Alexander Pereira on Austria kultuurijuht. Ta juhtis seal Opernhaus Zürichit direktorina aastatel 1991–2012, seejärel võttis ta aastatel 2012–2014 üle Salzburgi festivali direktori koha. 2014. aasta oktoobrist kuni 2019. aasta detsembrini oli ta Milan Scala eesotsas ning alates hooajast 2020/2021 juhib ta ooperi di Firenzet.
Alfred Dorfer on pärit Austriast ning töötab koomiku, kirjaniku ja näitlejana. Ta kuulub riigi tunnustatumate kabaree esinejate ja koomiksite hulka, mille staatust toetab tema osalemine paljudes Austria filmides. Pärast esimesi saavutusi ansambliga Schlabarett saavutas ta laiema kuulsuse nii stsenaristina kui ka filmi "Indien" eestvedajana. Praegu peetakse Dorferit üheks juhtivaks satiirikuks ja autoriks saksa keele sfääris.
Christian Hölbling, kes sündis 21. juunil 1972 Bruck an der Muris (Steiermark), on mitmekülgne Austria meelelahutaja. Teda tuntakse kabareeartistina, koomikuna, lauljana ja autorina. Pärast Handelsakademie Bruck/Muri lõpetamist aastal 1991, jätkas ta erinevate loominguliste teede püüdlusi, sealhulgas varaseid kabaree kogemusi koolis, tsiviilteenistust puudega inimeste kodus, tööd ajalehe ajakirjanikuna, kultuuriajakirja asutamisi ja programmi planeerimist Kunsthaus Mürzzuschlagis. Ta käis ka seminaridel, mis keskendusid klounidusele, koomikale, pantomiimile, objektiteatrile ja hääleõpetusele. Alates 1991. aastast on ta töötanud soolo kabareeartistina. Hölblingi karjääri iseloomustab mitmeid auhindu ja erinevaid projekte. 1992. aastal sai ta Nachwuchspreis Grazer Kleinkunstvogel’i auhinna oma esimese etenduse 'G’schichterln für’s Herzerl' eest. Aastatel 1998–2020 oli ta Rote Nasen Clowndoctors’i liikmena Dr. He. Alates 2000. aastast töötas ta välja iseloomu Helfried, sadistliku õppejuhataja, mis on muutunud tema töö keskseks elemendiks ja on pälvinud mitmeid auhindu, sealhulgas Tollwood-Künstlerpreis’i (2000), Trophée Perrier Comedy Award’i (2000) ja Wiener Kabarett Förderpreis’i (2001). Ta juhtis Internationale Humorfestival Velden’it aastatel 2009–2018 ning alates 2016. aastast on ta regulaarselt oma Helfriedi isikus saatnud saadet 'Helfrieds Strenge Kammer'. Hölbling jätkab loometööd ja esinemisi. Ta avaldab Kleine Zeitungi jaoks kuukinosat "Gedankenspiele" alates 2016. aastast ning andis 2019. aastal välja albumi "Lieder nahe am Wasser". Tema raamat "Ins Astloch gemurmelt" ilmus 2020. aastal, millele järgnes kabareeprogramm "Deppendiplom" 2021. aastal. Praegu elab ta Kärntenis alates 2001. aastast ja juhib koos Maria Weichesmülleriga "Late Night im Hafen" alates 2024. aastast. Helfriedi tegelase 25. aastapäeva programmi "Helfried - Unverändert NEU!" on kavandatud 2025. aastaks Maria Weichesmülleriga, ja tema uus sooprogramm "Der Wechselseitige" käsitleb päritolu, identiteedi, keele, poliitiliste müütide ja isiklike sügavuste teemasid. Kleine Zeitungi arvustus (6. märts 2026) nimetas tema esinemist "kindlasti soovitavaks".
Gernot Kulis on Austria koomik, sündinud 11. augustil 1976 aastal Sankt Paul im Lavanttalis, Kärntens. Tema haridus algas St. Pauli kloostrikoolis kuni 14 aasta vanuseni. Seejärel käis ta HIB Liebenau internaatkoolis Grazis. Karjääri alguses sai Kulis kogemust raadiosaadetes Antenne Steiermarkis. Kulis’i professionaalne komöödiateekäik hõlmab olulist perioodi Ö3 raadio koomikukirjutajana, mis kestis detsembrist 1999 kuni juunini 2017. Ta on tuntud 'Ö3 Callboy' segmenti poolest, mis sisaldas naljakat kõnetamist CD-del. Tema komöödiatalendid ulatuvad erinevatele formaatidele; ta esitab stand-up’i koomikat ja on alates 2004. aastast Comedy Hirten kabareeansambli liige koos Rolf Lehmanni, Herbert Haideri, Peter Moizi ja Christian Schwabi kõrval. Comedy Hirten parodeerib sageli tuntusi nagu Armin Assinger, Hans Krankl ja Ivica Vastić, aga ka poliitikuid nagu Karl Nehammer ('Karl Schmähhammer') ja Rudi Anschober ('Rudi Warnschober'). Ta esineb ka 'Heini' rollis 'Die Zwoa Lofntola's, koomiklikus duo’s Christian Schwabi kõrval. Tähelepanuväärsete tööde hulka kuulub komöödiasegment 'Professor Kaiser', mis debüteeris 2002. aastal, ja hittlaul 'Was ist' mit du?', mille Lukas Ruppiga koos ilmus. Kulis’i otseülekanded on hästi vastu võetud; 'Kulisionen' esilinastus 17. märtsil 2011 ja The Falter kirjutas selle kohta, et see on lavastatud nagu rokkkontsert. Tema teine programm 'Herkulis' debüteeris oktoobris 2017, keskendudes lahendustele elusilma keerulistele probleemidele ning Wiener Zeitung ja Kleine Zeitung kiitsid seda kõrge tipptiheduse ja kiire tempoga. Ta esitab praegu programme pealkirjadega 'Herkulis', 'Kulisionen', 'Hold the Line' ja 'Ich kann nicht anders', mis debüteerib veebruaris 2025. Kulis juhib ka nädalast satiirilist komöödiakatsumust 'Comedy-Wochenrückblick' Ö3-s ning esitab komöödiaigat 'I Can’t Help It', mille on kavandatud detsembris 2026 toimuma Danubiumis Tulln an der Donau. Teda kirjeldatakse kui ühte Austriast enim tuntud koomikuid, kes on tuntud humoorikate anekdootide, teravate eluliste ja perevaatluste, tugevate lõppmõttekäigude ja julgete lugude poolest, sageli sisaldades selliseid elemente nagu abivalmid naabrid, tema lapsed ja pereajaloo uurimine, sealhulgas lood tema isast, Papa Kulisist. Ta kirjeldab end kui 'antihäälte', ja tema komöödiat iseldatakse sageli kui 'ilma poliitiliselt korrektse lähenemisviidita'. Kulis’i edu peegeldub tema saavutatud tunnustuses; detsembris 2015 sai ta oeticketilt platinaauhinda 200 000 pileti müümise eest. Teda kirjeldatakse kui 'reeglirikkuja kangelast', 'viitsutaja-mis-on-vaja kangelast' ja 'komöödia-usklikku kangelast', sageli esitletakse teda kui 'hääle kandjat'. Ta on abielus ja tal on kaks last.
Sajandivahetusel seisis Heinrich Eisenbach tähelepanu keskpunktis Viini ühe juhtiva kabareetlase ja groteskse koomikuna ning moodustus seal Kabareeansambli Budapester Orpheum südames.
Austrias sündinud Herbert “Happi” Prikopa töötas telesaatejuhi, dirigendi, tenorina ooperis, näitleja, helilooja, kirjaniku, pianisti ja kabareeterina.
Joe Furtner, kes sündis Viinis 1893. aastal, oli saksa näitleja ja koomik. Ta peitis Berliini oma teiseks koduks, elades ja töötades seal aastaid, säilitades samal ajal oma viinielu iseloomu. Ta alustas esinemist Kabarett der Komikeris juba 1939. aastal, esinedes programmides kuni 1942. aastani ja uuesti 1947. aastal. 1947. aastal esines ta Helmut-Zacharias-Quartetti ja Rudolf Nelsoni 'Erinnern Sie sich? - Eine Melodienfolge'ga Neue Scala/Kabarett der Komikeris, kus Hanns Geert konfereeris ja mängis klaverit. Samuti kujutati teda 1940. aasta ajakirjas/ajalehes Kabarett der Komiker ansambli liikmena. Furtneri karjäär hõlmas laval, filmis ja raadios tegutsemist. Ta mängis mitmes filmis ning esines sageli teatrites, sealhulgas Hebbel-Theateris, Schauspielhaus Hansas, Berliner Theater an der Nürnberger Straße's ja Renaissance-Theateris. Ta oli Spielleiter Kabarett der Komikeris, mida juhtis Willi Schaeffers, ja esines seal aastakümneid. Raadiotöö pakkus arvukalt võimalusi, eriti kui oli vaja viinavälise iseloomu. Ta mängis härra Huberit 1953/54 aasta raadioseerias 'Die Arche Noack', kehastas Pilkingtoni rolli 'Da werden Tiere zu Hyänen' (1949) ja Belliceki 'Der kleine Grenzverkehr' (1953) seerias, ning prof. Düringit 'Der Kammersänger' (1959) seerias. Samuti esines ta 1943. aastal telesaates 'Wir senden Frohsinn - wir spenden Freude', kus ta esitas Jo Hanns Rösleri segmenti 'Wenn's dem Esel zu wohl wird', mis sisaldas erinevaid tegelasi. Saad ülekande toimus 8. oktoobril 1943 kell 14:30–16:00 Kuppelsaal des Reichssportfeldes's. Furtner on enim tuntud oma rolli poolest professor Quatschniena raadioprogrammis 'Die Insulaner' aastatel 1948–1961, keda ta sageli kutsus hüüdnimega "professor Quatschnie". Ta esitas sageli heasüdamlikke tegelasi lavastustes ja filmides. Tema etenduste eripäraks oli mänguline keeldumisebeeril maksmisest pärast paprika pipraid pakkumist inimestele. Joe Furtner abiellus Johanne Sophie Krügeriga 1943. aastal. Ta kirjutas autograafi Philipsi fotole ja kuulus kaasaansamblisse, mis ilmus 1940. aastal Berliini P. W. Brockeri publikatsioonis.
Josef Armin oli Ungari-Austria juurtega koomik, kes töötas ka paarilaulja, lavakirjaniku ja lavastajana ning kirjanikuna. Ta kuulus Viini Budapesti Orpheumi de n autorite hulka.
Liesl Löwinger, keda sündis Elisabeth Meinhardina 11. jaanuaril 1918 Grazis, Steiermargis, oli Austria rahvanäitleja ja koomik. Ta suri 15. oktoobril 1980 Viinis kopsuinfarkti tagajärjel, mida kirjeldati kui "rasket lööki" Altlengbachi kogukonnale. Löwingeri tee lavale algas põhjaliku õppimisega; ta õppis Grazi Konservatooriumis ning sai juhendit klaverimängus, akordeonis, kõneõpetuses, kirjandusteaduses, näitlejakoolituses Dorothea Neffi käe all, tantsus Willy Fränzliga ja laulmises professor Rittersheimi juhendamisel. Ta abiellus rahvanäitleja Paul Löwingeriga aastal 1938, mis viis ta kaasa pereetteatri lavale, mida juhtis Paul. Tuntuks sai ta kui 'dramaatiline koomik', ning sageli mängis ta lihtsaid naisi tugeva maalähedase iseloomuga, kehastades selliseid tegelasi nagu Mirzl, Zenzi, Kathi, Leni ja Mitzi. Ta astus üles arvukates filmides aastatel 1950–1970, sealhulgas 'Der keusche Adam' (1950), 'Lachendes Wien' (1957) ja 'Das Liab am Almsee' (1966). Löwingeri lava sai tema töö keskpunktiks. Ta sai seal teatrikogemust ning selle lavastuste televisioonis lindistused on kultuklassikud. Ta esines koos Paul Löwingeriga ja oma tädi Gretliga arvukates rahvanäidendites. 1970. aastal tahenes ta avalikust elust, et keskenduda perele, kuhu kuulus kolm last: Sissy, Guggi ja Paul Jr. Pärast isa surma 1988. aastal võttis Sissy Löwinger üle Löwingeri lava juhtimise, mis on alates 1997. aastast ringreise teinud Austrias. Ta aitas kaasa ka Löwingeri lava kavandamisele, lavastas, kirjutas pseudonüümi all ja korraldas tourneid Saksamaal ja USA-s. Kultuuriminister Claudia Schmied kiitis Liesl Löwingerit kui „täielikult elavat näitlejat“, kes lummas publikut huumoriga, samas kui Alam-Austria kuberner Erwin Pröll tõstis esile tema panust rõõmu toimetamises oma näitlemise kaudu.
Marion Petric oli mitmekülgne Austria kunstnik, kes töötas koomiku, häälekujundaja, laulja, häälenäitleja, saatejuhi, kabareesti ja näitlejana.
Stephen John Fry, tiitli "Sir" omanik, on Briti-Austria kirjanik, stsenarist, näitleja, lavastaja, ajakirjanik, luuletaja, koomik ja telesaatejuht.
Viktor Oliver von Samek, kes tegutses professionaalselt nime all Vic Oliver, sündis 8. juulil 1898 Viinis, baroni Viktor von Sameki pojana. Pärineda juudi perekonnast, näitas ta juba noorelt märkimisväärset sportlikkust, võites 1914. aastal Austria noorte tennise meistrivõistlused. Olles alustanud õpinguid Viini Ülikoolis meditsiini eesmärgiga, pühendus ta hiljem muusikale, demonstreerides ülitalentlikkust viiulivirtuoosi kohas ja õppides Mahleri käe all. Esimese maailmasõja ajal teenis ta Austria ratsaväes adjutandina. Sõja lõppedes töötas ta lühiajaliselt nii pangandus- kui ka tekstiilitööstuses; seejärel pühendus ta muusikalistele tegevustele, mille hulka kuulus trummide mängimine džässansamblis Rouenis ja Le Havres. Oliveri karjäär sai transatlantilise pöörde 1922. aastal, kui ta reisiks Ühendriikidesse. Tema lavailmus hõlmas vaudeville'i etendusi ning 1923. aastal sai temast džässansambli 'The Nine Nights of Jazz' liige. Partnerlus viiulimängija Margaret Cranglaga algas 1924. aastal, moodustades paarina esineva duo. Põhipunktiks kujunes 1928. aasta, kui ta kogemata klavestiililt maha kukkus, tekitades naeru ja avaldades tema komöödiandit. See avastus viis 1929. aastal New Yorki Palace Theatre'i angaažementini, mis tähistas tema tõusu koomikuna. Ta võitis Suurbritannias kiiresti populaarsust pärast esinemist Londoni Palladiumis 1931. aastal, olles tuntud oma alandliku huumori, mõnikord riskantse kabaree stiili ja tahtlikult kehva viiulimängu poolest. 1930ndate ja 40ndate jooksul sai Oliverist Briti meelelahutuse nurgakivi. 1935. aastaks oli ta Londoni Palladiumis peaesineja ning jagas Holborn Empire'is tehtud esinemiste rekordi Max Milleriga. Ta mängis revüdes nagu 'Follow the Sun' (1934), kus kohtas Sarah Churchill’i. Nad abiellusid 1936. aasta jõulupäeval New Yorkis; hiljem lahutasid nad 1945. aastal. Teise maailmasõja ajal esines ta mitmes populaarses revüüs ja juhtis BBC raadiosaadet 'Hi, Gang!', ning oli 1942. aastal 'Desert Island Discs'i' esimene külaline. Samuti asutas ta 1944. aastal Vic Oliver Concert Orchestra, mis spetsialiseerus kergele klassikalisemale muusikale. Ta jätkas esinemist varieteedes ja pantomimides ning mängis filmides nagu 'Rhythm in the Air' (1936) ja 'Meet Mr. Penny' (1938), ning teleseriaalis 'Hotel Imperial' (1958-1960). Ta sai 1948. aastal Suurbritannia kodanikuks ja abiellus 1946. aastal Natalie Frances Conderiga, neil oli üks tütar. Oliveri professionaalne elu lõppes enneaegselt, kui ta sattus kontserdi ajal Johannesburgis, Lõuna-Aafrikas, 15. augustil 1964. aastal kokkuhingamine ja suri 66 aasta vanuselt.
Albaania
Armeenia
Argentina
Austria
Austraalia
Aserbaidžaan
Belgia
Bulgaaria
Benin
Brasiilia
Kanada
Šveits
Tšiili
Kamerun
Hiina
Colombia
Tšehhi
Saksamaa
Taani
Dominikaani Vabariik
Alžeeria
Eesti
Egiptus
Hispaania
Soome
Prantsusmaa
Ühendkuningriik
Ghana
Kreeka
Guatemala
Ungari
Indoneesia
Iirimaa
Iisrael
India
Iraak
Iraan
Itaalia
Jamaica
Jaapan
Keenia
Lõuna-Korea
Kasahstan
Liibanon
Läti
Maroko
Myanmar (Birma)
Malta
Malawi
Mehhiko
Malaisia
Nigeeria
Nicaragua
Holland
Norra
Nepal
Uus-Meremaa
Peruu
Filipiinid
Pakistan
Poola
Portugal
Katar
Rumeenia
Serbia
Venemaa
Saudi Araabia
Rootsi
Sloveenia
Slovakkia
Tai
Tuneesia
Türgi
Taiwan
Ukraina
Uganda
Ameerika Ühendriigid
Uruguay
Usbekistan
Vietnam
Lõuna-Aafrika Vabariik
