Chuck - GiggleTime'i multikakoomik, kes räägib nalju
GiggleTime Androidile
Tasuta Google Plays
Laadi rakendus alla
GiggleTime - naljad, koomikud ja komöödiaetendused GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Komöödiaetendused Kõige enam jälgijatega koomikud Meist KKK Kontakt Lisa koomik
Laadi rakendus alla
Jälgi meid

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Algab tähega A Kinnitatud Tühjenda kõik
Kuvatakse 193-204 / 205 koomikut
Kinnitatud Nõudmata
Ühendkuningriik

Amy Jenkins

Amy Jenkins on filmirežissöör ja visuaalne kunstnik, kes elab Peterboroughs, New Hampshire'is. Tema karjäär pööras teistsugust suunda, mis viis tema 'This Life' teleprogrammi loomisele ja stsenaariumi kirjutamisele. Programm, mille esilinastus toimus 1996. aastal, käsitas noorte spetsialistide elu ja filmiti Londoni Southwark silla lähedal, loobunud viktoriaanlikus terrassis. Jenkins püüdis 'This Life's realismi poole, kasutades käsivarrelt filmimisvahendeid ja dokumentaalse stiili filmivõtteid. Teine sari 1997. aastal koosnes 21 episoodist ning ühekordne erisaade ilmus kümme aastat hiljem. Ta on kirjeldanud programmi kui "Spinal Tap-ish". Tol ajal olnud arvustused viitasid seksuaalsusele, ja BBC isegi kehtestas episoodi kohta keelavate sõnade kvooti. Jenkins'i töö muutus oluliselt tema dokumentaalfilmi 'Adam'i Õun'ga, mis jutustab tema poja Adam Sieswerda soovahetusest. Ta režisseris seda dokumentaalfilmi, tehes koostööd Adami loomisel. Film kajastab perekonna suhete muutumist Adami soovahetuse ajal ja sai maailma esilinastuse 2026. aasta SXSW Film & TV Festivalil Austinis, kus seda näidatakse ka 27. aprillil 2026 IFFBostonis. 'Adam'i Õun' püüab kujutada autentseid inimesi, eriti Adami, tema soovahetuse ajal, uurides rõõmu ja haavatavust transinimeste lugudes. Filmi stsenaarium finaliseeriti redigeerimisprotsessis, kus Kristina Motwani oli toimetaja. Jenkins peab seda universaalseks loole vanemate kohta, kes kasvatavad transpoissi ning keskendub tingimata armastusele pere sees. Dokumentaalfilm keskendub Adam Sieswerdale, Jenkinsi pojale, kes lõpetas Columbia Ülikooli 23-aastaselt kirjutamist õppides. Ta tänab Peterboroughi kogukonda ja koole nende aktsepteerimise eest. Tema isa, John, väljendab aeg-ajalt tütruse igatsust, kuid armastab oma poega, samas kui tema vend Elias kujutatakse toetavana; kogu pere osales filmimisel. Jenkins filmib sageli igapäevaelu ja perekonna tegevusi, olles instinktiivne arhiivija. 'Adam’i Õun' püüab vastandada sensatsioonilistele narratiividele transinimeste elust, eesmärgiga pakkuda sellest kogemusest nüansirikkamat ja sümptimeetilist vaatenurka.

Kinnitatud Nõudmata
Saksamaa

Andreas Obering

Andreas Obering, kes on tuntud professionaalselt nimega Der OBeL, on saksa koomik, näitleja ja kohalik poliitik. Ta sündis 29. märtsil 1964 Hammis, Saksamaal, ja veetis lapsepõlve Hami lääneosas ning Herringenis, enne kui ta pere Welver-Eilmseeni kolis. Ta käis Freiherr-vom-Stein-Gymnasiumis ja sai oma Abitur'i. Obering õppis algselt kahte semestrit Münsteris majandust, enne kui lõpetas ärikoolituse plaadifirma hulgimüügi ettevõttes Kaarstis. Tema muusikalist tausta võib peata juba varakult; ta mängis trumme ja laulis bändis Gegenlicht aastatel 1980–1985. Ta jätkas trummimängimist rokk-kaverbändis Return aastatel 1985–1988 ning hiljem kuulus Empty Bottle Blues Bandi koosseisu aastatel 1988–2005. Obering hakkas oma komöödiatalente arendama juba varakult, esinedes algselt Till Hohenederiga. Nende grupp, Till und Obel, asutati aastal 1985. Nad võitsid ZDF talentisaate 'Hut ab' aastal 1990 ning esinesid saates 'Geld oder Liebe' ja ZDF-i uusaastaetendusel ning RTL-i Silvester Nachtis aastal 1990. Saksakeelsetes piirkondades andis Till und Obel aastatel 1985–2000 pea 1000 elavat esinemist ja üle 100 televisioonis ilmumist. Alates 2003. aastast esineb Obering soolaartistina Der OBeL nime all. Ta mängis filmis 'Berni imeline' (2003) reporterit Herbert Zimmermannit ja tähistas 2005. aastal oma 25. lavapühapäeva, "Silberjubelustigung," alustades sellest suvest ringreisi "Suu kunstiga". Ta lõi laulu 'Sooo gehn die Deutschen' UEFA Euro 2008 jaoks ja andis välja singli “Gurkentruppe & Der Obel / So geh’n die Deutschen” mais 2010. Ta on esinenud ka komöödiateatrikohal 'Shakespeares sämtliche Werke, leicht gekürzt' Capitol Düsseldorfis 2006. aastal ning osalenud mitmes Dortmundi alternatiivse karnevali "Geierabend" hooajas. Obering on seotud kohalike üritustega, nagu karneval ja laskurklubi, alates sellest, kui tema perekond kolis 2011. aastal Rhynerni. Ta lõpetas 2017. aastal sündmuste korraldaja koolituse ja töötab osalise ajaga sündmuste korraldajana. Ta liitus 2017. aastal SPD-ga (Sotsiaaldemokraatlik Partei) ja valiti 2020. aastal Rhynerni auks kohalikuks linnapeaks, olles ametis aastatel 2020–2025, enne tagasipöördumist eriliselt ja tööalaste põhjuste tõttu. Praegu juhib ta Hammis komöödiisaadet SchönAbendZusamm! ning tema programmi "An sich" kuuluvad nelja kümnendi parimad komöödiakohad.

Kinnitatud Nõudmata
Ühendkuningriik

Andy Cameron

Šoti koomik Andrew Graham Cameron, kes juhib ka tele- ja raadiosaateid, alustas oma esinemiskarjääri 1970. aastatel, esinedes klubides. Teda mäletatakse laulu "Ally Tartan Army" eest. Laul on seotud Šotimaa osalemisega 1978. aasta maailmameistrivõistlustel. Sellest ajast alates on ta tegelenud meelelahutusvaldkonnaga ja töötab sageli järelkõnelejana.

Kinnitatud Nõudmata
Kuuba

Aníbal de Mar

Aníbal de Mar, sünninimega Evaristo Simón Domínguez, oli Kuuba koomiline näitleja, keda mäletatakse eelkõige kui El Tremendo Juezi, raadio- ja telekomöödia La tremenda corte kannatlikku kohtunikku; saadet edastavad raadiojaamad üle Ladina-Ameerika tänini ning seda müüakse CD-del, VHS-il ja DVD-l. Ta sündis 26. oktoobril Ida-Kuubal Guantánamo provintsis Yaterases. Ta alustas karjääri 1934. aastal, töötades teatrites üle kogu saare. Tal oli anne mängida korraga mitut tegelast: ühes Santiago de Cuba etenduses mängis ta nii Don Pancraciot kui ka tema poega Felipitot – number, mis jõudis hiljem ekraanile filmis Una aventura peligrosa (1939). 1934. aastal sai temast ka Hiina detektiiv Chan Li Po Félix B. Caigneti samanimelises raadiosarjas; Caignet kirjutas hiljem kuulsa raadioseebiooperi El derecho de nacer. See oli Kuuba üks esimesi suuri raadiohitte ning 1937. aastal sai sellest La serpiente roja, esimene Kuuba helifilm, Pituka de Foronda ja Carlos Badíasega, režissöör Ernesto Caparrós. Alates 1941. aastast töötas ta koos Leopoldo Fernándeziga raadio- ja hiljem teleduos Pototo y Filomeno, kus De Mar oli Filomeno ja Fernández Pototo. Nende püsivaim looming oli 1940. aastate alguses alanud La tremenda corte, kus De Mari ärritunud kohtunik seisis silmitsi Fernándezi parandamatu José Candelario Tres Patinesega. Aastate jooksul töötas ta paljudes Kuuba raadiojaamades, sealhulgas CMKD-s ja CMKC-s Santiago de Cubas ning CMQ-s, COCO-s ja RHC-s Havannas. Tema teiste filmide hulka kuuluvad Romance musical, mille osatäitjate seas olid Otto Sirgo, Rosita Fornés ja Rita Montaner, Hitler soy yo koos Adolfo Otero ja Julito Díaziga, Música, mujeres y piratas, Hotel de muchachas ja ¡Olé, Cuba!. 1947. aastal dubleeris ta New Yorgis MGM-i filmis Little Mister Jim Hiina tegelase hispaania keelde. Aníbal de Mar suri Miamis 22. veebruaril 1980.

Kinnitatud Nõudmata
Kreeka

Anna Panagiotopoulou

Anna Panagiotopoulou, kes sündis 30. juulil 1945. aastal Ateenas, Kypseli linnaosas, oli Kreeka näitleja, stsenaaristi ja dramaturg. Tema pere pärines Lamperist, Achaiast. Noorest peast avaldas ta soovi olla näitleja. Ta õppis Šveitsis, kuid naasis Kreekasse Rahvusteatri kuulamiseks. Ta suri Ateenas 4. mail 2024. aastal 78-aastasena, Alzheimeri tõbi komplikatsioonide tagajärjel ning teda maeti 9. mail Zografou kalmistule. Panagiotopoulou karjäär algas osalemisega teatrielametes, sealhulgas Euripidese 'Alcestis'es 1968. aastal. Ta sai Vaba Teatri (Eλεύθερο Θέατρο) oluliseks liikmeks juba varakult, koos Stamatis Fasoulisega, keda ta kohtas Rahvusteatris. Nad mängisid teatrikoolis oma esimest suurt edu, 'Kai sy chtnizese'. 1980. aastal lõpetas Vaba Teater tegevuse ja selle asendas Vaba Lava (Ελεύθερη Σκηνή), mille asutasid Panagiotopoulou ja Fasoulis. Ta esines arvukates teleseriaalides, algul riigitelevisioonis ja hiljem erakanalites, saavutas tuntuse pärast oma portreteerimist proua Sousouna Dimitris Psathase romaani 1986–87. aasta adaptatsioonis. Kogu oma karjääri jooksul mängis Anna Panagiotopoulou mitmes populaarses telesaates. Ta on laialdaselt tuntud Olga rolli poolest, Haritou õdede ühena, saates Oi Treis Harites aastatel 1990–1992 ning Christina Markatou rolli poolest saates Ντόλτσε Βίτα aastal 1995, sarjas, mis kogus kõrgeid vahendusi. Ta tegi kaasa ka Kreeka telesarjas Madam Sousou aastal 1986, mis tõi talle suure tuntuse. Ta kirjutas ja mängis 1993. aastal saates Rosalia ; see jäeti aga ühe hooaja järel katkestama madala vaadatud publiku arvu tõttu. Tema filmide seas on Safe Sex (1999) ja To Klama Vgike Apo ton Paradiso (2001). Ta abiellus Panagiotis Damoulakisega aastal 1972 ning neil sündis poeg Dimitris aastal 1973; ta jäi leskreks aastal 2014. Alates 2020. aastast elas ta Alzheimeri tõve tõttu eemal avalikust silmast.

Kinnitatud Nõudmata
Bulgaaria

Anton Radichev

Anton Radichev on Bulgaaria teatri- ja filminäitleja, kelle karjäär hõlmab Rahvusteatrit, enam kui nelikümmend mängufilmi ja üht Bulgaaria televisiooni tuntuimat komöödiasaadet. Ta lõpetas 1974. aastal Krastjo Sarafovi nimelise Riikliku Teatri- ja Filmikunsti Akadeemia näitlejaosakonna ning astus samal aastal Sofias Ivan Vazovi nimelise Rahvusteatri truppi. Ta on mänginud ka Teater 199 laval. Tema teatritöö hulka kuuluvad Maksim Gorki Päikese lapsed, Jordan Raditškovi Segadus, kus ta mängis Ivan Gamašat, Hadži roll Ivan Vazovi Hašoves ning Onude, Duelli ja Jaanuari lavastused. Petleto (Kukekese) rolli eest Raditškovi näidendis Katse lennata pälvis ta 1979. aastal Bulgaaria draama ja teatri kuuendal rahvuslikul ülevaatusel näitlejapreemia. Tema repertuaari kuulusid ka sellised klassikud nagu Kirsiaed, Figaro pulm ja Lõppmäng ning lisaks Põlvkondade galaktika. Ekraanil on ta mänginud enam kui neljakümnes mängufilmis, nende seas Manöövrid viiendal korrusel, Nimetu orkester, Ikke all, Hotell Central, Oksjon, Eleegia ja Ritsikas kõrvas. Tema teleteatritööde hulka kuuluvad Vazovi Ametikohtade jahtijad ja Kas ta on ajakirjanik?, Bulgakovi Hull Jourdain, Pantšo Pantševi Vennapoeg ja Vladimir Konstantinovi Diogenes. Laiale telepublikule on Radichev eelkõige üks Klub NLO nägudest, komöödiasaatest, milles ta osales 1996–2004. Hiljem mängis ta Nova Televisioni situatsioonikomöödias Etažna Sobstvenost (2011). Ta andis Disney ja Pixari filmi Autod (2006) Bulgaaria versioonis hääle ka Doc Hudsonile ja Ramonele. Muusika on olnud tema karjääri paralleelne liin. Ta on salvestanud palju laule, mõned neist Kuldse Musträstase festivalile, ning 2002. aastal andis ta välja albumi Kasa Mi Se Sartseto (Mu süda murdub) Živko Kolevi sõnadega. 2009. aastal kandideeris ta erakonna LIDER nimekirjas parlamenti Sofia 23. valimisringkonnas. Ta on alates 1990. aastast Bulgaaria Filmitegijate Liidu liige ning sai 2023. aastal IKAR-i auhinna silmapaistva panuse eest Bulgaaria teatrisse.

Kinnitatud Nõudmata
Šveits

Antonia Limacher

Antonia Limacher on šveitsi koomik ja humorist, sündinud 1953. aastal. Ta on pärit Luzernist. Tema karjääris on tööd teatris, filmis, raadios ja telekatel. Limacheri hariduses on õpingud Schauspiel-Akademie Zürichis, Hochschule für Musik und darstellende Kunst (Reinhardtseminar) Viinis, Dramatisches Zentrum Wienis ja Ecole Gaulieris Pariisis. Ta on osalenud lavastustes erinevates kohtades nagu Mad Theater, Ensembletheater Viinis, Steirischer Herbst Grazis, Vienna Art Orchestra, ARGE Kabarett Viinis, Theater am Neumarkt Zürichis ja Stadttheater Luzernis. Limacher on enim tuntud oma tööga komöödiopaari Duo Fischbach liikmena, mis moodustati Peter Freiburghausiga aastal 1987. Nad esinesid algselt tänavakunstnikena ja keldriteatrites Bernis ja Winterthuris. Duo moodustus ametlikult aastal 1990. Nende komöödiastiil põhineb paari, Lilian ja Ernst Fischbachi kujutamisel, kes vaidlevad sageli; Limacher mängib Liliani. Tõeline edasiarendus toimus aastal 1990 etendusega 'Fischbachs Weihnachten,' mida esitati kuus nädalat Mühle Hunzikeni saalis Rubigenis. Duo turnee Circuse Knie'ga toimus aastal 1998 ja 2004, ning kümme episoodi nendega oli eetris TV3-s aastal 1999. Sketsi pealkirjaga 'Der Weihnachtsbaum' sai jõulutelevisiooni traditsiooniliseks 'Kassensturzi' saates. Duo Fischbach avasid oma teatri Küssnacht am Rigis septembris 2008. Nad said 1997. aastal Prix Walo auhinna Kabarett/Kleinkunst kategoorias. Peter Freiburghausi nahavära diagnoosi tõttu teatas duo 2017. aasta augustis esinemise lõpetamisest. Limacherit tunnustatakse jätkuvalt Duo Fischbachi osana oma panusest Šveitsi komöödias.

Kinnitatud Nõudmata
Malaisia

AR Badul

A. R. Badul on singapuri koomik, näitleja, režissöör ja kirjanik, kes on tuntud oma eripärase släksti humooriga ja meeldettevõetavate esitustega malaiakeelses meelelahutuses. Sündinud Muhammad Badullahu bin Abdul Hamidi na, sai temast tuntud nägu Singapuri ja Malaisia populaarses kultuuris oma töö kaudu komöödias, telekast ja filmis. Badul alustas karjääri meelelahutustööstuses 1960ndatel ja asutas endale koha ühe tuntuma malaiakeelse koomiku seas Singapuris. Tema esitused ühendavad sageli füüsilist komöödiat, üleolevaid tegelasi, väljendusrikkaid reaktsioone ja igapäevaseid olukordi, luues energilise stiili, mis meelitas publikut läbi põlvkondade. Esinemise kõrval on A. R. Badul töötanud režissöörina ja kirjanikuna kaamera taga, ahendades oma panust paljudesse malaiakeelsetesse produktsioonidesse. Tema pikk karjäär ja äratuntav koomiline stiil on teinud temast olulise figuuri Singapuri malaiakeelses meelelahutusmaailmas, eriti oma panuse poolest klassikalisse komöödiasse ja filmindusse.

Kinnitatud Nõudmata
Ühendkuningriik

Arthur Haynes

Arthur Haynes oli inglise koomik ja meelelahutaja, sündinud Fulhamis, Londonis, 14. mail 1914. Tema isa töötas pagarina. Enne komöödi poole keeramist töötas Haynes erinevatel töökohtadel, sealhulgas maalijana, torulukksepa ja puuseppajana ning aspireris lühikeseks ajaks arhitekti karjääri. Ta alustas esinemist kohalikes pubis ja klubides piiratud eduga. Teise maailmasõja ajal liitus ta Stars in Battle Dress üksusega, meelelahutades vägesid Charlie Chesteriga ning esinedes Merry-Go-Round'is 1945. aasta lõpus. See koostöö Chesteriga jätkus Stand Easy seriaalis, BBC raadioseriaalis, mis kestis aastatest 1946 kuni 1949. Ta kohtus lühikeseks ajaks 1955. aastal taas Charlie Chesteriga BBC saadetes ja sai alates veebruarist 1956 regulaarselt rolli ATV saate "Strike a New Note"’is. See viis tema enda teleseriaali "The Arthur Haynes Show" loomiseni, mis esilinastus jaanuaris 1957 ja kestis viieteist seeriat, hõlmates 158 episoodi. Saates olid sketšid ja muusikalised numbrid, kus Nicholas Parsons oli tema sirgjalgne partner kuni Haynes’ surmani. Johnny Speight kirjutas saatele stsenaariume, mis aitasid selle populaarsust suurendada, ja korduv tegelane Oscar Pennyfeather nautis eriti suurt vastuvõttu. 1961. aastal sai ta Variety Clubi auhinna ITV-s aasta isiksuse eest. Veelgi enam, ta esines Royal Variety Performance'il kahel korral, 1961. ja 1965. aastal, ning Cary Grant kiitis teda maailma parima komöödiastaarina. Haynes mängis ka filmis "Strange Bedfellows" (1965). Vaatamata oma edule on tema otse-eetrite vähetest salvestustest säilinud väga vähe, kuigi BBC 4 dokumentaali jaoks leiti varem nägemata materjale. Arthur Haynes suri südameatakki tagajärjel 19. novembril 1966 Ealingis Londonis, jättes maha pärandi kui üks esimesi komöödiastaare televisioonis.

Kinnitatud Nõudmata
Filipiinid

Ate Gay

Gil Aducal Morales, Filipiinide koomiksi- ja telesaatejuht, esineb Ate Gay nime all ja on kuulus näitleja Nora Aunori kehastuste tõttu, kes ise oli hüüdnimega Ate Guy. Aastatel 2010–2011 juhtis ta sordisarja "Comedy Bar" ja hiljem ilmus Wowowillie's 2013. aastal. Morales pälvis tähelepanu ka oma naljakate populaarsete laulude mash-ups.