GiggleTime GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Meist KKK Kontakt

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Lisa koomik
1532 koomikud
Alf Poier, koomik - Austria
Kinnitatud Nõudmata
Austria

Alf Poier

Alf Poier, keda sündis Alfred Poierina 22. veebruari 1967 Judenburgis, Steiermargis, Austrias, on Austria kunstnik ja stand-up koomik. Ta käis algkoolis Sankt Peter ob Judenburgis ja lõpetas aastal 1987 Judenburgi kaubandusliku akadeemia. Enne kunstnikukarjääri alustamist töötas Poier aastatel 1987–1995 erinevatel töökohtadel, sealhulgas öövalvemees, kelner, büroohoidja, üliõpilane ja ajakirjanik. Poier alustas kabaree-esinemisi Grazis 1995. aastal, algselt saades Kleinkunstvogel kabaree-võistluse teise koha. Tema karjäär sai tõuke augustis 1995 ilmunud esimese programmi 'Himmel, Arsch & Gartenzwerg' avaldamisega. Selle debüüdi järel jätkas ta laialdaselt esinemisi Austrias ja Saksamaal. Samuti võitis ta aastal 2000 Saksa Koomiaauhindu (Parim Uus Tulija) ning aastal 2002 Austria Kabareeauhinna. Poieri loomingut iseloomustab ainulaadne kabaree-, kujundus- ja objektide segu, luues sellega tema sõnul Gesamtkunstwerki. Ta esines 2003. aastal Eurovisiooni lauluvõistlusel lauluga 'Weil der Mensch zählt', saades kuuenda koha ning sisestades esitusesse viiteid erinevatele loomadele võistluse paroodiana. Ta püüdis Austriat esindada ka 2005. aastal. Tal on välja antud mitmeid albumeid, sealhulgas *Himmel, Arsch & Gartenzwerg* (1996), *Zen* (2001), *Alf singt die schönsten Lieder mit Band* (2003), *Lustige Lieder der Traurigkeit und Not* (2005) ja *This Isn’t It* (2010). Samuti on ta andnud välja mitmeid DVD-sid, nagu *Mitsubischi* (2008), *Zen* (2007), *Kill Eulenspiegel* (2007) ja *Satsang* (2009). Tema kirjutatud laul 'Good Old Europe Is Dying' tekitas skandaali oma sõnade tõttu. Ta avas oma eramuuseumi 'Botschaft für Bewusstsein, Scheißdreck und Kunst' Eggendorfis (Tullnerfeld) septembris 2008. 26 aasta pikkuse karjääri järel lõpetas Poier 31. juulil 2021 peamiselt terviseprobleemide tõttu, sealhulgas kroonilise iivara ja gastriidi tõttu.

Kinnitatud Nõudmata
Bulgaaria

Dimitar Donski

Dimitar Donski on populaarne bulgaaria stand-up koomik, stsenaaristi ja interneti looja, tuntud oma otsekohese, eneseiroonilise ning sageli provokatiivse huumoriga. Pärast aastaid õpinguid Illinoisi lõunaosa Ülikoolis USA-s tegi ta seal esimesed sammud stand-up laval. Tagasipöördumisel Bulgaariasse kinnistas Donski kiiresti oma positsiooni kaasaaegse bulgaaria koomikumaailma tuntud nimehena. Ta loob autoriprogramme ja osaleb regulaarselt ühises komöödiapidudel teiste populaarsete koomikutega. Tema eripärane stiil, mida ta huumooris kirjeldatakse kui „Tundlik talunik“, on talle toonud suurt populariteeti ning palju jälgijaid veebikeskkonnas. Tema tuntuma projektide hulgas on sooloetendus „Julgus ja häbi“ , millega ta ringleb üle maa esitades oma iseloomuliku vaate igapäevaelule, ühiskonnale ning inimeste absurdile. Aastal 2026 pälvis Donski täiendavat tähelepanu osalemisel telesaates „Kirsik tordil“ kanal NOVA-s.

Karl Farkas, koomik - Austria
Kinnitatud Nõudmata
Austria

Karl Farkas

Karl Farkas, kes sündis Viinis 28. oktoobril 1893, oli Austria näitleja ja kabareeartist. Ta kasvas üles Viini-Leopoldstadtis kahe õe ja vanema venna seas, tema vanemad, Moritz ja Franziska Farkas, pidid kingade kauplust. Tema ema onu oli kirjanik Felix Salten. Kuigi tema vanemad soovisid algul, et ta õppiks õigust, valis ta lava, õppides k.k. Staatsrealschule Glasergasse'is, seejärel Viini Muusika- ja Näitekunsti Akadeemias. Ta debüteeris 1903. aastal Olomoucis tsarevitšina, alustades karjääri, mis sisaldas erinevaid lavailmusid Austrias ja Määris. Farkase koomiline teekond pöördeliseks muutus umbes 1921. aastal, kui ta liitus Kabarett Simpliga Egon Dorni juhendamisel, töötades seal "Blitzdichterina," tuntuna ka "Die Zecke" nime all. Ta koostöös Fritz Grünbaumiga lõid Doppelkconférences'eid ja kabaree-numbreid, mis said alguse Budapestist. 1924. aastal abiellus ta näitlejanna Anny Hániga. Alates 1926. aastast töötas ta Viini Burgtheateris ning 1927. aastal esitlesid ta ja Grünbaum Marischka Revüt, mis nautis pikka jooksu – 430 etendust. Ta kirjutas ka laulude sõnu, nagu "Wenn die Elisabeth nicht so schöne Beine hätt’" ja "Pflückt ein Mädl Ribisel." Tema kirjutiste hulka kuulusid revüüd ja muusikalikud komöödiad, sealhulgas Journal der Liebe (1926), Wien lacht wieder! (1926), Die Wunder-Bar (1929), Der Traumexpreß (1931), Hofloge (1936), Dixie (1938) ja Marinka (1945). Mitu filmi põhinesid tema töödel, sealhulgas When the Soldiers (1931), By Candlelight (1933), Wonder Bar (1934) ning kohandused Hoflogest ja Bei Kerzenlichtist . Tema juudi päritolu tõttu sunniti Farkast pagendusse 1938. aastal, liikudes Brnos, Pariisi ja lõpuks New Yorki. New Yorkis olles kirjutas ta luuliraamatu Farkas entdeckt Amerika . Ta kirjutas ka Emmerich Kálmáni opereti Marinka libreto. Esimise maailmasõja ajal teenis ta Vene, Rumeenia ja Itaalia rindel, saades hõbepillisuse medali. 1946. aastal Viini naasmisel abiellus ta endise abikaasaga uuesti ja jätkas esinemist Kabarett Simplis 1950. aastast surmani 16. mail 1971. Alates 1957. aastast ilmus ta sageli Austria telekast (ORF), olles tuntud oma "Balances'i" poolest, ja juhtis programmi "Aktualitätlichkeiten" Sender Rot-Weiß-Rotis. Tema tööd said jätkuvalt tunnustust; aastal 2014 mängis ta Austria revüükoomiksis Der Blöde und der Gscheite . Ta kirjutas stsenaariume filmidele nagu Lumpenkavaliere (1932) ja Adventures on the Lido (1933).

Klas Eriksson, koomik - Rootsi
Kinnitatud Nõudmata
Rootsi

Klas Eriksson

Klas Eriksson on rootsi näitleja ja koomik, kes on praegu 41-aastane. Sündinud 17. augustil, tähistab ta nimepäeva 7. juulil ja elab korteris Nackas, Rootsis, mille väärtus on 5 400 000–7 100 000 SEK. Varem elas ta Stockholmis Katarina bangata 73 aadressil ja omab sõidukit, mis osteti aprillis 2002. Eriksson on tuntud koomikugrupis Leif & Billy. Tema karjäär sai alguse lühikeste komöödivideode postitamisega Facebookis ja Vine'is. Ta lõi koos Alfred Svenssoniga YouTube'i kanali 'Jokemock!', ning nad arendasid koos sarja 'Nordic Hillbillies,' mis arenes hiljem 'Leif & Billy'ks. 'Leif & Billy' edastati Sveriges Televisionis (SVT) ja TV4-s, ja Eriksson on enim tuntud oma rolli poolest Leif Öhmanina selles programmis. Sarja on tunnustatud, võitnud Kristalliauhinna ja kandideerinud teiste seas selle huumori eest. Ta esines ka 'Leif & Billy's' aastatel 2017–2023, samuti 'Laxbralla's' aastal 2018 ja 'Brorsor 4ever's' aastal 2019. Erikssoni sotsiaalmeedia kohalolu on märkimisväärne; tema Instagrami konto oli 2022. aastal Rootsis teine ​​kõige mõjukam, ja tema kanalid ilmuvad sageli kõrgel Medieakademin Maktbarometeri edetabelis. Ta on laienenud näitlemise peale, olles 2022. aastal koos Oscar Ziaga ja Tina Mehrafzooniga Musikhjälpeni kaas-juht ning Kanal 5/Discovery+ saates 'Smartare än en femteklassare' kevadhooajal 2024. aastal Alfred Svenssoniga. Tema filmikoolituste seas on 'Ett sista race' (2023) ja ta on kavas esineda filmis 'Bert sabbar allt' 2025. aastal. Eriksson osales ka 2022. aastal saates 'The Island Sverige' ja ilmus 2020. aastal telesaates 'Över Atlanten'. Ta kuulub kolme ettevõtte nõukogusse, nende seas Barbro Media AB ja Bröderna Öhman Merch AB. Hiljuti on Eriksson ja tema partner Julia Kvarnberg kogenud sügavat kaotust. Nende tütar Elsa sündis 26. aprillil 2023, kuid traagiliselt suri ta peagi pärast 14 tunni kestnud sünnitust. Eriksson kirjeldas kogemust nii, et tundus nagu kogu universum oleks peatunud, esialgu oli tal raske oma tütart vaadata, enne kui ta lõpult hoidis teda kolm tundi. Vaatamata sellele leinile said nad poja Nilsi, kes sündis märtsis 2023, ja Eriksson jagas sellest uudist Instagramis, väljendades õnne ja tänu tundeid ning samal ajal teadvustades jätkuvat leina Elsa pärast. Ta räägib sellest kogemusest rohkem 'Sommar i P1' intervjuus, mis ilmuvad podcastina ja hääldatakse P1-s.

Liane Augustin, koomik - Austria
Kinnitatud Nõudmata
Austria

Liane Augustin

Liane Augustin, keda sündis 18. novembril 1927 Berliinis, Saksamaal, oli saksa-austria laulja ja näitleja. Tema pere kolis 1944. aastal Viini Berliini pommitamiste tagajärjel ja isa karjäärisuuna muutumise tõttu; isa, Karl Augustin, oli vienna näitleja ning ema Frankfurti am Maini kontserdilauleja. Noorena Ilse Wernerist inspireerituna võttis ta laulutunde ja õppis hiljem muusikat. Karjääri alguses, umbes 1946. aastal, esines ta Ameerika sõdurite klubis ning 1949. aastaks sõlmis lepingu Odeoniga, hiljem liikudes Elite Special/Austrotonile. Augustin saavutas Teise maailmasõja järel Viini Boheme Baris ööklubis lauljana silmapaistvaid edusamme. Ta esines sageli Boheme Bar Trio koosseisus, kuhu kuulusid Michael Danzinger (klaver), Laszlo Gatti (kitarr) ja Willi Fantel (bass). Tema häält kirjeldatakse kui omavat ainulaadset kurki kvaliteeti, segades mängulisi, haavatavaid, ihalduslikke ja sentimentalistlikke noote. Alates 1951. aastast tutvustas Austria Ringhäälingu Korporatsioon (ORF) teda silmapaistvalt, andes talle raadiosaateid, mis laiendasid tema kuulsust Viini piiridest väljapoole. Ta tegi arvukalt salvestusi, peamiselt Vanguardi plaadifirmale, ja tema esimene LP ilmus 1952. aastal USA-s Vanguard Recordsi poolt. Aastast 1953 esines ta mitmes Austria filmis, sealhulgas Die Fiakermilli , Lavender , The Red Prince , And Who Is Kissing Me? , Liebe, die den Kopf verliert ja Licht auf der Piazza . Augustini karjääri hulgas oli esindamine Austriat Eurovisiooni lauluvõistlusel 1958. aastal lauluga "Die ganze Welt braucht Liebe," millega ta sai 8 punkti ja viienda koha kümne osaleja seas. Ta mängis ka Polly Peachumi rolli 1956. aasta salvestises Kolmekand Opera 'st, mille eest sai ta Grand Prix du Disque'i. Ta esines rahvusvaheliselt, sealhulgas edukalt New Yorki Town Hallis 1961. aastal. Ta tegi laialdaselt koostööd Robert Stolziga, salvestades mitmeid plaate Viini Raadioorkestriga. Ta osales 1964. aasta Saksa Schlagerfestspielil, kuid ei jõudnud finaalkringi. Liane Augustin suri 30. aprillil 1978 Viinis.

Niavarani, koomik - Austria
Kinnitatud Nõudmata
Austria

Niavarani

Michael Niavarani, kelle taust ühendab Austria ja Pärsia pärandit, esineb stand-up koomiksina, kirjutab ja esineb televisioonis ja filmides, jätkates Austria kabaree traditsiooni. Tema naljad tulenevad sageli tema kasvatuse kultuurilisest segust, asetades ta Austria kabaree kogukonna silmapaistvaks tegelaseks. Alates 1992. aastast on ta töötanud Viini Kabarett Simpli kunstilise juhina, mis avas uksed esmakordselt 1912. aastal. 2010. aastal anti talle Austria Kabaretti auhind ja ta on kogunud kolm Romy auhinda.

Richard Waldemar, koomik - Austria
Kinnitatud Nõudmata
Austria

Richard Waldemar

Richard Waldemar, sündinud Kramerina 3. mail 1869 Viinis, Austria-Ungaris, oli tuntud näitleja ja koomik. Ta suri 27. detsembril 1946 samuti Viinis. Algselt töötas ta raudteel enne lavikarjääri alustamist, et selleks valmistuda, käies teatrikoolis. Waldemar alustas oma karjääri 1890. aastal Troppaus, seejärel oli tal esinemisi Wiesbadeni ja Müncheni linnas. Alates 1893. aastast sai temast Viini teatrilavade nurgakivi, esinedes erinevates kohtades, sealhulgas Theater in der Josefstadtis, Ronacheris ja Carl- ja Raimundtheateris. Ta keskendus algul tõsiste rollidele, kuid hiljem sai temast koomik. Tema esinemised ulatuvad Viini peale, külalisesinemistega nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt. Alates umbes 1908. aastast tegi ta arvukates stumfilmides kaasa, sealhulgas "Der Stiefelputzer" (1908) ja "Ein Walzertraum" (1908), ning jätkas filmides esinemist kogu oma karjääri jooksul, saavutades tippu 1930. aastatel. Ta mängis ka helifilmides, nagu "Lumpenkavaliere" (1932) ja "Hotel Sacher" (1939). Valdemari koomiline talent ilmnes mitte ainult laval ja ekraanil, vaid ka tema lindistustel. Seitsmest salmist koosnev paar-versioon „Kabaree laulud sõjalisest olukorrast“ ( Cabaret Songs on the Military Situation ) salvestati 1915. aastal k. k. Austria-Ungari Sõjameeste, Leskede ja Laste Fondi tellimusel. Need satiirilised värsid halvandasid vaenlast ja kinnitasid väejuhatuse kindlust veidus, ühe salmi jäljendades jalgaväelast kirjutavat oma armastatule Viini dialektis ja teises Venemaa keiser kirjutavat Hindenburgile. Ta mängis ka 1926. aasta komöödia- ja romantikafilmis Tantsija hertsog ( Der Balletterzherzog ), mida režisseris Max Neufeld, ning mis sai negatiivseid arvustusi ja tsensuuri. Tema karjääri jooksul salvestas ta muusikat gramofonplaatidele. 1939. aastal pälvis ta Viini linna aurikella (Ehrenring der Stadt Wien). Ta lisati ka 1944. aastal „Gottbegnadeten-Liste“ (Pühendatud kunstnike nimekirja) nimekirja, mida natsirežiim kasutas kunstnike kaitseks. Tema surma järel pandi mitmele kohale tema nimi, sealhulgas Richard-Waldemar-Hof ja Richard Waldemar Park, kus on tema büst; ta on maetud Hietzingi kalmistule tema mälestusmärgiga pühendatud hauaplatsil.