Cataldo Baglio, tuntud kui Aldo, on Itaalia kunstnik, kes mängib koomiku, näitleja, stsenaristi ja lavastajana ning sai kuulsaks koomikutrio Aldo, Giovanni ja Giacomo liikmena.
Angela Finocchiaro on itaalia näitleja, sündinud 20. novembril 1955 Milanos. Tema pere juured on Catania linnas, sest tema isa perekond pärineb sealt. Ta alustas karjääri 1970ndatel eksperimentaalansamblis Quelli di Grock, osaledes etendustes nagu 'Spariamo alle farfalle', 'Felice e Carlina' ja teistes. 1979. aastal debüteeris ta filmis Ratataplan , režissöör Maurizio Nichetti. Selle varase perioodi hulka kuulusid ka koostööd Carlina Tortaga ja Amato Pennasilicoga teatrisaates Panna Acida 1980. aastal ning Veneetsia karnevalifestivali produtseerimine aastatel 1982–1983. Finocchiaro karjäär jätkas arenemist 1980ndatel. Ta kaasosales näidendis Arsenico e vecchi merletti aastatest 1982 kuni 1983, ja osales 1984. aastal seminaril Teatro di Porta Romanas. 1985. aastal siirdus ta kabaree-žanri Giancarlo Cabella monoloogiga Bocconcini , ja hiljem esitas tema näidendit La stanza dei fiori di china aastatest 1988 kuni 1989. Sel perioodil tegi ta kaasa telesaates La TV delle ragazze aastatel 1988–1989. Viimastel aastatel on ta esinenud Zeligis (2003–2004) ja Mammamia!s (2004), ning esitas monoloogi Teatro anatomico aastal 2004 saates Report . Angela Finocchiaro on pälvinud suure tunnustuse oma näitlemisoskuste poolest. Ta võitis kaks David di Donatello auhinda parima naispeosiiski osatäitja kategoorias: üks 2006. aastal filmi *Ära ütle* eest ja teine 2007. aastal Ameliana Benassi rolli eest filmis *Minu vend on ainus laps*. Tema mäng La bestia nel cuore’is (2005) pälvis ka laialdast kiitust, tuues talle mitmeid auhindu, sealhulgas Nastro d'argento, David di Donatello, Ciak Ciak d'oro ja Premio Wella Cinema Donna. Ta mängis Miss Universumi filmis aastatel 2006–2007, tõestades oma jätkuvat kohalolu Itaalia filmi- ja teatrielus.
Caterina Guzzanti on itaalia satiiriline näitleja, kes sündis Roomas 5. juunil 1976. Ta pärneb perekonnast, millel on poliitiline tegevus ja kunstiline väljendus; tema isa, Paolo Guzzanti, oli endine parlamendiliige ning tal on kaks õde-venna, Sabina ja Corrado Guzzanti, kes on samuti satiirid. Tema vanemad olid Paolo Guzzanti ja Germana Antonucci. Caterina karjäär algas 1997. aastal esinemisega Pippo Chennedy Show's, mille oli loonud tema vend Corrado. Seejärel mängis ta 1998. aastal koos õe Sabinaga programmis La posta del cuore. Guzzanti loomingulises stiilis on sageli paroodia ja tegelaskujude loomine, uurides kaasaaegset Itaalia ühiskonda. Eriliselt tuntakse teda Arianna rolli poolest teleseriaalis 'Boris', mis esmakordselt jõudis ekraanile 2007. aastal ja kestis kolme hooaja jooksul kuni 2010. aastani, ning ta elas selle rolli uuesti ka neljandas hooajas 2022. aastal. Ajal 'Boris'es töötades arendas ta hulga tegelaskujusid, sealhulgas 'contessina' Orsetta Orsini. 2012. aastal mängis ta Vichi, CasaPound aktivisti paroodiat, seriaalis 'Un due tre stella'. Samuti on ta parodeerinud Mariastella Gelminit ja Sarah Palinit 'Parla con me's' 2008. aastal. Tema töö hulka kuuluvad saate 'La prova dell’otto' juhatamine alates märtsist 2013, ning koos Stefano Bollaniga saate 'Sostiene Bollani' kaasjuhatamine 2011. kuni 2013. aastani, enne kui ta alustas Davide Demichelisega 'Nanuk - Prove d'avventura' esitlust 2012. aastal. Katerina Guzzanti on kogu oma karjääri jooksul näidanud pühendumust satiirilisele kommentaarile ja mitmekesistele koostööprojektidele. 2021. aastal osales ta Itaalia komöödisaates 'LOL - Chi ride è fuori', esinedes pingetatud olukorras. 2014. aastal tegi ta koostööd Lo Stato Sociale'iga nende albumil 'L'Italia peggiore.' Tema töö areneb jätkuvalt, tõestades tema mitmekülgisust näitlejana ja satiirikuhena.
Corrado Guzzanti sündis Roomas 17. mail 1965. Ta on itaalia näitleja, režissöör, stsenaaristi, koomik ja imitatsioonikunstnik, keda tunnustatakse kaasaegse itaalia komöödia ühe juhihuviohuna. Paolo Guzzanti sugupuus on esindatud pühendumus avalikule teenistusele, mida näitab tema isa, Paolo Guzzanti, kes töötab nii ajakirjanikuna kui ka poliitikuna; ta on ka endise tervishoiuministri Elio Guzzanti lapselaps ja seismoloog Corrado Luigi Guzzantiiga suurelaps. Ta käis Rooma XXXI Teadusgümnaasiumis 'Nomentano', kuid ei lõpetanud õpinguid, õppides filosoofiat Rooma Ülikoolis 'La Sapienza', kus ta sooritas üheteistkümne eksami. Guzzanti alustas karjääri 1987. aastal kirjutades õele Sabinale näidendit ‘Il tempo restringe’ ja jätkas 1988. aastal telesaadete jaoks kirjutamist. Aastatel 1989–1991 tegi koostööd Antonio Ricciga Mediasetis ja mängis Serena Dandini satiirilises teatrikompaniis. Ta osales telesaate Avanzi loomisel aastatel 1991–1993, saavutas kuulsuse 1992. aastal koomikuna Rokko Smithersoni kujutajana. Tema komöödia on mõjutatud Monty Pythonist, Saturday Night Livest, itaalia commedia all'italiana’st, Raimondo Vianellost, Carlo Verdonest, La Smorfia’st ja Renzo Arborest. Samuti kirjutas ja avaldas ta 1992. aastal ‘Il libro de Kipli’, kogudes Avanzi ’st tarkust. Sel perioodil ilmus ta Speaker Dee Mò laulus ‘Questione di stile’ ja tegi 1992. aastal filmidebüüdi Stefanoga Masciarelliga filmis 'Prima le donne'. Guzzanti on tuntud itaalia isikuste, nagu poliitikute, ajakirjanike ja kuulsuste imiteerimise poolest, nende seas Vittorio Sgarbi, Gianni Minoli ja Gianfranco Funari. Ta on loonud tele-eesastele mitmeid meeldejäävaid tegelasi, nagu Pippo Chennedy (1997), Brunello Robertetti, võltsintellektuaali satiir, ja Quelo, võltsvaimulik. Ta lavastas filmi Fascisti su Marte (Fasistid Marsil) aastal 2006. Tema töö hulka kuuluvad programmide loomine nagu Il caso Scafroglia (2002) ja Aniene (2011-2012). Ta on esinenud paljudes Serena Dandini saates, sealhulgas 'Maddecheaò', 'Tunnel', 'Pippo Chennedy Show' ja 'L'ottavo nano,' ning esitanud koomilisi sketše Carla Signorisega 'Avanzi's'. Talle anti Forte dei Marmi poliitilise satiiri auhind aastal 2010. Ta jätkab tööd näitlejana, režissöörina, koomikuna ja imitatsioonilahendajana, esinedes saates nagu 'Milano-Roma' ja 'L'Ottavo nano'.
Gabriele Pellegrini kunstinimi Dado on Itaalia kunstnik, kes tegeleb komöödia, kabaree ja muusikaga. Viimastel aastatel on ta keskendunud lauluteatrile.
Itaalias sündinud Vincenzo „Enzo Jannacci on mänginud laulja-laulukirjutaja, kabarettisti, pianisti, näitleja, stsenaristi ja arsti karjääri, kinnitades end sõjajärgse Itaalia muusikaelu kõige olulisemate peategelaste hulka.
Giacomo Poretti, itaallane, töötab näitlejana, koomikuna, filmirežissöörina ja stsenaariistihi kirjutajana. Sündinud Villa Corteses 26. aprillil 1956, on ta pärit töölisklassi perekonnast. Tema varajane huvi teatrikunsti vastu viis ta lapsena üritama liituda 'I Legnanesi' trupiga, kuid tal ei õnnestunud. Enne näitlejaks keskendumist töötas ta erinevatel töökohtadel, sealhulgas geodeedina, metallitöölisena ja õendajana, ning hiljem Legnano haiglas ülemusena üheksakümne aasta jooksul. Sel perioodil tegelnes ta ka kabaree- ja poliitilise aktivismiga. Poretti karjäär kujunes teatrilise koolituse ja koostööde kaudu. Ta lõpetas teatrikooli Busto Arsizios aastal 1983, esitades algselt rolle nagu Francesco Sforza 'Il Conte di Carmagnolas' ja saavutas tunnustust karakteri Sarelli rollis 'Questa sera...'. Kabaree-partnerlus 'Hansel e Strüdel' loodi aastal 1984, kus kinos tegutsesid Giacomo Poretti koos Marina Massironiga. Põnevaks hetkeks kujunes 1985. aasta, kui ta töötas Sardiinias kuurortlinna juhatajana ja kohtus Aldo Baglioga ja Giovanni Stortiga, kes olid tol ajal duo 'I Suggestionabili' osaks. Komediansambel 'Aldo, Giovanni e Giacomo' tekkis aastal 1991 eelnevate koostöövõtete tulemusena. Kolmik 'Aldo, Giovanni e Giacomo' on saavutanud suure tunnustuse paljude filmide ja lavastuste kaudu. Poretti on eriti tuntud Tafazzi karakteri poolest, mille ta lõi Carlo Turatiga koos, ning sellega seotud terminite 'tafazzista' ja 'tafazzismo'. Ta kaastöötas ja mängis filmides nagu Kolm meest ja jalg (1997), See on elu (1998), Küsige, kas ma olen õnnelik (2000) ja Al, Johni ja Jacki legend (2002). Trio tööle lisaks on Poretti tegelnud ka sooloprojektidega, sealhulgas telesaate Scarp de' tenis juhirollis 2018. aastal ja teatrielus 'Fare un’anima' peaosas samal aastal. Alates 2019. aastast juhib ta Teatro Oscarit Milanis ning käivitas 2022. aastal podcasti *PoretCast*. Ta on ka kirjutanud ajakirjandusele, olles 2010ndatel La Stampa kolumnist ja andnud panuse jesuiidi ajakirjale Popoli oma kolumniga 'Scusate il disagio'. Giacomo Poretti ja Marina Massironi olid abielus aastatest 1986 kuni 1990; praegu on ta abielus Daniela Cristoforiga ning koos neil on poeg Emanuele, kes sündis 2006. aastal.
Giovanni Storti, professionaalselt itaallane, on koomik, näitleja, stsenarist ja režissöör ning üks kolmest kuulsa koomiksitrio Aldo, Giovanni ja Giacomo liikmest.
Oreste Lionello on olnud tõlk, kabareekunstnik, dubleerimiskunstnik, dubleerimisjuht, dialoogikirjanik, humorist ja Itaalia telesaatejuht.
Pärast Torino linnas, Itaalias, 29. oktoobril 1964. aastal sündinud Luciana Littizzetto on itaalia meelelahutaja, kes töötab komedia-näitlejana, raadio persoonilikkusena ja humoristina. Ta kasvas üles Torino San Donato linnaosas, perekonna juured on Bosconeros. Tema vanemad olid Pietro Littizzetto ja Antonietta Dezzutto. Teda hüütakse sageli armastavalt 'Lucianinaks'. Littizzetto karjäär sai alguse õpingutest G. Verdi konservatooriumis Torinos, kus ta lõpetas klaveri diplomi aastal 1984; hiljem omandas ta Turini Ülikooli Humanitaarteaduste Fakulteti bakalaureusekraadi aastal 1990. Ta käis ka Moncalieris näitrikoolis ja töötas üheksa aastat Carlo Levi koolis õpetajana. Enne laiemat tunnustust esines Littizzetto teatrites üle Torino ja selle ümbruses ning tegi häältõmmetööd rahvusvahelistele saabahooletajatele. Ta debüteeris Rai Radio 2 Hit Parade'is ja sai laiemat tuntust Maurizio Costanzo Show’s esinemiste kaudu, mis võimaldas tal keskenduda meeleolule. Kabareeetendus Zelig 1990ndatel kinnistas veelgi tema kohalolu Itaalia komöödias. Littizzetto on saavutanud tuntuse satiirilise huumoriga, mis suunatakse sageli valitsusametnikele ja usujuhtidele. Ta mängis Sabrina telesaates Cielito Lindo aastal 1993, mida meenutatakse loosungiga 'Minchia Sabbry!'. Aastaks 2014 on ta avaldanud 14 humoristlikku raamatut, milles viidatakse sageli sugeliigadele Walteri ja Iolanda nime all. Tema töö hulka kuuluvad esinemised Avanzi (Rai Tre) saates ning rollid filmides Tutti giù per terra ja Tre uomini e una gamba. Ta on alates 1997. aastast regulaarne külaline Mai dire gol saates ja koos Fabio Fazioga juhtis Sanremo muusikapidustusi aastal 2013 ja 2014. Aastal 2007 autasutas Itaalia Vabariigi president teda De Sica auhinnaga ning ta tunnistati parimaks naisega Itaalia televisioonis nii aastal 2013 kui ka 2014. Praegu ilmub ta regulaarselt Rai 3 õhtusaates Che tempo che fa, ja alates 15. oktoobrist 2023 siirduvad Littizzetto ja Fabio Fazio Warner Bros Discovery võrgustikku (NOVE). Märkimisväärne on, et Putignano karnevalis anti talle auksus nimetus "Gran cornuta 2021", mis tähistab narguse ja arukuse märke Bari piirkonnas.
Massimo Ghini on itaalia näitleja, kes sündis Roomas 12. oktoobril 1954. Tema vanemad lahutasid end kolmeaastaselt; isa pärines Parmast ja ema oli roomlane. Ta alustas karjääri meelelahutajana turismikülades ning töötas varem ka häälnäitlejana ja raadiosaatejuhtina. Nende kujundavate aastate jooksul sõprus Fabrizio Bentivoglioga ja Armando De Razzaga, ning ta saavutas varase tunnustuse teatrinäitleno as. Massimo Ghini on koostööd teinud tuntud režissööridega, sealhulgas Franco Zeffirelli, Giorgio Strehler, Giuseppe Patroni Griffi ja Gabriele Lavia, ning esines isegi Vittorio Gassmaniga Shakespeare'i Otellos . Ghini filmikarjääri algas rolliga filmis *Speed Cross* (1979). Ta on oma karjääri jooksul mänginud arvukates filmides, sealhulgas *La neve nel bicchiere* (1984), *Secrets Secrets* (1984), *Lethal Obsession* (1987), *Italia-Germania 4-3* (1990), kus ta mängis Federico't, ja *Living It Up* (1994). Ta esitas Roberto Rossellini rolli filmis *Celluloide* (1996) ning hääletas Nicolas Cage'i jaoks filmis *Via da Las Vegas*. Rahvusvahelise tunnustuse saavutas ta filmis *La tregua* (1997). Tema filmograafias on ka Paolo Virzì filmid *La bella vita* (1994) ja *Tea with Mussolini* (1999), kus ta mängis oma isa, ning Illycaffè reklaamfilm, mille režissöör oli Francis Ford Coppola 1999. aastal. Massimo Ghini loomingulatus ulatub filmide peale. Ta mängis kapten Felicit Segreti segreti's (1984) ja Valenzanit Compagni di scuola's (1988). Ta kehastas Angelo Roncallit, hiljem paavsti Johannes XXIII-t, miniseriaalis Papa Giovanni - Ioannes XXIII (2002) ning Antonion Meuccit telesfilmis telefonitsi leiutamise kohta aastal 2005. Ta mängis sarjas Raccontami (2006–2008) ja osales mitmes Neri Parenti cinepanettoni filmis aastatel 2005–2010. Aastal 2011 võitis ta lauluvõistluse Lasciami cantare! ja mängis muusikalit La Cage aux Folles . Ta juhatas Agon Channeli esitlusüritust aastal 2014 ning tegi kaasa filmis Non si ruba a casa dei ladri (2016). Praegu on ta kavas mängida Hotel Costiera's (2025) ja hiljem mängis The New Pope'is (2020).
Itaalia filminäitleja, koomik ja tele saatejuht Raimondo Vianello sündis Roomas 7. mail 1922. Ta veetis oma noorusaja Pulas ja suri 15. aprillil 2010 Milanos 87-aastasena neerupuudulikkuse tõttu. Tema kunstnikukarjäär kestis kuuskümmend aastat, mis kindlustas tema koha Itaalia teleekraani pioneeride hulgas Mike Bongiorno ja Corrado kõrval. Vianello sündis Roomas, kuid veetis aastakümneid Dalmatia regioonis enne kolimist Milanosse, kus ta elas ja suri. Vianello karjääri algas 1940ndate lõpus, esmalt töötades filmis koomikuna ja stsenaaristi. Ta teenis lühikest aega sõdurina Bersaglieri rüginas Itaalia Sotsiaalse Vabariigi ajal, liitudes 1943. aastal umbes 20–21 aasta vanuselt, ja tegi II maailmasõja ajal Ameerika vägede poolt vangi. Ta viibis sõjavangilaagris Piza lähedal, kogemus, mis oleks võinud mõjutada tema otsust alustada näitlejakarjääri selle asemel, et valida vanemate soovi kohaselt sõjanduslikku või juristikarjääri. Sel perioodil jagas ta laagrit tulevaste tuntud inimeste, nagu Dario Fo, Enrico Maria Salerno ja Walter Chiari, eesnimega. Aastatel 1954–1959 kaas-juhtis ta satiirilist saadet Un due tre koos Ugo Tognazziga, programmi, mida peati 1959. aastal lõpetatuks sketši järel presidendi Giovanni Gronchi kohta. Kogu oma karjääri jooksul mängis Vianello aastatel 1947–1968 kogus 79 filmi ja juhtis mitmeid telesaateid. Nende hulka kuulusid mitmed laupäevased saated RAI-s 1970ndatel, viktoriinisaated nagu Zig Zag ja Il gioco del 9 ning spordisaade Pressing aastatest 1991–1999. Vianello oli ka Sanremo muusika festivali juhataja 1998. aastal. Ilmselt tuntumaks sai ta komöödiasarja Casa Vianello poolest, kus mängisid ka tema ja tema naine, näitlejanna Sandra Mondaini, kellega ta abiellus 1962. aastal. Saade kestis aastatest 1988–2008 ja seda edastasid Canale 5 ja hiljem Rete 4, kus Vianello ja Mondaini mängisid iseendana. Nende viimane ühine ilmumine oli telesfilmis Crociera Vianello aastal 2008.
Albaania
Armeenia
Argentina
Austria
Austraalia
Aserbaidžaan
Belgia
Bulgaaria
Benin
Brasiilia
Kanada
Šveits
Tšiili
Kamerun
Hiina
Colombia
Tšehhi
Saksamaa
Taani
Dominikaani Vabariik
Alžeeria
Eesti
Egiptus
Hispaania
Soome
Prantsusmaa
Ühendkuningriik
Ghana
Kreeka
Guatemala
Ungari
Indoneesia
Iirimaa
Iisrael
India
Iraak
Iraan
Itaalia
Jamaica
Jaapan
Keenia
Lõuna-Korea
Kasahstan
Liibanon
Läti
Maroko
Myanmar (Birma)
Malta
Malawi
Mehhiko
Malaisia
Nigeeria
Nicaragua
Holland
Norra
Nepal
Uus-Meremaa
Peruu
Filipiinid
Pakistan
Poola
Portugal
Katar
Rumeenia
Serbia
Venemaa
Saudi Araabia
Rootsi
Sloveenia
Slovakkia
Tai
Tuneesia
Türgi
Taiwan
Ukraina
Uganda
Ameerika Ühendriigid
Uruguay
Usbekistan
Vietnam
Lõuna-Aafrika Vabariik
