Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Komöödiaetendused Enim jälgitud Lisa koomik

Kõik A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z

Tulevased etendused Kinnitatud Enda nimele võetud profiilid

Algab tähega C Kinnitatud Tühjenda kõik

Kuvatakse 97-108 / 127 koomikut

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Claudio Gregori

Claudio Gregori, hüüdnimega Greg, on mitmekülgne itaalia meelelahutaja, kes sündis Roomas 17. novembril 1963. Ta töötab koomikuna, näitlejana, muusikuna, lauljana, stsenaaristi, karikaturistina, tele- ja raadiosaatejuhtijana ning koomiksikunstnikuna. Tema karjäär sai alguse muusikaliste esinemistega 1970ndate lõpus, moodustades oma esimese bändi Jumpin Blues Boys aastal 1979, millele järgnes Jolly Rockers aastal 1982, millega ta esines kuni 1999. aastani ning Blues Willies samuti aastal 1982, andes välja albumid 2004 ja 2006. Tema karjääri jooksul on ta osalenud paljudes teistes muusikalistes projektides, sealhulgas Johnny Naso & the Vixinex, Le Tonsille Volanti, Il Duo Italia, I Ghepardi Blu, i Jazzophone, i Swing de Luxe, il Greg's Club, i Reeferbilly ja il Jazz Set. Lillo Petrolo ja Greg moodustavad komöödiaduu Lillo & Greg, kus Greg on laialt tuntud selle partnerluse osana. Nad kohtusid 1986. aastal kirjastuses töötades. Nende loominguline koostöö viis 1992. aastal bändi Latte & i Suoi Derivati loomiseni, mis kombineeris rokkmuusikat satiiriliste sõnadega ja huumoriga. Alates 1999. aastast on nad laialdaselt filmiprojektides koostööd teinud, mängides koos filmides Bagnomaria , Blek Giek , Colpi di fulmine , Colpi di fortuna , Un Natale stupefacente , Natale col boss ja Natale a Londra – Dio salvi la regina . 2020. aastal režissöörisid nad koos komöödiafilmi D.N.A.: Decisamente non adatti . Tema töö Lillo Petrolo'ga on jätnud jälje, kuid Greg on end tõestanud mitmekülgse esitajana. Ta alustas karjääri karikaturistina 1985. aastal ja lõi tegelasi itaalia koomiksidesse nagu Lupo Alberto, Cattivik ja Sturmtruppen. Ta on laenanud oma häält ka animafilmile, mängides *Epic* (2013) itaalia versioonis Grub'i ja *Early Man* (2018) Barry't. Tema näitlejakirjeldused ulatuvad filmide peale, sealhulgas esinemised telesaadetes nagu *Saluti e baci*, *Tivvù cumprà* ja *Un medico in famiglia*. Ta mängis seriaalis *Three Wives* (2001) politseinikku Amedeo't ja hiljuti mängis peaosas koos Massimo Ghini ja Antonio Catania'ga filmis *30 anni di meno* (2024). Gregi kirjutamiskontributsioonide hulka kuuluvad teemasõnad saatele 'Le Iene' ja Renzo Arbore'i saatele 'Speciale per me - Meno siamo, meglio stiamo!', ning originaalmusi telesaadetele ja filmidele koos Attilio Di Giovaniga. Ta avaldas 2008. aastal novellikogumiku nimega *AgGregazioni*. Tema raadiokarjäär algas 1982. aastal 'Wolfman Greg Show' saates Radio Città Futura, ja ta kaas-juhatas raadioprogrammi 610 Rai Radio 2-s aastatest 2003 kuni 2019.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Tšiili

Claudio Reyes

Claudio Reyes, sündinud 5. mail 1960 Longavís, Tšiilis, oli mitmekülgne meelelahutaja. Ta identifitseeris end tšiilia lauljana, näitlejana, poliitikuna ja koomikuna. Alates 1984. aastast alustas Reyes oma professionaalset näitlejakarjääri kaasneda mitmes teleseriaalis nagu 'La torre 10', 'La represa' ja 'Bellas y audaces'. Ta jätkas teleseriaalides mängimist, osaledes 2001. aastal 'Piel canela's ning 1989. aastal 'A la sombra del ángel' heliloomingus ja näitlejakohal. Reyes demonstreeris ka muusikalist andekust populaarse raadioversiooniga laulust 'Por qué llora la tarde' 1989. aastal, mida iseloomustas meeldejääv refrään. 1990. aastad märgistavad Reyesi komöödiakarjääri algust saates ‘Jappening con ja’. Sel perioodil töötas ta välja mitmeid tegelasi, sealhulgas 'El Huaso Clemente', 'Clementina', 'Tutín', 'Chalo' ja eriti tuntud 'Charly Badulaque'. Tegi 'Charly Badulaque' tegelaskujust oluliselt populaarsust umbes 2000. aastal, mis viis esinemistele saates ‘Morandé con compañía’ ja külalisesinemisele saates ‘Viva el lunes’. Selle populaarsuse tipuks oli film 'Kuma Channel: The True Story of Charly Badulaque', mis ilmus umbes 2000. aastal. 1989. aastal võttis Reyes endale kohustuse olla kohtunikuroll Viña del Mari rahvusvahelisel laulufestivalil. Meelelahutusest kaugemale astudes asus Reyes poliitikasse, olles Puente Alto nõunik 2004–2008, esindades Sõltumatut Demokraatlikku Liitu (UDI) ja kogudes üle 12 000 hääle. Ta jätkas tööd televisioonis, esinedes saates ‘De aquí no sale’ aastal 2016 ja ‘Gato por Liebre’ aastal 2021. Elus isa seitsele lapsele kuue eri naisega ning Yanet Alfaro oli tema viimane abikaasa. Ametis oli tal kerge südameatak aprillis 2023, millest ta taastus, kuid kahjuks suri 13. juulil 2024 teise südameataki tagajärjel Santiagos sõbra sünmapäeva tähistades. Reyes õppis Tšili Ülikooli teatrikontoris.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Šveits

Claudio Zuccolini

Claudio Zuccolini on Šveitsi koomik ja saatejuht, pärit Graubündeni kantonist. Ta alustas oma meediakarjääri 1994. aastal raadiosaatejuhi tööl Graubündeni kohalikele raadiojaamadele, eriti Radio Grischa's. Seejärel kolis ta Zürichi ja töötas TELE 24 jaoks VJ-na ja saatejuhina. Aastatel 1998–2003 sai Zuccolini laiemat tuntust Tele24 ja Šveitsi televisiooni saatejuhi, toimetaja ja VJ töös ning hiljem aastatest 2003–2005 oli ta toimetaja Šveitsi illustreeritud ajakirjas ja People on Sat.1 Schweiz'is. Zuccolini koomikukarjäär algas 2004. aastal näidendiga „Endine kuulsus“. Alates sellest on ta arendanud iseloomuliku stiili, sageli satiirilise oma endise avaliku tegelase kogemusi ja kaasates igapäevaelu vaatlusi oma etendustesse. Tema hilisemad esitused hõlmavad „Zucco kohvijuttu“ (2007), „Edu programm“ (2010), „Lihtsalt Zucco“ (2015), „Miks“ (2017) ja „Kuna“ (2020). Ta kasutab sageli oma komöödias teemasid nagu laudlinad, tätoveeringud, nõudepesumasinad ja köögiraamatud ning naudib kuulujutte, eriti Kurdi ja Erika kohta. Ta on esinenud Arosa Huumorifestivalil 2010. aastal ja pälvinud Arosa Humorfülleri auhinna 2017. aastal. Tema seitsmes esitus „Der Aufreger“ (Provokaator) on ringreisil Šveitsis alates sügisest 2023, mille enamik etendusi on laupoldud. Peale lavastajakava Zuccolini karjäär hõlmab erinevaid rolle. Ta esines saates 'Genial daneben' SRF zwei kanalil ja juhtis 2011. aastal 3+ telekanalis kolm episoodi 'Wer wird Millionär?' saadest. Ta on ka näidelnud teatrikoolides, mängides "BOEING BOEING" (2009), "Saturday Night Fever" ja "Rocky Horror Show" lavastustes. Tal on olnud kaasaegseid rolle Šveitsi filmides ning alates 2007. aastast annab häält Steinbock Gianile Graubündeni turismireklaamides. Zuccolini saavutusi on tunnustatud mitmete auhindadega, sealhulgas Šveitsi Koomiaauhind 2020. aastal, kaks Šveitsi Koomiaauhindu 2020. aastal (solo kategooria 'Because' ja Publikuauhind), Prix Walo 2011. aastal kabaree/komöödia kategoorias ning teine Prix Walo 2024. aastal. Praegu on ta Radio SRF 3 rahva kolumnist, juhib "Wie tickt die Schweiz?" saadetes SRF1 alates 2024. aastast ja on Šveitsi Rahvusloomade Assotsiatsiooni (VNTS) president, kes poeb Šveitsi rahvuslooma eest.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Austraalia

Clyde Cook

Sündinud Clyde Wilfred Cookina 16. detsembril 1891, lähedal Port Macquarie'ile, Austraalias, sai Clyde Cookist Austraalia-Ameerika näitleja, koomik ja vaudeville'i esineja. Tema vanemad olid John ja Annie Cook; perekond kolis Sydneysse, kui talle oli kuus aastat. Ta alustas oma karjääri 1901. aastal akrobaadina ja tantsijana, ning sai juba 1906. aastaks tuntuks koomikuna. Cooki varajane karjäär hõlmas laialdast reisimist ja esinemisi. Ta asus 1911. aastal karjääri otsima Londoni muusikalavadel ja esines 14 nädala jooksul Folies Bergere'is. Kuigi ta naasis 1916. aastal Austraaliasse, ei saanud Clyde Cook astuda Esimesse Austraalia Keiserlikku Väeosasse füüsiliste piirangute tõttu. Sel perioodil osales ta fonditõstuses ja meelitas sõdurid. Tema esimene filmiväljanägemine oli 1918. aastal filmis "His Only Chance". Ameerika Ühendriikides esinemise algusaegadel oli Cook tuntud kui "Inja Kummist Idioot" ning ta esines New York Hippodrome'is 1919. aasta keskpaigast kuni 1920. aasta alguseni. 1920. aastal sõlmis William Fox Clyde Cookiga lepingu komöödiavisuaalfilmide sarja jaoks; seejärel tegi koostööd Hal Roachiga 1925. aastal ja Warner Brosiga 1927. aastal. Cooki koomiline stiil demonstreeris sageli tema akrobaatilisi oskusi, mida James Parrott aitas stsseenõmmuiks arendada. Ta mängis lühikestes komöödiates, mida režissereeris Stan Laurel alates 1925. aastast, ja tegi kaasa filmides nagu "Kas meremehed tohiksid abielluda?" (1925), kus ta võistles Noah Youngiga, ning "Tõeotsing". Tema karjäär kestis 1950ndateni, kus rollid muutusid järjest väiksemaks. Ta tegi kaasa filmisarjades "Bulldog Drummond" ja "Mr. Moto", ning 1953. aastal ka teleseriaali "The Adventures of Superman" episoodis. Ta abiellus näitleja Alice Draperiga 1925. aastal; neil oli tütar Julia, kuid nad lahutasid end kurjasti 1938. aastal. Tema viimane film oli "Donovan’i rif" (1963) kaameraga. Clyde Cook suri 13. augustil 1984 Californias, Carpinterias.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Tšiili

Coco Legrand

Alejandro Javier González Legrand, más conocido como Coco Legrand, es un humorista, näitleja y dirigent de televisión chileno. Su obra se compone principalmente de monólogos que descriptionn escenas cotidianas, permitiendo observar y satirizar los rasgos psicológicos más comunes de la sociedad, y a su vez volver a perfilar al típico ciudadano chileno.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Coco Ponzoni

Cochi Ponzoni, sündinud Aurelio Ponzoni 11. märtsil 1941 Milanos, on itaalia näitleja, stsenaaristi, laulja ja koomik. Tema ema andis talle hüüdnime 'Cochi,' inspiratsiooniks olles tegelaskujult lasteajakirjas *Corriere dei Piccoli*. Ta õppis nii Itaalia klassikalises gümnaasiumis kui ka Carlo Cattaneo tehnoloogiatehnikumis, õppides raamatpidamist. Varased sõprussuhted Renato Pozzettoga, algusega Gemonios, viisid olulise kunstilise partnerluse loomiseni. Ponzoni sai algselt tuntuks komöödiopaari Cochi e Renato osana koos Renato Pozzettoga, nende partnerlus loodi 1962. aastal. Nad alustasid esinemist 'Cab 64's' 1964. aastal ja hiljem Derby Clubis Milanos alates 1965. aastast, arendades sürreaalset ja poeetilist komöödiastiili. Enzo Jannacciist sai sel perioodil sõber ja kaasautor, kes aitas luua nende populaarseid laule nagu ‘Canzone Intelligente,’ 'La gallina' ja 'Nebbia in Val Padana.' Nad debüteerisid telesaates 1971. aastal miniseriaalis Riuscirà il cav. papà Ubu? ja juhtisid Il poeta e il contadino’t 1973. aastal. Ta alustas soolo karjääri 1976. aastal, millele järgnes filmidebüüt filmis Cuore di cane, ning esines samal aastal ka filmitöös The Career of a Chambermaid ja Sturmtruppen. Pärast Pozzetoga tehtud töö tunnustamist alustas Ponzoni soolo karjääri, keskendudes filmile ja teatrile. Ta mängis filmides nagu (1981) ja (1978). Erinevused Renato Pozzetoga töovalduste valiku osas tekkisid 1980ndate alguses, mispeale ta keskendus draamateatrile. Aastal 1987 kandideeris ta lühikeseks ajaks poliitiliste ametite pärast Radikaalpartei nimekirjas. Ponzoni kohtus Pozzetoga taas 2000ndatel televisiooni- ja lavaprojektide jaoks. Detsembris 2024 pälvis ta Asti Rahvusvahelisel Filmifestivalil karjääriaustuse ja sai City Angelsi ametlikuks esindajaks. Ta avaldas oma memuaarid aastal 2023 ja ilmus veebruaris 2026 saatesse tähistama saate 30. aastapäeva.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Coluche

Michel Colucci, tuntud pseudonüümi Coluche all, sündis 28. oktoobril 1944 Pariisi ja Offi 14. ringkonnas 1. juunil 1986 Opios Alpes-Maritimesis. Ta illustreeris end prantsuse koomiku, näitleja ja filantroopina.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Consuelo de Haviland

Consuelo de Haviland on mitmekülgne artist, keda tunnustatakse näitlejana, tantsijana ja kirjutajana. Sündinud 28. aprillil 1955 New Yorkis, omab ta nii Prantsuse kui Ameerika kodakondsust, mis peegeldab tema prantsus-ameerika päritolu. Ta pärneb kuulsast Havilandi portselaniperekonnast. Tema varajane õpetamine sisaldas klassikalist tantsu, mille käigus õpinguid toimusid nii Pariisis kui Sofias. Ta tegi kaasa seriaalis "Lady Oscar" (1979), mängides Oscari partnerit musta palli peal, ja hiljem mängis ta Lisat filmis "37°2 le matin" (1986). Teiste silmapaistvate filmiprojektide hulgas on Barbara "Hôtel du Paradis" (1987) filmis, 'pikk brunette' Philip Rothi "Olemuse kergeus" (1988) filmis ja Corinne filmis "Ne réveillez pas un flic qui dort" (1988). Ta mängis ka Liselotte Wagnerit filmis "Dancing Machine" (1990) ja Elisa ‘Bunny’ Grimaldit filmis "Sans Rancune" (1992). Tema teleseriaalid sisaldavad rolli seriaali "Maguy" (1991) episoodis 'Adolescence de l'art', kaasa tegemist seriaalis "Maigret voit double" (2000) Josette Kellerina ja seriaalis "Louis la brocante" (2001) Brigittena. Ta mängis ka Betty Ferseni filmis "Le Maître du Zodiaque" (2006). 1996. aastal mängis ta "Panique au Plazza" etenduses Théâtre Marigny's. Lisaks oma näitlejapoolsele tegevusele on Consuelo de Haviland ka avaldatud autor, kes andis 1987. aastal välja romaan "Boulevard Dondoukov". Ta mängis ka filmis "A Private Affair" (2002). Tema tööelu ulatub kaugemale näitlemiseni; ta esindab Prantsusmaas Vene Raudteid ja aitas kaasa raudteeühenduse taastamisele Pariisi ja Moskva vahel. Ta oli ka näitleja filmis "La Fac en délire" (1982), mis on prantsus-saksa koguproduktsioon noortest, kes varastavad bussi, et jõuda oma peigmeesteni.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

Consuelo Guerrero de Luna

Consuelo Guerrero de Luna, sündinud Consuelo Texidor Mendona Madridis 9. märtsil 1905, oli hispaania näitleja ja koomik. Ta alustas karjääri laval aastal 1924 Madridi Teatro de la Zarzuelas, ning hiljem esines Ricardo Calvo Agostí draamakompaniis. Tema õde, Irene Guerrero de Luna, jätkas ka näitlejakarjääri, spetsialiseerudes häälteatris. Hispaania kodusõja järel emigreerus Consuelo Guerrero de Luna 1930ndate lõpus, pärast pagendamist, Mehhikosse. Ta kinnistas end kiiresti Mehhiko kinomaailmas, mängides karjääri jooksul üle viiekümne filmis. Tema debüütfilm oli 1941. aastal Oh, What Times, Don Simon! , ja samal aastal ka The Unknown Policeman . Varase 1940ndate alguses mängis ta mitmes filmis, sealhulgas When the Stars Travel (1942), I Danced with Don Porfirio (1942) ja Arriba las mujeres (1943). Ta kaotas ka filmides Resurrection (1943) ja Summer Hotel (1944), ning The Daughter of the Regiment (1944) ja The Lieutenant Nun (1944). Tema hilisemate karjääri märkimisväärsed filmid on The White Monk (1945), The Thief (1947), Spurs of Gold (1948), In the Palm of Your Hand (1951) ja Take Me in Your Arms (1954). Filmi kõrval osales Consuelo Guerrero de Luna teatrilavastustes nagu 'El derecho a nacer', 'La loba', 'Los cuatro caminos' ja 'La locura de los ángeles'. Ta aitas kaasa telesaadetele, mängides Murallas blancas ja Amar fue su pecado saasteseriaalides 1960. aastal. Tema viimased aastad veetis ta majas, mille pakkus riiklik Näitlejate Assotsiatsioon (ANDA). Consuelo Guerrero de Luna suri Ciudad de Méxicos 11. oktoobril 1972.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Cordula Stratmann

Saksalanna Cordula Stratmann töötab koomikuna, näitlejana ja autorina ning praktiseerib ka süsteemse perepsühhoterapeudina. Ta sündis 10. novembril 1963 Düsseldorfis õpetaja tütrena. Ta käis Düsseldorfis St.-Ursula-Gümnaasiumis ja lõpetas gümnaasiumi varases 1980ndates aastates. Stratmann sai tuntuks hiljemalt 1990ndate lõpus Annemie Hülchrathi rollis seriaalis "Zimmer frei!" (1998–2008). Gümnaasiumi lõpetamise järel õppis Stratmann Kölni Katholischen Hochschule Nordrhein-Westfalenis sotsiaaltööd ja sai Diplom-Sozialarbeiterini kraadi. Lisaks sai ta perekondlikku süsteemset psühhoteraapiat käsitleva täiendõppe, töötades pere nõustamis keskuses ning töötades kaheksa aastat (1988–1996) terapeutina. Enne koomikuks hakkamist asutas ta aastal 1990 kabareeansambli Fatal Banal ja avastas koomikat aastal 1990. Ta lõi Annemie Hülchrathi karakteri aastal 1992 karnevaliseanssi jaoks. Stratmanni karjäär suundus 1996. aastal telekustusse, lahkudes pere nõustamise tööst. Stratmanni esinemine telesaates hõlmas komöödiaprogrammi saatejuhi rolli Manngold ja Sonst gerne kanalitel tm3 ja ZDF, kus ta algselt mängis Melanit. Ta mängis 1998. aastal filmis Zimmer frei! rolli „Annemie Hülchrath“, mille spin-off’id olid Annemie auf Hausbesuch (2000–2002) ja Annemie Hülchrath – Der Talk (2002–2004). Tema esimene lavaprogramm, Andererseits wiederum …, debüteeris 2001. aastal, mille eest ta sai Saksa Komöödiaauhindade nominatsiooni. Ta juhtis WDR-is saadet Annemie Hülchrath – Der Talk aastatel 2002–2004. Alates septembrist 2004 mängis ta improvisatsioonikomöödia saates Schillerstraße, mis kestis kuni aprillini 2007 ja mille eest ta sai mitmeid auhindu, sealhulgas Saksa Komöödiaauhinna 2005. aastal ja Saksa Televiisiooni auhinna. Samuti kandideeris ta Saksa Komöödiaauhindadele oktoobris 2001 ja oktoobris 2002. Stratmanni isiklik elu on aeg-ajalt leidnud kajastamist tema töös; ta oli novembris 2005 rase, mida peegeldas Schillerstraße süžee, ja sünnitas 31. märtsil 2006 poja nimega Emil. Ta on abielus Rainer Osnowskiga, lit.Cologne kaasasutajaga, ja nad elavad koos pojaga Kölnis. Ta on raamatute autor, nende seas Ist dieses Buch ansteckend? (2008), Sie da oben (2011) ja Wo war ich stehengeblieben? (2024). Ta jätkab osalise tööajaga perepsühhoterapeudina oma erapraktikas Kölnis ning on esinenud erinevates teleseriaalides ja filmides, sealhulgas Danni Lowinski (2013), Kroymann (2017-2019), Rocca verändert die Welt (2019) ja SMS für Dich (2016). Hiljuti osales ta neljandas hooajal 'LOL: Last One Laughing' (alates 6. aprillist 2023).

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Curnonsky

Maurice Edmond Sailland, kes tegutses professionaalselt nime all Curnonsky ja keda hüüdisid 'Cur', sündis 12. oktoobril 1872. aastal Angers'is, Prantsusmaal. Tema ema, Blanche Alphonsine Mazeran, suri peagi pärast tema sündi ja isa, Edmond Georges Sailland, jättis ta maha. Seejärel kasvatas teda Angers'is vanaema ning ta käis Collège Saint-Maurille'is. Umbes 18 aasta vanusena kolis ta Pariisi ajakirjanikuks saamise eesmärgil ja École normale supérieure'i õppimiseks. Curnonsky hakkas kirjutama erinevatele väljaannetele, sealhulgas La Vie parisienne'ile, Le Music-Hall illustré du matin'ile ja Comœedia'le. Aastal 1895 töötas ta kirjandusassistendina Willy juures ning kaastöölisi romaanide Paul-Jean Touletiga. Alphonse Allais soovitas pseudonüümi 'Curnonsky,' mille Curnonsky omaks võttis. Curnonsky kirjutised hõlmasid mitmesuguseid alasid, sealhulgas reklaamtekste selliste ettevõtete jaoks nagu Pyrex ja Michelin, ning mõned peavad teda peaaegu vaimukirjutamise leiutajaks. Ta kirjutas või vaimukirjutas palju raamatuid ja ajalehe veergusid ning oli humorist ja muusikaelamade kriitik. Curnonsky panus kulinaariamaailma jaoks oli oluline. Michelin-mehe nimeks Bibendum lõi ta aastal 1907 ning alates selle aasta novembrist hakkas ta kirjutama Michelini jaoks iganädalist rubriiki 'Les Lundis de Michelin'. Aastal 1927 valiti ta umbes 3000 peakoka poolt rahvahääletusel 'Gastronoomide printsiks'. Aastatel 1921–1928 koostas ta Marcel Rouffiga 28 köidet 'La France Gastronomique' raamatut, mis sisaldasid kokku 3000 lehekülge ja üle 5000 retsepti. Samuti asutas ta aastal 1928 Académie des gastronomes, olles selle esimese presidendina ametis kuni aastani 1949 ning käivitas 1947. aastal Cuisine et Vins de France'i. Curnonsky suri 22. juulil 1956. aastal Pariisis 83-aastasena, jättes maha suure hulga töid, mis kinnistasid tema mainet 'Gastronoomia printsina'.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Curt Bois

Kurt Bois, keda sündis 5. aprillil 1901 Berliinis Kurt Boas nimega, oli saksa näitleja ja koomik. Ta pärines saksa juudi perekonnast, kusvanemad olid Philipp Boas ja Martha Saul. Tema karjäär kestis erakordlikud 79 aastat, mistõttu ta oli läbi ajaloo pikimaaegne filminäitleja. Bois suri Berliinis 25. detsembril 1991, 90 aasta vanusena. Bois alustas oma näitlejakarjääri üsna noorelt, debüteerides 1907. aastal "Bauernhaus und Grafenschloß" filmis ühe esimese lasinäitleno asukohana. Ta jätkas lasestähtsa mängimist, sealhulgas rollides nagu "Der Kleine Detektiv" (1909) ja mitmes filmis nagu "Mutterliebe" ja "Streichhölzer, kauft Streichhölzer!" (1908). Aastatel 1914–1919 töötas ta Saksamaal, Šveitsis, Austrias ja Ungaris revüdes, kabareedes ja varieteekavades 'salongi humoorina'. Ta debüteeris laval seitsmeaastaselt 23. oktoobril 1908 Theater des Westens teatris. Bois saavutas 1928. aastal Viinis "Charley's Aunt" etendusega edu ning filmistuudiod püüdsid temast kujutada 'saksa Harold Lloydi'. Weimar Vabariigi ajal sai ta tuntuks šansonite tõlgendajana. Ta esines Broadwayl ja mängis mitmes väikeses rollis Hollywoodi filmides, sealhulgas Casablancas (1942) taskuvargana ja Vangistatuna (1949) Franzi Kartosena. Teise maailmasõja järel naasis Bois 1950. aastal Saksamaale ning veetis seejärel palju aastaid mängides nii Schilleri teatris kui ka Theater des Westensis. Koomilised tegelased olid Bois’ esituste tavapärane osa, sageli sisaldades rolle selliste nagu peakokk või eneseolulised ametnikud. 1987. aastal võitis ta Euroopa filmiauhinna parima naispeaosatäitja rolli poolest poeedi Homerina Wim Wendersi Soovide tiibades (tuntud ka kui Berliini taevas) filmis. Tema viimane filmroll oli lühifilmis Viimane lind 1989. aastal.

Vaata profiili