Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

1588 koomikud

Antonio Albanese

Itaalia meelelahutaja Antonio Albanese töötab koomikuna, näitlejana, režissöörina ja kirjanikuna. Ta sündis 10. oktoobril 1964 Olginates, Lecco provintsis, vanematele, kes olid pärit Petralia Sopranast (PA). Tema karjäär algas 1980ndate alguses kohalike raadiojaamades Onda Radio Olginate ja Radio Cristal di Lecco. Ta lõpetas 1991. aastal Milano Civica Scuola d'Arte Drammatica, õppides seal. Albanese'i komöödikarjääri algusaeg oli 1992. aastal Milano Zeligis ning ta esines ka Bolognas "Zanzara d’oro" teatris. Ta tegi üleskutseid Maurizio Costanzo saates ja koostööd Paolo Rossiga. Esialgu sai ta tuntuks telesaates "Ära ütle väravaid", eriti Italia 1 saate Mai dire Gol kaudu, kus ta lõi mitmeid kuulsamaid tegelasi, sealhulgas Frengo, Stop ja Pier Piero. Ta esines ka Su la testa! saates. Aastal 1992 mängis ta Alex Drastico ja Epifanio rollis; Alex Drastico tegelaskujul on inspiratsiooniks Milano eeslinnade õlukeis kohtuvaid pahunemata inimesi ning Epifanio kujutab närvilist inimest, kellel on armastus Valeriani vastu. Alates 1990. aastast esitas ta komöödiakava kabaree-teatrites nagu Zelig ja Zanzara d’oro. Ta saavutas laialdase tunnustuse telesaate Mai dire Gol (Gialappa's Band) kaudu, kus ta lõi mitmeid tegelasi. Ta jätkas tööd spin-off saadetes Mai dire Domenica ja Mai dire Lunedì (2004–2005), mängides neli uut tegelast. Albanese on tuntud paljude tegelaste imiteerimise poolest, muutes igaüht ainulaadseks, ning tema komöödiastiili kirjeldatakse koomilisena, sarkastilisena ja ironilisena. Ta lõi tegelase Cetto La Qualunque, korruptorist kalabrialane, kellel on sidemed organiseeritud kuritegevusega, kes debüteeris esmakordselt tema telesaates Non c'è problema aastal 2003, mille kaasosakiri oli Piero Guerrera. Filmi Qualunquemente , mis räägib Cetto La Qualunque'ist, linastas aastal 2011 ja saavutas kassatulu. Ta on mänginud ka selliseid tegelasi nagu Pier Peter, Gennaro Gattuso ja Mino Martinelli. Albanese on režissuurinud filme, sealhulgas Freshwater Man (1997), La fame e la sete (1999), Il nostro matrimonio è in crisi (2002), Contromano (2018), A Hundred Sundays (2023) ja Lavoreremo da grandi (2026). Ta võitis Stresa auhinna oma romaani La strada giovane eest aastal 2025 ning Nastri d'Argento auhinna aastal 2023 parima komöödiakoomiku rolli eest filmis Grazie ragazzi . Aasta 2023 seisuga on ta 62-aastane.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Bruno Arena

Bruno Arena, kes sündis 12. jaanuaril 1957 Milanos, oli itaalia koomik, kabareeartist ja näitleja. Tema isa päritolu oli Sitsiiliast. Kunstikooli lõpetamise ja ISEF-is kehakultuuri õpingute järel töötas ta kehalise kasvatuse õpetajana Varese provintsi koolides. Arena alustas karjääri turismianimaatorina 1983. aastal. 1984. aastal sai ta tõsise autoavarii, mille tagajärjel kaotas ta ühe silma nägemise osaliselt, kogemusest, mida ta hiljem kasutas oma komöödiates. Arena karjääris toimus oluline pöörde 1988. aastal, kui ta kohtus Max Cavallariga ja koos moodustasid nad komöödiaduu Fichi d'India. Nimi, mis tähendab "Kaktusvilja", sai inspiratsiooni taimedest, mida nad nägid jalutuskäigul Palinuros. Nad debüteerisid 1989. aastal Varese Fuori Pasto kabaree klubis ja said kiiresti populaarsust esinedes Palinuro rannas. Fichi d'India kasutas sageli oma etendustes sürrealismi ning said tunnustust teleshoppingi saadetete paroodiate eest, eriti nende jaoks, kus esines Sergio Baracco, sageli kasutades fraasi „Amici hararara“. Paar tegi külalisesinemisi raadioprogrammides nagu Radio Deejay ja R101 ning neid näidati televisioonikanalites, sealhulgas Italia 1, Canale 5 ja Italia 7. Nad andsid ka teatrisaate ja turneesid ning Roberto Benigni valis nad mängima kassi ja rebast filmis Pinocchio , pälvides kriitikutelt kiitust oma komöödia- ja näitlejapingutuste eest. Arena ja Cavallari omandasid Vedano Olona Arlecchino klubi, mis aitas käivitada paljude kabareeartistide karjääri Milanost ja Varesest. Nende televiisiooniväljaeelamised laienesid hõlmama saateid nagu Yogurt - Fermenti attivi (1994) ja La sai l'ultima? , ning nad osalesid mitmes Zeligi väljaandes ja Merry Christmas filmisarjas (2001-2003). 2013. aastal sai Arena ajusurma Zeligi salvestamise ajal, mis põhjustas afaasia ja võimekaotuse kõndida. Ta kaastöötas Rosanna Marrone'iga raamatu nimega Domani ti porto al mare. Niente può cancellare il nostro amore magnifico . Bruno Arena lahkus 27. septembril 2022 Barassos, 65-aastasena, ja teda meenutatakse kui olulist tegelast Varese provintsi koomikute seas.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Geppi Cucciari

Maria Giuseppina Cucciari, kes on tuntud professionaalselt nimega Geppi Cucciari, sündis 18. augustil 1973 ja töötab Itaalia esinduskoomikuna, näitlejana ja telesaatejuhtijana. Ta sündis Cagliaris ja veetis oma noorusaja Macomeris, Nuoro provintsis. Tema isa juhtis väikest ehitusettevõtet, samas kui tema ema oli kehalise kasvatuse õpetaja. Oma komedias demonstreerib ta kiiret huumorimeelt ja arukust, sageli tasakaalustatuna sarkasmiga eneseironia. Cucciari teekond algas õigusteaduse õpingutega Cagliari Ülikoolis, enne kui ta 2001. aastal lõpetas Milano Katoliku Ülikooli Püha Südame Ülikooli avaliku rahvusvahelise õiguse töös. Sel ajal avastas ta teatrikire, osaledes "Scaldasole" töötoas. Aastal 2000 liitus ta Scaldasole teatri laboratooriumiga ja hiljem kunstilaboriga Zelig. Cucciari professionaalne tee nägi täiendavat arengut Zeligiga seonduse tõttu, eriti edukalise esinemise varietyprogrammis Zelig Off aastal 2003. Ta osales ka 2002. aastal Radio Deejay Pinocchio programmis ja 2002. aastal Scaldanight raadioshows. Aastatel 2005–2009 ilmus Cucciari regulaarselt komöödiasarjas Belli dentro, teenides 2006. aastal TeleGrolla auhinna Maria "Gonni" Gonaria rolli eest. Ta debüteeris kirjanikuna 2006. aastal romaaniga Meglio donna che male accompagnata ja järgnes sellele 2009. aastal Meglio un uomo oggi. Karjääri jooksul on ta juhtinud mitmeid telesaateid, sealhulgas Italia's Got Talent (2010–2011), G’Day (2011–2012) ja praegu juhib Splendida cornice alates 2023. aastast. Ta kaasjuhtis Sanremo muusika festivali ühte õhtut aastal 2025. Alates 2013. aastast on ta olnud seotud Le invasioni barbariche'iga, pakkudes kaant nimega 'Agenda Geppi', ja kaasjuhib Rai 3 kanalil Per un pugno di libri aastatest 2014 kuni tänapäevani. Rooma filmifestivali 20. nädalal linastub 15. oktoobril 2025 Geppi Cucciari film Life Goes This Way. Cucciari looming on tunnustatud, sealhulgas Cavaliere Ordine al Merito della Repubblica Italiana (5. klass/Rüütel) 2015. aastal ja 52. Regia Televisiva auhind parima naiste telesaatejuhi eest 2012. aastal. Viimastel aastatel on ta esinenud filmides nagu Romeo è Giulietta, Gli addestratori ja Diamanti ning saavutas viienda hooaja LOL (Prime Video) teise koha. Praegu juhib ta Rai3 kanalil Luca Botturaga saadet Splendida cornice, kus osalevad Edoardo Camurri, Amalia Ercoli Finzi, Giuseppe Antonelli, Ester Viola ja Alessandro Arcodia. Saade käsitleb Rai3 ajalugu ning sisaldab lõike nagu Roberta Petrelluzzi osalusel fiktiivne kohtuprotsess.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Gigi Proietti

Gigi Proietti, keda sündis Luigi Proiettina 2. novembril 1940 Roomas, oli mitmekülgne itaalia meelelahutaja. Tema vanemad olid Romano Proietti Umbriast ja Giovanna Ceci, ning ta veetis oma lapsepõlve erinevates Rooma kohtades. Ta õppis algselt õigusteadust La Sapienza Ülikoolis, kuid lahkus enne lõpetamist, otsustades alustada karjääri kunstis. Noorest peast ilmnes tema musikaalne talent, ta omandas mitmeid instrumente nagu kitarr, klaver, akordion ja kontrabass, ning esines Rooma ööklubides, et endaga ära elatada. Proietti karjäär algas 1966. aastal osaledes filmides 'Meeldivad ööd' ja 'Suured kameleoonid'. Ta jätkas oma CV täiendamist, osaledes eksperimentaalsetes teatrisaadetustes nagu Can Can degli italiani (1963) ja esinedes Gruppo Sperimentale 101-ga alates 1964. aastal. Ta debüteeris laval 1964. aastal, mängides Aristophanese Linnud 'i lavastuses upupa-lindu. 1970ndatel tegi ta kaasa filmides nagu 'Kohtumine' (1969), 'Pulmad' (1978) ja 'Kes tapab Euroopa suurepäraseid kokku?' (1978) ning mängis peatsit dramaatilises filmis 'La cena delle beffe' 1974. aastal. Alates 1976. aastast tegi ta koostööd Roberto Lericiga, lootes ja lavastades lavastusi. Odenshow 'A me gli occhi, please' esilinastus ja esitlus, mis algas 1976. aastal ja kestis üle 300 etenduse, tähistas pöördepunkti tema professionaalses elus. Ta sai tuntuks ka laiaulatusliku häälteatritööga, dubleerides näitlejaid nagu Robert De Niro, Sylvester Stallone, Richard Burton ja Marlon Brando. Ta tegi häälteatrit Djinni rollis itaalia versioonides 'Aladdini' filmidest, samuti Drakos 'Dragonheartis' ja Gandalfis 'Hobbiti' filmisarjas. Karjääri jooksul andis ta välja üle 11 albumi ja 15 singlit. Ta mängis Febbre da cavallo s (1976) ja selle järjes Febbre da cavallo - La mandrakata s (2002) ning tegi kaasa teleseriaalis Il maresciallo Rocca (1996-2005). Gigi Proietti suri südameatakki tagajärjel 2. novembril 2020, jättes maha pärandi, mis hõlmab auksus kodakondsust Viterbos (2013) ja asteroidi nime kandmise tema mälestuseks (7916 Gigiproietti, 2021).

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Gino Bramieri

Gino Bramieri, keda sündis Luigi Bramierina 20. juunil 1928. aastal Milanos, Itaalias, oli itaalia koomik ja näitleja. Tema vanemad olid Angelo Bramieri, puusepp, ja Giulia Botturi. Ta kasvas üles töölisklassi korterelamutes Milano Brera linnaosas. Bramieri kunstnikuteekäik algas 1943. aasta lõpus amatuurdებიüütiga heategevuslikul etendusel Rovellascas. Tema esimene teatrikohustus kõnesõnadega toimus 27. septembril 1944 Milanos Teatro Augusteos. 1949. aastal algas tema professionaalne tee Erminio Macario revüükompanii liikmena, mis viis esimese tasuautaseni Brabito trio koosseisus Teatro Anteos. Ta kogus kiiresti kogemust koostöös tuntud itaalia koomikute, nagu Totò, Peppino De Filippo ja Aldo Fabrizi, nendega. Hüüdnime 'Il Re della barzelletta' ('Nägujutute kuningas') peegeldas tema komöödiapõhjust, mida iseloomustas humoorikate anektootide jutustamine, sageli kiiresti edastatuna ja mis avaldas sürreaalseid omadusi. Ta omandas raamatupidamise kraadi õhtukoolis. 1960ndatel ja 1970ndatel saavutas Bramieri teleekraanil silmapaistvat edu, esinedes saadetes nagu *Tigre contro tigre*, *Il signore ha suonato?* ja *E noi qui*. Aastatel 1982–1988 juhtis ta omaenda saadet *G.B. Show*. Ta mängis ka populaarses Carosello reklaamisarjas Mopleni jaoks, tulles tuntuks loosungiga 'e mÃ³ e mÃ³ Moplen'. Ta tegi umbes kolmkümmes filmis ja lavastas filmi *Ride bene... chi ride ultimo*. Bramierit hüüdisid 'il Gino nazionale' ja 'Re della barzelletta'. Ta kogus oma naljandid raamatutesse, sealhulgas *50 chili fa*, mis sai inspiratsiooni tema kaalulangetusest. Peapaneeli vähk võttis Bramieri elult 18. juunil 1996, 67 aasta vanusena; seejärel maeti ta Milano Monumentaalse kalmistule. Tema auks on Milanosse ja Rooma ristitud tänavad ja puiesteed.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Leo Bassi

Leo Bassi on mitmekülgne esitaja, keda tuntakse jonglöörina, koomikuna ja näitlejana. Sündinud 1952. aastal Ameerika Ühendriikides, on tema taust sügavalt juurdunud tsirkuse traditsioonis. Tema pere on üle 130 aasta olnud seotud itaalia, prantsusmaa ja inglise tsirkuses esinemistega; isegi üks tema esivanem võitles Garibaldi kõrval enne, kui asutas Toscanas üht esimest modernset tsirkust. Lisaks sellele pärandile rikastab seda veel edasi tema vanaisa Jimmy Wheeler, kes oli regulaarne esineja Londoni Palladiumis ja komöödia pioneer varajastel BBC telekanalitel, samas kui tema isa, Leo Bassi vanem, saavutas kuulsuse jonglöörina, kes töötas Ameerika Ühendriikides selliste inimeste kõrval nagu Groucho Marx ja Ed Sullivan. Ta veetis lapsepõlve tsirkuste lavalaudades, pärijana tsirkuse oskusi, sealhulgas jalajongleerimist, mida tunnustatakse Oxfordi Esituskunstide Entsüklopeedias. Bassi karjäär on viinud teda üle kontinentaalse, sest ta on elanud Prantsusmaal, Lähis-Idas, Jaapanis ja Itaalias ning mujalgi. Ta spetsialiseerub antipodeismile, akrobaatilistele seikadele, mis hõlmavad tasakaalu ja keerutamist jalaga objektidega. Tema esinemised leiavad aset teatrites, tänavatel, väljakutel ja ööklubides. 1980ndatest alates on ta loonud sarja etendusi, alustades 'Il circo più piccolo del mondo'st. Varased etendused sisaldasid sageli püramiidisõlmi, kus publiku liikmed näisid olevat hüpnotiseeritud. Ta on ka Itaalia telekast Piero Chiambrettiga üles astunud. 1990ndatel saavutas ta Hispaanias edu saatega 'Instintos Ocultos' ja hiljem arendas etendusi nagu 'La Vendetta,' 'Golf' ja '12 Settembre,' mis käsitlevad poliitilisi ja keskkonnateemade. 2008. aasta etendus 'La Revelacion' kritiseerib religioosseid müüte ja tähistab mõistust. Bassi loominguline tegevus puudutab sageli aktuaalseid sündmusi ja sotsiaalseid küsimusi. Ta on avalikult kritiseerinud paavsti seisukohti kondoomide kohta ning avaldanud poleemikat homoseksuaalsuse suhtes. Ta andis välja manifesti, mis toetab Seadust Sugukäitumise ja Vabatahtliku Raseduse Katkemise (IVE) kohta. Ta on osalenud nende paljastamises, kes korraldasid võrgus anti-Ilmutuse kampaania, millega kaasnes õiguslikud vaidlused Hazteoir.org ja teiste parempoolsete katoliiklaste rühmadega; oktoobris tühistati tema vastu kohtuasi väidetavalt religioossete tunnete solvamise eest. Ta on ka ise alustanud kohtumenetlust Hazteoir.org ja Libertaddigital.com vastu laimingu eest. Tema hiljutine etendus kannab nime 'Utoopia', esilinastus umbes 2009. aastal, ning ta jätkab subversiivse komöödia esitamist rahvusvaheliselt. Teda kirjeldatakse kogenud ja fenomenalselt naljakana esitlejana ning eesmärgiks on luua publikule ainulaadseid ja emotsionaalseid kogemusi. Tema ametlik veebisait asub aadressil leobassi.com.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Leo Gullotta

Sündinud 9. jaanuaril 1946 Catania linnas, Sitsiilias, Salvatore Leopoldo Gullotta on itaallane, kes töötab näitlejana, häälteatrijana, koomikuna ja kirjanikuna. Ta alustas oma karjääri extrasena Teatro Massimo Bellinis Catanias, esinedes seal lapsena. Tema varajaseks õppeks kuulusid näitrikunsti õpingud Turi Ferro juhendamisel Teatro Stabile'i lavakunstiakadeemias. Pärast Teatro Stabile di Catania lavakompaniisse liitumist 1970. aastal, sai ta algselt tunnustust koomikuna Rooma kabareeetendusetes. Karjääri jooksul on ta mänginud komöödias ja draamades nii filmides kui teatris, olles osalenud umbes 100 filmis ning arvukates telesaadetes ja draamasarjades. Ta võitis populaarsust näitlenuna Bagaglino trupiga, osaledes paljudes paroodiates, sealhulgas ühes Signora Leonida paroodias. Ta on tihti koostööd teinud režissööri Giuseppe Tornatorega, töötades temaga vähemalt viiel korral. Leo Gullotta mitmekülgisus ilmneb tema häälteatritöös. Ta tegi itaalia dublääri Manny jaoks kolmes esimeses "Jäähurded" filmis ja seonduvas meedias, samuti Burt Youngi "Rokkija" filmis, Joe Pesci mitmes filmis ja Roman Polański filmi "Rooma armastusega" dublääri. Ta andis ka hääle Johnny 5-le filmis "Lühis". Ta võitis mitmeid David di Donatello auhindu, alustades 1986. aasta auhinnaga filmi "Professor" eest ja hiljem veel kaks 1997. ja 2000. aastal. Ta avalikustas oma homoseksuaalsuse märtsis 1995 ja sõlmis 2019. aastal kodupaari Fabio Grossiga, kes on olnud tema partner 32 aastat. Gullotta avaldas 1998. aastal raamatu pealkirjaga "Mille fili d'erba" ja produtseeris hiljem 2011. aastal dokumentaalfilmi "In arte Lilia Silvi", mis võitis 2012. aastal Nastro d’argento auhinna.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Massimiliano Cavallari

Massimiliano Cavallari, kes on tuntud professionaalselt Max Cavallarina, on itaalia näitleja, koomik ja kabareeartist. Sündinud 8. juulil 1963 Vareses, on tal suguharud San Severost (FG) ja Maropatist (RC). Praeguse seisuga on ta 63-aastane ja vähilähedase tähtkuju esindaja. Cavallari alustas karjääri aastal 1988, kui ta moodustas koos Bruno Arenaga komediopaari Fichi d'India. Nad debüteerisid algselt raadiojaamas Radio Deejay ja said kiiresti tuntuks telesaadetel nagu Dee Jay Television, Canale 5 ja Italia 1. Ta võttis hüüdnime 'Max' alates 1988. aastast. Aastatel 1994–1998 olid nad silmapaistvad Radio Dee Jay's ja osalesid 1995. aastal saates ‘La sai l’ultima?’. Paar esines ka Aquafan'is Ricciones suvehooajal aastatel 1996–1998. Fichi d'India saavutas riikliku tunnustuse pärast esinemist Zelig - Facciamo cabaret 's aastal 1999, mida juhendas Claudio Bisio. Seejärel mängisid nad filmis Amici Ahrarara (2001) ning osalesid aastatel 2001–2003 mitmes jõulufilmis Massimo Boldi ja Christian De Sicaga, sealhulgas Merry Christmas , Natale sul Nilo ja Natale in India . Nad mängisid ka kassi ja rebast Roberto Benigni filmi Pinocchio (2002) versioonis. Aastatel 2007–2012 olid Cavallari ja Arena külalised Colorado saates Italia 1-s. Oktoobris 2015 naasis ta külalisena Colorado sse. Ta sai Premio Pugliese dell'anno auhinna juulis 2021 ja avaldas oma raamatu Non spegnere la luna. Fichi si nasce, amici si diventa oktoobris 2022. Ta jätkab esinemist, osaledes 2023. aastal Only Fun - Comico Show saates Nove-s ning on planeeritud filmi La leggenda dei tre compagni (2026) jaoks.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Natalino Balasso

Natalino Balasso, sündinud 2. detsembril 1960 Porto Tolles, on itaalia näitleja, koomik, kabareeartist, dramaturg, teatrilavastaja ja kirjanik. Ta elab Via Emilia ja Põhja-Itaalia piiril. Ta on endiselt elus ja töötab peamiselt näitlejana teatris, kuid esineb ka filmis ja telekates, aegajalt inimesi naerutama. Balasso kunstnikuteekäik algas teatris debüütiga aastal 1990. 1980ndate lõpus esitas ta komöödiakavadeid, kus oli sürrealistlikke ja ähmast futuristlikke elemente Emilia-Romagnas. Ta koostööd tegigi 1993. aastal humoristlike ja satiiriliste ajakirjade, nagu Comix , Cuore ja Smemoranda , kirjanikuna ning avaldas samal aastal sürrealistlike lugude raamatu pealkirjaga Operazione buco nell'acqua . Ta kirjutas koos Maurizio Grandega 1994. aastal monoloogi pealkirjaga 'Il grande pop corn'. Aastatel 1995–2004 juhtis ta Compagnia degli Gnorrit, esinedes Põhja-Itaalias ja ümberkirjutades Commedia dell'Arte stsenaariume ning moderniseerides maske, luues kaheksa näidendit pealkirjaga 'L'isola degli Gnorri'. Ta ilmus televisioonis umbes 2003. aastal saates Zelig ja alustas telesaadetes esinemist 1990ndate lõpus. Tema filmidebüüt toimus aastal 2007. Balasso rikkalik karjäär hõlmab mitme fiktsiooni raamatu kirjutamist, sealhulgas 'Operazione buco nell'acqua' (1993), 'L’anno prossimo si sta a casa' (2004), 'Livello di guardia' (2007) ja 'Dio c'è ma non esiste' (2012). Ta on ka kirjutanud ja esitanud mitmeid teatritükke, nagu 'Dammi il tuo cuore, mi serve' (2003), 'Ercole in Polesine' (2004) ja 'La tosa e lo storione' (2007/2008), mis kuuluvad endiselt tema repertuaari. Ta on tõlkinud ja esitanud The Taming of the Shrew veneetsia dialektis. Alates 2010. aastast on ta teinud koostööd Il Fatto Quotidiano ’ga. Ta lõi 2011. aastal YouTube’i kanali nimega 'Telebalasso' ja jätkab filmide ja veebisarjade tootmist tellimusteenuse Circolo Balasso kaudu Patreon.com’is alates 2021. aastast. Praegu on ta hõivatud produktsioonidega nagu ‘La Grande Magia’ Eduardo De Filippo poolt (jätkub 30. jaanuaril 2026), 'Giovanna dei Disoccupati' (esilinastus 4. novembril 2025) ja 'La Cripta dei Cappuccini' (etendused 16. septembril 2025), samuti veebisaboonseeria 'Lagna d’Amore' (algab 3. mail 2025) ja kuueosaline veebisarja ‘Agenzia Kautho Investighescion’ (esilinastus 5. aprillil 2024).

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Nino Formicola

Nino Formicola, sündinud Antonino Valentino Formicolana 12. juunil 1953. aastal Milanos, on itaalia koomik, kabareeartist ja näitleja. Tema vanemad on pärit Neapolist ja Cataniaist vastavalt. Ta on praegu 73-aastane ja jätkab aktiivselt tegutsemist meelelahingutööstuses. Nino Formicola on tuntud oma pika karjääri ja mitmekülgisuse poolest, töötades televisioonis, filmis ja teatris. Formicola professionaalne tee algas aastal 1976, kui ta kohtas Andrea Cipriano Brambillat, kes hiljem sai tema õevend. Koos moodustasid nad aastal 1977 komediopaari 'Zuzzurro e Gaspare', luues aluspõhja partnerluse, mis määras suure osa tema karjäärist. Nad debüteerisid teles nädalal 1978 ‘Non stop’ saates ja said laiemat tunnustust 'Drive In' saates alates 1983. Märkimisväärne varajane esinemine oli sketš, mis kujutas süütut politseinikku ja tema abilisest aastal 'La sberla' 1979. Nad ka koostasid komedisaadet 'Emilio' Zuzzurroga aastal 1989. Kogu oma karjääri jooksul on Formicola juhtinud erinevaid telesaateid, sealhulgas 'Il TG delle vacanze' ja 'Dido... menica' aastal 1992 ning kaasa teinud 'Miraggi' ja 'Saxa Rubra' saadetel aastal 1994. Ta laenanud oma hääle Panico karakterile 1997. aasta Disneyle filmis Hercules . Aastal 2018 võitis ta kolmeteistkümnenda hooaja 'L'isola dei famosi' saates, olles selle vanim võitja. Alates veebruarist 2015 on ta ametlik esindaja City Angelsi vabatahtlike ühendusele ja sai 2015. aastal Leggio d’oro “Alberto Sordi” auhinna. Formicola jätkab tööd, mõtleb komöödia muutuvatele suundadele ning avaldab imetlust selliste tegelaste ees nagu Gianfranco Funari, samal ajal täheldades kaasaegse teleekraani piiratusi.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Nino Frassica

Nino Frassica on itaalia näitleja ja koomik, sündinud Antonino Frassicana 11. detsembril 1950 Messinas, Sitsiilias. Ta alustas karjääri aastal 1970 rühmaga I cantatori pelosi figli della cantatrice calva. Jätnud ektsentrilise sõnumi Renzo Arbore vastavajalule, sai ta tuntuks ning liitus seejärel raadioprogrammiga Radio Anche Noi aastal 1982. Frassica komöödiastiil, mida kriitikud peavad "ollusteta huumori meistriks", tugeneb tugevalt sürreaalsele dialoogile, nonsensile, sõnakõlkimisele ja loogilistele vaatlustele. Ta kirjeldab oma lähenemist kui "loogika ja itaalia keele rikkumist". Tema debüüt Itaalia televisioonis toimus 1985 aastal saates *Quelli della notte*, kus ta mängis pool kirjaoskamatut mungat, vend Antonino da Scasazza. Ta tegi koostööd Renzo Arbore'iga nii *Quelli della notte* kui ka *Indietro tutta!* saates. See periood viis raamatu 'Il libro di Sani Gesualdi' (1986) ja 'Il manovale del bravo presentatore' (1987) avaldamiseni. Kogu oma karjääri jooksul on Nino Frassica esinenud mitmes komöödiafilmis, sealhulgas (1986), ning erinevates telesaadetes nagu , , , , , ja . Aastatest 2000 kuni tänapäevani on ta enim tuntud rolli poolest marssal Antonio 'Nino' Cecchini osana teleseriaalis . Ta on esinenud ka filmides nagu (2002), (2003) ja (2010). Nino Frassica on armastatud ja tuntud siciliaanlane Itaalia meelelahutuses ning ta ko-juhib Sanremo muusika festivali viimast ööd aastal 2026.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Pippo Franco

Pippo Franco, kelle täisnimi on Francesco Pippo, on itaalia näitleja, laulja, koomik ja telesaatejuht. Ta sündis 2. septembril 1940 Roomas, Lazio regioonis, Itaalias ning 2024. aastal on ta 83-aastane. Tema pere algselt pärineb Vallatast Avellino provintsis, kuigi ta veetis lapsepõlve internaatkoolis ja hiljem õppis Liceo Artisticos, kus instruktoriteks olid Renato Guttuso ja Giulio Turcato. Ta alustas karjääri muusikuna 1950ndate lõpus, kirjutades koomilisi laule ning ametlikult siirdus näitlejaks 1960ndate alguses. Franco karjäär hõlmab erinevaid kunstivorme. Ta debüteeris filmis 1960. aastal Appuntamento a Ischia 's, koos Minaga, ja jätkas filmitähtsustamist kogu 1960ndate lõpus. Alates 1970ndatest mängis ta arvukates ‘commedia sexy all’italiana’ filmides, sealhulgas koostööd Edwige Fenechiga sellistes pealkirjades nagu Quel gran pezzo dell'Ubalda tutta nuda e tutta calda (1972) ja Giovannona Coscialunga disonorata con onore (1973). Ta tegi kaasa Billy Wilderi filmis Avanti! (1972) ja töötas Luigi Magniga filmidel nagu Nell'anno del Signore (1970) ja La via dei babbuini (1974). Ta režisseris filmi La gatta da pelare aastal 1981, kirjutades nii stsenaariumi kui ka muusika. Tema töö hõlmab ka telesaadete esinemisi alates 1971. aastast, Itaalia loteriisaate juhtimist 1980. aastal Laura Troscheli ja Claudio Cecchetto kõrval ning esinemist Sanremo muusikapiluu aastatel 1979–1984. Pippo Franco loominguline tegevus ulatub filmide ja teleprogrammide peale. Ta andis välja üle kakskümne 45 pööre minutis plaadi ja üle kümne albumi, sealhulgas *Cara Kiri* (1971) ja *Bededè* (1975), millel on tuntud laulud nagu 'Cesso', 'Isotta' (1977) ja 'Mi scappa la pipì papà' (1979). Ta lõi ka eduka lastehingede muusikat ja kirjutas teemalisi laule Itaalia loteriiprogrammidele. Ta kuulus 1970ndatest alates varieteekollektiivi Il Bagaglino, osaledes saates kuni 2007. aastani. 2006. aastal kandideeris ta Itaalia senati liikmeks, kuid oli ebaõnnestunud. Ta on ka kaasautorina kirjutanud kolm raamatut keelehumori teemal ja peab end 'kosmiliseks olendiks'. Il Bagaglino lõpetamise järel tegi koostööd Međugorje nägija Marija Pavlovićiga. Tema komöödiastiil on mõjutatud kabareeist ja esines sageli filmides nagu *Arrivano i bersaglieri* (1980), *Zucchero, miele e peperoncino* (1980), *Il tifoso, l'arbitro e il calciatore* (1982) ja *Due strani papà* (1984), mille jaoks ta ka kaasautorina stsenaariumi kirjutas.

Vaata profiili