Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Komöödiaetendused Enim jälgitud Lisa koomik

Kõik A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z

Tulevased etendused Kinnitatud Enda nimele võetud profiilid

Algab tähega C Kinnitatud Tühjenda kõik

Kuvatakse 49-60 / 127 koomikut

Kinnitatud Nõudmata

Rootsi

Christian Åkesson

1 120 jälgijat

Christian Åkesson on rootsi näitleja, koomik, saatejuht ja stsenaariikirjutaja. Sündinud 7. märtsil 1986 aastal, kasvas ta üles Staffanstorpis. Ta on koomiline näitleja, imitatsioonisaatejuht ja laulja, kel on viieteistkümneaastane kogemus komöödias, nii esinemise kui ka kirjutamise poolest. Tema karjäär algas lasinäitlejana Malmö ooperis ja Lundi speximaailmas ning hiljem suundus ametniku karjäärist komöödia suunda. Åkessoni professionaalne karjäär algas 2011. aastal sketšidega saates Ana Gina Show . Tunnustus saavutas ta Kanal 5 telesaate "Partaj" osalemisega, kus on tuntud Andreas Isakssoni ja Jimmie Åkessoni paroodiate poolest. Aastatel 2012–2015 kuulus ta kaheksa hooaja hulka humorisaates Partaj ning esines ka Partajs humorshow ’s. 2012. aastal mängis ta Ballar av stål ’is Bemanningsmanneni karakterit ja hiljem farsis Kuta och Kör . 2021. aastal mängis ta muusikal Trazan och Banarne Trazani rolli, demonstreerides oma mitmekülgsust esitajana. Telekast peale esineb Åkesson kaasa lavastamisel ja osaleb komöödiasarjas Kurt & Lang ning ilmuvad ka lasteprogrammis Mattemacken . Ta töötab sotsiaalmeedias loojana, kus loob lühivideosid, kujutades sotsiaalselt teadlikke mehi. Need videod sisaldavad sageli pealkirju nagu 'Kliimavõitlus Södermalmil' ja 'Södermali elanikud planeerivad puhkust' ning sisaldavad sketše, mis ennustavad 'post-woke' perioodi ja kujutavad vestlusi veganismist. Tema komöödiastiil hõlmab idealismi ülistamist ja selle üle naeruvõtmist, sageli satiiseerides 'woke' liikumise aspekte. Ta kehastab neis videotes mitmeid tegelasi, sealhulgas tuttavaid. Lokko&Robson Reklambyrå kiitis teda teravuse ja tähelepanu köitmise eest, samas kui Annie Lingstrand Telia Consumer Servicesist tunnustas tema huumorit ja professionaalsust. Ta on sageli broneeritud moderaatoriks ja juhtsõnade pidajaks konverentsidele, arutlustele, paneelidele ja algussündmustele ning on saadaval ettevõtete ürituste ja koostööprojektide jaoks. Christian Åkesson on karjääri jooksul pälvinud palju auhindu. Ta on võitnud Humorpriset’i auhinna kahel korral (noolitseja rollis) ja on kolmekordne Kristallen’i auhinna laureaat. Ta õppis Spykens teaterlinjes ja Medieinstitutet’s Stockholmis, arendades oskusi näitlejana, loojana ja stsenaariumi kirjutajana revüüetenduste laval. Tal on kogemust nii kaamera ees kui ka taga ning ta on tuntud selle poolest, et on esinenud üle 100 eripärase isana paroodiateatrites.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Camille Dumény

Camille Georges Richomme, tuntud kui Dumény või Camille Dumény, sündis 30. augustil 1854 Pariisis ja suri 2. augustil 1854. 7. juulil 1920 Nantuas. Ta töötas Prantsusmaal teatrinäitlejana.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Mehhiko

Cantinflas

Mario Fortino Alfonso Moreno Reyes, kes tegutses professionaalselt nime all Cantinflas, sündis 12. augustil 1911 Mexico Citys. Ta suri 20. aprillil 1993. Mehhiko koomikuna, näitlejana, filmirežissöörina, pantomiinikunstnikuna, produtsendina, stsenaariuskirjanikuna ja koomikuna peetakse teda üheks kõige mitmekülgsemaks mehhiko koomikuks. Tema vanemad olid Pedro Moreno Esquivel ja María de la Soledad Reyes Guízar; ta oli neljateistkümne lapse seitsmes, kuus neist jäid elama. Enne meelelahutajana positsiooni sätitsemist uuris Cantinflas teisi võimalusi, kaaludes karjääri meditsiinis ja poksis ning töötades mitmesugustel töökohtadel, sealhulgas kingsepa abilisena, kingapuhastajana, kullerina, postimehena, taksojuhi, biljardisaali töötajana, poksijana ja isegi astus 1928. aastal lühikeseks ajaks Mehhiko armeesse. Cantinflasi koomiline stiil oli eriline. Ta püüdis algul imiteerida Al Jolsont, kuid lõpuks arendas omaenda isiku kui slummi elaniku. Tema huumor sisaldab Mehhiko keelelisi jooni nagu intsoneeringut, sõnavara ja süntaksit; ta kujutas sageli vaeseid talunikke või talupoegi. Hüüdnime 'Cantinflas' päritolu on tema varajaste esinemiste ajal reisipeotel, et peita oma karjääri vanemate silmadest. Ta võttis inspiratsiooni koomikust Manuel Medelist, tehes temaga koostööd karjääri alguses ja mängides koos kolmes filmis. Tema ainulaadne huumor viis uute sõnade ja fraaside loomise, näiteks 'ser un cantinflas,' mis tähendab olla Cantinflasi sarnane. Cantinflas saavutas rahvusvahelise kuulsuse oma filmide kaudu, sealhulgas töö Hollywoodis, Californias, USA-s. Ta mängis koos David Niveni Aasta ringkäik 80 päevaga (1950) peaosas, rolli eest, mille poolest ta sai Kuldgloobuse parima näitleja – muusikalise või komöödiafilmina. Charlie Chaplin peletas teda elavasse jäänud parimaks koomikuks ning Charles Chaplin hiljem ka. Cantinflas aitas sisse tuua Mehhiko kuldset kinematograafia ajastut ja aitas oluliselt selle arengule kaasa. Ta oli ka Asociación Nacional de Actores (ANDA) president ja Sindicato de Trabajadores de la Producción Cinematográfica (STPC) esmane peasekretär, mis näitab tema osalemist Mehhiko poliitikas ja äris. Tema tegelaskuju on seostatav Mehhiko rahvusliku identiteediga ning ta vastustas üheparteivalitsuse ametiühingute kontrollimise tava (sindikalism). Film tema saabumisest Hollywoodi ilmus 2014. aastal.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ameerika Ühendriigid

Carl Ballantine

Ameerika Ühendriikides sündinud Carl Ballantine jätkas karjääri mustkunstniku, koomiksi esitaja ja näitlejana. Ta reklaamis end selliste hüüdnimede all nagu "Suur Ballantine", "Hämmastav Ballantine" ja "Ballantine: maailma suurim võlur". Oma vaudeville'ist inspireeritud teos esitas ta ilmselgelt vigaseid või tahtlikult läbipaistvaid illusioonide rutiine, mis regulaarselt tagasilöögi andsid, sundides teda teesklema liialdatud pettumust vihase naeratusega. Ajaloolased omistavad talle komöödiamaagia leiutise ja tema stiil on jätnud jälje nii stand-up koomikutele kui ka lavamaagiatele.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Carlo Buccirosso

Carlo Buccirosso, kes sündis 7. juulil 1954. aastal Neapoli linnas, on itaalia näitleja, teatrilavastaja ja dramaturg. Ta elab praegu Neapoli linnas. Gümnaasiumi järel õppis ta õigusteadust, kuid kraadi ei lõpetanud; ta teenis ka 1978. aastal Novaras üksteist kuud ajateenistust. Buccirosso alustas tööd Tato Rusooga aastal 1978, mis tähistas tema professionaalse karjääri algust lavakunstis. Buccirosso on eriti tuntud oma koomiliste rollide poolest filmides, mida on režissuurinud Vincenzo Salemme ja Carlo Vanzina. Nendes filmides kehastab ta sageli stereotüüpilist madalama kesiklassi napoli mehist, tihti koostöös Salemmega, Maurizio Casagrandega, Nando Paonega ja Biagio Izzoga nii teatriproduktsioonides kui ka filmides. Need koostööd hõlmavad töid nagu ...e fuori nevica! , L'amico del cuore ja Premiata pasticceria Bellavista . Buccirosso on ka kaasautor teatrilimaskina Il miracolo di don Ciccillo . Vincenzo Salemme tunnustas ja hindas teda karakterinäitrijana, mis aitas kaasa nende pikaajalisele töösuhtele. Tema töö on pälvinud suurepärase tunnustuse. Ta sai kriitikutelt kiitust ja David di Donatello nominatsiooni Paolo Cirino Pomicino rolli eest filmis Il Divo (2008), ning hiljem esines Paolo Sorrentino filmis The Great Beauty (2013). Buccirosso võitis Nastro d'Argento parima naispeosi osatäitja kategoorias filmi Song'e Napule (2013) eest 2014. aastal. Seejärel sai ta 2015. aastal David di Donatello parima meespeosi osatäitja kategoorias filmi The Legendary Giulia and Other Miracles (2015), tuntud ka nimega 'Noi e la Giulia', eest. Tema ulatuslik filmograafia hõlmab osaliseid rolle sellistes filmides nagu L'ultima scena , Amami , Febbre da cavallo - La mandrakata , Le barzellette , Guardiani delle nuvole , Eccezzziunale veramente - Capitolo secondo... me ja hiljemalt Mamma o papà? ja Il giorno più bello . Ta esineb ka käimasolevas teleseriaalis Imma Tataranni - Sostituto procuratore (2019-2025) ning oli kujutatud Clementino ja Fabri Fibra laulu 'Chi vuol essere milionario?' muusikavideos 2019. aastal. Buccirosso on mänginud ka Peppino Espositot teleseriaalis Un ciclone in famiglia (2006-2008). Kuigi ta on üldiselt isikliku elu kohta eraisik, on Buccirosso öelnud, et ta ei ole kunagi abiellunud ega saanud lapsi. Ta väitis naljatledes, et on alati käitunud naist muljetamiseks, kelle nime ta ei avaldanud. Ta töötas sageli Itaalia filmides ja telesaates, näidates, et suudab paljusid rolle mängida ning aitas kaasa itaalia komöödiafilmide loomisele.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Carlo Verdone

Carlo Verdone on itaalia näitleja, koomik, režissöör ja stsenaariist, sündinud Roomas 17. novembril 1950. Tema pere taustaks on isa, Mario Verdone, kes oli filmiajaloo professor ja kriitik, ning ema, Rossana Schiavina, kes oli kirjanduse professor. Tema isa vanaisast, Oreste'st, oli keemik Pozzuolist (Napoli). Ta käis Rooma Nazareno kolledžis, kus tutvus Christian De Sica'ga, ja hiljem õppis Rooma klassikalises gümnaasiumis. Verdone omandas kaasaegse kirjanduse kraadi Rooma Sapienza Ülikoolist aastatel 1976-1977, väitekirja teemal itaalia häädetu film, ja filmirežiia kraadi Centro Sperimentale di Cinematografia'st aastal 1974. Verdone alustas oma karjääri 1970ndatel koomilisel stiilil. Ta esines Carosello saates reklaamides ja debüteeris teles 1977. aastal showsaates Non stop . Ta tutvustas oma tegelasi teles 1978. aastal komöödiasarjas Non Stop . Sergio Leone andis talle filmidebüüdi ja juhendas teda filmitehnikas. Noorest peast tegi ta amatöör-lühifilme, sealhulgas Poesia solare (1969), Allegoria di primavera (1971) ja Elegia notturna (1973). Tema režissööridebüüt oli Un sacco bello (1980), millele järgnes Fun Is Beautiful (1980), kus mängis kolme erinevat karakterit. Ta kaastöölises Sergio Leonega stsenaariumi kirjutamisel filmile Journey with Papà ja Verdone ja Leone'iga filmile Troppo forte . Verdone’i looming hõlmab kõrgelt hinnatud filmi Bianco, rosso e Verdone (1981), mille produtseriks oli Sergio Leone ja kus mängisid Elena Fabrizi ning mille helilooja oli Ennio Morricone. Ta lavastas filmi Talcum Powder (1982), mis võitis mitmeid David di Donatello auhindu, ja kaotas stsenaariumi Enrico Oldoiniga. Alates 1990ndatest on tema töö puudutanud tõsiduslikumaid teemasid. Ta kirjutas raamatu Fatti Coatti aastal 1999. Verdone mängis filmisarjas Armastuse käsiraamat (2005, 2007, 2011) ja esines Paolo Sorrentino filmi Suur ilu (2013) kaaderte. Ta lavastas filmi Blessed Madness (2018), kaotas stsenaariumi Nicola Guaglianone ja Menottiga. Talle on antud arvukalt auhindu, sealhulgas üheksa David di Donatello auhinda, neli Globi d’oro auhinda, üksteist Nastri d'argento auhinda ja kaks Premi Flaiano auhinda. 2017. aastal sai ta Rooma Tor Vergata Ülikoolist aukraadi kultuuripärandi ja territooriumi alal. Hiljuti mängis ta filmis L'Abbiamo Fatta Grossa (2016), kus kehastas Arturo Merlinot, tagasihoidlikku erasektet, Antonio Albanesega kõrval Yuri Pelagattina.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

Carlos Faemino

Sündinud Juan Carlos Arroyo Urbina ja tuntud kui Carlos Faemino, töötab ta humoristi ja kirjanikuna, integreerides koomiksi duo Faemino ja Cassado. Ta on ka graafiline disainer, illustraator, muusik, maalikunstnik ja publitsist.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Mehhiko

Carlos Ignacio

Carlos Ignacio Zaragoza Mora, kes tegutseb nime all Carlos Ignacio, on huumorile pühendunud Mehhiko tõlk. See on olnud osa sellistest programmidest nagu "Naermise maja" ja "Perekond".

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ecuador

Carlos Michelena

Carlos Alberto Michelena Soria, tuntud kui „El Miche“, on Ecuadori näitleja, koomik, karikaturist ja humorist, keda peetakse Ecuadori tänavateatri üheks esindavamaks kujuks. Tema pikk karjäär ühendab poliitilist satiiri, sotsiaalset huumorit ja ebavõrdsuse kriitikat. Ta sündis Quitos 5. jaanuaril 1954 vähekindlustatud perre: isa oli kingsepp ja ema müüs tänaval maiustusi ja ajalehti, ning lapsena aitas ta perekonda ise komme müües. Ta käis algkoolis Colegio Simón Bolívaris, kuid keskkooli ei lõpetanud. Teatri vastu tekkis tal huvi kümneaastasena, kui ta Quito El Dorado linnaosa klubis plaatide järgi pantomiimi tegi. Viieteistaastaselt hakkas ta ema julgustusel vabakuulajana käima Casa de la Cultura Ecuatoriana näitekoolis ning töötas seejärel trupi Teatro Ensayo rekvisiitori abina, kus sai esimese rolli Jorge Icaza romaani põhjal lavastatud Huasipungos. Kaheksateistaastaselt alustas ta näitlejakarjääri Casa de la Cultura teatrikoolis, õppis lavastaja Antonio Ordóñezi käe all ja mängis Teatro Ensayos näidendites nagu Boletín y elegía de las mitas, Dos viejos pánicos ja El médico a palos. Hiljem liitus ta Rahvusliku Polütehnikumi trupiga Ollantay ja rühmaga Malayerba ning juhtis Teatro de la Calle’t, mis viis etendused väljakutele ja parkidesse. Alates 1980. aastatest on tema lavaks Quito El Ejido park, kus ta valgeks värvitud näo ja ise valmistatud kostüümidega kehastab igapäevaelust võetud tegelasi, naabritest, töölistest ja tänavamüüjatest poliitikute ja võimukandjateni, ning paneb iroonia abil publiku mõtlema. Ajakirjandus on kirjeldanud El Miche’t kui poliitilise narri ja rahvapärase kroonikakirjutaja ristandit. Ta on töötanud ka televisioonis, raadios ja internetis. 2011. aastal tõi ta lavale tsirkuseetenduse El circo del Miche, mis jooksis kolm nädalat Carpa Teatros, ning 2019. aastal esitles El toque del Miche’t Guayaquili Teatro Centro de Arte’s. Ta eelistab avatud ruume, kus saab improviseerida selle üle, mis tema ümber toimub, ja väldib kahemõttelist huumorit. 2003. aastal andis Casa de la Cultura Ecuatoriana talle oma kunstiliste teenete ordeni.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Argentina

Carlos Núñez Cortés

Carlos Núñez Cortés, keda armastusega hüütakse 'Carlitos'eks, on mitmekülgne Argentina kunstnik, sündinud Buenos Aireses 15. oktoobril 1942. Tema vanemad olid Anselmo Núñez Cortés ja Julia Alazdraqui; tal on kaks õde-venna, Eduardo Enrique ja Mónica. Hisa isavanemate juured on Hispaanias ja emavanemate Türgis; pere kolis Posadasse (Misiones) kuueaastaselt, kus ta elas kuni üheteistkümnenda eluaasta lõpuni. See varajane kogemus kasvatas sügavat huvi looduse ja metsloomade vastu. Ta alustas klaveritunde samal ajal ja jätkas õpinguid Roberto Saccentega, andes oma esimesed kontserdid neljateistkümneaastaselt ning õppis iseseisvalt kompositsiooni ja harmooniat. Núñez Cortési professionaalne tee on tihedalt seotud kuulsate komöödiatrioga Les Luthiers. Pärast osalemist üliõpilasansamblites Täpse Teaduse ja Inseneriteaduse teaduskondades kuulus ta ansamblisse I Musicisti, mis hiljem jagunes Les Luthiersiks ja I Musicistikski. Ta liitus Les Luthiersiga umbes 1968 aasta lõpus ja jäi liikmeks aastast 1969 kuni pensionile minekuni aastal 2017. Ansamblis peetakse teda mitmeküpseks liikmeks, kellel on muusikalised, näitlemise ja heliloomise oskused. Ta oli sageli esivokalist, kandes sageli koorilõike meloodiat oma kõrge vokaalivahemiku tõttu, ning esitas selliseid teoseid nagu 'Voglio Entrare' ja serenatasid. Ta aitas kaasa nende repertuaari mitmete teoste loomisega, sealhulgas 'Las Majas', 'Teorema de Thales', 'San Ictícola', 'Epopeya de Edipo', 'Calypso de las píldoras' ja 'Kathy, la reina del saloon'. Ta konstrueeris ansamblile uusi instrumente, nagu Bunseni flööt ja glamocot, ning tegi vokaalharmooniat, mida näitab 'Conozca el Interior'. Tema komöödiatalent on tunnustatud ja mõjutatud Charles Chaplinist. Les Luthiers'ga tehtud töö peale on Núñez Cortésil näidanud laia hulka huvisid ja pädevust. Ta omandas biokeemia kraadi Buenos Airese Ülikoolist (UBA) aastal 1967 ja töötas keemikuna kuni 1972. aastani. Ta on malakoloog ekspert, kellel on suur koorikute kollektsioon, ja kaastöölise '100 Caracoles Argentinos' loodusmees Tito Naroskyga. Ta on ka autoriks kolme raamatu hispaania keeles: 'Los juegos de Mastropiero', '100 caracoles argentinos' ja 'Memorias de un luthier'. Praegu on ta kolumnist podcastis 'La Hora de la Nostalgia'. Núñez Cortési mitmekülgsed talendid ja panus Argentina kultuuri, mis hõlmab muusikat, komediat, teadust ja kirjandust, kinnitavad tema kohta kui ainulaadse ja püsiva isikuna.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Mehhiko

Carmen Salinas

Carmen Salinas Lozano, keda armastusega hüütakse Carmelita Salinas nimega, oli mitmekülgne mehhiklane meelelahutaja ja poliitik. Sündinud Torreónis, Coahuila osariigis, Mehhikos 5. oktoobril 1939, alustas ta oma karjääri varakult, lauljana ja hääleimitatsioonide esitajana raadioprogrammis Monterrey's juba kümneaastaselt. Filmiprodutsent Carlos Amador Martínez avastas ta 1953. aastal ning ta debüteeris filmis 28. oktoobril samal aastal Ópera kinoekraanil. Tema telesaade debüteeris 1964. aastal saates 'La vecindad'. Kogu oma karjääri jooksul töötas ta mitmes meediumis, demonstreerides mitmekülgsust näitlejana, imitatsioonide esitajana, koomikuna ja teatrieksponendina. Salinasi viljakas karjäär hõlmas aastakümneid ja sisaldas laias spektri rolle. Ta esines 115 filmis, alustades 'La vida inútil de Pito Pérez'ist aastal 1970, ning tegi sageli koostööd Adalberto Martínez ‘Resortes’iga 1970ndatel ja 1980ndatel. Tema ulatuslik töö hõlmas ka 70 teatriproduktsiooni, 23 telenovelat ja esinemisi üheksas teleseriaalis, nagu 'La vecindad', 'La frontera' ja 'El chofer'. Ta esines muusikaliga 'Aventurera', esitades ja produtseerides näidendit aastal 1997. Märkimisväärne on see, et ta jagas ekraani Denzel Washingtoniga filmis 'Man on Fire'. Tema poeg, Pedro Plascencia Salinas, aitas Necaxa ja Televisa projektidele muusikalise panusega kaasa. Meelelahutuse kõrval oli Carmen Salinas ka poliitikas aktiivne. Ta kuulutas end lapsepõlvest saati Institutsioonilise Revolutsioonilise Parteisse (PRI) kuuluvaks ning aastatel 2015–2018 oli ta Riigidekoja liige. Rahvusvahelise saadiku ametis osales ta Soolsete Võrdõiguslike Suhete, Raadio ja Televisiooni ning Tervishoiu komisjonides. Ta abiellus Pedro Plascencia Ramíreziga aastal 1956 ja neil oli kaks last: Pedro Plascencia Salinas ja María Eugenia Plascencia. Kahjuks suri Pedro Plascencia Salinas aastal 1994 vähki. Carmen Salinas Lozano lahkus ilma 9. detsembril 2021 Cuauhtémocis, Ciudad de Méxicos, jättes maha olulise pärandi Mehhiko meelelahutuses ja avalikus teenistuses.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ameerika Ühendriigid

Caroll Spinney

Caroll Edwin Spinney, Ameerika nukunäitleja, karikaturist, kirjanik, visuaalkunstnik ja kõneleja, teenis oma suurima kuulsuse, tuues ellu Big Bird ja Oscar the Grouch Sesame Streetil, mida ta esitas näituse käivitamisest aastatel 1969 kuni 2018.

Vaata profiili