Chuck - GiggleTime'i multikakoomik, kes räägib nalju
GiggleTime Androidile
Tasuta Google Plays
Laadi rakendus alla
GiggleTime - naljad, koomikud ja komöödiaetendused GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Komöödiaetendused Kõige enam jälgijatega koomikud Meist KKK Kontakt Lisa koomik
Laadi rakendus alla
Jälgi meid

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Algab tähega G Kinnitatud Tühjenda kõik
Kuvatakse 49-60 / 94 koomikut
Giancarlo De Biasi, koomik (Itaalia) – Kabaree
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Giancarlo De Biasi

Giancarlo De Biasi on itaalia koomik ja näitleja. Sündinud 24. märtsil 1971 La Spezias, veetis ta oma noorusaja Lericis. Tema karjääri algus oli õpingud Orazio Costa Avviamento all'Espressione keskusest aastatel 1991–1993. Sel ajal õppis ta pantomiimitehnikaid Lucio Chiavarelli juhendamisel, rõhutades keha väljendust, mis mõjutas oluliselt tema hilisemat koomilist stiili. De Biasi naljakas teekond sisaldab silmapaistvaid võistlusedu: ta võitis 2002. aastal rahvusliku komöödiakonkursi 'Crepapelle'. Tema televisioonis debüüt toimus 2000ndate alguses, rollidega saates nagu BravoGrazie (2003) ja Arrivano i Nostri (2004). Ta jätkas televisioonis esinemist, sealhulgas Big (2010), Metropolis (2012-2013) ning Pausa Pranzo aastal 2019 ja 2021. Karjääri jooksul on ta kaasa töötanud Comedy Centralis ja esinenud alates 1990ndatest olnud edukates telesaadetes koomikutele. De Biasi loomingulisel tegevusel on oluline koht kabareeetendusel *Tabù*, tuntud ka nimega *Alla Canna del Gas*, mille ta lõi koos Riccardo Piferiga. See etendus käsitleb sotsiaalset ärevust ja anonüümsust, uurides ebakindlusi ja ühiskondlikku survet. *Tabù* on esitatud erinevates kohtades, sealhulgas Teatro Garbatella Roomas (2019), Shelley Park Lericis (2021) ja Zelig (22. aprillil 2023). Etendus ilmus Amazon Prime Videos nime all *Taboo* aastal 2024. De Biasi mängis ka filmis *L'uomo Samargantico* (2020), kehastades 'Maestro Sunnyt', rolli, mis aitas filmil saada David di Donatello auhindade nominatsiooni aastal 2021. Ta võeti 2025. aasta Itaalia Koomiafestivalile vastu video esituse kaudu ja jätkab esinemist, kus Irene Elisa Parenti on tema kaasstaar tulevates etendustes.

Giancarlo Kalabrugovic, koomik (Itaalia) – Kabaree
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Giancarlo Kalabrugovic

Giancarlo Kalabrugovic on itaalia koomik ja kabaree-esineja, sündinud Giancarlo Calabrettana 2. oktoobril 1966 Bollates. Tema päritolu peegeldab Itaalia eri piirkondade segu, kus tema isa pärneb Calabriast ja ema Emiliast. Teda tuntakse Milano koomikuna, kes esineb üle kogu Itaalia teatrites, avalikel platsidel ja otseülekannetel erinevatel sündmustel, sealhulgas ettevõtete koosviibimistel ja erapidudel. Kalabrugovici lavanimi sai alguse lapsepõlve mängudest, kus ta ja tema sõbrad muutsid lõbusalt perekonnanimesid jalgpallurite, eriti Jugoslaaviast pärit nende jäljendamiseks. Ta alustas koomiliste teatrietenduste edendamist aastal 2001, järelikult osalenuna näitusel Campo Teatrale koolis Milanos aastal 2000. Tema esimeseks ametlikuks debüütiks oli aastal 2002 etendus 'Sbarlusc,' mida esitati prestiižsetes kohtades nagu Teatro Verdi Milanos ja Teatro Valle Roomas. Seejärel mängis ta Breili reklaamis (2003) ja filmis 'Fame chimica' (2003), kehastades Bifo isiksust. Tema karjääris toimus oluline pöördepunkt aastal 2005, kui ta liitus Zelig'i kunstilaboriga. Aastatel 2007–2008 oli ta regulaarne külaline 'Zelig Off'is ja esines ka 'Buona la prima!' (2007–2008) saates Ale ja Frantzi kõrval, mängides uksehoiu poega Mimmo. Eriliselt tuntakse teda 'Pino dei Palazzi' karakteri poolest, 'linnafilosoofist' eelmisest elamust, mis võitis populaarsust Zeligis alates 2007. aastast. Kalabrugovic kehastas Pino dei Palazzi pidevalt aastatel 2007–2011, ning ta tegi tagasipöördumisi aastal 2013, 2021 ja 2026. Tema komöödiastiili kirjeldatakse kui 'periferia omast', ironilisena ja poeetilise. Rapper Marracash on Pino dei Palazzi't viitunud mitmes laulus, mis kinnistab veelgi karakteri kultuurilist mõju. Ta mängis 'Zelig Time'is aastatel 2018–2020 ja jätkab Zeligisse naasmist selle eri väljaannetes.

Gianfranco D'Angelo (1936–2021), koomik (Itaalia) – Satiir
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Gianfranco D'Angelo

Gianfranco D'Angelo, sündinud Gianfranco D'Angelo Manni 19. augustil 1936 Roomas, Itaalias, oli itaalia näitleja ja koomik. Ta suri 15. augustil 2021 Roomas Gemelli haiglas, vaid päevi enne oma 85. sünnipäeva. Kasvanud Esquilino linnaosas pärast vanemate kaotamist kolm aastat vanusena, kasvatati ta hiljem tema onu ja tädi poolt. Raamatupidamise lõpetamise järel alustas D'Angelo oma teatrikarjääri 1963. aastal näitlenuna satiirilises mängus 'I Teleselettivi'. D'Angelol professionaalne komöödiakarjääri algas 1960ndate keskel. Ta saavutas varase edu teatrikompanii Il Bagaglinoga ja asutas koos sõpradega Trasteveres Teatro Cordino, kus esitas Maurizio Costanzo kirjutatud näidendeid. Ta töötas ka Rooma Teatro Puffis aastatel 1968–1970. Tema karjäär arenes oluliselt 1970ndate keskel, mida märgistavad osalused mitmes edukas telesaates, sealhulgas Mazzabubù, C'era una volta Roma, La Sberla, Drive In, Odiens ja Striscia la notizia. Ta esines 1973. aastal teleseriaalis 'La porta sul buio', mängides politseikomissari rolli ning kaastöölises kohas 'Foto di gruppo' saates 1974. aastal. Aastatel 1974–1982 oli D'Angelo aktiivne filmimaailmas, peamiselt mängides seksikates komöödiates ja B-filmi tüüpi filmitöös. Ta mängis erinevaid rolle, sealhulgas saksa arhipresidendit filmis 'Alleluja brava gente' (1970), professor Puntigliot L'insegnante 'is (1975) ja esines Mondo Candido s (1975). Tema filmiväljaeelamised jätkusid 1980ndatel, rollidega filmitöös The Gorilla ja Young, Beautiful... Probably Rich (1982) ning Girls of Miss Italy (2002). Ta tegi koostööd režissööride Dino Risi ja Bruno Corbucci ning näitlejate Alvaro Vitali ja Nadia Cassini'ga. Aastatel 1983–1988 mängis ta Italia 1 programmi 'Drive In' peaosas, kehastas Mr. Armando isiksust ja koos-juhtis Ezio Greggioga 'Striscia la notizia' esimese hooaja aastal 1988. Ta kommenteeris ka Itaalia velotuur Giro d'Italia aastal 1978 ja 1979. D’Angelo oli raamatu autor pealkirjaga 'Gianfranco D'Angelo racconta drive in'. Talle anti neli Telegatti auhinda ja Delfino d'oro tema karjääri eest aastal 2001. Aastal 2015 esines ta külalisosalejana 'Italia's Got Talent' saates ja esines teatris aastal 2017 etendusega 'Quattro donne e una canaglia'. Mediaseti tootmiskeskuses asuva platsi nimeks sai tema nimi septembris 2023. Kolleegid nagu Barbara d’Urso, Antonio Ricci ja Paolo Ruffini mäletasid teda soojalt, rõhutades tema võimet inimesi naerutada ja tema püsivat mõju Itaalia meelelahutusele.

Gianluca Fubelli, koomik (Itaalia) – Improvisatsioon, Paroodia
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Gianluca Fubelli

Gianluca Fubelli, tuntud ka Scintillana nime all, on itaalia näitleja, koomik ja tele saatejuht, kes sündis Roomas 9. aprillil 1973. Tema karjäär algas 1990ndatel animatsiooni ja meelelahutusliku tööga turismikeskustes aastatel 1996–1999. Ta töötas hambatehniku tööd kuni 22 aasta vanuseni. Aastal 1998 asutas ta koos Gianluca Impastato, Stefano Vogogna ja Enzo Polidoroga komediansambli I Turbolenti ning oli selle liige aastatel 1998–2013. I Turbolenti saavutasid olulist tunnustust, võites 2000. aastal Festival Nazionale del Cabareti ja 2002. aastal Premio Charlot auhinnal Premio della Critica. Ansambel esines aastatel 2003–2013 seriaalis Colorado kanalil Italia 1, ahendades oluliselt kaasa saate populaarsusele. Gianluca Fubelli on tuntud ikooniliste tegelaste poolt, nagu Romolo Prinz ja Giulio Cesare dei giorni nostri, mis ta arendas Colorado esinemise ajal. Ta kaasjuhtis Coloradot aastatel 2003–2019 ning juhtis ka House of Gagi aastatel 2015–2017 ja uuesti aastal 2023. Tema komöödiastiil ühendab ironiat, paroodiat ja igapäevaelu vaatlusi. Kogu karjääri jooksul on Fubelli mänginud mitmes filmis, sealhulgas Eccezzziunale veramente - Capitolo secondo... me (2006), Area Paradiso (2012), L'ultimo crodino ja Tutto molto bello (2014). Ta on osalenud ka teatriproduktsioonides nagu Gli Artificieri (2004) ja La bellezza non è tutto (2024). 2011. aastal avaldas ta komöödiaraamatu Gaius Iulius Caesar. La vera storia di Giulio Cesare dittatore massimo! . Ta esines Enjoy - Ridere fa bene saates 2020. aastal ja Back to School saates 2022. ja 2023. aastal, kus mängis distsiplineerimata õpetajat. 2023. aastal abiellus ta laulja-lauluisetendajaga Federica Cambaga ning nad osalevad 2025. aastal Pechino Express is. Ta esitab ka live-show’d nimega La bellezza non è tutto , kus on improvisatsiooni ja publikuga suhtlust.

Gigi Proietti (1940–2020), koomik (Itaalia)
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Gigi Proietti

Gigi Proietti, keda sündis Luigi Proiettina 2. novembril 1940 Roomas, oli mitmekülgne itaalia meelelahutaja. Tema vanemad olid Romano Proietti Umbriast ja Giovanna Ceci, ning ta veetis oma lapsepõlve erinevates Rooma kohtades. Ta õppis algselt õigusteadust La Sapienza Ülikoolis, kuid lahkus enne lõpetamist, otsustades alustada karjääri kunstis. Noorest peast ilmnes tema musikaalne talent, ta omandas mitmeid instrumente nagu kitarr, klaver, akordion ja kontrabass, ning esines Rooma ööklubides, et endaga ära elatada. Proietti karjäär algas 1966. aastal osaledes filmides 'Meeldivad ööd' ja 'Suured kameleoonid'. Ta jätkas oma CV täiendamist, osaledes eksperimentaalsetes teatrisaadetustes nagu Can Can degli italiani (1963) ja esinedes Gruppo Sperimentale 101-ga alates 1964. aastal. Ta debüteeris laval 1964. aastal, mängides Aristophanese Linnud 'i lavastuses upupa-lindu. 1970ndatel tegi ta kaasa filmides nagu 'Kohtumine' (1969), 'Pulmad' (1978) ja 'Kes tapab Euroopa suurepäraseid kokku?' (1978) ning mängis peatsit dramaatilises filmis 'La cena delle beffe' 1974. aastal. Alates 1976. aastast tegi ta koostööd Roberto Lericiga, lootes ja lavastades lavastusi. Odenshow 'A me gli occhi, please' esilinastus ja esitlus, mis algas 1976. aastal ja kestis üle 300 etenduse, tähistas pöördepunkti tema professionaalses elus. Ta sai tuntuks ka laiaulatusliku häälteatritööga, dubleerides näitlejaid nagu Robert De Niro, Sylvester Stallone, Richard Burton ja Marlon Brando. Ta tegi häälteatrit Djinni rollis itaalia versioonides 'Aladdini' filmidest, samuti Drakos 'Dragonheartis' ja Gandalfis 'Hobbiti' filmisarjas. Karjääri jooksul andis ta välja üle 11 albumi ja 15 singlit. Ta mängis Febbre da cavallo s (1976) ja selle järjes Febbre da cavallo - La mandrakata s (2002) ning tegi kaasa teleseriaalis Il maresciallo Rocca (1996-2005). Gigi Proietti suri südameatakki tagajärjel 2. novembril 2020, jättes maha pärandi, mis hõlmab auksus kodakondsust Viterbos (2013) ja asteroidi nime kandmise tema mälestuseks (7916 Gigiproietti, 2021).

Gilles Benizio, koomik (Prantsusmaa) – Sketškomöödia, Improvisatsioon
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Gilles Benizio

Gilles Benizio on prantsuse koomik, sündinud 1. juunil 1957 Villeruptis, Meurthe-et-Moselle'is. Ta on itaalia päritolu ja tähistab 67. sünnipäeva 1. juunil 2024. aastal. Ta õppis teatrikunsti Pariisi Censieri ülikoolis, kus ta 1982. aastal kohtas oma tulevast abikaasat, Corinne Beniziot. Nad abiellusid 1985. aastal ja neil on kaks last, Elisa ja Raphaël. Benizio on enim tuntud poolejana koomikduo Shirley et Dino’st, mis moodustati Corinne Benizioga aastal 1988. Isaneid Shirley ja Dino loomisega seotakse improvisatsioonitöötlus Ariane Mnouchkine'iga, kes aitas nende karjääri käima lükata. Nende koomiline stiil põhineb dünaamilisel suhtel, kus Dino natuke kiunub Shirley üle publiku meeleoluks; Dino iseloomustab itaalia päritolu, sageli kaasates esinemistesse itaalia laule, samas kui Shirley kujutatakse naiivse isiksusena, kes üritab lugusid rääkida, kuid Dino pidevalt katkestab. Nende etendused sisaldavad sageli naiivsete klounidega seotud lugusid. Nad debüteerisid laval aastal 1985 nime all 'Achilles Tonic' ja esitlesid oma esimese muusikal-teemalise etenduse Avignoni Off Festivalil aastal 1988. Shirley ja Dino saidid laiemat tunnustust Patrick Sébastieni teleprogrammides esinemiste kaudu, eriti saates 'Le Plus Grand Cabaret du monde' aastatel 2001–2004. Nad said Molière’i auhinna parima sketšisaate eest oma etenduse 'Le Duo' poolest aastal 2003. Nende DVD 'À Marigny' müüs üle miljoni eksemplari ning nende film 'Cabaret Paradis,' mis ilmus 2006. aastal, meelitas 200 000 vaatajat. Duo on liikunud komöödiast ooperi lavastamisele, lavastades barokkooperat nagu 'Don Quichotte chez la Duchesse' aastal 2015 ja 'Platée' aastal 2022 ning hiljemalt 'Turandot' Grenobles 31. märtsil 2023. Nad elavad praegu Ardèche’i piirkonnas.

Gilles Latulippe (1937–2014), koomik (Kanada) – Kabaree
Kinnitatud Nõudmata
Kanada

Gilles Latulippe

Gilles Latulippe, sündinud 31. augustil 1937 St-Eusèbe-de-Verceilis, Montreali, Eugène Latulippe ja Blanche Fournier pojana, oli silmapaistev tegelane Quebeci komöödiateatri ajaloos. Ta alustas karjääri aastal 1959 vennana Nolasque mängides Bousille et les Justes 'is, mille võimaluse talle andis Paul Buissonneau. Gratien Gélinas andis hiljem samal aastal 1959 talle rolli Bousille et les justes 'is, mis märgistaski tema teatrisõpritsuse varajast etappi. Ta õppis teatrit François Rozeti juhendamisel. 1960ndatel sai Latulippest Montreali kabaree- ja komöödiateatri staar ning alustas edukat telekarjääri. Kohtumine Olivier Guimondiga telesaates Le Zoo du Capitaine Bonhomme suunas tema karjääri revüüteatri suunda. Ta esines kahes teleseriaalis, kus oli üle 1000 episoodi: Le Zoo du Capitaine Bonhomme ja Les Démons du midi . Ta mängis peatseseriaalis Symphorien (1970–1977), samuti seriaalides Les Brillant (1979–1982) ja Poivre et Sel (1983–1987). 1967. aastal muutis ta Dominion Theatre'i Théâtre des Variétésiks. Ta sai ‘Monsieur Télévision’ auhinna 1969. aastal ja ‘Affection Olivier Guimond’ auhinna 1972. aastal. Latulippe asutas 1967. aastal Montreali Théâtre des Variétés'i, mis tegutses 33 aastat ja andis üle 7000 etenduse valitsuselt toetusteta. Ta mängis ka mitmes filmis, sealhulgas Oh, If Only My Monk Would Want... , The Merry World of Leopold Z , Two Women in Gold , Hold on to Daddy's Ears , Kamouraska , Don't Push It ja Hot Dogs . Karjääri jooksul sai ta arvukalt Prix Gémeaux’ ja MetroStar auhindu oma televisioonitöö eest, sealhulgas Trophées Métrostar auhindu 1990, 1991, 1992 ja 'Coup de cœur' aastal 2000. Aastal 1998 nimetas Le Journal de Montréal ta Quebeci lemmiknäitlejaks. Ta tähistas oma karjääri 50. aastapäeva 1. aprillil 2009 ja sai 1995. aastal maailma huumori saali liikmeks. Aastal 2007 sai ta Prix Gémeaux’ auhinna elutöö eest ja Kanadasse kinematograafia ja televisiooni akadeemia Grand Prix’ 2007. aastal. Latulippe'i panus Quebeci kultuuris said laialdaselt tunnustatud. Talle anti Kanadale ordeni ametniku tiitel 2003. aastal, Quebeci rahvusliku ordeni rüütli tiitel 2009. aastal ja La Pléiade ordeni rüütli tiitel 2000. aastal. Ta esines aastas Drummondville'is alates suvest 2014, 19 aasta jooksul toimus üle 840 etenduse ja neid vaatas 456 000 inimest. Talle osutati au Juste pour rire festivalil juulis 2014. Ta suri 23. septembril 2014 kopsukaja tõttu, mille diagnoositi kolm aastat varem. Enne haiglaravi lühemat aega ta jätkas esinemist Drummondville'is. Tema surma järel lasti Montreali lipud pooleks langetada ja ta paigutati raekoja saalidesse. Talle kuulutati postuumselt Montreali aukodanikuks 3. oktoobril 2014 ja ta sai Elizabeth II teemandi juubeliaasta medali 2013. aastal.

Gino Renni (1943–2021), koomik (Argentina)
Kinnitatud Nõudmata
Argentina

Gino Renni

Sündinud 7. juunil 1943 Corigliano Calabros, Itaalias, Luigi Melieni Mollo, hiljem tunnustatud Gino Renni nime all, oli meelelahutaja, kes hõlmas rolle näitleno, koomiku ja vokalisti; tal olid itaalia-Argentina kodakondsused. Tema perekond emigreerus Argentinasse, kui ta oli väga noor, asustades end Palermo linnaosas Buenos Aireses. Ta võttis 'Renni' kunstniku nimeks ja 'Gino' hüüdnimeks, alustades oma karjääri professionaalselt 1961. aastal 18-aastaselt Raadio El Mundos. Tema isa, Francesco Melieni, oli kirjaoskamatuse põgenik ja kõneles ainult oma piirkondlikku dialekti, samas kui tema ema oli Elena Mollo; tal oli õde, Ana María, kes suri 2014. aastal. Renni karjäär sai alguse umbes 1960. aastal lauljana raadios ja televoores. Ta debüteeris raadioprogrammis 'Canta Italia con Gino Renni' Ringhäälingu El Mundos. Ta esitas itaalia armastuslaulu ning andis välja mitmeid humoristlikke või romantilisi singleid ja kaks albumit, tehes koostööd selliste inimeste nagu Aníbal Troilo ja Cacho Tirao’ga, Domenico Modugno mõjul. Tema varased telesaatised olid 'Sábados circulares de mancera' 1962. aastal ja 'El Club del Clan' (1963–1964), kus ta salvestas mitmeid singleid. Ta tegi kaasa rahvusvaheliselt menukaks saanud telenoadramis Nino 1971. aastal, mis viis sellele, et ta kasutas sageli 'cocoliche' dialekti. 1970ndatel ja 1980ndatel saavutas Renni suure populaarsuse telesaate komöödiates, nagu La Tuerca , kus ta mängis itaalia gauchot Giacomo Polentat, ning ka Operación Ja Ja , Mesa de Noticias , Brigada Cola ja Cebollitas . Ta tegi kaasa filmides nagu Villa Cariño está que arde (1968), Te rompo el rating , He nacido en la Ribera ja Hay que parar la delantera . Eriliselt tuntakse teda Gino Foderone rolli eest filmisarjades Explosive Squad ja Craziest Bathers in the World . Umbes 2005. aastal debüteeris ta raadiosaatejuhi pseudonüümi Dj Luigi all ja hiljem käivitas 2006. aastal raadioprogrammi 'Pronto, ¿qui parla?'. 2013. aastal osales Renni lühikeselt Itaalia poliitikas, kandideerides Riigikambri liikmeks Demokraatliku Partei kandidaadina, esindades Välisringkondi, Lõuna-Ameerika divisjoni. Renni jätkas tööd televisioonis ja raadios kuni surmani. Ta esines arvukates telesaadetes, sealhulgas 'Los Campanelli', 'El Hijo de Don Mateo', 'Atrévase a Soñar' ja tegi koostööd selliste artistidega nagu Alberto Olmedo, Pepe Biondi, Emilio Disi, Andrea del Boca, Ricardo Darín ja Chayanne. Ta osales ka saadetes Showmatch ja La Platea Susana Giménés’i saates. Talle tehti kaks Sinopharm COVID-19 vaktsiini annust aastal 2020. Juunis 2021 viidi ta haiglasse COVID-19 tõttu, mis põhjustas kopsupõletiku ja neerupuudulikkuse, nõudes dialüüsi; ta jäi peaaegu kaks kuud haiglasse. Gino Renni suri 1. augustil 2021 Buenos Aireses, Argentinas, 78-aastasena COVID-19 komplikatsioonide tagajärjel.

Giobbe Covatta, koomik (Itaalia) – Sketškomöödia, Paroodia
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Giobbe Covatta

Itaalia meelelahutaja Giobbe Covatta täidab mitmeid rolle, sealhulgas jutustaja, näitleja, kirjanik ja poliitik. Gianni Maria Covatta sündis 11. juunil 1956 Tarantos, Apulia provintsis, ning kolus koos perega kolmeaastaselt Neapolisse. Ta alustas oma karjääri koomikuna lavanime 'Giobbe' all umbes 1977. aastal Milanose Derby Clubis. Covatta töötas suvetena purjetamisõpetajana ja animatorina ning avas hiljem purjespordikooli Capo Vaticanos, Calabria provintsis. Maurizio Costanzo saates oli Covatta regulaarne külaline alates 1990. aastast. Tema komöödiasketsid saates põhinesid Piiblil, mis inspireeris tema 1991. aasta raamatut *Parola di Giobbe*. See raamat, Piibli revisioon, müüs üle miljoni eksemplari ja sellel oli üle kolmekümne väljaande. Ta on avaldanud ka teisi raamatuid, sealhulgas *Pancreas*, Edmondo De Amicise *Heart* paroodia. Covatta debüteeris teles 1987. aastal Odeon TV-s 'Una notte all'Odeon'iga ja esines 1988. aastal Rai 2 programmides nagu 'Tiramisù' ja 'Fate il vostro gioco'. Ta esitas näidendi *Parabole Iperboli* Ciak Teatris Milanis 1991. aastal. Lisaks koomikuna tehtavale tööle on Covatta mänginud erinevates filmiprojektides, telesaadetes ja teatrikavades; silmapaistvamad näited on 'Pacco, doppio pacco e contropaccotto' (1993) ja 'Muzungu - Uomo bianco' (1999). Ta tegi koostööd Greenpeace’iga 1994. aastal, et luua saade Aria Condizionata vaalide kaitse kohta. 2006. aastal valiti ta Rooma Rohelise Partei nõukogusse, kogudes 3586 häält. Hiljem sai temast samasuguse partei rahvuskoostööline kõneleja 2015. aastal, kuigi väidab, et ei pea end poliitikuks. Covatta esines Zeligis 2007. aastal ja uuesti 2023. aastal selle 30. aastapäeva tähistamiseks, viimati Canale 5-s 14. oktoobril 2023 koos Ale & Franziga ja Michelle Hunzikeriga. Ta on abielus Paola Catellaga ning neil on tütar Olivia Covatta.

Giorgio Faletti (1950–2014), koomik (Itaalia)
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Giorgio Faletti

Giorgio Faletti, autore, musicista, attore e cabarettista italiano, è nato ad Asti, in Piemonte, e ha vissuto sull'Isola d'Elba. Le sue opere sono state tradotte in venticinque lingue e hanno avuto grande successo in Europa, Sud America, Cina, Giappone, in Russia e negli Stati Uniti.

Giovanni Storti, koomik (Itaalia) – Füüsiline komöödia
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Giovanni Storti

Märtsis 20. veebruari 1957. aastal Milano linnas sündinud itaalia näitleja, koomik, filmirežissöör ja kirjanik Giovanni Storti. Alates 1990. aastatest on komediatrioo Aldo, Giovanni e Giacomo kogenud märkimisväärset edu, kusjuures Storti on selle silmapaistev liige. Storti karjäär algas Teatro Arsenale pantomiim-draamakooli õpingutega, mille ta lõpetas 1978. aastal. Enne kuulsuse saavutanud trio moodustamist töötas ta koomikuna ja moodustas Aldo Baglioga ligikaudu kümneaastasise duo. Storti koomiline tee võttis olulise pöörde töötades Palmasera Village Resort'is Cala Gonone's, Sardiinias alates 1985. Seal kohtus ta Giacomo Poretti ja moodustas Aldo Baglioga koos naljapaari 'I suggestionabili'. Ta esines ka 1987. aasta filmis *Kamikazen - Ultima notte a Milano*. Trio Aldo, Giovanni e Giacomo moodustus ametlikult 1991. aastal, ning nad aaldasid oma kuulsust teatrielamuste ja telesaadete kaudu, sealhulgas saate *Mai dire Gol* vahel 1994 ja 1997. Kolmikuga jätkus edu mitme hittfilmiga, mille esimene oli "Kolm meest ja jalg" (1997), mille stsenaariot ja režissööri tööd jagasid nad Massimo Venieriga; film kandis Stortile 1998. aastal David di Donatello auhinna nominatsiooni parima uue režissööri kategoorias ning samal aastal sai ta ka eriauhinna Nastro d'argento. Järgnenud filmid nagu "See on elu" (1998), "Küsige, kas ma olen õnnelik" (2000) ja "Ali, Johni ja Jacki legend" (2002) kinnistasid veelgi nende positsiooni Itaalia komöödias. Storti kolm raamatut ilmus Mondadori poolt 2010ndatel, sealhulgas *Corro perché mia mamma mi picchia* 2013. aastal, seejärel *Una seducente sospensione del buon senso* 2015. aastal ja *Niente panico, si continua a correre* 2018. aastal. Viimaste osatäitmiste hulka kuuluvad "Kõige halvimad päevad" (2023) ja "Santocielo" (2023). Storti on abielus Annita Casologa ja neil on kaks tütart, Clara ja Mara; ta osaleb ka maratonivõistlustel ja tegelik tai chi-ga.

Gladys del Río (1941–2021), koomik (Tšiili) – Sketškomöödia
Kinnitatud Nõudmata
Tšiili

Gladys del Río

Gladys del Río oli tšili näitleja ja koomik, sündinud Santiagos 29. detsembril 1941. Ta veetis oma lapsepõlve elades Carabineros de Chile asunduses. Varases 1960ndates õppis Hispaania pedagoogikat Tehnilise Pedagoogilise Instituudis, mis on osa Riigitehnikumi Ülikoolist (UTE). Sel ajal hakkas ta teatriga tegeleda, kaasasutades ülikooli teatrirühma Teknos koos Sonia Viverose, Gabriela Medina ja Luis Alarcóniga. Ta abiellus 1967. aastal näitleja ja muusiku Jorge Pedrerosega ning neil sündis tütar Claudia. Del Río karjäär sai olulise tunnustuse 1983. aastal, kui ta liitus telesaates Jappening con Ja . Ta sai laialdaselt tuntuks oma tegelase 'Señora Pochi' poolest populaarses sketšis 'La Oficina.' Selle rolli kõrval mängis ta saates mitmeid teisi tegelasi, sealhulgas 'Mama Show', 'Tranquilina', 'Yolanda Motocinos', 'Maruja' ja 'the Mama de Pequitas'. Tema töö ei piirduks televisiooniga; ta esines 1982. aasta telenoveelis De cara al mañana ja 1989. aasta filmis Todo por nada , režissöör Alfredo Lamadrid. Ta osales ka El show de Pepito TV ja A la suerte de la olla saates 2001. aastal. Pärast abikaasa Jorge Pedrero surma 2013. aastal pärast pikka haigust, Gladys del Río jätkas tööd. Kahjuks suri ta 30. oktoobril 2021 Santiago de Chile's 79-aastasena südamepuuduse tagajärjel pärast südame-veresoonkondu seisundi halvenemist. Tema säilmed asetati Püha Franciscuse Assisila kirikusse ja maeti San Bernardo kihelkonna kalmistule. Ta jättis maha pärandi armastatud tegelasena Chile komöödias ja televisioonis.