Chuck - GiggleTime'i multikakoomik, kes räägib nalju
GiggleTime Androidile
Tasuta Google Plays
Laadi rakendus alla
GiggleTime - naljad, koomikud ja komöödiaetendused GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Komöödiaetendused Kõige enam jälgijatega koomikud Meist KKK Kontakt Lisa koomik
Laadi rakendus alla
Jälgi meid

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Algab tähega C Kinnitatud Tühjenda kõik
Kuvatakse 61-72 / 127 koomikut
Cary Grant (1904–1986), koomik (Ühendkuningriik)
Kinnitatud Nõudmata
Ühendkuningriik

Cary Grant

Cary Grant, nii inglise kui ka Ameerika pärandi esineja, sai tuntuks oma sujuva seguga Briti ja Ameerika kõnest, tema elegantsest laagerdumisest, tema kiirest näitlejastiilist ja tema teravast koomilisest mõttest, mis tegi temast klassikalise Hollywoodi peamise juhtmehe. Ta pälvis kaks Oscari nominatsiooni, pälvis 1970. aastal Akadeemia autasu ja 1981. aastal Kennedy keskuse autasu. 1999. aastal määras Ameerika Filmiinstituut ta Hollywoodi kuldajastu suuruselt teiseks meestäheks.

Caterina Guzzanti, koomik (Itaalia) – Satiir, Paroodia
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Caterina Guzzanti

Caterina Guzzanti on itaalia satiiriline näitleja, kes sündis Roomas 5. juunil 1976. Ta pärneb perekonnast, millel on poliitiline tegevus ja kunstiline väljendus; tema isa, Paolo Guzzanti, oli endine parlamendiliige ning tal on kaks õde-venna, Sabina ja Corrado Guzzanti, kes on samuti satiirid. Tema vanemad olid Paolo Guzzanti ja Germana Antonucci. Caterina karjäär algas 1997. aastal esinemisega Pippo Chennedy Show's, mille oli loonud tema vend Corrado. Seejärel mängis ta 1998. aastal koos õe Sabinaga programmis La posta del cuore. Guzzanti loomingulises stiilis on sageli paroodia ja tegelaskujude loomine, uurides kaasaaegset Itaalia ühiskonda. Eriliselt tuntakse teda Arianna rolli poolest teleseriaalis 'Boris', mis esmakordselt jõudis ekraanile 2007. aastal ja kestis kolme hooaja jooksul kuni 2010. aastani, ning ta elas selle rolli uuesti ka neljandas hooajas 2022. aastal. Ajal 'Boris'es töötades arendas ta hulga tegelaskujusid, sealhulgas 'contessina' Orsetta Orsini. 2012. aastal mängis ta Vichi, CasaPound aktivisti paroodiat, seriaalis 'Un due tre stella'. Samuti on ta parodeerinud Mariastella Gelminit ja Sarah Palinit 'Parla con me's' 2008. aastal. Tema töö hulka kuuluvad saate 'La prova dell’otto' juhatamine alates märtsist 2013, ning koos Stefano Bollaniga saate 'Sostiene Bollani' kaasjuhatamine 2011. kuni 2013. aastani, enne kui ta alustas Davide Demichelisega 'Nanuk - Prove d'avventura' esitlust 2012. aastal. Katerina Guzzanti on kogu oma karjääri jooksul näidanud pühendumust satiirilisele kommentaarile ja mitmekesistele koostööprojektidele. 2021. aastal osales ta Itaalia komöödisaates 'LOL - Chi ride è fuori', esinedes pingetatud olukorras. 2014. aastal tegi ta koostööd Lo Stato Sociale'iga nende albumil 'L'Italia peggiore.' Tema töö areneb jätkuvalt, tõestades tema mitmekülgisust näitlejana ja satiirikuhena.

Catherine Ethier, koomik (Kanada)
Kinnitatud Nõudmata
Kanada

Catherine Ethier

Catherine Ethier on Kanada raadio- ja televeerandajate seas tuntud kolumnist ning ka autor. Teda kirjeldatakse humoristina, kellel on hoogne huumorimeel ja kes on tuntud elava keele kasutamise poolest. Tema töö inspireeritakse külaliste või päevakajalisetest sündmustest, sageli kaasates maale, käsitööd ja populaarkultuuri elemente. Näiteks on ta esitlenud akvarelle, kus Olivier Primeau on puhkamas, ning komplekte, kus Serge Denoncourt on merineitsi ja Jean-Sébastien karude eest kaitsva frilliga. Ta on loonud ka akvarelli aevastamise kaitseks mõeldud salvrätist ümbrise kohta, mis näitab tema ainulaadset kommentaaride esitlusviisi. Ethieri hiljutine töö keskendub tema esimese raamatu, 'Une femme extraordinaire,' avaldamisele, mis ilmus 6. aprillil 2022. See romaan uurib psühholoogilist ahastust ja isegi enesehukkumist, omab feministlikku vaatenurka. Peategelane Corinne Gazaille kogeb ebatäiuslikkuse tundeid avaliku tunnustuse kiuste, kajastades Ethieri kriitikat kuulsuse kummardamise kultuuri suhtes. Seda on kirjeldatud kui „väikest teraapiat“, „jurnal intime’t“ ja „viha raamatut“, ning raamat puudutab seda, mida Ethier peab avaliku sfääri puuduva avameelse arutelu kohta vaimuhoolekande probleemide osas, osaliselt inspireerituna Hubert Lenoir' intervjuust saates 'Tout le monde en parle.' Talle on frustreeriv, et vaimuhoolekande teemadel arutlused sageli lõpetatakse. Peale kirjutamise ja kommentaaride tegelemise kaasatakse Ethier sotsiaalsetes küsimustes. Ta on Regroupement des maisons pour femmes victimes de violence conjugale'i (Abielu vägivallaga ohvrite naiste varjupaikade koalitsioon) esindaja, mis näitab pühendumust haavatavatele inimestele toetuse pakkumisel. Tema töö ulatub ka igapäevaste probleemide lahendamiseni, näiteks avalike tualettruumide puudumise probleemi kajastamine parkides. Ethier teeb sageli koostööd teiste inimestega, mis viitab dünaamilisele ja koostööle orienteeritud lähenemisele tema loometöödele.

Catherine O'Hara (1954–2026), koomik (Kanada) – Sketškomöödia
Kinnitatud Nõudmata
Kanada

Catherine O'Hara

Catherine Anne O'Hara, näitleja ja koomik, kes oli nii Kanada kui ka Ameerika Ühendriikide kodanik, elas läbi üle viiekümnese aasta karjääri. Sündinud 4. märtsil 1954 Torontos, Ontario provintsis, kasvas ta kuue õega katoliiklikus perekonnas iiri päritoluga. Tema ametlik haridus hõlmas lõpetamist Burnhamthorpe Collegiate Institute'is aastal 1974. Ta suri 30. jaanuaril 2026 Santa Monicas, Ameerika Ühendriikides. Kogu oma ulatusliku karjääri jooksul töötas ta ka stsenaariumi kirjutaja ja režissöörina. O'Hara professionaalne tee algas 1974. aastal, kui ta liitus Toronto Second Cityga, esialgu Gilda Radneri varuartistina. Seejärel sai ta 1976. aastal osa turnee truppist, asendades Rosemary Radcliffe'i. Tema komöödiandeid demonstreeriti edasi regulaarlise esinejana Second City Televisionis (SCTV) aastatel 1976–1984. Sel ajal tegi ta koostööd tuntud koomikute, nagu John Candy, Eugene Levy, Rick Moranis ja Martin Short'iga. SCTV kirjutistele anti tunnustust, teenides 1982. aastal mitmeid Primetime Emmy auhindu. Tema panus saatesse said ka individuaalselt tunnistatud Primetime Emmy auhinnaga. Jooniskomöödia peale mängis O'Hara arvukates filmides, mille kogumaksumus maailmas ületas 4,3 miljardit USA dollarit. Ta mängis režissöör Martin Scorsese'i filmi *Pärast tunde* (1985) ja režissöör Tim Burtoni filmi *Beetlejuice* (1988). Tema roll emana *Kodulon* filmisarjas, sealhulgas *Kodulon* (1990) ja *Kodulon 2: Kadunud New Yorkis* (1992), tõi talle laialdase tunnustuse. Ta laenanud oma hääle ka mitme animafilmi jaoks, sealhulgas *Jõulupühade öö* (1993), *Kana-Liisuke* (2005) ja *Elementaalid* (2023). Märkimisväärne on tema roll Moira Rose'ina CBC sitcomis *Schitt's Creek* (2015–2020), mille eest ta sai Emmy auhinna ja Kuldgloobuse. Ta jätkas tööd pidevalt ka hilisemates aastates, saades Emmy nominatsioone rollide eest filmides *Temple Grandin* (2010), *Viimased meistrid* (2025) ja *Stuudio* (2025) ning mängides Dr. Georgina Orwellit *Varjupaik* (2017). Ta abiellus Bo Welchiga 25. aprillil 1992. Kanadaleegioni auastme ohvitser anti talle 2017. aastal.

Cathy Jones, koomik (Kanada)
Kinnitatud Nõudmata
Kanada

Cathy Jones

Cathy Jones on Kanada näitleja, koomik ja kirjanik, sündinud 6. aprillil 1955 St. John'sis, Newfoundlandi pealinnas. Ta pärneb perekonnast, kus on komöödia juured; tema vend on koomik Andy Jones. Tema esimene osalemine teatris algas 17-aastaselt, kui vend aitas tal liituda Newfoundlandi rändteatriga. See esmane kogemus pani aluse tema tulevasele karjäärile laval. 1973. aastal kolis Jones Torontosse koos Tommy Sextoniga, Greg Malonega, Mary Walshiga ja Dyan Olseniga teatrivõimalusi otsima. Pea kohe pärast seda asutas ta sügisel samal aastal komedi trupi CODCO. Grupp kasvas 1974. aasta alguses Robert Joy ja Andy Jonesi liitumisega. CODCO sai oluliseks tegijaks Kanada teatris ja teleekraanil, ning Jones mängis 1988. aastal teleseriaalis *Codco* regulaarset rolli. Ta demonstreeris oma mitmekülgsust ka filmides, nagu *Secret Nation* (2001), kus ta mängis Frieda Vokeyt, ja teistes projektides nagu *How to Be Deadly*, *Weirdos*, *Congratulations* ja *Happyland*. Lisaks tutvustas ta oma komöödiandekumit ühe naise etendustega, sealhulgas *Pulmad Texas'is* ja *Mina, isa ja sada poissseiklust*. Jonesi tuntuma töö on ilmselt tema pikajaline osalemine teleseriaalis *This Hour Has 22 Minutes*, mille ta kaastöölised Rick Mercer, Mary Walsh ja Greg Thomey loobusid 1992. aastal. Ta oli näitlejana kaasatud 28 aastat, lahkudes 2021. aastal ja saades 2005. aastast alates ainukese algse koosseisu liikme Greg Thomei lahkumise järel. *22 Minutes*is on ta tuntud paljude erinevate tegelaste kehastamise poolest, sealhulgas meeste ja naiste seas ka mitmesuguste sooliste identiteetidega, nagu Mrs. Enid, Babe Bennett, Joe Crow ja Love Murphy. Tema esitamine Miss Enidina jätkus 2020. aasta CBC Gem veebiseerias *Broad Appeal: Living with E's*. Kogu karjääri jooksul on Jonesile omistatud suur tunnustus, sealhulgas 18 Gemini auhinda komöödiaseriaali stsenaariumi eest ja kolm Kanada komöödia auhinda stsenaariumikirjutamise eest. CBC Life and Timesi biograafiline film *Keeping up with Cathy Jones* valmis 2006. aastal. Ta oli ka produtser oma 2002. aasta erisaate *Cathy Jones Gets a Special* jaoks. Samuti on ta olnud Les Rendez-vous de la Francophonie esindaja 2013. aastal.

Cecilia Loftus (1876–1943), koomik (Ameerika Ühendriigid) – Muusikaline komöödia, Kehastused
Kinnitatud Nõudmata
Ameerika Ühendriigid

Cecilia Loftus

Glasgowis, Šotimaal, 22. oktoobril 1876. aastal Marie Cecilia Loftus Brownina sündinud Cecilia Loftus oli šoti esitaja, kes sai tuntuks näitlejana, vaudeville'i ja muusika saali artistina. Professionaalselt kasutas ta nimesid Cissie Loftus või Cissy Loftus. Meelelahingutööstus oli sügavalt seotud tema perega; tema isa Ben Brown oli variety-ansambli Brown, Newland & Le Clerc liige, samas kui tema ema Marie Loftus oli näitleja, pantomimisti ja muusika saali esitaja, kes hiljem saavutas kuulsuse burleski staarina. Blackpoolis, Inglismaal, käis ta Holy Childi kloostris hariduse omandamisel. Loftus alustas oma professionaalset karjääri vara, debüteerides Londoni Oxford Music Hallis juba 1893. aasta juulis, kõigest seitsmeteistaastaselt. Tema repertuaaris olid näitlejate, nagu Yvette Guilbert'i imiteerimised ning tal oli lühike esinemine Gaiety Theatre'is muusikalises komöödias. 1894. aastaks saavutas ta laialdast tunnustust, turneedes tuntud truppidega, nagu Ada Rehan Company ja Augustin Daly Company, ning esinedes vaudeville'is New York City Lyceum Theatre'is. Temast sai rahvusvaheline lemmik Vesta Tilley ja Harry Lauder'i kõrval, ja tema vokalulatus oli märkimatu, hõlmates sopranit, kontralt, tenorit ja bassi. Tema mitmekülgisus näitlejana tuli paistma etendustes Audrey rollis *Armastuse töös* ja Winnie'na, osal *Viimases sõnas*. Ta esines 1898. aastal Kuningliku Kohtuteatri laval näitemängus "Kuningate lapsed", ja Sir Henry Irving palkas ta mängima rolle, mida Dame Ellen Terry enam pärast 1901. aastat ei suutnud täita. Tähelepanuväärsete lavapoolide hulka kuulus Viola "Tweedes öös", Hero "Paljastavast sõnast", Katherine "Kui ma oleksin kuningas" ja Ophelia "Hamletis". Ta aitas kaasa 1900. aasta "Neljakümnese mehe" ja 1907. aasta "Lantside" loomisele, kirjutades mõne laulu sõnade ja muusika. Cecilia Loftus suri 12. juulil 1943. aastal 66-aastasena südameatakki tõttu, mida raskendas alkoholism; ta on maetud Kensico kalmistul.

Celeste Ntuli, koomik (Lõuna-Aafrika Vabariik)
Kinnitatud Nõudmata
Lõuna-Aafrika Vabariik

Celeste Ntuli

Celeste Ntuli on Lõuna-Aafrika koomik ja näitleja, keda nimetatakse sageli suulu komöödia kuningannaks ning kes on tuntud kui esimene kohalik naiskoomik, kes salvestas oma monoetenduse DVD-le. Ta sündis 25. augustil 1979 Empangenis, kus käis alg- ja keskkoolis; ta on kaheksast lapsest kuues. Tema pere kolis Durbanisse, kus ta õppis Durbani Tehnoloogiaülikoolis meelelahutustehnoloogiat. Oma esimese komöödiaetenduse andis ta 2005. aastal ühes Durbani kirikus. 2009. aastal jõudis ta SABC 1 stand-up-võistluse So You Think You’re Funny? teise hooaja finaali ning 2010. aastal alustas ta professionaalset koomikukarjääri. Tema monoetendus Seriously, Celeste oli esimene Lõuna-Aafrika naiskoomiku etendus, mis ilmus DVD-l. Ta on esinenud Lõuna-Aafrika suurtel komöödialavadel, sealhulgas Blacks Only Comedy Showcase’il 2010. ja 2012. aastal, SA Comics’ Choice Awardsil 2012. aastal ja esimesel Stand Up Zulu etendusel Durban Playhouse’is 2011. aastal. 2022. aasta veebruaris viis ta oma karjääri rahvusvahelisele tasemele välja müüdud etendusega Londoni Leicester Square Theatre’is. 2014. aastal võitis ta South African Film and Television Awardsil Golden Horni auhinna parima naiskõrvalosatäitja eest teleseebiooperis. Näitlejana on ta osalenud sellistes lavastustes nagu Isibaya, 10 Days in Sun City, Lockdown, Looking for Love, Trippin’ with Skhumba, Jiva! ja The Polygamist. 2018. aastal said tema ja Skhumba Hlophe kaheksandal Comics’ Choice Awardsil kõige rohkem nominatsioone ning 2019. aasta Savanna Comics’ Choice Awardsil võitis ta nii Flying Solo kui ka Comedy G auhinna.

Cesar Romero (1907–1994), koomik (Ameerika Ühendriigid)
Kinnitatud Nõudmata
Ameerika Ühendriigid

Cesar Romero

César Julio Romero Jr. oli Ameerika näitleja, kelle karjäär kestis peaaegu kuus aastakümmet filmides, raadios ja televisioonis. Ta kujutas laia tegelaskujude spektrit - alates suurtest ladina armastajatest ja perioodilistest ajaloolistest tegelastest kuni inimesteni, kes on tuulistes pere situatsioonikomöödiates. 1960. aastate keskel sai ta alguse Jokeri rollist live-action Batmani teleseriaalis, mis teenis koha TV Guide'i 2013. aasta edetabelis, kus oli 60 kõige kuritegelikumat tegelast. Romero on endiselt esimene esineja, kes ikoonilise klouniprintsi ekraanile toob.

Channig, koomik (Prantsusmaa)
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Channig

Georges Quilliou, kes nimetab end laval Channigiks, näeb päeva 3. novembril 1950 Brestis ja temast sai bretooni koomik. Karikatuur Bretagne'ist pärit vanematest naistest, kes kasutavad Bretoonilt laenatud prantsuse konstruktsioone, reprodutseerides samal ajal samu vokaalseid käändeid.

Chantal Lauby, koomik (Prantsusmaa) – Satiir
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Chantal Lauby

Prantsuse kunstnikuna demonstreerib Chantal Lauby mitmekülgsust oma töös näitlejana, filmirežissöörina, stsenaaristi, humoristina, koomikuna ja telepresenteerijana. Ta sündis 23. märtsil 1948 Gapis (Hautes-Alpes) ning tema kujunemis aastad veetis Auvergnes, täpsemalt Auzoni ja Clermont-Ferrandi vahel. Tema karjäär algas vara, töötades kõnelejana ORTF Auvergne'is 1970. aastal ja hiljem kuulutajana FR3 Auvergne'is. Ajakirjandusringkondades kohtus ta Bruno Carette'iga. Lauby karjääri oluline hetk komöödikuna saabus, kui ta osales Les Nuls'i asutamisel, komöödiatriibus, kuhu kuulusid ka Bruno Carette, Alain Chabat ja Dominique Farrugia. See rühm lõi meeldejäävaid teoseid, nagu näiteks võltskosmose sari 'Objectif Nul' 1987. aastal. Koos juhtisid nad mitmeid komöödisaateid, sealhulgas 'Azur Rock', 'Un petit clip vaut mieux qu’une grande claque', 'Bzzz!', 'Le JTN', 'TVN 595' ja 'A.B.C.D. Nuls'. Ta mängis ka 'La Cité de la peur' (1994) filmis, satiirilises komöödias, kus mängisid ka teised Les Nuls'i liikmed, ning hiljem ilmus endiste kolleegide lavastatud filmides, sealhulgas 'Delphine 1, Yvan 0' (1996) ja 'Didier' (1997). Tal oli ka rollid filmides ‘XY’, ‘Meilleur Espoir féminin’ (1999), ‘Antilles sur Seine’ (2000) ja ‘Astérix et Obélix : Mission Cléopâtre’ (2002). Les Nulsiga tehtud tööle lisaks on Lauby jätkuvalt loonud mitmekülgset karjääri. Ta režisseris 2002. aastal filmi 'Laisse tes mains sur mes hanches' ja mängis paljudes teistes komöödias, nagu ‘Toi et moi’ (2006), ‘Comme tout le monde’ (2007), ‘Vilaine’ (2008) ja ‘Bancs publics (Versailles Rive-Droite)’ (2009). Märkimisväärne on see, et ta töötas algselt välja stsenaariumi filmiks nimega 'Comme un Ouragan', mis hiljem sai nimeks 'Les Tuche', ja soovitati Jean-Paul Rouve'i ja Isabelle Nanty peaosadesse. Ta tegi ka häälsisukirjeldusi Virgin Radio hommikuprogrammile alates 23. augustist 2010 ja juhtis 2012. aastal koos Jean-Luc Lemoine'iga saadet ‘Génération’. Album nimega Aéromusical oli ühe tema filmi heliriba. Ta on Jennifer Ayache'i ema, Superbuse laulja, sündinud 1983. aastal.