Chuck - GiggleTime'i multikakoomik, kes räägib nalju
GiggleTime Androidile
Tasuta Google Plays
Laadi rakendus alla
GiggleTime - naljad, koomikud ja komöödiaetendused GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Komöödiaetendused Kõige enam jälgijatega koomikud Meist KKK Kontakt Lisa koomik
Laadi rakendus alla
Jälgi meid

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Algab tähega M Tühjenda kõik
Kuvatakse 193-204 / 232 koomikut
Monica Vitti (1931–2022), koomik (Itaalia)
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Monica Vitti

Monica Vitti, keda sündis Maria Luisa Ceciarelli 3. novembril 1931 Roomas, oli itaalia näitleja ja telesaatejuht. Tema vanemad olid Adele Vittiglia Bolognast ja Angelo Ceciarelli, ning lavanimeks valiti ema neitsi perekonnanimi Vitti. Ta veetis lapsepõlve osi Messinas ja Napolis, kogedes sõjaaegseid sündmusi, mis aitasid kaasa teatrikirele. Lapsena sai temast hüüdnimi 'setti vistini' tema kihiliste riietumiskoossete tõttu. Vitti põhitreenings alustati Rahvuslikus Draamiallikoolis, kust ta lõpetas aastal 1953, õppides selliste instruktorite juhendamisel nagu Silvio D’Amico ja Sergio Tofano. Ta käis ka Pittmani kolledžis ja esines Saksamaal Itaalia näiteringi koosseisus. Tema esimene lavailmunemine oli Niccolò Machiavelli *La Mandragola* rollis, millele järgnes Mariana Molière’i *L’avaro* tükis aastal 1955. Ta debüteeris ekraanil 1954. aastal filmis *Naerke! Naerke! Naerke!* kaamerata. Pea neljakümneaastaselt karjääri jooksul oli ta tuntud oma kärakeelse hääle ja elava esinemise poolest. Vitti saavutas rahvusvahelise tunnustuse oma rollide kaudu Michelangelo Antonioni filmides, eriti L'Avventura (1960) filmis, mille kujutis ilmus Itaalia postmarki peale. Ta mängis hilisemates filmides, mis said tuntuks Antonioni „kommunikatsioonivaba tetraloogiana”: La Notte (1961) Jeanne Moreau ja Marcello Mastroianni kõrval, L'Eclisse (1962) Alain Deloni kõrval ning Il deserto rosso (1964). Ta tegi koostööd näitlejatega nagu Marcello Mastroianni, Alain Delon, Richard Harris, Terence Stamp ja Dirk Bogarde. Peale neid draamaroole demonstreeris Vitti ka komöödiatalentide filme nagu La ragazza con la pistola ja Io so che tu sai che io so ning režissis koos Carlo Di Palmaga mitmeid komöödiasid, alustades filmist Teresa the Thief (1973). Tema esitused tõi talle viis David di Donatello auhinda parima naisnäitleja kategoorias, pluss neli erikujutust. Ta sai ka seitse Itaalia Kuldgloobust parima naisnäitleja eest, koos karjääri Kuldgloobusega ja Veneetsia filmifestivali karjääri Kuldliiniga. Vitti kunstiline koostöö režissöör Michelangelo Antonioniga ulatub filmikoostööde taha, arenedes romantiliseks suhteks. Ta hääletas Dorian Gray peosas filmis *Il grido*. Pärast pikka karjääri suri Monica Vitti 2. veebruaril 2022. aastal Roomas, jättes maha olulise pärandi Itaalia kinos.

Mort Sahl (1927–2021), koomik (Kanada) – Satiir, Improvisatsioon
Kinnitatud Nõudmata
Kanada

Mort Sahl

Mort Sahl, keda sündis 11. mail 1927 Montrealis, Quebecis, Kanadas, oli koomik ja näitleja. Tema vanemad olid juudi immigrantidest pärit New Yorki Linna Lower East Sidest. Tema isa, Harry Sahl, püüdis saada Broadway kirjanikuks, kuid lõpult töötas FBI ametnikuna ja kohtuprotokolli kirjutajana. Pere kolis Los Angelesse, kui Mort oli noor, kus ta käis Belmont High School'is ja aitas kaasa kooliajakirjale. Sahli varasemat elu iseloomustasid mitmekesised huvid; 14-aastaselt liitus ta ROTC-ga ja sai auhindu snaiprioskuse ja ameerikalähedase suhtumise eest. Hiljem teenis ta USA armees. Aastal 1942 teenis ta 93. õhubaasi grupi koosseisus, mis paiknes Alaskal. Pärast sõjalise teenistuse lõpetamist omandas Sahl 1950. aastal California lõuna-ülikoolist bakalaureusekraadi, keskendudes liiklussüsteemidele ja linnavalitsusele. Ta püüdis Los Angeleses end stand-up koomikuna positsioneerida aastatel 1950–1953, kuid esialgu edu ei tulnud. 1953. aastal algas tema professionaalne esinemiskarjääri San Francisco kuulsa ööklubi "hungry i" laval. Sahl võitis kiiresti populaarsust, esinedes ööklubides, teatrites ja ülikoolilinnakutes. Ta loobus ainulaadse sotsiaalse satiiri stiili, kasutades improviseeritud monolooge ja ajalehte rekvisiidina. Tema töö pälvis suure tähelepanu; 1960. aastal ilmus temaga lugu ajakirjas Time. Ta esines televisioonis ja filmides, sealhulgas ‘In Love and War’ (1958), ‘All the Young Men’ (1960), ‘Johnny Cool’ (1963), ‘Doctor, You've Got to Be Kidding!’ (1967), ‘Don't Make Waves’ (1967), ‘Inside the Third Reich’ (1982), ‘Nothing Lasts Forever’ (1984), ‘Jonathan Winters: On the Ledge’ (1987), ‘A Stand Up Life’ (1993) ja ‘Max Rose’ (2013). John F. Kennedy palus tal aidata kampaania kõnede jaoks nalju kirjutada ning Kennedy mõrvapärast avaldas Sahl avalikult kriitikat Warreni raporti suhtes. Tema elu ja karjääri dokumenteerib James Curtise biograafia "Last Man Standing" (2017) ja Robert B. Weide'i film "Mort Sahl: The Loyal Opposition" (1989). Ta abiellus nelja korra ning tema poeg, Mort Sahl Jr., suri 1996. aastal.

Mouss Diouf (1964–2012), koomik (Prantsusmaa)
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Mouss Diouf

Mouss Diouf, keda sündis 28. oktoobril 1964 Dakaris, Senegalis, Pierre Moustapha Diouf nimega, oli prantsuse-senegali päritolu näitleja, koomik ja humorist. Tema pere kolis Marseille'sse, kui ta oli nelja-aastane, ja hiljem Bobigny’sse, Seine-Saint-Denis’i departemangusse, Prantsusmaale. Algselt poksiga tegeledes suundus Diouf näitlemisele, alustades karjääri teatris Jérôme Savary lavastusest 'Le Bal des Cocus'. Dioufi filmograafia hõlmas mitmeid aastakümneid ja sisaldas laias spektri rolle. Ta mängis filmides nagu ‘Parole de flic’ (1985) ja ‘Billy Ze Kick’ (1985), millele järgnesid ‘Loulou Graffiti’ nii 1991 kui ka 1992 aastal. Lisaks on tema filmikreediti hulgas ‘Les époux ripoux’ (1991), ‘Les secrets professionnels du Dr Apfelglück’ (1991), ‘Berlin Lady’ (1991), ‘Inspecteur Médeuze’ (1993), ‘Le Lyonnais’ (1993) ja ‘Acapulco H.E.A.T.’ (1993). Tal oli ka rollid filmides 'Lévy et Goliath' (1987) ja 'Toubab Bi' (1991). Diouf mängis peaosas filmis 'The Beast' (La bête) ning portreteeris Babat filmis ‘Asterix & Obelix: Mission Cleopatra’. Filmi kõrval oli Dioufil oluline osa ka televisioonis. Ta esines sarjas ‘Navarro’ aastal 1991 ja mängis peaosas inspektor N'Gumat sarjas ‘Julie Lescaut’ aastatest 1992 kuni 2006. Ta osales ka 'Les Anges gardiens' (1994) ja 'Les Deux Papas et la Maman' (1996) saates, ning andis häält animafilmides ‘Atlantis: The Lost Empire’ ja ‘Lilo & Stitch’ (2000). Diouf tutvustas oma komöödiatalente kahe üksiku esitusega, ‘Avant, quand j'étais noir’ ja ‘Naturellement humain’ (2008). Ta osales ka reaalsussaates 'La Ferme Célébrités' aastal 2004 ja sarjas 'Ali Baba' aastal 2007. Dioufil tekkisid kaks insuldi aastal 2009, ja ta suri 7. juulil 2012 oma kodus Marseilles insuldi komplikatsioonide tõttu. ‘Julie Lescaut’ episood pühenditi tema mälule pärast surma.

Mousse Boulanger (1926–2023), koomik (Šveits) – Sürreaalne ja absurdne
Kinnitatud Nõudmata
Šveits

Mousse Boulanger

Mousse Boulanger, oles Berthe Sophie Neuenschwanderina, sündis 3. novembril 1926 Boncourt's, Šveitsis, ja suri 16. jaanuaril 2023 Payerne'is. Tema lapsepõlv veetis Prantsusmaa piiri läheduses ning ta said mõjutusi erinevatest suguharudest pärinevatest dialektidest. Jätkuvalt lõpetas ta Porrentruy kantonikoolis keskhariduse kaubandusdiplomi omandamisega, mille järel õppis teatrikunsti Genfi Muusika Sotsiaalkoolis. Sellele eelnes au pair'ina viibimine Cambridge'is, mis tekitas temas huvi muuseumide ja Shakespeare'i näitemängude vastu. Enne kunstikarjääri alustamist töötas ta Bielis trilingvaalse sekretärina. Boulangeri kunstnikuteekäik algas näitlikunsti õpingutega ja Tšehhovi näidendite etendusega 1953. aastal. 1953. aastal tutvus ta Pierre Boulangeriga, keda ta abiellus 1955. aastal. Koos alustasid nad produtseerimist, luues aastatel 1956–1978 arvukalt raadiosaateid, sageli pealkirjaga 'Les Marchands d'images'. Nad pühendasid oma saate episoodi Bulgaaria kirjandusele 1961. aastal ja tegid koostööd Prantsusmaa Lyoni rahvusliku draamakeskusega ('Poésie dans les quartiers') alates 1973. aastast. Nende töö hulka kuulus ka ringreis José Azpiazu ja tema tütre Lupe'iga aastatel 1971–1974. Boulanger avaldas ka mitmeid teoseid, sealhulgas *Tendre pays* (1967), *Reflets* (1973) ja *Ce qui reste du jour* (1975), ammendades inspiratsiooni sürrealistlikelt poetelt nagu Paul Eluard. Pierre Boulangeri surma järel aastal 1978 jätkas Mousse Boulanger oma karjääri. Pärast erapensioni oli ta varem töötanud kultuurajakirjanikuna Westschweizer Radios ja osalenud liige kirjeliku žüriis Société jurassienne d'émulationis. Ta esines Madame TV s aastal 1969 ja ilmus dokumentaalfilmis Plans-fixes aastal 2000. Ta andis välja albumi Berceuse pour une maman aastal 1975, olles selle prantsuskeelsete sõnade autor. Boulanger oli mitmes ametis, sealhulgas Schweizerischen Schriftstellerverbandi (SSV) president aastatest 1978 kuni 1982. Ta sai Prix des écrivains vaudois auhindu aastal 1997, ja tema pärand elab edasi Literaturpreis Mousse Boulangeri kaudu, mille asutas Association vaudoise des écrivains (AVE) ja mida anti välja esmakordselt aastal 2023.

Mufwankolo Wa Lesa (1935–2021), koomik (Kongo Demokraatlik Vabariik) – Sketškomöödia
Kinnitatud Nõudmata
Kongo Demokraatlik Vabariik

Mufwankolo Wa Lesa

Mufwankolo Wa Lesa oli Kongo humorist, näitleja ja teatrilavastaja, teatritrupi Mufwankolo asutaja ning üks Katanga teatri- ja kultuurielu suurkujusid. Ta sündis Odilon Kyembe Kaswili Mwila Bantuna 12. juulil 1935 Kaluwas praeguse Ülem-Katanga provintsi Kambove territooriumil. 1941. aastal lapsendas ta tema emapoolne onu, kes saatis ta osaks algkoolist Kapolowe misjonisse; ta jätkas Lubumbashis Kamalondo Saint-Boniface’i koolis ja õppis Kafubu misjonis puusepaametit. Sealsed preestrid märkasid tema koomikuannet ning esimest korda astus ta lavale kooli teatritrupis. 1954. aasta lõpu poole liitus ta trupiga Jeunes Comiques de la Kenya (JECOKE), esinedes operettides, mis segasid laulu, tantsu ja komöödiat. 1956. aastal asutas ta Belgia arhitekti M. Beckeri rahalisel toel oma trupi. Ühe trupi näitleja sõnul andsid austajannad talle hüüdnime Mufwankolo, „mees, kes sureb lips ees“, sest ta kandis laval alati lipsu, ning trupp võttis selle nime, kui see 7. juulil 1957 ametlikult registreeriti. Samal aastal mängis trupp näidendit Le Chasseur et le Blanc Belgias Lokereni näitusel, väidetavalt kuningas Baudouini ees, ja võitis kuldmedali. 1958. aastal tuuritas see lavastusega Mu Congo, Mu Belgique Belgia Kongos, naasis 1959. aastal Belgiasse iseseisvusele eelnenud ümarlauale ning tuuritas pärast iseseisvumist valitsuse palvel mööda riiki lavastusega Mu Congomani, kweli ni masikini? („Kas kongolane on tõesti vaene?“). Alates 1962. aastast edastas trupp otseülekandes teatrit riiklikus raadios ja alates 1974. aastast esines ka otse televisioonis. Antropoloog Johannes Fabian kirjeldas 1970. aastate algul trupi iganädalast saadet Zaire ya kesho, mille sketše igapäevaelust ja Katanga inimeste sotsiaalsetest raskustest näidati kolmapäeviti televisioonis ja laupäeviti kohalikus raadios. Alates 1969. aastast lavastas trupp ka hariduslikke näidendeid kaevandusettevõtte Gécamines töölisasulates. Tema peamiselt suahiilikeelsed näidendid said teadusuuringute objektiks, sealhulgas Walter Schicho ja Mbayabo Ndala Le Groupe Mufwankolo (1981) ning Alain Ricardi 2004. aasta uurimus. 1976. aastal kutsuti trupp Togosse, kus see võitis Aafrika kunsti festivalil peaauhinna. 1984. aastal hakkas trupp oma näidendeid lindile salvestama, aastatel 2000–2006 tuuritas mööda riiki ning 2005. aastal sai ÜRO Kongo DV missiooni MONUC rahutrofee. Mufwankolo suri Lubumbashis 17. veebruaril 2021 ning 22. aprillil 2024 avati Lubumbashi Carrefouri ringristmikul tema auks mälestusmärk, kus provintsi kuberner kiitis tema näidendeid selle eest, et need aitasid kasvatada paljusid peresid.

Muhammad al-Jam, koomik (Maroko)
Kinnitatud Nõudmata
Maroko

Muhammad al-Jam

Maroko Muhammad al-Jum on tuntud kui Maroko üks tähtsamaid teatritähti ja kriitikud klassifitseerivad teda üheks peamiseks kunstnikuks, silmapaistvaks sümboliks kunstiareenil ja ta on näidanud, et ta mängib suurt, massilist avalikku rolli.

Kinnitatud Nõudmata
Ameerika Ühendriigid

Bocchetti

New Yorgist Staten Islandilt pärit koomik, näitleja ja kirjanik Mike Bocchetti on teinud oma jälje Ameerika Ühendriikide meelelahutusmaastikul. Teda mäletatakse peamiselt selle poolest, et ta tegutses aastatel 2012–2014 The Artie Lange Show diktorina ning on regulaarselt osalenud nii filmi- kui ka teleprojektides.

Kinnitatud Nõudmata
Sri Lanka

M. V. Balan

M. V. Balan oli Sri Lanka näitleja, koreograaf, režissööri assistent, tootmisjuht ja filmitegija, kelle karjäär singali filmis kestis üle nelja aastakümne nii draama- kui ka koomilistes rollides. Ta sündis Mahadevan Vellupillai Balakrishnanina 3. märtsil 1941 Yatiyanthota lähedal Ganepalla külas; filmileht Sarasaviya märkis tema sünnikuupäevaks 15. märtsi 1940. 1958. aastal asus ta tehnikuna tööle Ceylon Studiosse ja tema esimene töö oli valgustajana filmis Sihanaya. Samal aastal tegi ta näitlejadebüüdi väikese rolliga filmis Wanaliya. Seejärel mängis ta palju draama- ja komöödiarolle filmides nagu Pirimiyek Nisa, Suvineetha Lalani, Ganthera, Sasaraka Hati ja Cheriyo Captain. Tema karjääri üks meeldejäävamaid osatäitmisi oli filmis Nomiyena Minisun Gamini Fonseka kõrval, kus kriitikud kiitsid väga tema teenri rolli. Balan töötas ka kaamera taga. Ta oli paljude populaarsete filmide koreograaf, nende seas Sithaka Mahima, Ipadune Ai, London Hamu ja Okkoma Hari. Ta lavastas üksteist singalikeelset filmi, alustades 1969. aastal filmiga Oba Nathinam; 1975. aastal lavastas ta Gamini Fonseka peaosaga filmi Hitha Honda Minihek ning tema teiste populaarsete režiitööde hulka kuulusid Rahasak Nathi Rahasak ja Deviyani Sathya Surakinna. 1978. aastal produtseeris ta filmi Mage Ran Putha. Töötades Sri Lanka mõlemas filmitööstuses, lavastas ta ka mitu Sri Lanka tamilikeelset filmi, sealhulgas Manjal Kunkumam ja Nirmala. Ta oli abielus Chandrawathi Hesarasinghega ja neil oli kaks last. M. V. Balan suri 14. jaanuaril 2017 75-aastasena ning maeti 16. jaanuaril Mount Lavinia üldkalmistule.

Kinnitatud Nõudmata
Taani

Mads Barner-Christensen

Mads Barner-Christensen on taani koomik, autor ja kõneleja, kes sündis Svendborgis 11. jaanuaril 1965. Teda tuntakse ka hüüdnimega 'blærerøven,' mis tähendab umbes 'kiunurk' või 'üllar'. Tema karjääri tee on olnud mitmekesine; varem teenis ta kuningliku kaitseväe elanikuna ja hiljem töötas elustiili ja moe toimetajana ajakirjas Euroman. Raamatu 'Den Store Blærerøv' avaldamine aastal 1998 tähistas olulist murdepunkti, viies ta rahvuslikule tunnustusele. Barner-Christenseni looming ulatub üle slaidikoomiku rolli ja hõlmab autorlust. 'Den Store Blærerøv' edaspidise edu järel jätkas ta raamatute avaldamist, sealhulgas 'Halvtreds Plus' 1998. aastal, 'Blærerøvens guide til moderne etiquette' 1999. aastal ja 'SEX – Hvor svært Kan Det Være?' 2000. aastal. Samuti kaastas ta Suzanne Bjerrehuusega raamatut 'Blærerøv og Bjerrehuus' 2006. aastal ning avaldas hiljem 'Den store blærerøv - En guide til manden' 2006. aastal ja 'Blærerøven vender tilbage' 2007. aastal. Lisaks on ilmunud 'Manual til mænd med sure koner' 2009. aastal ja 'Blærerøven vender tilbage (igen, igen)' 2012. aastal. Ta on ka mitmeid aastaid olnud külalisspea raadiosaates 'Mads og Monopolet' DR P4-s. Aprillis 2012 esines Barner-Christensen Dellile Kopenhaagenis; kuid hiljem vabandas Dell tema avaldustest pärast blogipostitust, mis sai viiruslikuks. Praegu loob ta filme oma YouTube'i kanalile, formula TV, ja töötab telekommentatorina. Ta on ka autohuviline ning naudib veesporte nagu purjetamine ja kitesurfing. Mads Barner-Christensen oli abielus Camilla Barner-Christenseniga aastatest 2000 kuni 2020.