Üleilmne talentide register

Koomikud: Saksamaa

Koomikute register: Saksamaa — profiilid, elulood, fotod ja sotsiaalmeedia lingid koomikutele - Saksamaa.

188 koomikud

Elke Winkens

Elke Winkens, geborene Fischer, ist eine österreichisch-deutsche Schauspielerin. Sie wuchs im deutschen Ort Ratheim, einem Stadtteil von Hückelhoven, auf. Wegen des Berufs ihres Vaters zog die Familie zunächst in die Niederlande und anschließend nach Belgien; für eine Weile lebte sie zudem in Afrika. Mit sechs Jahren alustas sie Ballettunterricht, und im Alter von neun trat sie erstmals auf einer Bühne auf. Anschließend war sie in zahlreichen Tanz- und Theaterproduktionen zu sehen. Von 1978 bis 1986 war sie als professionelle Turnerin aktiv und gewann mehre Titel im Bodenturnen.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Helga Hahnemann

Helga Hahnemann, saksa meelelahutaja, kabareeartist, laulja ja näitleja, sündis 8. septembril 1937 Berliinis-Wilhelmsruhis ja suri 20. novembril 1991 Berliinis-Buchis. Ta oli neljast lapsest noorim. Tema komöödiandek avastati veel kooliajal. Aastatel 1956–1959 õppis ta Berliini-Niederschöneweide's Ernst Buschi Draamani Akadeemias, kus käis näitlekoolina. See koolitus valmistas ta ette karjääriks laval. Hahnemann alustas oma professionaalset karjääri lavadebüüdigagi 1959. aastal Leipziger Pfeffermühle kabareeansamblis. Ta naasis Berliini umbes 1961 või 1962, keskendudes kabareele ja komöödiale. Alates 1962. aastast esines ta sageli televisioonis ja raadios. Aastast 1969 sai temast Saksamaa Televiisiooni Ringhäälingu (Deutscher Fernsehfunk) ansambli püsiliige. Ta oli tuntud oma osalemisega satiirilises komöödisaates 'Tele-BZ,' kus ta esines Ingeborg Krabbe, Ingeborg Naß, Hans-Joachim Hanischi ja Sergio Güntheriga, ilmudes üle 30 episoodi jooksul. Tema töö 'Tele-BZ's' tõi talle Ida-Saksamaa Vaba Saksa Ametiühingute Liidu (FDGB) kunstipreemia. Hahnemann saavutas 1970ndate lõpus Ida-Saksas suure populaarsuse, tuntuledes oma "Berliini suuga," ehk Berliini otsekohesusega. Alates sellest ajast juhtis ta Berliner Rundfunkis 'Helga Top(p)-Musike' programmi ja tal oli hittlaule, sealhulgas 'Wo ist mein Jeld bloß geblieben,' 'Jetzt kommt dein Süßer' ja 'U-Bahn-Beat.' Ta esines ka regulaarselt variety-saates 'Ein Kessel Buntes' ning mängis teleseriaalis Maxe Baumann aastatel 1976–1980 Erna Mischke’t ja 1976. aasta muinasjutifilmis Aschenbrödel ümarmammu Mariannet. Ta tegi häältöö Yvonne Jenseni rollis kolmes Olsen Gangi filmis. Hahnemann sai 1982. aastal GDR-i kunstipreemia ja 1987. aastal GDR-i rahvuspreemia kunstile ja kirjandusele III klassis. Tal diagnoositi kopsuväärsus novembris 1991, pea eelmise surmani vanuses 54 aastat. Tema mälestuseks loodi 1995. aastal 'Goldene Henne' auhind ning Schöneiches külas, kus ta elas, asutati Helga-Hahnemann-Haus kogukonnamaja.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Jakob Geis

Jakob Geis, tuntud ka Papa Geisina, oli saksa esitaja, rahvamuusika laulja ja muusikajuht. Sündinud Ateenas 27. detsembril 1840, kolis ta kuueaastaselt perega Münchenisse. Tema isa, Nikolaus Geis, töötas Kreeka kuninglikul õukonnal ametnikuna. Geis kavatses algselt saada katoliku preestriks, kuid loobus 26-aastaselt teoloogilisest õpingust lavikarjääri pooleliikumiseks. Ta suri Münchenis 3. märtsil 1908, 67 aasta vanusena ja maeti Westfriedhofi kalmistule. Geis alustas oma esinemiskarjääri Viinis, debüteeris laval 26-aastaselt. Alates 1869. aastast esines ta regulaarselt humoristina Hotel Oberpollingeris. Ta liitus mõõdukalt Anderl Welschi trupiga ja novembris 1875. aastal sai ta omaenda laulukoori juhatajaks, kuhu kuulusid Christian Seidenbusch ja Willy Schäffer, kes olid tuntud naiste imitatsioonide poolest. Tema lavanimi, Papa Geis, tähendab 'Papa Geis'it ja ta kandis sageli musta riietust, mis meenutas katoliku preestrit, ning teda tervitati tihti 'isa'na. Ta saavutas suure edumaa oma karikatuuriga unustajat korpuse üliõpilasest kostüümiesituses "Das bemooste Haupt." Umbes 1900. aastal peeti teda Müncheni populaarseimaks rahvalauljaks. Geisi koomiline stiil hõlmas tegelaste kujutamist keerukate elulugudega ja sageli esitati „tavalisi inimesi“ nagu teenijad ja vankrijuhid. Ta asutas 1878. aastal oma muusikalise ja koomilise rühma nimega Gesellschaft Geis. Paul Damas kirjutas tema kuplettidele muusikat, hiljem järgnes Georg Huber. Tema kupletid peetakse Müncheni kultuuriloo peegluseks. 1902. aastal salvestas ta Gramophone Co. jaoks viis lugu, sealhulgas 'Kalauer-Couplet', 'Daradl-Dadl' ja travestia 'Bachstelzenliedist' (Vitsalind). Ta kirjutas 1905. aastal oma autobiograafia Jakob Geis: Selbstbiographie. Tuntud kuplettide hulka kuulusid 'Schimpfen tut a jeder', 'Verlassen bin i', 'Drah di Madl, drah di' ja 'morgen kommt der Mahdi'. Tema pärand mõjutas järgnevaid rahvaviisilauljate põlvkondi ning tema lapselaste hulka kuulus dramatist ja režissöör.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Karl Valentin

Karl Valentin, keda sündis Valentin Ludwig Fey 4. juunil 1882 Münchenis, oli Baieri koomik ja kabareeetendaja. Ta pärit keskpõllumajanduslikust perekonnast; tema isa, Johann Valentin Fey, tegeles mööbli vedamisega ning tema vanemad abiellusid aastal 1869. Algselt töötas ta puusepa õpilasena, lõpetades selle õpipojaõppe umbes aastal 1896. Varases elus koges ta kaotust, kui tema õde Elizabeth suri aastal 1871 ja vennad Karl ja Max aastal 1882; ta ise jäi imevallas difteeriest valla tänu vanavanaema ravile. Valentin alustas oma esinemiskarjääri umbes 1901 aastal kui 'Vereinshumorist'. 1902. aastal õppis ta kolm kuud Münchenis Hermann Strebeli juures variateatrikoolis ja esines esimest korda nime all ‘Karl Valentin’ Nürnbergis Zeughausi variateatris. Ta tegi kolmeaastase vaheaja esinemistest, et ehitada kahekümneliikmeline üheinimesbänd, millega ta ringreisil käis 1906. aastal ning juhtis ka lühikeseks ajaks pärast isa surma 1902–1906 aastarid pere laevandusfirmat Falk & Fey. Ta õppis muusikat ja õppis kitarri Heinrich Albertilt ning esines regulaarselt Müncheni kabaree- ja õllepõrandatel. Alates 1911. aastast tegnes ta Elisabeth Wellanoga (Liesl Karlstadt) ning nad olid tuntud lühikeste komöödiarutiinidega baieri dialektis. Valentiini looming hõlmas 1920ndatel hulga tummfilme, alustades umbes 1912. aastast, kui ta asutas filmistu Münchenis. Ta esines ligikaudu 40 lühifilmis, sageli põhinedes oma visanditel, sealhulgas Müsteeriumid juuksurisalongis (1923), mille on kirjutanud Bertolt Brecht, ja Mysterien eines Frisiersalons (1922). Ta režissööris ja mängis oma viimast tummfilmi 'Der Sonderling' aastal 1929. Ta kirjutas visandeid ja näitekirja pealkirjaga 'Ritter Unkenstein' ning sätestas klassikalise laulu ‘Ja so war'ns die oidn Rittersleut’. Bertolt Brecht võrdles Valentinit Chaplini nimega tema imiteerimise ja psühholoogia keeldumise poolest, ja Brecht mängis vahel klarnetti Valentini visandites, rõhutades nende lähedast sõprust. Valentinit kutsuti mõnikord 'Saksamaa Chapliniks'. Ta esines oma esimeses helifilmis, Die verkaufte Braut , aastal 1932. Ta suri 9. veebruaril 1948 Planeggis kopsupõletuse tagajärjel. Valentin-muuseum asutati Münchenis 1959. aastal ja tema kuju seisab Viktualienmarktil. Tema töö mõjutas kunstnikke nagu Bertolt Brecht, Samuel Beckett, Loriot ja Helge Schneider, ja seda peetakse nüüd oluliselt mõjutanud Saksamaa Weimari kultuuri.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Kaya Yanar

Kaya Yanar on saksa koomik, kes sündis 20. mai 1973 Frankfurti am Mainis. Tema vanemad on türklased immigrantidest pärit Antakyast, Türgist, ja ta käis Frankfurti Heinrich-von-Gagern-Gymnasiumis, kus sai Abitur'i. Noorest peast soovis Kaya Yanar algselt olla koomik. Ta õppis kõrgemaid õpinguid Johann Wolfgang Goethe Ülikoolis Frankfurdis, õppides fonetiikat, Ameerika uuringuid ja filosoofiat, kuid kraadi ei lõpetanud. Tema taustsaksa kodanikuna türklas-araablaste vanematega on aidanud kaasa tema ainulaadsele vaatenurgale. Yanar saavutas tuntuse 2001. aastal Sat.1 komöödisaate Was guckst du?! kaudu, kus ta mängib kultuuriliste stereotüüpidega. Saade tõi talle 2001. aastal Saksa Televiisioonipreemia ning mitmeid auhindu, sealhulgas Saksa Televiisiooni auhinna parima komöödia ja parima komöödiasaate eest 2002. aastal. Ta on andnud välja mitmeid CD-sid, nende seas 'Suchst du' (2001) ja 'Welttournee durch Deutschland' (2003), ning avaldanud raamatu nimega Made in Germany (2011). Ta esineb Saksamaal sooloprogrammidega, nende seas Made in Germany (2008), Live und unzensiert (2009) ja All Inclusive! (2013), mille salvestusi näidatakse RTL-is. Tal oli ka filmroll 2008. aasta telesaate komöödias Dekker & Adi – Wer bremst verliert! . Kaya Yanari koomiliste esituste kõrval juhib RTL saate ‘Geht’s noch?! Kayas Woche’ (alates 2014), ühendades jutustamist ja poliitilist satiiri. Varem juhtis ta ZDF-s aastal 2007 saadet ‘Kaya Yanar testet Deutschland – die Multi-Kulti-Show’ ning kaastöölisi koos ‘Stars bei der Arbeit’ aastatel 2011–2012. Teda peetakse oluliseks tegelaseks multikultuurses aktsepteerimises Saksakeelsetes riikides ning alates 2012. aastast on ta Heinrich-Middendorf-Oberschule Aschendorfi godfather, toetades ‘Kool ilma rassismita – kool julusega’. Ta on ka Saksamaa ‘Comedy Grand-Prix’ žüriiliige ja aktiivselt seotud loomade õiguste kaitsega, toetades PETA-d ja olles vegan. Ta teatas turneedest loobumisest pärast oma Lost -turneed aastal 2026.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Loriot

Mitmekülgne saksa isiksus, Bernhard-Viktor Christoph-Carl von Bülow, tuntud Viccona või Loriotina, täitis mitmeid rolle, sealhulgas koomiku, näitleja, karikaturisti, kirjaniku, filmirežissööri ja humoristi rolli. Sündinud 12. novembril 1923 Brandenburg an der Havelis, Preisias (praegu Brandenburg, Saksamaa), kasutas ta peamiselt pseudonüümi Loriot, mis pärines prantsuskeelsest sõnast eurasiavärisega seotud, von Bülowi suguvõsa vapikannast. Tema vanemad olid Johann-Albrecht Wilhelm von Bülow ja Charlotte von Roeder; nad lahutasid end peagi pärast tema sündi. Ta kasvas Berliinis oma vanaisaga koos emale surma järel, kui ta oli kuus aastat vana. Kolm aastat teenis ta idarindel kindralleitnandina Teise maailmasõja ajal, saades Raudristi 2. ja 1. klassi ning Panzerkampfabzeicheni pronksist. Loriot asutas endise koomikuna, avaldades karikatuure pseudonüümi Loriot all alates 1950. aastast ajakirjades nagu *Die Straße*, *Stern* ja *Quick*. Von Bülow lõpetas gümnaasiumi aastal 1946 pärast graafilise disaini ning maalikunsti õpinguid Hamburgi Landeskunstschule'is. Alates 1950. aastast hakkas ta arenema ka teistes loomingulistes valdkondades, töötades näitlejana, stsenaariumi kirjutajana, animaatorina, saatejuhatajana, režissöörina ning lavastus- ja kostüümikunstnikuna. 1971. aastal lõi ta karikatuuri Wum, andes sellele häält ise; lisaks sai Wumiga seotud laul 'Ich wünsch' mir 'ne kleine Miezekatze' laialdaselt tuntuks aastal 1972. Tema komöödiastiil hõlmas pokeritsema, püüdes saavutada publiku naeru pigem kui omaenda, sageli iroonides saksa ametlikkust ja siirusust. Müller-Lüdenscheidti hani vannis ja stsenaariumid abielunõustamise ning parkimistasudega. Teleseeriaal "Loriot" debüteeris 1976. aastal, ühendades tõsiseks näivast slapsticki ja iroonilisi nalju saksa stereotipide kohta. Ta lavastas filmid "Ödipussi" (1988) ja "Pappa Ante Portas" (1991) ning pidas 1982. aastal Berliini Filharmooniaorkestri 100. aastapäeva tähistamiseks humoorika galakontserdi. Bayeri Filmiauhinda anti talle kaks korda, 1988. ja 1993. aastal, ning Wuppertali Ülikool andis talle 2001. aastal auliigiõigusteaduse kraadi. Tema töö kujundas oluliselt saksa keelt oma sõnadega mängu ja tarkusega, ning on tuntud armastavalt mõttetute ja pööraste stseenide poolest. Varem käsitlusosadesse kuulusid sageli korduvad teemad, nagu kaldu seinapilt ja tuntud tsitaadid, näiteks „Part on väljas“. Loriot suri 22. augustil 2011 Münsing-Ammerlandis, jättes maha naljakate käsikirjade, lugude ja filmide pärandi, mis jätkuvad tänapäevani publiku meelitamisega, sealhulgas Leipziger Pfeffermühle kabareeansambli esitavad ringreisid tema käsikirjadega.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Michael Herbig

Michael Herbig, kes sündis 29. aprillil 1968 Münchenis, Saksamaal, on saksa koomik, näitleja, ettevõtja, stsenaariist, režissöör, häälteatrijuhataja ja produtsent. Professionaalselt tuntakse teda Bully Herbigina, hüüdnime, mille õpetaja andis talle lapsena ja mida ta hiljem omaks võttis. Noorest peast unustas ta filmide tegemist, alustades esmalt fotograafiaga ema soovil. Herbig alustas karjääri 1991. aastal esinemistega raadiosaadetes nagu Langemann und die Morgencrew ja Die Bayern-Cops . Ta jätkas tööd raadios, olles arvukates saadetes külaline ning hiljem juhendades Bully's Late Light Show ’d alates 1997. aastast. Tema töö laienes ka televisiooni, sealhulgas sketšikomöödiasarjas Bullyparade , mis kestis 1997–2002 ja kus mängisid Rick Kavanian, Christian Tramitz ja Diana Herold. Saate sketšides olid paroodiad Star Trek ’ist, vesternitest ja Austria keisrinna Elisabethi (Sissi) elust, kus publik hääletas tulevaste filmide teemade poolt. Ta asutas herbX Medienproduktion GmbH aastal 1996, seejärel herbX Tonstudios aastal 1998 ja herbX Film GmbH aastal 1999. Herbig saavutas filmimaailmas silmapaistvaid edusamme, režissöörina debüteeris ta aastal 2000 filmiga Erkan & Stefan . Der Schuh des Manitu (2001) oli suur kaubanduslikuks edukas, ligi 11,7 miljonit vaatajat ning pälvis 2001. aasta Bavaria filmi auhindade eripreemia. Ka (T)Raumschiff Surprise – Periode 1 (2004) osutus kaubanduslikult edukaks. Ta on teinud Sheriff Woody hääle saksa dublõžis filmides Toy Story 3 ja Toy Story 4 . Ta režissööris 2009. aastal filmi Vicky the Viking live-action adaptatsiooni ning 2018. aastal trilleri Balloon . Alates aprillist 2021 juhib ta Amazon Prime’is saadet Last One Laughing: Germany . Tema tööd on tunnustatud auhindadega, sealhulgas Bernd Eichingeri auhind 62. Saksamaa filmi auhindadel aastal 2012, Bambi auhind – Film National aastal 2001 ja Saksa komedia auhind – Parim koomik aastal 2001.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Michael Mittermeier

Michael Mittermeier on 3. aprillil 1966. aastal Ülem-Bavariais Dorfenis sündinud saksa koomik. Tema isa töötas oksionääri ja ta käis Gars am Inn gimnaziumis, kus sai Abitur'i. Ta veetis lapsepõlve Bavarias ja püüdis algselt olla rokkmuusik, õppides klaverit ja kitarri ning esinedes tänavamuusikuna. Ameerika koomikut Jerry Lewist inspireerituna hakkas ta umbes 1987. aastal valmistama esinemismaterjali ning debüteeris televisioonis 15-aastaselt 1981. aastal ZDF saate Scooter'is. Mittermeier õppis poliitikat ja Ameerika uuringuid Ludwig-Maximilians-Universität Münchenis, kaitstes 1994. aastal magistritööd Ameerika stand-up komöödia kohta. Ta alustas karjääri 1996. aastal komöödiisaatega 'Zapped', mis sisaldas Saksamaa reklaamide paroodiaid ja USA sarja 'MacGyver'. Saade turneeris laialt Saksamaal, Austrias ja Šveitsis, saavutades väljamüüdud etendusi ning teenides 1997. aastal kuldse Euroopa auhinna komöödia eest. Ta andis 'Zapped!' CD-st välja jaanuari alguses 1997. aastal ja võitis 1996. aastal Bonni Saksamaa Spaß-und-Satire-Openil Prix Pantheon'i. Alates sellest on ta andnud välja mitmeid komöödiaprogramme, sealhulgas 'Wahnsinnlich' (1990), 'Zapped!' (1999), 'Back to Life' (2002), 'Paranoid' (2004), 'Safari' (2007) ja 'Achtung, Baby!' (2010), ning hilisemaid saateid nagu '#13' (2022) ja 'Flashback – Die Rückkehr der Zukunft' (2024). Mittermeieri töö on pälvinud suurepärase tunnustuse, sealhulgas Deutscher Comedypreisi parima koomiku tiitli järjest alates 1999. aastast, mille ta kokku viie korral võitis. Ta on ka pälvinud Fernsehpreis der ARD (Kuldne Euroopa) auhinna 1998. aastal ja ECHO auhinna „parima rahvusliku koomiku tähe“ eest 2001. aastal. Ta on esinenud New Yorki komediaklubides ja rahvusvahelisel festivalil, sealhulgas Cape Towni Rahvusvahelisel Koomiafestivalil 2009. aastal. Tuntuks sai ta ka termini „Arschgeweih“ populariseerimisega ning koostööst Guano Apesiga singli „Kumba Yo!“ all Mittermeieri vs. Guano Babes nime all. Praegu juhib ta telesaadet „Leia Vale, Mittermeier“ (BR) ja valmistub oma uue programmi „OLDBOY …sind wir bald da?“ jaoks, mis esilinastub 2027. aastal. Ta avas Münchenis 2023. aastal „Lucky Punch Comedy Clubi“ ning 2026. aastal teise filiaali Viinis, pakkudes platvormi noortele koomikutele.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Otto Waalkes

Saksakeeruline, Otto Gerhard Waalkes, keda laialdaselt lihtsalt Ottona tuntakse, töötab koomikuna, näitlejana, muusikuna, kirjanikuna ja koomiksikunstnikuna. Sündinud 22. juulil 1948 Emdenis, Saksamaal, kasvas ta Transvaalist linnaosas koos vanema venna Karl-Heiniz. Tema vanemad olid Karl Waalkes, maalija, ja Adele Lüpkes. Ta esines esmakordselt avalikult üheteistaastasena, deklameerides Babysitter-Boogie't ja pälvis vautšeri ning raamatu. Ajavahemikus 1964–1970 oli Otto bändi The Rustlers liige, mis esitas peamiselt Beatlesi laule; siiski saavutas tema improvisatsiooniline lavakommentaar suurema publiku poolehoiu kui muusika, mis lõpuks suunas teda koomikukarjääri poole. Otto alustas kunstiharidust Hamburgi Kunstikõrgema Koolis aastal 1970, kuid ei lõpetanud oma õpinguid. Sel ajal elas ta Hamburgi-Winterhudes asuvas ühiselamukorteris Villa Kunterbunt koos neljateistkümne teise kunstniku, nende seas Udo Lindenbergi ja Marius Müller-Westernhageniga. Ta esines Hamburgi rahvuskultuuriklubis Danny's Pan. Aastal 1972 kohtus ta oma mänedžeri Hans Otto Mertensiga. Tema esimene album 'Otto' ilmus aastal 1973 ja müüs üle 500 000 eksemplari, mille kaanel olid Ottifantenid. 1973. aasta telesaade 'Otto Show' tähistas tema jaoks olulist läbimurret. Otto loo humoor on sõnadega mängimine, kaitslused ja absurdne keel, helid ja kehaeli. Ta sisaldab sageli oma esitustes satiiri, poliitilist kommentaari ja sotsiaalset kriitikat. Tema 'Otto' raamatud ja plaadid olid edukad, jõudes edetabelites kõrgetesse kohtadesse. Tuntud on ta selliste tegelaste poolest nagu Harry Hirsch, Frau Suhrbier, Oberförster Pudlich ja Herbert von Karamalz, kuid Ottifant on tema kuulsaim koomiline tegelane. Ta lõi 13-osaline animasarja 'Ottos Ottifanten' aastal 1993 ja animafilmi 'Kommando Störtebeker' aastal 2001. Otto on laulanud ka selliste tegelaste häält, nagu Mushu Disney filmis "Mulan" (1998) ja Sid laiskloom "Jäähurjus" (2002). Ta mängis filmides '7 Zwerge' (2004) ja selle järjes (2006). Praegu elab ta Hamburg-Blankeneses ja müüb kaupu, sealhulgas rösterdajaid, millel on 'Ottifant' logo ja heliefekt nimega 'Guten Appetit,' ning t-särke naeratava Ottifandi kujundusega. 2023. aastal jõudis tema laulu 'Friesenjung' redigeeritud versioon Saksamaa singliedetabeli tippu.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Stefan Raab

Stefan Konrad Raab sündis 20. oktoobril 1966 Kölnis. Ta on saksa meelelahutaja, tele- ja muusikaprodutsent, helilooja, muusik, telesaatejuht ja ettevõtja. Kasvanud üles Kölni Sülzi linnaosas koos õega ning lõpetanud Aloisiuskollegi jesuiitliku internaatkooli Bonni-Bad Godesbergis. Tema vanemad pidid lihatöökoda ja ta ise on lihunikuna õppis, andes töökoolitunnistuse juunis 1990. Ta õppis lühikest aega viie semestri vältel õigusteadust. Alates 1990. aastast jätkas Raab karjääri iseseisva produtseri ja heliloojana, alustades reklaamlaule kirjutamisega. Ta debüteeris Saksa televisioonis 1990ndatel ning sai tuntuks komödiamusikaalse saate Vivasion vedajana alates 1993. aastal VIVA-s. Aastatel 1993–1998 juhtis ta Vivasioni. Tema poolt 1994. aastal loodud rahvusliku jalgpallikoondise peatreener Berti Vogtsi paroodia saavutas edetabelites kõrge koha. Lisaks tunnustatakse teda wok-võidusõidu algatajana ja tema produktsioonifirma RaabTV asutamisel 1999. aastal. Hilisõhtune komödiisaade TV total, mis sai Saksa televisiooni oluliseks osaks, kus Raab oli saatejuht aastatel 1999–2015. Raab lõi ka teisi telesaateid, sealhulgas "Schlag den Raab", kus mängiti külaliste vastu suurte rahapreemiatest, ja "Bundesvision Song Contest". Ta oli seotud Saksamaa esindajate tootmisega Eurovisiooni lauluvõistlusel aastatel 1998–2012 ning uuesti aastal 2025. Aastal 2000 esitas ta Eurovisioonil loo 'Wadde hadde dudde da?' ja saavutas viienda koha. Ta avastas ja edendas selliseid muusikuid nagu Max Mutzke, Stefanie Heinzmann, Lena Meyer-Landrut ja Abor & Tynna, samuti saatejuhti Eltoni. Peeti üheks 1990ndate ja 2000ndate edukaimaks meelelahutajaks ning ProSieben pakkus talle pikaajalise lepingu pikendust. Ta lõpetas oma ekraanil karjääri aastal 2015, kuid jäi telesaate produtsentiks kuni aastani 2024. Alates septembrist 2025 on ta juhtinud "Die Stefan Raab Show" ja alates märtsist 2026 kaas-juhib laupäevase saadet "Wer weiß wie wann was war?" Barbara Schönebergeriga. Aastal 2024 ilmus ta taas avalikkuse ette RTL-i saates "Du gewinnst hier nicht die Million".

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Valge Ferdl

Weiss Ferdl oli saksa koomik ja on üks kuulsamaid Baieri rahvalaulejaid ja esinejaid. Tema kuulsus põhineb laulmisel "Ein Wagen von der Linie 8", mis oli satiir Müncheni Trambahnile, sai paljude trammisõprade hümniks.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Willy Astor

Willy Astor, sündinud Wilhelm Gottfried Astor Münchenis 6. septembril 1961, on saksa kabareeartist, muusik ja helilooja. Kasvades Müncheni Hasenbergl linnaosas, käis ta kohalikes koolides enne, kui alustas 1976. aastal tööõpilaseks masinatöötajana BMW-s. Ta jätkas haridust, saades 1985. aastaks tehnikainseneriks. Astori mitmekülgne taust, sealhulgas aeg masinatöötajana, mõjutab tema komöödi lähenemist, mida ta peab käsitööks. Teda tunnustatakse Saksamaa kõige tuntuma sõnadega mängiva kunstniku ja silbi-kalurina juba 35 aasta jooksul. Astori muusikalise tee algus oli 14-aastaselt, kui ta hakkas akordeoni mängima, millele järgnesid kitarrihõngad alates 1979. aastast. Umbes 1983. aastal hakkas ta lugusid ja proosatekste kirjutama ning asutas endale koha Müncheni kabaree-tsenis. Eriliselt tuntuks sai ta 1990ndate alguses kabaree-esituste kaudu, kasutades sõnade pilke, sealhulgas samasuguseid häälikuid ja sõnu. Tema komöödiastiil tugeneb temaenda kujutlusvõimele ja järgib saksa riimireegleid, sageli esinedes isikuna 'Wolfgang Amadeus Notarzt'. Aastatel 1990–1999 juhtis ta Antenne Bayernis komöödisaadet 'Die Feuchtgrubers'. Samuti aitas kaasa nädalasele komööri-segmentile nimega 'Willys Wortstudio' Bayern 3 raadios. Kaugemale oma karjääri jooksul on Willy Astor saavutanud tähelepanuväärset tunnustust. 1997. aastal koostas ta FC Bayern Müncheni hümni „Stern des Südens“, Stephan Lehmanniga sõnade kallal koostöös. Ta esines 1996. aastal teleseriaalis „Die Willy Astor-Show“ Günter Grünwaldiga koos ning astus üles Arosa Humor Festivalil 2009. aastal ja Songs an einem Sommerabend festivalil 2004. aastal. 1990ndate keskpaigaks oli ta andnud välja viis albumit instrumentaalselt muusikalt, ja tema muusikalist projekti „Sound Of Islands“ armastavad instrumentaalse muusika fännid. Ta osales 2013. aastal heategevuslikul salvestisel „Weida“. Tema huumoriaegne repertuaar sisaldab arvukaitse laulu, mida peetakse klassikaks, nagu „Radkäppchen“, „Alkoholnummer“, „Fasermacker“ ja „Maschin scho putzt“. Praegu on ta turneel oma programmi „Pointe of no Return“ raames, esitades oma „Greatest Witze“ ning hoiab üleval veebipoe oma publikatsioonide jaoks, sealhulgas CD programmi „Jäger des verlorenen Satzes“ seeria kohta. Tema esinemiste eesmärk on aidata inimestel unustada igapäevased mured.

Vaata profiili