Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Komöödiaetendused Enim jälgitud Lisa koomik

Kõik A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z

Tulevased etendused Kinnitatud Enda nimele võetud profiilid

Algab tähega D Kinnitatud Tühjenda kõik

Kuvatakse 97-108 / 115 koomikut

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Dominique Farrugia

Dominique Farrugia, kes sündis 2. septembril 1962. aastal Vichys, Prantsusmaal, on mitmekülgne prantsuse looja. Ta töötab näitlenud, filmirežissöörina, stsenaariakirjutajana, produtsendina, humoristina ja koomikuna. Tema pere taust peegeldab mitmekesist päritolu, sealhulgas juudi pied-noir ja malta päritolu; tema vanemad, kes lahkusid Alžeeriast 1962. aastal iseseisvuse saavutamise järel, asusid Vichysse. Nad pidurdssid baari-restorani nimega Le Verdier, ja tema isa töötas Vichy kasiino muusikuna. Dominique Farrugia täisnimi on Dominique Spiridion Léon Farrugia. Aastatel 1986–1992 olid Les Nuls aktiivsed, andes olulise panuse prantsuse komöödiasse. Ta kirjutas 1987. aastal teleseriaalile "Objektiiv: nul", mille eest sai 7 d'Or auhinna. Sel perioodil juhtis ta lühikeseks ajaks paroodilist ilmateadet saates "Nulle part ailleurs" aastatel 1987–1988 ning ilmus kogemata näitlejana "Objektiiv: nul" episoodis näitleja puudumise tõttu. Telespetsiaal "TVN 595" sai 1988. aastal ka 7 d'Ori auhinna. Ta asutas koos Olivier Granieriga produktsioonifirma RF2K ja 1997. aastal loomis telekanal Comédie! TV, olles direktorina ja presidendina ametis aprillist 2002 kuni veebruarini 2003. Ta lavastas 1994. aastal filmi "Hirmulinn", mis meelitas Prantsusmaale 2,2 miljonit vaatajat. Tema režissöörina tehtud töösse kuuluvad "Delphine 1, Yvan 0" (1996), "Armastus on parem kahekesi" (2010), "Bis" (2015), "Tagasi 17-esse" (2015) ja "Sama katuse all" (2017). Praegu juhib ta koos Guillaume Thouretiga, kes on peadirektor, Shine Fictioni, keskendudes premium-režii sarjade tootmisele Prantsuse teleülekandjatele ja ülemaailmsetele voogedastusplatvormidele.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ameerika Ühendriigid

Don Ameche

Dominic Felix Amici, kes tegutses professionaalselt nime all Don Ameche, alustas oma elu 31. mail 1908 Kenoshas, Wisconsinis; ta oli Ameerika näitleja, kelle karjäär kestis 1920ndate lõpust kuni 1990ndate alguseni. Tema vanemad olid Felice Amici, immigrant Montemonacost, Itaaliast, ja Barbara Etta Hertel, kellel oli šoti, iiri ja saksa päritolu. Ta kasvas kaheksa õega-vennaga, nende seas ka näitleja James (Jim) Ameche. Algselt õigusteadust õppida soovinuna käis ta Marquette'i Ülikoolis, Loras College'is ja Wisconsin–Madisoni Ülikoolis. Tema varajane karjäär algas esinemistega kolledžisaadetes ja vaudeville'is, sealhulgas aasta tööleping Texas Guinaniga. Enne laiemat tunnustust saavutamist töötas ta viis aastat raadioannuntšeri tööl. Ameche saavutas kiiresti populaarsust Chicago raadio staarina juba 1932. aastal, esinedes programmides nagu 'Empire Builders', 'First Nighter' ja 'Betty and Bob'. 1933. aastal kolis ta Hollywoodi filmikarjääri otsima. Ta sõlmis 1935. aastal filmileping 20th Century Foxiga pärast osalemist filmis "Clive of India", mis viis seitsmeaastase lepingu sõlmimiseni. 1930ndate lõpus ja 1940ndatel sai temast tuntud kerge romantilise peaosalise, sageli paaris näitlejatega nagu Alice Faye ja Betty Grable. Ta mängis mitmes filmis, sealhulgas "Midnight" (1939), "The Story of Alexander Graham Bell" (1939) ja "Swanee River" (1939). Viimase filmi edu viis slängisõna 'ameche' kasutamiseni telefoniks. 1943. aastal Ameche sissetulek ulatub 247 677 dollarini, asetades ta sellel aastal 20th Century Foxi teiseks kõige paremini tasustatuks. Ta juhtis ka NBC rahvusvahelist saadet *International Showtime* aastatel 1961–1965 ning esines Broadway'l muusikalides nagu *Silk Stockings* (1955) ja *Our Town* (1989). Ameche Hollywood'i karjääri tõus algas 1983. aastal filmiga *Trading Places*; seejärel sai ta parima naispeosi osatäitmise Oscari filmis *Cocoon* (1985) ja Volpi karika parima meespeaosa eest filmis *Things Change* (1988). Don Ameche, kes abiellus Honore Prendergastiga 54 aastaks ja neil oli kuus last, suri 6. detsembril 1993 Scottsdale'is, Arizonas. Hollywood Walk of Fame tunnustab Don Amechet kahe tähega, üks teeb aukku raadio panusele ja teine tele-eelviitele.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Don Black

Don Black, keda sündis Donald Blackstone'ina 21. juunil 1938, on inglise sõnade kirjutaja, kelle karjäär katab aastakümneid. Tema vanemad, Morris ja Betsy Blackstone, olid ukrainlasest vene-juudi immigrandid ning ta veetis oma lapsepõlve Tornay House'i avaliku elamu korteris South Hackneys, Londonis. Ta käis Cassland Road Schoolis enne oma professionaalse tee algust. Algul töötas Black lühikest aega koomikuna. Tema karjäär muusikatööstuses algas kirjastusfirma kantoritöölisena, arenedes laulupromoteriks. Need varased kogemused andsid aluse tema hilisemale laulude kirjutamisele. Blacki panus populaarkultuuri on laialdane ja mitmekesine. Ta haldas aastaid lauljat Matt Monrot ning kirjutas sellel perioodil tema jaoks sõnu. Eriliselt meenutatakse teda sageli John Barryga tehtud koostöö poolest; koos lõid nad viis James Bondi avapaela, nagu näiteks „Thunderball”, „Diamonds Are Forever” ja „The Man with the Golden Gun”. Veelgi enam, 1969. aastal koostasid Black ja Quincy Jones ühiselt filmi „The Italian Job” teemaloo. Tema töö Andrew Lloyd Webberiga viis selleni, et valmisid projektid nagu "Tell Me on a Sunday", mis hiljem moodustas "Song and Dance" aluse, samuti "Aspects of Love" ja "Bombay Dreams". Black saavutas märkimisväärset äriedukust, sealhulgas USA esikohad lugudega „Ben”, mida esitas Michael Jackson, ja „To Sir With Love” Lulult. Kogu oma karjääri jooksul on Don Blackile tunnustust langenud tema lauluisikute poolest. Ta võitis 1966. aastal Oscari parima loo eest "Born Free" koos John Barryga ning sai veel viis nominatsiooni Akadeemia auhindadele laulude eest nagu "True Grit," "Ben," "Wherever Love Takes Me" ja "Come to Me." Samuti pälvis ta Christopher Hampingtoni kõrval kaks Tony auhinda parima käsikirja ja sõnade eest Sunset Boulevard’i poolt ning kolm lisakonteksti Tony nominatsiooni. Tema saavutuste hulka kuuluvad kuus Ivor Novello auhinda ja Kuldgloobus. "Born Free" eest autasustati teda Briti impeeriumi ordeniga ja eriline Olivier auhind anti talle 2020. aastal. Praegu teeb ta koostööd loo kallal filmile 'Mog’s Christmas' (2023) ning plaanib piiratud seeriat From The Heart Londoni Garrick Theatre’is 2026. aastal.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Dorkas Kiefer

Dorkas Kiefer on saksa näitleja, laulja ja koomik. Sündinud 21. juunil 1972 Offenbach am Mainis, kasvas üles Braunfelsis. Tema vend, Vinzenz Kiefer, töötab samuti näitlejana. Ta alustas oma lavandusõlmu juba noorelt, esinedes üheksa-aastaselt Wetzlaris laste muusikalitükis. Dorkas sai õpetust erinevates kunstivaldkondades, sealhulgas laulmises, klaverimängus, baletis, tapis ja tantsus. 1988. aastal sõlmis ta lepingu heliloojaga Ralph Siegel ja andis välja kuus singlit. Tunnustuse saavutas Saksamaa Eurovisiooni lauluvõistluse 1989 eelvoorus kolmanda koha saates lauluga 'Ich hab Angst'. Edaspidine muusikaline edu saabus 1994. aastal, kui ta esindas Saksamaad Eurovisiooni lauluvõistlusel ansambli Mekado koosseisus, jälle saavutades kolmanda koha. Tema näitlejakarjääri algas 1996. aastal rolliga saatesarjas 'Unter uns' ja sellest alates on ta esinenud viieteist filmis ja telesaates. Tanja oli oluline tegelaskuju, keda ta mängis 1999. aasta filmis 'Eden in the Flames of War'. Lisaks võttis ta 2005. aasta filmis 'Siegfried' ka Kriemhildi osa ning mängis 2008. aasta fantaasiaproduktsioonis 'The Legend of the Loch Ness Monster' Sheilat. Ta juhtis 2000. aastal saadet 'Singles 2000' ja esines külalislauljana Udo Lindenbergiga turneel. Alates 2007. aastast on ta häälnud Anna Sieberti rolli audiodraamasoapis '…und nebenbei Liebe'. Tema osatäitus 2013. aasta draamas 'Meie vahel' oli peamine roll. Lisaks tegi ta kaasa nii 2015. aasta komöödias 'Tualeti lugu' kui ka teleseriaalis 'Lanes', kus kehastas Phantomit. Talle on omistatud koomiku staatus teleprogrammis. Dorkas Kiefer elab praegu Heiligenhausis ja teeb tihti koostööd režissööride Thomas Nennstieli ja Martini Kinkeli ning näitlejate Fiona Coorsi, Raineri Hunoldi, Marcuse Mittermeieri ja Radost Bokeliga.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Douglas Adams

Inglise kirjanik Douglas Noël Adams lõi 1978. aastal BBC raadiokomöödiana "The Hitchhiker's Guide to the Galaxy"; see kontseptsioon kasvas hiljem viieraamatuliseks "triloogiaks", mis liikus tema elu jooksul üle 14 miljoni eksemplari. 1981. aastal muutis ta loo telesarjaks, 1984. aastal videomänguks ja pärast tema surma 2005. aastal ilmunud mängufilm.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Douglas Byng

Douglas Byng, kes sündis 17. märtsil 1893 Basfordis, Nottinghamshire'is, oli inglise koomiklaulja ja laulukirjutaja, kel oli üsna pikk karjääri periood, mis kestis 76 aastat. Byng alustas lavakarjääri 1914. aastal Hastingis, algul teatrikostüümi abielu kui teatrikostüümimees, enne kontsertansamblisse liitumist. Ta rändas laialt ringi, debüteerides 21-aastaselt näidendis "Tüdruk taksis", esinedes üle 100 linna. Publik tunnustas tema etteasteid vihjavate naljade ja originaalsete kompositsioonide poolest, mida reklaamitakse sageli nime all 'Rohke, aga briti'. Tuntuks sai naiste imitatsioonidest ning ta oli pioneeriroll camp-stiilis etenduses, esinedes sageli muusika- ja kabareeetendustel sellistes tegelaskujudena nagu 'Camille'. 1925. aastal asutas ta ööklubi The Kinde Dragon, kus esitas kabareeettekandeid naiste riietuses. Tema komöödiastiil segas jõhkrat allusiooni ja ohtra sõnadega mängu, ning Noel Coward kirjeldas teda kuulsa tsitaadina kui "peenemat vulgaritset Londonis". Seltskonnaliste eelarvamuste tõttu oli Byng salane gei esineja. Kogu oma karjääri jooksul esines Byng arvukates produktsioonides, sealhulgas West Endi teatris, revüdes, kabaree-etendustes ja pantomimides. Ta mängis 1921. aastal Londoni Palladiumis Aladdinis Suurvürsti rolli ning töötas 1924. aastal Dick Whittingtoni ja tema kassi etenduses oma esmast pantomimi naisharakterit Eliza välja; seejärel esines ta rohkem kui 30 lavastuses pantomimi naisena. Ta andis ka rahvusvahelisi esinemisi Londonis, Pariisis ja New Yorkis, sealhulgas 1931. aastal New Yorki Club Lidos edukat kabaree-etendust. Teise maailmasõja ajal meelitas ta sõjaväelastikke. Tema töö jätkus ka hilisemates aastates, kus osales Hotel Paradiso (1956) ja selle filmiversioonis (1966), külalisesinemises Parkinsonis 1977. aastal Carol Channingiga ning esines kuni oma hilise kahekümnenda eluaasta lõpuni. Ta mõjutas järgnevaid dragi- ja koomikukunstnikke ning müüs regulaarselt läbi selliseid kohalikke pidusali, nagu Chez Henri Club, Café Anglais ja Strand Roof Garden. Briti kuningliku perekonna liikmed tellisid Byngi eriesinemisi Windsor Castle'is ja Balmoralis ning ta kogus oma töö kaudu sageli olulisi summasid heategevuseks. Douglas Byng suri 24. augustil 1987.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Argentina

Dr. Tangalanga

Julio Victorio De Rissio, keda avalikkus teadis kui dr. Tangalangat, oli Argentina koomik, kes sündis Buenos Aireses 10. novembril 1916 Balvanera linnaosas. Tema vanemad olid itaalia-argentiinlaste sisserändajad ja ta veetis oma nooruspõlve selles kogukonnas. Algul töötas ta kingitöökojas ja hiljem kingseppajana, abielludes 25-aastaselt. Kuid tema karjäär võttis ootamatu pöörde aastal 1958, kui ta hakkas salvestama naljakaid kõnesid sõbra meeleolustamiseks, kes oli haige. See juhuslik algus määras lõpuks tema professionaalse elu. Dr. Tangalangaga komöödia keskendus võlts kõnedele võhivõõrastele, sageli sihtmärgiks said ettevõtted ja valed kaebused, mis eskaleerusid vaidlusteks ja solvumisteks. Tema stiil hõlmas tihti Argentina Lunfardo argikeelt, absurdseid stsenaariume fiktiivse sugulasega ning vulgaarse keele ja topeltmõttekäigude kasutamist. Eriliselt meeldiv kõne oli jalgpallivälja omanikuga, mille lõpetas fraas "Oíme, me hizo mierda este hijo de puta." Ta andis välja üle 40 albumi nende võltskõnedest, alustades 1989. aastast, ja need müüsid 1989. ja 2013. aasta vahel üle 250 000 eksemplari. Kriitikud nagu Carlos Loiseau ja Alejandro Rozitchner tunnustasid tema tööd. Märkimisväärselt, albumil 'Dr. Tangalanga es mundial' (1998) tegi Octavio esimest korda kaasa. Kuigi tema karjäär katkes 1965. aastal sõbra surma järel, jätkas dr Tangalanga salvestamist 1980. aastal pärast hepatiidist taastumist. Tema populaarsus kasvas 1980ndatel Argentinas mitteametlike levivõrgustike kaudu. Hilisemad albumid hõlmasid '40 Años Currando' (2004), mis ilmus eksklusiivselt Mehhikos, ja La Tristienda Clubi otseettekande, mis ilmus 2006. aastal ametliku piratkopeena. Ta kasutas ka aeg-ajalt nimesid Raúl Tarufetti või Licenciado Varela. Dr Tangalanga suri 26. detsembril 2013. aastal jättes maha pärandi kui, mõne arvates, kuulsaim naljakutse kunstnik hispaania keelt kõneleva maailmas.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Dranem

Prantsuse meelelahutaja Charles Armand Ménard, kes kasutas lavanime Dranem, oli nalusate laulude laulja, muusika- ja teatrisaali esineja ning filminäitleja. Ta sündis Pariisi 10. linnaosas 23. mail 1869 ja suri Pariisi 7. linnaosas 13. oktoobril 1935. Tema isa oli käsitröhüveepois, ja Dranem õppis käindust talt. Ta võttis lavanime Dranem Ménardi anagrami kujul. Dranem alustas karjääri ehte valmistamise õpilasena, enne kui asus tegema meelelahutust. Algselt töötas ta lühikest aega vööde müüjana ja ortopeediliste vahendite müüjana. Ta debüteeris harrastuslaval La Verrerie's septembris 1890. Tema esimeseks professionaalseks esinemiseks oli 24. märts 1894 Electric-Concertis. Alates 1895. aastast esines ta Félix Mayoli ja Max Dearlyga 'Concert Parisien'is. Umbes 1896. aastal töötas ta välja oma eraldi kostüümi: väikese jakiga, rõivastega ribade mustriga püksid, tohutu suurusega kingad ja mütsi, ning kasutas näomaskeeringut. Temast sai juhtiv muusika- ja kabareeetenduse tegija, kes oli tuntud oma koomilise absurdistliku žanri poolest. Dranemi koomiline laulmise rutiin tõi talle lojaalse poolehoidu ja tegi rikkaks. Ta esines mitmes filmis, sealhulgas 'Bonsoir m'sieurs dames' aastal 1902 ja Ferdinand Zecca lavastatud mitmes hääletus filmilõigus, nagu 'Le salut de Dranem' (1901). Alice Guy režisseeris üheteistkümmet esmast helifilmiprojekti, mida tuntakse 'Phonoscènes' nime all, kus Dranem mängis Gaumontile aastal 1905. Tema huumor oli ebasobiv ja sageli riskantne ning ta esitas laule nagu ‘Le Fils d'un gniaf’ suure populaarsusega. Olles Château de Ris omandanud aastal 1910, asutas ta hiljem heategevusorganisatsiooni vananevatele meelelahutajatele abiandmiseks; pensionipõllumaja avas president Armands Fallières aastal 1911. Dranemi Sihtasutus tegutses kuni aastani 2000 ning praegu on hoone riigi hallatav pensionikodu. Ta esines ooperetes, lavateatris ja filmides, sealhulgas 'La fille de Madame Angot' (1918) Pariisi Opéra-Comique's ja ‘Les brigands’ (1931). Aastal 1910 osales Dranem ka Molière'i 'Le Médecin malgré lui' lavastuses l'Odéon teatris. Aastal 1923 sai ta Chevalier de la Légion d'Honneur tiitli, millele järgnes Officier auaste aastal 1935. Château de Ris-Orangis on Dranemi viimane puhkepaik. Esimise maailmasõja ajal esines Dranem sõdurite ja haavatute ees, külastades haiglaid. Ta astus üles ka Maurice Chevalieri kõrval filmis 'Là-Haut'. Pathé produtseerinud film ‘Le Ménage Dranem’ (Dranemi pere) kujutab traditsiooniliste soorollide pöördaet, kus naine vägivallastab meest. Ta tegi arvukalt raadiosõnu ja mängis aastatel 1919–1935 tosinis filmis. Ta suri 13. oktoobril 1935 Pariisi Alma kliinikus, saavutanuna 66 aasta vanuse.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ameerika Ühendriigid

Drew Droege

Ameerika näitleja, koomik, kirjanik ja lavastaja Andrew Gerhardt Droege on teinud endale nime improvisatsiooniliste etenduste ja Chloë Sevigny veebipõhiste impersonatsioonide kaudu, mis läksid viiruslikuks.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Dudley Moore

Dudley Moore, inglise näitleja, koomik, muusik ja helilooja, sündis 19. aprillil 1935 Dagenhamis, Inglismaal. Tema vanemad olid John Moore ja Ada Francis. Noorena hakkasid talle esineda probleemid sääre jalgade tõttu, mis nõudis laialdaselt haiglaravi; üks jalg ei reageerinud korrigeerivatele meetmetele. Siiski olid tema eredad anded juba varakult ilmsilminguks; ta sai 11-aastaselt stipendiumi Guildhall School of Music’usse, millele järgnes 1955. aastal organistina stipendiumi Magdalen College’i, Oxfordi ülikooli. Seal õppides arenes ta andekaks džässpianistiks ja heliloojaks, esinedes džässiklubides ja kabareedes ning tehes koostööd Alan Bennetti The Oxford Revue’s. Moore'i karjäär sai hoo sisse 1960. aastate alguses, kui ta 1958. aastal Oxfordist lõpetamise järel liitus John Dankworthi big bändiga. Aastatel 1960–1964 osales Moore satiirilises komöödiakavades *Beyond the Fringe*, esinedes Bennett' ja teiste artistidega ning sai 1963. aastal eripreemia Tony auhinnaks. Peter Cookiga kujunes oluline partnerlus, mille tulemusena ilmus BBC telejadas *Not Only... But Also* aastatel 1965–1970. Duo sai 1966. aastal Briti Filmi- ja Televisioonakadeemia auhinna parima meelelahutusliku esituse eest ning lõid saatesse humoristlikud *Dagenham Dialogues* sketšid. Nad mängisid koos ka filmides, nagu *The Wrong Box* (1966) ja *Bedazzled* (1967), kus Moore kaasa autoritas *Bedazzled'i* Cookiga. Moore saavutas Ameerikas sooloedu 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses, mängides filmides nagu *Foul Play* (1978), *10* (1979) ja eriti *Arthur* (1981). Tema roll *Arthuri* filmis tõi talle nominatsioone parima meespeaosa Oscari auhinnale ja Kuldgloobuse auhinnale, mille ta võitis. 1984. aastal sai ta teise Kuldgloobuse auhinna filmi *Micki & Maude* eest. 1987. aastal sai Moore Hollywoodi Kuulsate Tähtede alleel tähista plaadi ning 2001. aastal andis kuninganna Elizabeth II talle CBE tiitli. 1980ndatel diagnoositi Dudley Moore'il neurodegeneratiivne haigus, kuid ta jätkas tööd surmani 27. märtsil 2002.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Duilio Pizzocchi

Duilio Pizzocchi, kel tõeline nimi on Maurizio Pagliari, on itaalia koomik ja kabareeartist, sündinud Bolognas 1957. Noorest peast ilmnes tal ande naljadel ja meeleoluliste esituste jaoks. Ta alustas karjääri kahekümnese vanusena, esinedes raadio- ja teleprogrammides Emilia-Romagna piirkonnas. Sel varasel perioodil arenesid mitmed tegelaskujud, mis said tema koomilise isiku keskseks osaks, sealhulgas Ferrarese maalija "Duilio Pizzocchi," mis sai lõpuks tema lavanimeks, ja “Cactus,” 1980ndatel populaarne tegelane, kes oli tuntud laenude ja ebaseaduslike kaupade otsimise poolest. Pizzocchi naljakomöödia stiili iseloomustab mitmeküline tegelaskuju valik, igaühel eripärased isiksused ja omapärasused. Lisaks "Duilio Pizzocchi"le ja "Cactusele" lõi ta "Ermete Bottazzi" – veokijuhataja, kes debüteeris 1990ndate alguses –, samuti "Donna Zobeide" – ennustaja paroodia, mis võitis populaarsust raadiosaadete kaudu –, ja "La Novella" – hapu vana naine, kes hiljem siirdus lavale. Teiste tähelepanuväärsete tegelaste hulka kuuluvad "Eddy Collante", "Stefano Pedrazzi" ja "Mefistocchi". Alates 1983. aastast hakkas ta ilmuma televisioonis kohaliku Emilia-Romagna saatete kaudu, täiustades neid tegelasi edasi. Kogu oma karjääri jooksul on Pizzocchi uurinud erinevaid esinemise võimalusi. Alates 1988. aastast jätkas ta kabaree-karjääri täisajaga, esinedes teatrites, konventsioonidel ja festivalidel. Ta asutas koos Andrea Sasdelliga (Giuseppe Giacobazzi) 1992. aastal turneeetenduse Costipanzo Show, mis on endiselt käigus. Ta on kaasa teinud arvukates filmides, sealhulgas "Consigli per gli acquisti" (1997), "Baciato dalla fortuna" (2011) ja "Volevo nascondermi" (2020). Tema telesaatekates on Zelig, Maurizio Costanzo Show ja Quelli che... il calcio. Ta juhtis raadioprogrammi Il mani-comico koos Giacobazziga aastatel 2005–2026 Ringhäälingu Itaalia Aastad 60 raadios ja praegu juhib "Il Manicomico" Ringhäälingu Itaalia Aastad 60 Emilia Romagna raadios, eetris esmaspäevast laupäevani. Ta avaldas aastal 2020 loo-raamatu Fuori scena. Risate a sipario chiuso ja kaastas aastal 2009 Giuseppe Giacobazziga raamatu Quel tesoro di mio figlio. Pizzocchi töötab ka Ameerika jalgpalli spordikommentaatorina.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Austria

Daniel Keberle

Daniel Keberle, kes sündis 1. juunil 1972 Viinis, on Austria näitleja, koomik, kaameraettekandja ja häälekaamerakunstnik. Ta on Austria kodanik ja tal on Euroopa Liidu tööluba. Tema varajane karjäär hõlmas masinaealise rolli alates 1980ndatest, millele järgnesid näiteks roolimees filmis "Kolm musketäri" aastal 1993. Keberle'i õpe sisaldas muusika ja lavakunstide Franz Schuberti Konservatooriumi külastamist aastatel 1993–1996, kus ta sai näitleja diplomi. Ta on esinenud paljudes teatrites kogu Austrias ja Saksamaal, sealhulgas Viini Volkstheateris ja Theater der Jugendis, Coburgi Landestheateris, Schauspielhaus Wienis, Salzburger Landestheateris, Niederösterreichi Landestheateris, Kabarett Simplis, Schauspiel Frankfurtis ja Salzburgi festivalil. Ta oli 1990ndatest alates osa Theaterensemble Theater zum Fürchtenist, esinedes Scala Wienis alates 1995. aastast. Tema teatrikujutistest kuuluvad 'Laertes' Shakespeare'i 'Hamletis' Schauspiel Frankfurtis ja Valentin Goethe' 'Faustis' Expo Hannover 2000s. Daniel Keberle on esinenud paljudes filmides ja teleseriaalides, sealhulgas 'Ein fast perfekter Seitensprung' (1996), 'Die Knickerbocker-Bande' (1997), 'Eine Familie zum Küssen' (1997), 'Tatort: Nichts mehr im Griff' (2001) ja 'Bauernprinzessin' (2004) ning selle järjed. Tal on olnud ka kaastegevuse rolle seriaalides nagu 'Medicopter 117 – Jedes Leben zählt', 'Julia – Eine ungewöhnliche Frau,' 'Schlosshotel Orth' ja 'Kommissar Rex.' Märkimisväärne on film 'Alles wird gut' (2016), kus ta kaasa tegi, mis sai "Live Action Short" kategoorias nominatsiooni Ameerika Akadeemia auhinnale. Ta jätkab tööd näitlejana, koomikuna ja häälnäitlejana, hiljutised osatäitmised on olnud produktsioonides ACHZIG PLUS (2023) ja KOPFTUCHMAFIA (2023).

Vaata profiili