kõnelejana ORTF Auvergne'is 1970. aastal ja hiljem kuulutajana FR3 Auvergne'is. Ajakirjandusringkondades kohtus ta Bruno Carette'iga. Lauby karjääri oluline hetk komöödikuna saabus, kui ta osales Les Nuls'i asutamisel, komöödiatriibus, kuhu kuulusid ka Bruno Carette, Alain Chabat ja Dominique Farrugia. See rühm lõi meeldejäävaid teoseid, nagu näiteks võltskosmose sari 'Objectif Nul' 1987. aastal. Koos juhtisid nad mitmeid komöödisaateid, sealhulgas 'Azur Rock', 'Un petit clip vaut mieux qu’une grande claque', 'Bzzz!', 'Le JTN', 'TVN 595' ja 'A.B.C.D. Nuls'. Ta mängis ka 'La Cité de la peur' (1994) filmis, satiirilises komöödias, kus mängisid ka teised Les Nuls'i liikmed, ning hiljem ilmus endiste kolleegide lavastatud filmides, sealhulgas 'Delphine 1, Yvan 0' (1996) ja 'Didier' (1997). Tal oli ka rollid filmides ‘XY’, ‘Meilleur Espoir féminin’ (1999), ‘Antilles sur Seine’ (2000) ja ‘Astérix et Obélix : Mission Cléopâtre’ (2002). Les Nulsiga tehtud tööle lisaks on Lauby jätkuvalt loonud mitmekülgset karjääri. Ta režisseris 2002. aastal filmi 'Laisse tes mains sur mes hanches' ja mängis paljudes teistes komöödias, nagu ‘Toi et moi’ (2006), ‘Comme tout le monde’ (2007), ‘Vilaine’ (2008) ja ‘Bancs publics (Versailles Rive-Droite)’ (2009). Märkimisväärne on see, et ta töötas algselt välja stsenaariumi filmiks nimega 'Comme un Ouragan', mis hiljem sai nimeks 'Les Tuche', ja soovitati Jean-Paul Rouve'i ja Isabelle Nanty peaosadesse. Ta tegi ka häälsisukirjeldusi Virgin Radio hommikuprogrammile alates 23. augustist 2010 ja juhtis 2012. aastal koos Jean-Luc Lemoine'iga saadet ‘Génération’. Album nimega Aéromusical oli ühe tema filmi heliriba. Ta on Jennifer Ayache'i ema, Superbuse laulja, sündinud 1983. aastal.
Claudia Tagbo on prantsuse-elevandikoostöölise näitleja, koomik ja teleisiksus. Sündinud 14. juunil 1973 Abidjanis Elevandikoostöölisel Rannikul, veetis ta oma lapsepõlve seal enne kolimist Chanaci, Lozère'i, Prantsusmaale 13-aastaselt, kus ta elas kaks aastat. Seejärel elas ta Alèsis, Gardis, kuni 18. eluaastani. Noorest peast arendas Claudia Tagbo kirge kunsti ja teatri vastu, mis kujundas tema tulevase karjääri suunda. Kuigi ta püüdis Montpellieri konservatooriumi sisse saada, kuid ebaõnnestus, jätkas ta õpinguid, omandades Université Paris-VIII-st magistrikraadi lavakunstis pärast kutseharidust, sealhulgas BEP ja kutsekeskharidus raamatupidamise alal. Tagbo karjäär hõlmab nii draamanäitlemist kui ka komöödiat. Ta on töötanud režissööridega nagu Stanislas Nordey, Elisabeth Rappeneau, Julien Leclercq ja Olivier Dahan, mängides filmides Mama Aloko , La Valse des gros derrières , Ma vie n'est pas une comédie romantique ja Chrysalis . Tema teleseriaalid hulka kuuluvad rollid seriaalides Fatou la Malienne , Ma meilleure amie , Le tuteur ja R.I.S Police scientifique . Ta alustas oma stand-up komöödiakarjääri edukalt, alustades humoristi teed Jamel Comedy Clubis 2006. Aastatel 2010 novembrist kuni 2012 juulini oli ta osa meeskonnast seriaalis Ce soir avec Arthur ja ilmus ka komöödiaseriaalis United colors of Jean-Luc aastal 2011. Samal aastal osales ta võistlusel On n'demande qu'à en rire . Claudia Tagbo teeb rohkem kui ainult näitlemist ja stand-up'i. See näitab, et ta on hea televiisioonis. Alates detsembrist 2011 on ta tihe külaline saates Vendredi, tout est permis . 2013. aastal juhtis ta Claudia Tagbo & co , komedia galat, mis aitas CéKeDuBonheur’ ühendust, ja esitles ka Disco party t. Ta rääkis oma vähikogemusest saates À nous deux 2014. aastal ning aitas samal aastal Sidactioni heaks singlit Kiss and Love . Ta jätkab aktiivset tegutsemist meelelahingutööstuses, arendades karjääri, mis hõlmab näitlemist, komediat ja telesaateid.
Sündinud 3. augustil 1985 Vieux-Moulinis Oise'is, töötas Constance Pittard, peamiselt tuntud kui Constance, Prantsusmaal näitleja ja humoristina.
Cyril Hanouna, prantsus-tuneesia animaator, teleprodutsent ja ärimees, sündis 23. septembril 1974 Pariisis. Tema vanemad, Tuneesiast pärit juudi sefardi immigrantidest paar, saabusid Prantsusmaale aastal 1969. Cyril Hanouna isa, Ange Hanouna, oli perearst, kes suri aastal 2024. Ta sai Prantsuse kodakondsuse 20. detsembril 1985 ja lõpetas keskhariduse bioloogiaga spetsialiseerunud teadusliku bakalaureusega. Hanouna karjääri tee võttis mitmeid pöördeid enne asendumist meelelahutuses. Algselt õppis ta meditsiini, seejärel juhtimist, kuid loobus mõlemast tegevusest. Ta alustas telesaadetega 1999. aastal, kirjutades tekste Comédie+ treileritele. Alates 2002. aastast saavutas ta tuntuse erinevate rollidega, sealhulgas saate 'La Grosse Émission' kaasjuhtimisega ja raadiosaate 'Planet Arthur' juhatamisega. Tema töö hõlmas ka ‘Morning Live’ esitlust M6 kanalil aastal 2003 ning panustamist raadiojaamadesse nagu Fun Radio, Rire et Chansons ja RTL. Aastatel 2002–2012 ilmus ta arvukatel telesaadetes France Télévisionses, katsetades laia programmiulatuses. Hanouna tuntakse peamiselt saadet 'Touche pas à mon poste!' (TPMP) juhatamise ja tootmise poolest, mille tootmise alustas tema ettevõte H2O Productions 1. aprillil 2010. Ta asutas H2O Productionsi märtsis 2010. Saate edu viis 2015. aastal Vincent Bolloré'lt 250 miljoni euro suuruse investeerimiseni Hanouna säilitamiseks. Tema telesaadetena on ta juhatanud 'Nouvelle Star' saadet alates 2012. aastast ning esindanud Prantsusmaad Eurovisiooni lauluvõistluse telefonihääletusel 2008. aastal, lisaks on ta kommenteerinud üritust 2009–2010. Ta on olnud ka saatejuht 'Les Pieds dans le plat' (2013–2016), 'Balance ton post!' (2018–2022), 'Face à Baba' ja 'Face à Hanouna' (2018–2022), ‘La Très Grosse Émission’ ja ‘Le Hanounight Show’ (2016–2017) ning mänginud filmis 'La Vérité si je mens!' 2011. aastal. Ta käivitab mai 2025. aastal kommunikatsioonibüroo nimega 'Chapchak' ja vestlussaate nimega 'Tout beau, tout neuf' W9 kanalil alates 2025. aastast. Novembris 2023 osales ta Pariisis Vabariigi ja Antisemitismivastase Marsi üritusel.
Jean-Hugues Lime (sündinud 2. detsembril 1958 Montferleilis) on prantsuse näitleja, kes tegi esimesed sammud Bouvardis. Ta töötab ka režissööri ja kirjanikuna.
Jean-Marie Bigard, kes sündis 17. mail 1954 Fontaine-Luyères's, Aubes, on prantsuse koomik, näitleja, kirjanik ja režissöör. Ta on praegu 72-aastane. Tema perekonda kuulub neljas ja viimane laps lihtsast perekonnast; isa oli lihatöötleja, kes lõpetas töö tervisemääruste tõttu, ja ema töötas autotööstuse alltöövõtja juures. Suved veedeti Aube'i talus emapere vanavanematega. Bigardil olid raskused koolis, ta kordas neljandat klassi, kuid sai 16-aastaselt üldmehhaanilise BEPi. Ta töötas lühikest aega bensiinijaama teenindajana ja hiljem asutas ettevõtte, mis müüs vanu Citroën Traction Avant'e. Tema varasemad kogemused hõlmasid tööd tehases töötuskindlustushüvitiste kogumiseks ja baarmenitööd Troyes's ema toetamiseks, kes põdes tõsist haigust. Bigard alustas karjääri esinedes stand-up komöödiaga ja kaasa aegaandes skeitsisaadetes. Laialdasema tunnustuse saavutas ta 1980ndate keskel ja kirjutas üle 100 skeitsi Laurent Baffiega 'The Class'i jaoks. Ta on ka skriptinud komöödikollektiivile Dummies programmis 'Nowhere'. Tema ühemeliseid esitusi, mille esimene oli ‘You Said Bigard’ (1988), tuntakse Prantsusmaal nende vulgaarsuse ja vastandusuurimuse poolest. Karjääri jooksul on Bigard mänginud arvukates filmides, sealhulgas 'Philosophale' (2001), 'Clérambard' (2010), 'The Professional Secrets of Dr. Apfelglück,' 'Arlette,' 'The Box' ja 'And Now... Ladies and Gentlemen' (2002). Ta andis ka häält Beefyle prantsuskeelses versioonis filmist 'Little Nicky' ning režissööris, kirjutas ja mängis peaosas filmis 'The Soul-Sister' (1999). Tema kõrgelt hinnatud töö Rotten Tomatoes'es on 'And Now... Ladies and Gentlemen' 47% reitinguga. Bigardi karjääri on ulatunud filmist ja telekavast ka kaugemale; ta esines Pariisi-Bercy Arenal ja Stade de France'is. Ta juhtis raadiosaadet 'Les pieds dans le plat' Euroopa 1-s aastatel 2014–2016. Tema isiklikus elus on abielud Claudia Bigardiga (1991–2009) ja Lola Maroisiga (alates 2011), kellega tal on kaksikut Jules, Florian Jourda ja Bella, ning tütar Sasha. Lola Marois kaitseb avalikult Bigardi õigust vaba sõna kasutamisele ja kirjeldab nende suhet kui 'tingimusteta sidet'. Hiljuti on Bigardil olnud terviseprobleeme, sealhulgas kukkumine märtsis 2024, sellele järgnenud käimisraskused, reabilatsioon ja kolme insuldi (AVC) avalikustamine juulis. Ta on praegu meditsiiniliselt korralikult järelvalve all ning on ilmunud Laurent Baffiega. Vaatamata nendele muredele jagab Lola Marois infot tema heaolust ning ta tegi äsja ülesastumise saates ‘Tout beau tout n9uf’ 9. juunil 2026, kus kirjeldatakse teda heas vormis olevat.
Jean-Marie Proslier (sündinud 2. veebruaril 192 8 Montargises (Loiret) ja suri 15. novembril 1997 Évreux's (Eure) oli prantsuse näitleja, humorist ja kirjanik. Kui ei, siis pole ta kinos kunagi mänginud muud kui teise taseme rolle, on ta suutnud paljudes visandites ja isegi reklaamides oma komöödiatunnet avaldada. 21. sajandil kõige meeldejäävamaks teeb selle Solcarlus, reklaamikoha "Le Péplum" keskne figuur, mille lavastas Dino Risi Terra pesuvahendi reklaamimiseks S.C. Johnson.
Michel Boujenah on prantsuse-tuneesia juudi näitleja, humorist ja režissöör. Sündinud 3. novembril 1952 Tunis'es, Tuneesias, kolis ta üheteistaastaaselt perega Prantsusmaale, asustades end Bagneuxi lähedal Pariisi lähedal. Tema isa, Joseph Boujenah, oli arst ning tal on kolm venda, nende seas filmirežissöör Paul Boujenah. Noorest peast avaldas Michel huvi näitlemise vastu, soovin juurde saada viieteistaastaselt. Ta käis École alsacienne'is aastatel 1967–1970. Boujenahi karjäär algas teatrikompanii 'La Grande Cuillère' asutamisel aastal 1972 koos Paul Allio ja Corinne Atlasega. Tema esimene soolopublikanerts tuli aastal 1980 etendusega ‘Albert,’ mida kaasautoriks oli Corinne Atlas ning mis käsitlegi Tuneesia juudi immigrantide kogemusi Prantsusmaal, esietendus Théâtre du Lucernaire'is. Ta on kirjutanud ja lavastanud kõik oma sooloeeldused, eesmärgina luua vastasseisu negatiivsetele stereotipidele. Kuigi tema teine etendus, 'Anatole,' ei olnud edukas, osutus 'Les Magnifiques' oluliseks eduks, kujutades prantsuseltuunusia juutide portrete. Tema filmikarjäär algas aastal 1980 filmiga ‘Mais qu'est-ce que j'ai fait au bon Dieu pour avoir une femme qui boit dans les cafés avec les hommes?’ ning ta on esinenud üle kolmekümne filmis. Tema karjääri jooksul on Boujenahile antud mitmeid tunnustusi. Ta võitis 1985. aastal César’ auhinna parima naispeosiose eest filmis *Trois Hommes et un couffin* ning sai 1994. aastal César’ auhinnakandidaadi peaosalise rolli eest filmis *Le Nombril du Monde* ja 2004. aastal parima debüüdi eest filmis *Isa ja pojad*. Ta on režissöörina valmistanud filme *Isa ja pojad* (2003), *Kolm sõpra* (2007) ja *Südamekõlks* (2016), ning on ka mitme filmi stsenaariuste autor. 2004. aastal sai temast Monacos Kultuuriväärtuste ordeni ametnik. Ta on avaldanud keerulisi seisukohti identiteedi kohta, tundeledes end juudina, prantslasena, tunesia päritoluga, sionistina ja lähedasena Iisraelile, toetades samal ajal Palestiina riiki. 2017. aastal tekitasid tema kutse tunesia kultuurifestivalile proteste nende seisukohtade tõttu. Praegu valmistab ta ette filmi Yvan Attali ja Pascal Elbéga, mis kuulutati välja 2013. aastal, ja on aastast 2007 Ramatuelle’i filmifestivali kunstiline juht.
Albaania
Armeenia
Argentina
Austria
Austraalia
Aserbaidžaan
Belgia
Bulgaaria
Benin
Brasiilia
Kanada
Šveits
Tšiili
Kamerun
Hiina
Colombia
Tšehhi
Saksamaa
Taani
Dominikaani Vabariik
Alžeeria
Eesti
Egiptus
Hispaania
Soome
Prantsusmaa
Ühendkuningriik
Ghana
Kreeka
Guatemala
Ungari
Indoneesia
Iirimaa
Iisrael
India
Iraak
Iraan
Itaalia
Jamaica
Jaapan
Keenia
Lõuna-Korea
Kasahstan
Liibanon
Läti
Maroko
Myanmar (Birma)
Malta
Malawi
Mehhiko
Malaisia
Nigeeria
Nicaragua
Holland
Norra
Nepal
Uus-Meremaa
Peruu
Filipiinid
Pakistan
Poola
Portugal
Katar
Rumeenia
Serbia
Venemaa
Saudi Araabia
Rootsi
Sloveenia
Slovakkia
Tai
Tuneesia
Türgi
Taiwan
Ukraina
Uganda
Ameerika Ühendriigid
Uruguay
Usbekistan
Vietnam
Lõuna-Aafrika Vabariik
