Elie Semoun
Élie Semhoun, kes sündis 16. oktoobril 196 3 Pariisi 13. ringkonnas, töötab Prantsusmaal koomiku, näitleja, lavastaja, stsenaristi ja lauljana.
Élie Semhoun, kes sündis 16. oktoobril 196 3 Pariisi 13. ringkonnas, töötab Prantsusmaal koomiku, näitleja, lavastaja, stsenaristi ja lauljana.
Elisabeth Volkmann, eine deutsche Darstellerin und Komikerin, erlangte größte Bekanntheit durch ihre Mitwirkung in der absurden Fernsehkomödie Klimbim, die von 1973 bis 1979 lief und ein Millionenpublikum in Deutschland erreichte. Später lieh sie der Figur Marge Simpson ihre Stimme für die deutsche Sünkroniseerimine von Simpsonid. Sie wurde Essen geboren und verstarb Münchenis.
Elke Winkens, saksa näitleja, sündis 25. märtsil 1970 Linnichis ja on praegu 56-aastane. Abielluva neitsi nimi on Fischer ning tema perekond kolis tihti isa töö tõttu, kes oli saksa insener, mille tulemusel koges ta lapsepõlve Ratheimis, Hückelhovenis Saksamaal, aga ka Hollandis, Belgias ja Aafrikas. Ta elab mitmes kohas, sealhulgas Düsseldorfis, Salzburgis, Viinis ja Berliinis ning tal on Euroopa Liidu tööluba. Elke Winkensi varajane treening algas kuus aasta vanuselt ballettitundidega ja laval esinemistega üheksa aasta vanuselt. Aastatel 1978–1986 jätkas ta karjääri professionaalse rinnakasvatlasena, saavutades mitmeid võite põrandaharjutusel. Ta jätkas õpinguid London Studio Centre Schooli stipendiumi abil aastatel 1989–1991, millele järgnes Viini Muusikaõppegeel am Theater an der Wien aastatel 1991–1994, kus ta sai riigikvalifikatsiooni laulmises, tantsimises ja näitlemisel. Ta osales tantsu- ja teatrisaadetes 'Tanzmariechen'ina KG Roathemer Wenki jaoks. Elke Winkens liitus kabareeetenduserühmaga Die Hektiker, saades nende töö kaudu televisioonis tuntuks. Ta esines erinevates teleseriaalides, sealhulgas (1996–1997), (1998) ja eriti mängis Niki Herzigit teleseriaalis aastatel 2002–2004, saavutades Saksamaal läbimurret. Alates 2000. aastast on ta esinenud arvukates filmides ja telesaadetes, sealhulgas (2010), kus mängis Lieket, ja (2010), kehastas Corona Gräfin von Heppi. Ta oli silmapaistev filmis *Kuidas olla normaalne ja teise maailma veiderdus* 2025. aastal; see töö valiti hiljem esitamiseks 75. Berliini rahvusvahelise filmifestivali Perspektiivid sektsioonis. 2026. aastal sai ta Austria filmi auhinna parima naispeaosatäitja kategoorias selle filmi eest ja kandideeris Romy auhinnale populaarseima filminaisnäitleja tiitlile.
Ameerika koomik Elliott Charles Kalan töötas aastatel 2008-2014 koos Jon Stewartiga The Daily Show'is kirjaniku ja seejärel peakirjanikuna ning töötas aastatel 2017-2018 samadel ametikohtadel Mystery Science Theater 3000-s. Ta kirjutab ka koomikseid ja juhib podcasti The Flop House.
Emilio Disi, kelle sünninimi oli Emilio Roberto Parada, sündis 2. jaanuaril 1943 Buenos Aireses ja oli Argentina näitleja, kelle karjäär kestis peaaegu viis aastakümmet. Ta alustas oma meelelahutusteekonda 1959. aastal saates Historia de jóvenes ning jätkas aktiivset tööd aastatest 1968 kuni 2017. Tema kunstniku nimi "Disi" valiti juhuslikult telefoniraamatust, pärides nime optikapoedi 'Óptica Disi' numbrist. Ta suri Buenos Aireses 14. märtsil 2018, 75-aastasena, pärast võitlust kopsukohaga. Kogu karjääri jooksul mängis Disi arvukates filmides ja teleseriaalides. Tema varasemad rollid olid El Tobogán (1971), Los Golpes bajos (1974) ja La Aventura explosiva (1977). Ta saavutas olulise tunnustuse rolli eest filmis Los hijos de López (1980) ning mängis 1980ndatel mitmes edukas filmis, nagu El telo y la tele (1985), Los bañeros más locos del mundo (1987) ja Bañeros II, la playa loca (1989). Ta mängis ka Los Extermineitors filmisarjas koos Guillermo Francellaga, kuid ei osalenud viimastes kahes filmis vaidluse tõttu Francellaga. Tema teleseriaalid sisaldasid rolle nagu Dinamitados (2004), Tercer tiempo (2003) ja 099 Central (2002), ning esinemisi Susana Giménez (1998) saates, kus ta kujutas sageli Mariano Garipettit sketši 'Susana Spadafucile' jaoks. Disi naljatalent säras erinevates rollides, sealhulgas filmides *Stress* (1990 ja 1998) ja *Rompeportones* (1998). Ta mängis ka Emilio Iturralde't seriaalis *Iturralde, Los* (2000), ning esines filmides *Todas las azafatas van al cielo* (2002) ja *Soy tu karma* (2017). Hiljem karjääris mängis ta peatses rollis filmides *Muerte en Buenos Aires* (2014) ja *Los únicos* (2011), ning osales filmis *Todos contra Juan* (2008), mängides end ise. Ta esines ka näidendis *La jaula de las locas* aastatest 2008 kuni 2009. Tema viimane esinemine oli aastal 2017.
Emma Molin, kes sündis 16. mail 1979 Västerhaninges, on rootsi näitleja, koomik, režissöör, stsenaariikirjutaja ja saatejuht. Ta on kinnitanud endale olulise koha rootsi meelelahutusmaastikus alates 1997. aastast, kui ta liitus komediansambliga Grotesco. Grotesco liikmena nii kirjutab ta kui ka esitab, ahendades nende eripärasesse huumori stiili. Tema seotus Grotescoga algas karjääri varasel etapil, tähistades olulist alguspunkti tema professionaalses teekonnas. Molini mitmekülgisus ilmneb erinevates meediakanalites. Ta on esindanud prestiižseid üritusi, nagu Grammi auhinnad, kaas-presenteerides üritust 2018. aastal Amanda Oomsiga ning Gulbaggegalani nii 2019. kui ka 2020. aastal SVT-s. Lisaks tele- ja filmiprojektidele kuulus näitleja Kanal5i komöödisaatesse 'Partaj' ja tegi kaasa Sveriges Radio saates 'Pang Prego'. Ta on olnud telesaadetes 'Labyrint,' 'Robins' ja 'Scoop', ning filmides 'Puss' ja 'The Stig-Helmer Story'. Veelgi enam, ta režissööris ja kirjutas 2018. aastal Grotesco episoodi 'Ladies Night', teost, mis keskendus soolisele ebavõrdsusele komööriprofessionaalis. Samuti režissööris ta filmi 'Göta kanal 4 – Vinna eller försvinna' 2022. aastal. Aastatel 2013–2015 oli Molin olulises ametis Sveriges Radio UR sarjas 'Livet i Bokstavslandet.' Ta liitus Hanna Dorsiniga saates 'På spåret' aastal 2018 ning jagas seejärel P3 Guldi juhirolli aastal 2021, mis toimus hotellis COVID-19 piirangute tõttu. Ta on ka korduvalt esinenud mängusaates ‘Alla mot alla.’ Tema isiklikus elus oli abielu Jakob Setterbergiga, Grotesco liikmega, ning nad jagasid kaks last; nad lahutasid aastal 2020. Aastal 2018 juhtis ta 'Sommar i P1,' jagades ülevaate oma elust ja karjäärist.
Enrique Pinti, kes sündis 7. oktoobril 1939 Buenos Aireses, oli Argentina näitleja ja koomik mitmekülgse karjääri ja laiendusega teatris, filmis, televisioonis ja kirjutamises. Ta suri Buenos Aireses 27. märtsil 2022, 83-aastasena. Pinti looming hõlmas erinevaid rolle, sealhulgas näitleja, humorist, teatrijuhataja, stsenaaristi, kirjaniku ja dramaturgi; ta kirjutas nii lastele kui ka täiskasvanutele. Tema varajane õpe sisaldas hispaania keele, kirjanduse ja ladina keele õpetaja kutset, ning hiljem õpetas Teatri ajalugu, juhendades selliseid õpilasi nagu Mario Pasik. Pinti koomiline stiil iseloomustati pikemateks monoloogideks Argentina poliitika ja ajaloo teemal, mida esitati kiire kõnes viisiga ning sageli sisaldades vandeid ja solvumisi. Muusikalised osad olid integreeritud nende etenduste sisse. Tema saateid vaadati sageli alternatiivse infoallikana Argentina mineviku ja oleviku kohta. Teda peetakse Río de la Plata piirkonna café-concert žanri üheks juhtfiguuriks, Antonio Gasalla ja Carlos Perciavalle kõrval. Tähelepanuväärsete produktsioonide hulka kuulusid "Salsa Criolla" (varased 1990ndad) ja "Candombe Nacional," mis saavutasid märkimisväärset edu. Karjääri jooksul esines ta paljudes etendustes, sealhulgas Historias recogidas (1973-1975), El show de Enrique Pinti (1980-1981), Vote Pinti (1983) ja Antes de que me olvide (2010). Lavalaulade taga tegi Pinti mitmes Argentina filmis kaasa, mängides nii satiirilisi kui tragilisi tegelasi. Ta mängis peatsiosas sellistes filmides nagu Juan que reía (1976), Esperando la carroza (1985), Flop (1990), Perdido por perdido (1993), Tango (1998) ja Arregui, la noticia del día (2001). Ta aitas kaasa telesaadetele nagu La Botica del Ángel , Casino ja La luna de canela alates 1969. aastast. Pinti kohandas teatrikontsepte, sealhulgas Chicago , Filomena Marturano , Yo quiero a mi mujer ja Los locos Addams , ning kohandas laule filmist The Young Frankenstein . Ta mängis ka muusikalides nagu Hairspray , The Producers ja Anything Goes . Buenos Aireses haiglasse viidi ta 5. märtsil 2022 diabeedi komplikatsioonide tõttu, enne surma. Tema koostöö Antonio Gasallaga, kaasautorina kõigis Gasalla etendustes aastatest 1973 kuni varajastele 1980. aastate alguseni, kinnistas veelgi tema kohta Argentina meelelahutuses.
Quique San Francisco, tuntud ka Rogelio Enrique San Francisco Cobo nime all, oli hispaania näitleja ja koomik. Ta sündis Madridis 10. märtsil 1955 ja suri seal 1. märtsil 2021, pneumnia tagajärjel pärast haiglaravi mõlema kopsupõre tõttu. Tema vanemad olid näitlejad Vicente Haro ja Enriqueta Cobo (Queta Ariel), ning tal oli vend Vicente Haro Vidal. Ta veetis lapsepõlve Barcelonas koos emaga. San Francisco alustas oma näitlejakarjääri noorelt, debüteeris kuueaastaselt reklaamitöös ja kümneaastaselt 1965. aastal Televisión Española saates *Santi, botones de hotel*. Teatrilavale astus ta kaks aastat hiljem *Kesköö unenäos* mängides ning seejärel osales *Frankie y la boda* (1965) filmis. Alates 1975. aastast pühendus ta näitlemisele, liitudes lühikeseks ajaks Madridi Näitlejate Stuudioga enne Madridi kolimist samal aastal. 1975. aastal mängis ta Fernando Fernán Gómezi lavastatud *El pícaro* kahes episoodis. 1970ndatel ja varajastel 1980ndatel oli ta aktiivne kinolaval, eriti 'cine quinqui' žanris, mängides Eloy de la Iglesia filmides, sealhulgas *Navajeros* (1980), *Colegas* (1982) ja *El pico* (1983). Ta osales ka filmites nagu *Ernesto* (1979) ja *Maravillas* (1981). San Francisco karjäär hõlmas filmi, televisiooni, teatrit ja raadiot. Ta laulis Loquillo y Trogloditas'e ja La Fuga salvestistele ning esines Rosario Florese ja teiste muusikavideotes. Aastatel 2001–2008 mängis ta populaarses teleseriaalis *Cuéntame cómo pasó* Tiníni rolli. Ta osales ka saates nagu *El club de la comedia* ja *No somos nadie*. Ta kandideeris kahel korral Koya auhinnale parima naise kõrvalosa eest, 1990 aastal *Orquesta Club Virginia* eest ja 1993 aastal *El baile del pato* eest. Tema viimased filmiväljaanded olid *4 latas* (2017) ja *Sin rodeos* (2018). Ta oli Filmiakadeemia liige ja tal oli talent iseenda üle naerda. Teda meenutatakse tema panuse eest hispaania huumori ja näitlemise alal, Mariano Barroso kirjeldas teda kui 'grandísimo actor, vulnerable, brillante y querido por todos'.
Serrano alustas karjääri üheteistkümneaastaselt umbes 1902. aastal Humberto Zurlo trupis, esinedes 'Tranquera' lavastuses. Ta töötas ka lava- ja rekvisiidimeistrina Pepe Podestá trupis ning esines tsirkustes nime all Tony Tranquerita ja Pierrot Saltarín. Ta õppis Labardéni lasuteatris, mis näitas tema varajast pühendumust etendusele. Serrano filmikarjääri algas 1910. aastal filmiga *La batalla de Maipú*, millele järgnes veel üks helikindel film *Hasta después de muerta* 1916. aastast. Ta mängis ligikaudu 40 filmis aastatel 1935–1964, näodel filmides nagu *Muchachas que estudian* (1939) ja *Así es la vida* (1939). Tema karjääri jooksul osales üle 80 filmis, sealhulgas 1935. aasta *El alma del bandoneón*. Ta mängis sageli "chantas" ehk petiste rolle, mis aitasid kujundada tema koomilist isikut. Argentina kino kuldajaga aastatel mängis ta aastatel 1940–1955 üle 30 filmis. Ta esines 1941. aastal edukas filmis *Los martes, orquídeas* Mirtha Legrandiga ning tegi tihti koostööd režissööri Manuel Romero ja koomiku Niní Marshalliga. Serranot peeti üheks suuremaks komöödiameisteriks klassikuses Argentina kinos ja teda tuntakse tema koomiliste esituste poolest. Ta töötas ulatuslikult Lumitoni stuudiodes ja tegi kaasa paljudes filmides 1940ndatel ja 1950ndatel, sealhulgas "Üks mees ei väärta midagi" (1949). Tema viimane filmiväljanägemine oli aastal 1964 filmis "Ole ettevaatlik järjekordadega". Ta kuulus Florencio Parravicini trupi, koos Roberto Casaux ja Guillermo Battagliaga. Ta suri Buenos Aireses 20. detsembril 1965, 74 aasta vanusena. Teda meenutatakse tema panuse eest Argentina kinosse ja ta jättis maha tütre, näitleja Tina Serrano.
Vincenzo Iacchetti, kes on tuntud professionaalselt nimega Enzo Iacchetti, on itaalia meelelahutaja mitmekülgse karjääriga, mis hõlmab jutustavat komediat, näitlemist, telesaatejuhi tööd ja laulmist. Ta sündis 31. augustil 1952 Castelleones, veetis lapsepõlve Maccagnos, Varese provintsis. Tema vanemad olid Antonio (1918-1975) ja Maria (1926-2016). Varased mõjutajad olid Adriano Celentano, Giorgio Gaber ja Enzo Jannacci, kes inspireerisid teda alustama esinemist kabeli teatris. Iacchettile professionaalne tee algas esinemistega pizzeriates ja restoranides üritustel nagu ristijad ja pulmad. Ta õppis raamatupidamist, kuid ei jätkanud seda karjääri, vaid tegeles poliitilise aktivismiga kommunistina ja oli isegi 1971. aastal valitud linnavolinik. Aastatel 1976–1978 töötas ta piirivalvurina Globuse reisiagentuuris Luganos. 1978. aastal asus ta tööle Radio Tresas programmeerijana ja intervjueijana, olles vastutav kogu programmitöö eest. Tema komöödiakarjäär sai hoo sisse 1978. aasta lõpus, kui ta alustas esinemist Derby Clubis Milanos koos teiste koomikute, nagu Francesco Salvi, Giorgio Faletti, Walter Valdi, Giobbe Covatta, Malandrino e Veronica ja I Gatti di Vicolo Miracoli, kõrval, koostöö, mis kestis kuni 1985. aastani. Iacchettil teledebüüt toimus 1981. aastal saates Il Sabato dello Zecchino. Varase 1990ndatel saavutas ta laialdast populaarsust esinemiste kaudu Maurizio Costanzo Show's, kus sai tuntuks oma eripärase 'bonsai' lauludega – lühikeste, sürrealistlike ja sageli mõttetute kompositsioonidega. 1991. aastal andis ta välja albumi, mis sisaldas neid luuletusi ja laule. Aastatel 1994–2026 kaas-juhtis ta koos Ezio Greggoga populaarset telesaadet Striscia la notizia. Tema töö ulatub telekast kaugemale; aastal 1995 mängis ta peaosas filmis Come quando fuori piove ning on esinenud arvukates teistes saadetes Rai, Mediaset ja Telemontecarlo jaoks. Samuti laenanud ta oma hääle amneesia SpongeBob SquarePantseks aastal 2009. Iacchetti pühendumus oma kunstile näitab tema jätkuvaid esinemisi telekast ja laval, sealhulgas saate Velone juhatamine aastal 2010 ning 'Riccio d'argento' auhinna saamine aastal 2010 oma saate Chiedo scusa al signor Gaber eest, album, mis sisaldas Giorgio Gaberi laulude kavereid, ilmus aastal 2009.
Enzo Maggio, keda sündis Vincenzo Maggiona 10. oktoobril 1902. aastal Neapoli, Itaalias, oli itaalia näitleja ja koomik. Ta pärit suurest esitajate perekonnast; tal oli kaksteist õde-venna ning ka tema vanemad olid kunstiga seotud. Tema isa, Domenico Maggio, oli näitleja, laulja ja teatrijuhataja, kes kuulus Neapoli *sceneggiata* etenduste pioneeri seas. Enzo Maggio suri Neapoli 13. juulil 1978. aastal 75-aastasena. Maggio karjäär algas teatrist, õppides enne ja Teise maailmasõja ajal avanspettakoli teatrites töökoolituse kaudu. Ta spetsialiseerus macchiette etendustele, keskendudes mimikale, karakteritööle ja komöödiameisterlikkusele. Tuntud oli ta imitaatsioonide poolest, eriti koomiku Larry Semoni (Ridolini) jäljendamise poolest. Ta esines sageli laval koos oma õdede-vendade Dante, Beniamino, Pupella ja Rosalia Maggioga, sageli napoli komöödiatükkides. Tema kunstiline koolitus toimus peamiselt laval. Sõja järel pööras Maggio oma tähelepanu produtktiivsele filmikarjäärile, sageli mängides karakterrolle. Tema filmidebüüt toimus aastal 1950 filmidega à arrivato il cavaliere! ja Vita da cani . Ta esines üle 40 filmis, nende seas Federico Fellini lavastatud Lo sceicco bianco (1952), Totò a colori (1952) ja Ulisse (1954). Ta tegi koostööd ka Totõga filmis La banda degli onesti (1956) ning osales teatrilavastustes nagu Napoletani a Napoli (1955-1956) ja La Venere coi baffi (1956-1957). Kriitikud kirjeldasid tema komöödiskeemi spontaanseks ja karikatuursuseks, mis on iseloomulik headele napoli päritolu näitlejatele. Ta esines filmides, mida lavastasid Mario Monicelli, Steno, Aldo Fabrizi, Giuseppe De Santis, Mario Mattoli ja Renato Rascel. Tema viimane film oli Dino Risi Primo amore (1978), mis ilmus posthumselt.
Eric Morecambe, keda sündis John Eric Bartholomew'na 14. mail 1926. aastal Morecambes Lancashire'is, oli Briti koomik ja meelelahutaja. Lavanime 'Morecambe' kasutas ta oma kodulinnast tuletatud nime. Tema sünniaastapäeva sajuaasta tähistamist toimub 2026. aastal. Ta suri 28. mail 1984. aastal 58-aastaselt. Noores eas alustas ta karjääri nii koomikuna kui ka meelelahutajana, saavutades edukaid tulemusi paljudel talentide konkurssidel, eriti Hoylakes toimunud üritusel aastal 1940. 14-aastaselt lahkus ta 1940. aastal koolist ja asutas Ernest Wise'iga kahepäevase esituse. Nad kohtusid varieteateatrite ringis umbes 1940. aastal ja debüteerisid Liverpooli Empire'is 1940. aastal. Partnerlus katkes ajutiselt Teise maailmasõja tõttu; ta teenis Bevin Boyna (söökokaevurina) alates maist 1944, töötades 11 kuud Accringtonis, enne kui tervisemäärangute tõttu ebaõnnestus. Nad võtsid lavanimed Morecambe ja Wise, inspiratsiooniks George Formby ja Ernie lühendatud perekonnanimi. Partnerlus kestis kuni Morecambe surmani 1984. aastal. Koomikupaar Morecambe ja Wise ilmusid telesaadetes nagu 'Sunday Night at the London Palladium' ja 'Double Six', ning olid peaosas seerias 'Two of a Kind' (1961-1968), mida edastas Associated Television; 1963. aastal astusid The Beatles selle programmi külalissolistena üles. Nende üleminek BBC-sse 1968. aastal viis tohutu populaarsuseni, kus Eddie Brabenist sai nende peamine kirjutaja alates 1969. aastast, mis tähistas saate 'kuldset aega'. 'The Morecambe & Wise Show' sai tohutult populaarseks, ligipüüdledes kuulsusi, kes soovisid üles astuda; kuulsa sketši osana jäljendas Eric dirigenti Andre Previn’i nimega 'Andrew Preview'. Aastatel 1968–1977 esitas BBC nende igal aastal jõulupidustusi, mis said olulisteks televisioonisündmusteks; 1977. aasta jõulusaade kogus vaatajaskonda, mis ületas 28 miljonit. Nad esinesid üle 1000 korra Morecambes, mida peeti nende 'vaimulikuks koduks'. Üldiselt peeti Morecambet paarist naljakamaks, samas Wise mängis sirgjoonelist meest. Nad kasutasid teematunnuslauluna 'Bring Me Sunshine' alates 1969. aastast. 1983. aasta jõuluevaade ITV-s tähistas nende viimast esinemist paarina. Ta mängis filmis 'Night Train to Murder' (1983), mis sai eetrisse 1985. aastal, ja osales 'The Passionate Pilgrim'is.
Albaania
1
Armeenia
2
Argentina
36
Austria
27
Austraalia
52
Aserbaidžaan
1
Bangladesh
1
Belgia
13
Bulgaaria
57
Benin
2
Boliivia
1
Brasiilia
27
Valgevene
2
Kanada
125
Kongo Demokraatlik Vabariik
3
Šveits
17
Elevandiluurannik
1
Tšiili
15
Kamerun
1
Hiina
8
Colombia
4
Kuuba
4
Tšehhi
7
Saksamaa
188
Taani
17
Dominikaani Vabariik
1
Alžeeria
2
Ecuador
2
Eesti
5
Egiptus
10
Hispaania
74
Etioopia
1
Soome
15
Prantsusmaa
214
Ühendkuningriik
365
Gruusia
1
Ghana
3
Kreeka
18
Guatemala
1
Horvaatia
2
Haiti
1
Ungari
7
Indoneesia
23
Iirimaa
31
Iisrael
10
India
47
Iraak
3
Iraan
6
Island
4
Itaalia
136
Jamaica
1
Jaapan
37
Keenia
3
Lõuna-Korea
20
Kasahstan
3
Liibanon
5
Sri Lanka
1
Leedu
1
Läti
1
Maroko
17
Myanmar (Birma)
1
Malta
1
Malawi
2
Mehhiko
28
Malaisia
7
Nigeeria
19
Nicaragua
2
Holland
2
Norra
12
Nepal
3
Uus-Meremaa
9
Peruu
2
Filipiinid
35
Pakistan
7
Poola
8
Portugal
7
Katar
1
Rumeenia
1
Serbia
4
Venemaa
9
Saudi Araabia
4
Rootsi
101
Singapur
3
Sloveenia
4
Slovakkia
2
El Salvador
1
Süüria
1
Tai
2
Tuneesia
4
Türgi
5
Taiwan
1
Ukraina
11
Uganda
7
Ameerika Ühendriigid
213
Uruguay
4
Usbekistan
1
Venezuela
5
Vietnam
1
Lõuna-Aafrika Vabariik
3
Zimbabwe
1