Chuck - GiggleTime'i multikakoomik, kes räägib nalju
GiggleTime Androidile
Tasuta Google Plays
Laadi rakendus alla
GiggleTime - naljad, koomikud ja komöödiaetendused GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Komöödiaetendused Kõige enam jälgijatega koomikud Meist KKK Kontakt Lisa koomik
Laadi rakendus alla
Jälgi meid

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Algab tähega L Kinnitatud Tühjenda kõik
Kuvatakse 73-84 / 89 koomikut
Lupe Rivas Cacho (1899–1975), koomik (Mehhiko) – Satiir, Sketškomöödia
Kinnitatud Nõudmata
Mehhiko

Lupe Rivas Cacho

Lupe Rivas Cacho, keda sündis Mehhiko linnas Guadalupe Rivas Cachona 8. augustil 1884, oli mitmekülgne mehhiklane esineja. Ta töötas näitlejana, koomikuna ja vedettina, alustades oma kunstnikukarjääri juba 1897. aastal, olles vaid kolmeteist aastane. Algselt esines ta zarzuelades ja operetetes, astudes üles sellistes linnades nagu Mehhiko linn, Guadalajara, Monterrey ja Mérida. Umbes 1910. aastal võttis ta nimeks Lupe Rivas Cacho ja siirdus revüüteatrisse, tulles tuntuks hüüdnimega 'La Pingüica' oma lühikese kasvukõrgi tõttu. Ta oli Lürilise Teatri esimene sopran ja demonstreeris vokalset oskust lauldes keerulisi noodid kõrge häälega. Rivas Cachoga karjäär hõlmas laialdast turneed ja eripärast komöödiastiili. Ta esines rahvusvaheliselt, sealhulgas Hispaanias, Argentinas ja Prantsusmaal sellistes kohtades nagu Pariisi Théâtre de l’Avenue. Tema töö 1920ndatel ja 1930ndatel keskendus komöödiale ja poliitilistele satiiridele, mis leidis populaarsust marginaliseeritud kogukondade hulgas. Teda peeti Mehhiko satiirilise revüü pioniiri ja ta esitas komöödiaskete teatrites, sarnaselt kabaree-esinemistega. Tema kujundit levitati laialdaselt teatrite poolt fotode kaudu. Romantiline suhe Diego Riveraga algas 1921. aastal ning nad moodustasid vasakpoolse poliitilise liidu; Rivera jäädvustas ta hiljem oma freskos 'La Creación' kui 'la comedia' figuuri. Tal oli ka lavaline rivaliteet Mimí Derbaga. Lupe Rivas Cachoga karjäär ei piirdu ainult teatriga. Ta astus filmimaailma 1949. aastal, mängides sellistes filmides nagu Comisario en turno , El charro y la dama , Mi canción eres tú ja Viva la juventud! . Hiljem, 1967. aastal, debüteeris ta teleseriaalis Atormentada . 'Tiples' esitajana ühendas ta laulmist ja näitlemist suure osa oma karjäärist. Ta suri Mexico Citys 15. septembril 1975. aastal vanuselt 91 aastat. Monsiváis tõlgendas tema kujundust naiste vabanemise algusena, mis tähistab tema püsivat mõju Mehhiko kultuurile.

Lutz van der Horst, koomik (Saksamaa) – Satiir
Kinnitatud Nõudmata
Saksamaa

Lutz van der Horst

Lutz van der Horst on Saksamaa telepresenteerija ja koomik, kes sündis 20. augustil 1975 Kölnis, Saksamaal. Tema isa, Rolf van der Horst, oli ärimees, kes juhtis trükkimisteenust. Ta õppis Kölni Ülikoolis inglise ja saksa keelt, näidates juba varakult huvi keele ja kommunikatsiooni vastu. Lõpetanud õpingud, alustas Lutz van der Horst karjääri kõnelejana ja autorina raadioprogrammides nagu 'Bürgerfunk' ja 'Mehr von mehr', ning lõpetas praktikata 1LIVE raadiojaamas. Alates 2000. aastast siirdus ta televisioonis kirjutamisele, olles kaastöölise Brainpooli produttsioonide nagu 'Die Wochenshow,' 'Rent a Pocher' ja 'TV total' jaoks. Ta on kirjutanud ka teistele komöödiisaadetitele, sealhulgas 'Switch Reloaded' ja 'Sechserpack'. Tema esimene kaameraeessildumine toimus detsembris 2001 'TV total' saates, kus ta esines roosa jänese kostüümi kandjaga. Alates augustist 2003 mängis ta samas saates satiirilist reporterit Günnit. 2008. aastal asutas Lutz van der Horst koos Manuel Buttiga ja Thomas Rogeliga komööriagentuuri N2O Comedy. Ta on kuulunud satiirilise telesaate 'heute-show' koosseisu alates 2009. aastast, teenides hüüdnime 'Poliitiline Terror' satiirilise välisvastutajana. Aastatel 2011–2012 juhtis ta koos viktoriini 'Iss oder quizz'. Ta mängis ka ebaõnnestunud stand-up komik Jimmy Breuerit raadiosaates Jimmy Breuer Radioshow aastatel 2009–2013 (mai kuuni) ja esines 'Jimmy Breuer'ina, pidades 2011. aastal 36 etendust. Alates 2013. aastast juhib ta koos Christiane Stengeriga 'Wie werd' ich …?'. Ta on ka uurinud teisi rolle, mängides vanglaportlast alates 2016. aastast ja esinedes 'Frosch'ina (Saba) ooperis Die Fledermaus aastatel 2016–2017. 2019. aastal andis ta hääle Arabellole filmis Trolls World – Voll vertrollt! ja moodustas 2020. aastal synth-bändi Tippy Toppy. Ta on avameelselt gei ja identifitseerib end queer'ina. Juunis 2022 mängis ta jutustajat musicalis The Rocky Horror Show ning alates märtsist 2022 on ta juhtinud sissejuhatusi Saw filmisarjale. Praegu juhib ta Tele5-s 'Lutz van der Horst – Der Filmtalker' ja kaas-juhib Ilka Bessiniga podcasti Uns fragt ja keiner . Tema esimene romaan Konfetti-Blues ilmus oktoobris 2025 ja novembris 2025 võitsid ta ja Fabian Köster Schlag den Star .

Kinnitatud Nõudmata
Island

Laddi

Laddi, sünninimega Þórhallur Sigurðsson, sündinud 20. jaanuaril 1947, on Islandi koomik, näitleja, laulja, laulukirjutaja ja häälnäitleja ning juba üle poole sajandi üks riigi tuntumaid meelelahutajaid. Ta on avaldanud plaate, mänginud filmides ning kirjutanud ja esinenud väga paljudes telekomöödiasaadetes, sealhulgas Heilsubælið, Imbakassinn ja Spaugstofan, ning ta on osalenud paljudes Islandi aastavahetuse satiirisaate Áramótaskaupið väljaannetes ja olnud nende kaasautor. Muusikukarjääri alustas ta ansambli Faxar trummarina. Koos venna Haraldur Sigurðssoniga moodustas ta duo Halli og Laddi, mis oli 1970. aastatel tohutult populaarne, telemeelelahutussaadete püsikülaline ja andis välja mitu laulude ja huumoriga plaati; tuntuim neist, Látum sem ekkert C, valmis 1976. aastal koos Gísli Rúnar Jónssoniga. 1980. aastatel asutasid vennad koos Björgvin Halldórssoniga ansambli HLH-flokkurinn, mis jäljendas 1950. aastate rock’n’rolli välimust ja kõla ning millel olid püsivad hitid nagu „Riddari götunnar“ ja „Seðill“. Laddi on kirjutanud kümneid laule, sealhulgas populaarsed „Sandalar“, „Austurstræti“ ja „Búkolla“, mis ilmusid sooloalbumitel nagu Einn voða vitlaus ja Deió. Laddi oli 1985. aastal Spaugstofani üks asutajaid ning naasis hiljem külalisena ja 2013–14 terveks hooajaks. Ta on loonud Islandi televisiooni jaoks terve galerii tegelasi, sealhulgas majahoidja Þórðuri, Eiríkur Fjalari, Doktor Saxi, elektrik Skúli, talupidaja Magnúse, Elsa Lundi, Marteinn Mosdali ja Dengsi Hafnarfjörðurist. Tema paljude filmide hulka kuuluvad Stella puhkusel (1986), Liustiku all ja Magnús (1989), Islandi unistus (2000), Regína (2001), Stella for Office (2002), Jóhannes (2009), Mr. Bjarnfreðarson (2009), Spooks and Spirits (2013) ja Walter Mitty salajane elu (2013). Laval on tema tuntuimad rollid Fagin muusikalis Oliver! ja hambaarst muusikalis Väike õuduste pood ning ta esines Björki muusikavideos „Triumph of a Heart“. Ta on dubleerinud islandi keelde tohutul hulgal animafilme, sealhulgas Aladdin, Lõvikuningas, Mulan, Ralph Lammutaja ja Lumekuninganna, ning alates 1985. aastast andis ta üksi hääle kõigile Smurfide tegelastele. 2007. aastal oli tema 60. sünnipäeva etendus Laddi 6-tugur Reykjavíki Linnateatris kavandatud neljaks etenduseks ning sellest sai üks populaarsemaid komöödiaetendusi, mida Islandil kunagi lavale on toodud; kuus aastat hiljem järgnes Laddi lengir lífið Harpas. Üks tema neljast pojast, Þórhallur, võitis 2007. aastal Islandi naljakaima mehe konkursi.

Kinnitatud Nõudmata
Kreeka

Lambros Konstantaras

Lambros Konstantaras, kes sündis 13. märtsil 1913. aastal Ateenas, Kreekas, peeti üheks parimaks kreeka koomikunäitlejaks. Noorest peast osales ta kergejõustikus, esindades AEK-d ja mängides väravavahtina B meeskonnas hooajal 1929–30. Algselt oli ta aastal 1930 Korfu Merikadettide Kooli sisseastujate hulgas, kuid põgenes ujumise teel. Seejärel saadeti ta aastal 1934 Pariisi kuldseppat õppima, kuid jättis need uuringud pooleli. Ta debüteeris teatris Prantsusmaal aastal 1937 ja naasis aastal 1938 Kreekasse, alustades oma näitlejakarjääri. Aastatel 1940–1981 tegi ta üle 80 filmis kaasa, sealhulgas aastal 1939 ilmunud 'Laulujääu', mis oli esimene kreeka helifilm. Konstantaras mängis algul tõsiseid rolle, kuid hiljem keskendus komöödiarollidele, sageli kujutades selliseid tegelasi nagu juhid või pruudiisa. 1950ndatel ja 1960ndatel tegi ta tihti koostööd Alekos Sakellariosega, luues mitmeid tunnustatud filme, sealhulgas 'Alice mereväes' ja 'Yparhei kai Filotimo'. Lisaks hõlmas tema karjäär koostööd näitlejatega nagu Ellie Lambeti ja Aliki Vougiouklaki; lisaks asutas ta teatrikollektiivi Jenny Karezi, Maro Kontou ja Nikos Rizosega. 1969. aastal võitis 'O Blofatzis' talle Thessaloniki Kreeka Kinofestivali auhinna parima peaosalise eest. Tema viimane film oli 'Lamproukose ballaad' 1981. aastal, ja ta osales aastatel 1938–1978 salvestatud 191 teatrielamuses. Teda meenutatakse oma rolli poolest 1972. aasta komöödiafilmis 'O Anthropos pou Espage Plaka', kus mängis jõukas plekkija, kes kaotab oma varanduse.

Kinnitatud Nõudmata
Kanada

Lara Rae

Lara Rae, kes kord esineb Al Rae-na, on Kanada koomik, kes on kõige tuntum oma püsiva ametiaja eest Winnipegi komöödiafestivali kunstilise juhina ja tema korduvate esinemiste eest CBC Radio One komöödiasarjas "Debaters".

Kinnitatud Nõudmata
Filipiinid

Lassy Marquez

Reginald Charias Marquez, kes esineb nime Lassy Marquez all, on filipiinlasest koomik, näitleja, meelelahutaja, saatejuht, televisiooni isiksus ja ärimees. Ta sai tuntuks ühena kolmest komöödiaansambli Beks Battalion liikmest MC Muah ja Chad Kinise kõrval ning regulaarse kaassaatejuhina keskpäeva sordiprogrammis It’s Showtime. Marquez on tunnustatud ka tema toetavate esinemiste eest mitmes Viva Filmsi komöödiafilmis.

Kinnitatud Nõudmata
Bulgaaria

Latinka Petrova

Latinka Petrova-Džongalova on Bulgaaria lava- ja ekraanikoomik. Ta sündis 1. jaanuaril 1944 Kjustendili lähedal Gorna Koznitsa külas vanas kaupmeeste suguvõsas, kelle esivanemad pärinesid Prilepist. Koolitüdrukuna õppis ta akordioni ja klaverit ning kuueteistkümnendast eluaastast esines laval rahvalaulude lauljana. Krastjo Sarafovi nimelisse Riiklikku Teatri- ja Filmikunsti Akadeemiasse (VITIZ) pääses ta teisel katsel ja õppis näitlemist professor Stefan Sartšadživi kursusel koos Stefan Danailovi, Stefan Mavrodievi, Ilija Dobrevi, Prodan Nontševi, Meglena Karalambova ja Milen Peneviga. Ta alustas Kjustendili teatri trupis ning juba oma esimese rolliga, Pantšo Pantševi näidendis Kalpatsite, jõudis ta Sofias Bulgaaria draama ja teatri rahvuslikule ülevaatusele ning võitis parima naisnäitleja auhinna ja kommunistliku noorsooliidu preemia. Seejärel töötas ta 29 aastat Sofia Satiirilises Teatris ja mängis seal üle saja rolli, ehkki ligi üheksa aastat hoiti teda enamasti reservis. Läbimurre publiku ees tuli 1981. aastal lavastuses Štraklitsa, kus ta asendas Nevena Kokanovat. Ta oli ka Georgi Partsalevi viimane lavapartner. Pärast 1989. aasta demokraatlikke muutusi lahkus ta 55-aastasena Satiirilisest Teatrist ja hakkas vabakutseliseks. Mõnda aega osales ta avalikus elus Demokraatlike Jõudude Liidu volikogu liikmena Sofia Mladosti linnaosas ning hiljem tuuritas mööda maad Rändteatriga. Ta kirjutas oma etenduse Tova ne stava (Nii ei saa), mida ta mängis koos kolleeg Elena Kanevaga umbes 300 korda maakonnateatrites, ning seejärel Nadežda ima (Lootus on olemas) ja monolavastuse Vraštam parite (Annan raha tagasi), tagasivaate oma elule Kuldse Musträstase festivali lauludega. Uus põlvkond avastas ta 2008. aastal tohutult eduka M-Tel Homeboxi reklaami kaudu, pärast mida osales ta aastaid ettevõtte kampaaniates. Ta esines Galena, Emilija ja Malina (2010) ning Galini, Ani Hoangi ja Kristiana (2014) muusikavideotes ning osales 2013. aastal saates Dancing Stars. Tema teleteatritööde hulka kuuluvad Vražalets (1970) ja Orhideed kasvavad Monte Grossol (1982).

Kinnitatud Nõudmata
Argentina

Leo Rosenwasser

Leonardo Fabián Rosenwasser, kes tegutses professionaalselt nime all Leo Rosenwasser, oli Argentina koomik ja näitleja. Ta sündis Buenos Aireses 27. augustil 1955 ja suri seal 17. veebruaril 2017, 61 aasta vanusena. Tema säilmed on maetud Chacarita kalmistu Näitlejate Assotsatsiooni panteonis. Rosenwasser töötas oma karjääri jooksul näitlenud, kuulutajana, saatejuhi ja humoristina. Rosenwasseri karjäär algas 1991. aastal saates Noticreo. Ta võitis olulist populaarsust töödes Arriba las gomas (1992) ja eriti Videomatch'is (1992–2003). Videomatch'is oli ta tuntud varjatud kaameraga segmentide poolest, sealhulgas 'El Oso,' 'Leo Leonor,' 'Rompe Pepe,' 'Leo Taxista' ja 'El Panadero.' Daniel Jacubovich kutsus ta liituma Videomatch'iga pärast teda NotiCreo-s nägemist. Marcelo Tinelli aitas tal saavutada tipppopulaarsust, ja teda hüüati sageli 'Leo de Tinelli'. Tema sketšid on hästi vananenud, mõned on aastad hiljem uuesti avastatud. Ta lõi tegelasi nagu Pachu, Pablo Granados ja Listorti ning on meelespea tegelaste Leo Panadero ja Pepe Rompé poolest. Telekast peale esines Rosenwasser 1998. aastal telenoveelis "Alas, poder y pasión" ja 1999. aastal näidendis "La marquita del zorro". Ta juhtis Uruguais (1999) saadet nimega "Noche y Pico", kus esinesid tema tegelased ning pakkus erootilist meelelahutust, ning töötas hiljem Paraguay ja Ecuadoris. 2013. aastal juhtis ta kaablisaadet "Contamelo Todo", kus juhtus poleemiline intsident seoses lapse avaldusega. Rosenwasseril oli ka pikk raadiokarjääri ajalugu, esmalt Radio Rivadavia ja seejärel Radio Belgrano jaoks, kus ta juhtis "Rompé, Leo Rompé". Ta oli Asociación Argentina de Actores'iga seotud alates 1993. aastast. Tema viimane esinemine toimus kaabeltelevisiooni intervjuuprogrammis.

Kinnitatud Nõudmata
Kuuba

Leopoldo Fernández

Leopoldo Fernández, laval tuntud kui Pototo ja miljonitele kuulajatele kui Tres Patines, oli Kuuba näitleja, laulja ja koomik, keda peetakse 20. sajandi üheks mõjukamaks hispaaniakeelseks humoristiks. Ta sündis Leopoldo Augusto Fernández Salgadona 26. detsembril 1904 Matanzase provintsis ja kasvas üles Güineses vaeses peres; tema isa oli tubakatööline. Ta lahkus noorelt koolist, et aidata peret ülal pidada, vedas laiali leiba ning töötas telegrafisti, sigarirullija ja ennustajana, kuni asutas 1926. aastal koos sõpradega oma teatritrupi. Samal aastal tuuritas ta koos Blanquita Gómeziga mööda Kuubat ning 1930. aastatel kinnistus ta saare teatrimaastikul. Suur kuulsus saabus 1940. aastate alguses, kui raadiovõrk Cadena Azul palkas tema ja Aníbal de Mari uude saatesse. Hispaania kirjanik Cástor Vispo lõi 1941. aastal alanud saate La tremenda corte stsenaariumid ja tegelased; Fernández mängis selles José Candelario Tres Patinest, väikest kelmi, kes oli alati De Mari kehastatud kohtunikuga pahuksis. Edu oli kohene: saadet kuulati iga päev nii kaugel kui Puerto Ricos, Venezuelas, Colombias, Peruus, Panamas ja Dominikaani Vabariigis ning seda edastatakse tänini. Fernández ütles, et paljud tegelased olid võetud päris Kuuba tüüpidest. Laval moodustasid tema ja De Mar ka duo Pototo y Filomeno ning Fernández lõi kuulsa paari näitleja Mimí Caliga, kes mängis Nananinat. Ta mängis filmides Hotel de muchachas (1951) ja ¡Olé, Cuba! (1957) ning salvestas komöödiaalbumeid. Pärast 1959. aastat jätkas ta tööd Kuubal; 1962. aasta märtsiks oli tema trupp mänginud 70 nädalat järjest Havanna Teatro Nacionalis. Sama aasta aprillis katkestati üks etendus, tema teater suleti ja hiljem samal aastal lahkus ta Kuubalt koos 1170 põgenikuga kaubalaeval Shirley Lykes. Populaarset lugu, et ta saadeti vangi nalja pärast portree ülesriputamisest, eitas ta alati. Paguluses töötas ta Mehhikos, kus salvestas 1968. aastal koos De Mariga albumi Tres Patines y El Señor Juez, ja Peruus, kus ta mängis 1969. aastal koos Antonio Salimiga peaosa Panamericana Televisióni sarjas El Guardia Tres Patines. Puerto Ricos kohtus ta näitleja Vilma Carbiaga, kellest sai tema teine naine. 1971. aastal asus ta elama Miamisse. 1976. aastal käivitas ta raadiosaate Los Problemas de Trespatines, kus Carbia mängis tema naist ja mida kuulati jaamades üle kogu Ameerika Ühendriikide; 1977. aastal mängis tema trupp viis kuud Hialeah’ Teatro Lecuonas ning 1980. aastal naasis ta filmi juurde teosega Misión 3K3, mille lavastas koos poja Politoga. Tema viimane lavahooaeg, Pototo odia a las mujeres, kestis 1984. aasta oktoobrini. Oma loomingu lõputute kordusedastuste eest ei saanud ta kunagi autoritasu. Leopoldo Fernández suri Miamis 11. novembril 1985 ning tema kirstule pandi Kuuba mulda.

Kinnitatud Nõudmata
Armeenia

Levon Ter Petrossian

Levon Ter Petrossian oli armeenia koomik, näitleja, muusik ja üks olulise DEMQ Show ' toataastajatest, komediansamblist, mis sai armeenia diaspoora meelelahutuse oluliseks osaks. Sündinud Jerevanis 1981. aastal, kolis ta perega Venemaa ja Kanadasse enne asustamist Ameerika Ühendriikides, lõpult leides Glendale'i, Californias kodu. Ter Petrossian aitas koos lähedaste sõprade ringiga 1990ndatel DEMQ Show'd arendada, kasutades komediat ja jutustamist armeenia identiteedi, igapäevaelu ja diaspoora kogemuste uurimiseks. Tema töö leidis vastukaja armeenia publiku seas läbi põlvkondade ning aitas luua eripärase armeenia-ameerika komöödia stiili. Ter Petrossian suri 16. aprillil 2026. aastal 45 aasta vanuselt. Teda meenutatakse armeenia komöödia ja meelelahutuse panuse eest, eriti DEMQ Show'ga tehtud töö kaudu, ning tema huumori püsiva sideme eest armeenia diasporaga.

Kinnitatud Nõudmata
Austria

Liesl Löwinger

Liesl Löwinger, keda sündis Elisabeth Meinhardina 11. jaanuaril 1918 Grazis, Steiermargis, oli Austria rahvanäitleja ja koomik. Ta suri 15. oktoobril 1980 Viinis kopsuinfarkti tagajärjel, mida kirjeldati kui "rasket lööki" Altlengbachi kogukonnale. Löwingeri tee lavale algas põhjaliku õppimisega; ta õppis Grazi Konservatooriumis ning sai juhendit klaverimängus, akordeonis, kõneõpetuses, kirjandusteaduses, näitlejakoolituses Dorothea Neffi käe all, tantsus Willy Fränzliga ja laulmises professor Rittersheimi juhendamisel. Ta abiellus rahvanäitleja Paul Löwingeriga aastal 1938, mis viis ta kaasa pereetteatri lavale, mida juhtis Paul. Tuntuks sai ta kui 'dramaatiline koomik', ning sageli mängis ta lihtsaid naisi tugeva maalähedase iseloomuga, kehastades selliseid tegelasi nagu Mirzl, Zenzi, Kathi, Leni ja Mitzi. Ta astus üles arvukates filmides aastatel 1950–1970, sealhulgas 'Der keusche Adam' (1950), 'Lachendes Wien' (1957) ja 'Das Liab am Almsee' (1966). Löwingeri lava sai tema töö keskpunktiks. Ta sai seal teatrikogemust ning selle lavastuste televisioonis lindistused on kultuklassikud. Ta esines koos Paul Löwingeriga ja oma tädi Gretliga arvukates rahvanäidendites. 1970. aastal tahenes ta avalikust elust, et keskenduda perele, kuhu kuulus kolm last: Sissy, Guggi ja Paul Jr. Pärast isa surma 1988. aastal võttis Sissy Löwinger üle Löwingeri lava juhtimise, mis on alates 1997. aastast ringreise teinud Austrias. Ta aitas kaasa ka Löwingeri lava kavandamisele, lavastas, kirjutas pseudonüümi all ja korraldas tourneid Saksamaal ja USA-s. Kultuuriminister Claudia Schmied kiitis Liesl Löwingerit kui „täielikult elavat näitlejat“, kes lummas publikut huumoriga, samas kui Alam-Austria kuberner Erwin Pröll tõstis esile tema panust rõõmu toimetamises oma näitlemise kaudu.