Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Komöödiaetendused Enim jälgitud Lisa koomik

Kõik A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z

Tulevased etendused Kinnitatud Enda nimele võetud profiilid

Algab tähega P Kinnitatud Tühjenda kõik

Kuvatakse 61-72 / 102 koomikut

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Peter Richardson

Peter Richardson on inglise päraltaja, stsenaaristi, näitleja ja koomik, kes sündis 15. oktoobril 1951. Ta veetis oma nooruspõlve Newton Abboti linnas Devonis, enne kui kolis kümneaastaselt Dartmoori. Tema vanemad juhtisid lastele suvekool-laagrit, mis ilmselt mõjutas tema hilisemat tööd koomiliste esitustega. Richardsoni varajane huvi näitlemise vastu on näha tema teismusaja ilmumisest Alan Bennetti 'Nelikümmend aastat hiljem' lavastuses. Seejärel õppis ta 1971–1973 Bristoli Old Vic Teatrikoolis, kus täiustas oma oskusi veelgi. Richardsoni karjäär pöördeliseks muutus, kui ta alustas eksperimentaalse teatrikavade loomist Nigel Planeriga. Need esitused segasid komediat ja improvisatsiooni rokkmuusikaga, mille tulemuseks olid turneedžatuurid nagu 'Rank' ja 'The Wild Boys'. Seejärel asutas ta koos Nigel Planeriga mõjukaima Comic Strip trupi, kus said kokku sellised talendid nagu French ja Saunders, Rik Mayall, Adrian Edmondson ja Alexei Sayle. Tunnustades selle kollektiivi potentsiaali, pöördus Richardson 1982. aastal esilinastunud 'The Comic Strip Presents...' sarja arendamiseks Channel 4 poole. Ta režisseris üle 40 Comic Strip filmi seast 17, saades nii grupi loova toodangu keskseks tegelaseks. 'The Comic Strip Presents...' edaspidine edu viis selleni, et arendati välja mängufilmid nagu 'The Supergrass', 'Eat the Rich', 'The Pope Must Die' ja 'Churchill: The Hollywood Years'. 1990ndatel aitas Richardson edendada noori koomikuid, tutvustades selliseid esinejaid nagu Doon Mackichan ja teisi. Ta koostas Phil Cornwelli ja John Sessionsiga võltsdokumentaalseriaali 'Stella Street'. 2004. aastal asutas ta Devonis, Totneses Great Western Featuresi. Tema režissöörina tehtud töö hulka kuulub Comic Stripi film 'Sex Actually' (2005) ning hiljem on ta stsenaariumi kohaselt ja režissöörina valmistanud 'The Hunt for Tony Blair' (2011), 'Five Go To Rehab' (2012) ja 'Red Top' (2016). Richardson töötab praegu raamatu kallal, mis käsitleb The Comic Stripi, mille ilmumine on oodatud 2022. aastal, pakkudes põhjalikku ülevaadet tema olulisest panusest Briti komöödias.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Peter Rütten

Peter Rütten on saksa komöögi kirjanik ja näitleja, sündinud Rheydt'is (praegu Mönchengladbach) 30. juunil 1962. Tema karjäär algas 1988. aastal autori büroo 'rührei' loomisega. Karjääri algusaegadel kirjutas ta sketšikirjutisi Thomas Freitagile ja Hanns Dieter Hüschile ning kaasa töösse nagu ZAK, Dirk Bach Show ja RTL Samstag Nacht. Ta on tihti koostööd teinud Hella von Sinneniga, eriti näidendis 'Wenn die Putzfrau zweimal klingelt'. Rütten'i töö telekirjutamises hõlmab olulisi rolle mitme tuntud saate peakirjanikuna. Aastatel 1995–1998 töötas ta Brainpoolis kirjanikuna ja oli Ralf Husmanniga koos 'Die Harald Schmidt Show' peakirjanik. Ta jätkas saate peakirjanikuna Bonito TV-s kuni 2003. aastani, töötades koos Ralf Husmanniga. 1995. aastal sai ta ka RTL Nachtshow peakirjanikuks Thomas Koschwitziga. Selle perioodi jooksul lõi ta meeldejäävaid tegelasi nagu Bimmel ja Bommel, Dr. Udo Brömme ja Kai Edel, kehastades viimast ise. Ta tegi häältegemist nende saadete küljel olevatele lühifilmidele. Alates 2012. aastast on Rütten juhtinud Tele 5 kanalil oma satiirset saadet 'Rüttens Bullshit Universum'. Alates 2013. aastast on ta koos Oliver Kalkofega kaas-juhatanud 'Die schlechtesten Filme aller Zeiten' (SchleFaZ). Tema näitlejakarjääris on esinemised seriaalis 'Stromberg' aastatel 2004–2012 härra Pötschi rollis ning filmis 'Der letzte Lude' aastal 2003. Alates 2015. aastast on ta ka häält andnud lühifilmidle 'Schlag den Star' saates ja alates 2024. aastast 'TV total' saates. Tema mitmekülgne karjäär tõestab tema universaalsust Saksa komöödiamaastikus.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Peter Ustinov

Briti näitleja, kirjanik ja filantroop Sir Peter Alexander Ustinov saavutas jutuvestjana ülemaailmse kuulsuse ning veetis suure osa oma karjäärist televisiooni jutusaadetes ja avalike loengute pidamisel. Tema auhindade nimekirjas on kaks Akadeemia auhinda, kolm Primetime Emmyt, Kuldgloobus, Hõbekaru, Laureli auhind, Photoplay auhind ja Grammy, samas kui ta teenis nominatsioone kolmele BAFTA-le, kahele Tonyle, kahele Laurence Olivier' auhinnale ja Gemini. 1992. aastal andis Briti Akadeemia talle Britannia auhinna.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Bulgaaria

Petjo Petkov – Liter

Petjo Petkov – Šajbata on bulgaaria näitleja ja telejuht, kes teatakse eelkõige oma osalemisest komöödisaates „Komitšite“ bTV-s. Ta sündis 10 oktoobril 1978 aastal Sofias. Oma esimesed lavasammud astus ta 16 aasta vanuses laste teatrikoolis "Kambanata", ning õppis hiljem näitlemist NАТFIZ-es. Tuntust saavutas oma naljakate monoloogidega igapäevaelu ja eluteemadel, millega ta eristub iseloomuliku komöödiastiiliga. Pärast „Komitšite“ liikmeks hakkamist oli algselt saatejuht ning hiljem algas aktiivse osalemise ka sketšides. Aastal 2000 mängis videoklipis Lilli Ivanova laulu "Vetrove" jaoks. Petkovil on esinemisi nii telesaadetes kui filmiprojektideski. Mitu hooaega mängis ta populaarses sarjas „Stoličani v poveče“ Peep Petševit – Pepit. Aastal 2016 osales ka Bulgaarias filmitud linalõigus "Boika: Favoriut IV", kus kehastas Dominici.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Austraalia

Phil Cass

Phil Cass on Austraalia päikesemagia ja komöödiameelega meelelahutaja, kes resideerib Sydneys. Sündinud 2. mail 1965, on ta alustanud karjääri, mis hõlmab üle 5000 esituse 56 riigis. Enne meelelahutuskarierist kinnistumist mängis Cass Brisbanes Souths'i rugbiliigat. Tema töö ühendab endas maagiat, komöödia ja publikuga suhtlemist ning ta on tuntud oma puhta komöödia ja käsitruki poolest. Ta avaldas 1992. aastal 'Oh No! Not a Magician!!' ja on andnud välja mitmeid DVD-sid, sealhulgas 'Phil Cass in Action' ja 'Funniest Comedy Compilation Collector's Set'. Cass’i karjääri iseloomustab arvukad auhinnad ja tunnustus. Aastatel 1975–2016 võitis ta üheksa Mo auhinda, sealhulgas kuldse MO auhinna Austraalia aasta esitajale nii 2013. kui ka 2014. aastal. Ta on saanud ka kaheksa Wallace’i kunsti auhinda, teenides tiitleid nagu aasta koomik ja aasta meelelahutaja. Lisaks kindlustas ta riiklikud ‘ACE’ (Austraalia klubimeelelahutus) auhinnad silmaharjutusaktile 1998., 1999. ja 2000. aastal ning ‘Comedy Sight Act of the Year’ auhinna ACE auhindadelt. Kahtksa sisemist ‘Parim Illusionist’ tüüpi auhinda on ka talle antud, sealhulgas Genii trofee. Ta on esinenud neli hooaega Hollywoodi Magic Castles, mis tõestab tema talentide rahvusvahelist tunnustust. Teda on kirjeldatud Austraalia nr 1 ärikorporatsiooni vaimukusmagia esituse mehena, ning Phil Cass esineb rahvusvaheliselt, sealhulgas Fidžil, Jaapanis, Filipiinidel, Uus-Meremaal, Noumeas, Singapuris, Hong Kongis, Bangkokis ja Paapua Uus-Guineas. Ta osales 1988. aasta maailmameilil ja on meeleldi esinenud paljude tuntud klientide ees, nagu Mercedes Benz, Virgin, Coca-Cola, Telstra, Qantas ja NRL/AFL klubid. Tema esinemised on pälvinud kiitust tuntud isikutelt; Ray Martin saates 'A Current Affair' nimetas teda "Enam kui illusionist, meelelahutaja!" Alan Jones raadiojaamas 2GB ütles, et ta on "Lihtsalt Parim," samal ajal kui Toyota kirjeldas tema esitusi "Päevapääsed, lihtsalt uskumatu!” Caltex märkis, et ta pakkus “Vau-efekti, mida me otsisime!” Ta on töötanud ka kuulsustega, sealhulgas Whoopee Goldberg, Olivia Newton-John, Bruce Springsteen ja Michael Jacksoniga.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

Phil Hartman

Phil Hartman, keda sündis 24. septembril 1948 Brantiordis, Ontario, Kanadas, oli Kanada-USA näitleja, stsenaaristi, koomik ja graafikakunstnik. Kümneaastaselt kolis pere Ühendriikidesse. Ta õppis kunstialaselt, esmalt Santa Monica College'is 1969. aastal ning töötas seejärel rändmasinasõltuvuse spetsialistina, enne et ta 1972. aastal sai California State University, Northridge'ist BA graafikakunsti alal. See haridus aitas tal luua oma graafikakujundusettevõtte, kus ta lõi üle neljakümne albumikansi selliste ansamblitele nagu Poco ja America. Hartmani koomiline tee algas 1975. aastal komediansigrupi The Groundlings liikmena. Ta mängis olulist rolli Paul Reubensi jaoks Pee-wee Hermani karakteri loomisel ja aitas kaasa filmile *Pee-wee's Big Adventure* (1985) stsenaariumi kirjutamisele. Lisaks mängis ta telesaates *Pee-wee's Playhouse* kapten Carli rolli. Aastatel 1986–1994 oli ta *Saturday Night Live’i* koosseisuline liige, saades 1989. aastal Primetime Emmy auhinna oma töö eest seal. Tema kolleegid SNL-is hüüdisid teda "Kleepuks", tema võime tõttu toetada ja täiendada teiste esitusi. Pärast aega Saturday Night Live'is mängis Hartman sitcomis NewsRadio ja laenanud oma hääle paljudele The Simpsonsi tegelastele, sealhulgas Lionel Hutzile ja Troy McClure'ile. Ta osales filmides Bilko (1996), Jingle All the Way (1996) ja Small Soldiers (1998). Phil Hartman abiellus Brynn Omdahliga 1987. aastal ja neil oli kaks last. Tragiliselt suri ta 28. mail 1998 Los Angeleses, Ameerika Ühendriikides, 49 aasta vanusena. 2012. aastal tunnustas Kanada teda Walk of Fame'i sissepääsu abil; kaks aastat hiljem järgis Hollywood 2014. aastal tema surma järel.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ameerika Ühendriigid

Philander Chase Johnson

Philander Chase Johnson (1866–1939) jätkas karjääri Ameerika Ühendriikides ajakirjaniku, humoristi, luuletaja, lüüriku ja draamatoimetajana. Surma hetkel oli ta tähistamas 47 aastat teenistust Washington Evening Stari personalis. Varem oma tööelus oli ta andnud toimetusi The Washington Postile.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Philippe Chevallier

Prantsusmaal Redonis 11. jaanuaril 1956. aastal sündinud Philippe Chevallier on prantsuse koomik, näitleja ja fotograaf. Ta on neljast vennast noorim, tema isa on kohtupresidendist. Pärast nelja aasta pikkust õigusteaduse õpingut ja kriminoloogia diplomi omandamist käis ta teatrikoolituseks Cours Simon'is, lõpuks järgides õpetajat tema enda kooli loomisel, kus ta 1980. aastal kohtas Régis Laspalès'i. See kohtumine tähistas olulise partnerluse algust. Chevallieri ja Laspalèse koomiline duo, mille vormistamisel osales Régis Laspalès, defineerib peamiselt Chevallieri karjääri. Nad debüteerisid oma esimese etendusega "Pas de fantaisie dans l'orangeade" aastal 1981 ja tegid telesaate debüüdi aastal 1982 saates 'Le Théâtre de Bouvard'. Duo sai populaarseks sketšide poolest nagu "Le train pour Pau", "Les Vacances" ja "S.O.S détresse". Nende koostööl põhinev töö laienes ka filmile, kus nad mängisid peaosas näiteks 2002. aastal filmis "Ma femme s'appelle Maurice" ning esinesid filmides nagu "Tête à tête" (1994), "Le Pari" (1997), "Ca n'empêche pas les sentiments" (1998), "Antilles sur Seine" (2000), "Les Gaous" (2004) ja "Tu vas rire mais je te quitte" (2004). Nad said SACEMi huumoriauhinna aastal 1999 ning aastatel 2001–2014 oli Chevallier telesaates "Les Grosses Têtes" liige. Chevallieri koomilisest tööst olenemata tunnustatakse teda ka fotograafina. Tema kunstiline stiil käsitleb läbipaistvuse, läbikumavuse, pealtvaatamise, enese eksponeerimise ja tagasihäbi teemasid, sageli kasutades sõrmikuid "mõõtühikuna". Kriitikud on märkunud tema fotodel paradoksaalset erootikat ning kirjeldanud tema lähenemist kui üha keerukamat. Ta on üleminna Polaroidilt digitaalfotograafiale ja on Académie Alphonse Allais' liige. Ta abiellus oma partneri Stéphanie'ga (keda hüütakse Tiffanyks) 26. juulil 2016. Etendus on kavandatud 22. mai 2027. aastal Théâtre de Longjumeau's.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Philippe Lellouche

Philippe Lellouche, kes sündis 30. märtsil 1966, on mitmekülgne karjääri omanik näitleno, režissöörina, stsenaariumi kirjutajana, telesaatejuhi ja lauljana. Ta on näitleja Gilles Lellouche'i vanem vend. Algselt töötas ta humoristina, enne kui suundus uuriva ajakirjaniku rollile France Interis ja TF1s. Tema varajane karjäär hõlmas žurnalistikuteaduste õpinguid, mis mõjutasid tema tööd erinevates meediakanalites. Lellouche'i komöödia ja telesaated said tuntuks mitmete kanalite kaudu. Ta juhtis komödiisaadet France Inter raadios ja töötas lühikest aega reporterina TF1 telekanalis. Samuti aitas ta kaasa telesaate *Envoyé spécial* meeskonnale France 2 telekanalis ning esines teleseriaalis *Une femme d'honneur*, mis aitas tal tunnustust saada. Ta mängis filmides, sealhulgas *Michel Vaillant* (2003) ja *Narco* (2004). Märkimisväärne on, et ta kaastas koos kirjutamisele ja esinemisele väga edukad saated *Le Jeu de la vérité* ja *Le Jeu de la vérité 2*, etendades neid sajad korrad. Jätkuosa *Le Jeu de la vérité 2* filmiti ja edastati regulaarselt televisioonis. Näitlemise ja esitlustööde kõrval on Lellouche uurind ka teisi loomingulisi ettevõtmisi. 2011. aastal režissööris ta filmi "Nos plus belles vacances" ja aitas kaasa Jean-Félix Lalanne’i albumile "Une voix, une guitare" vokaalidega. Alates 2015. aastast on ta koos esitanud "Top Gear France’i" RMC Découverte’is ning mänginud teleseriaalis "Clem". Ta juhtis raadiosaadet "Lellouche à l’affiche" RMC-s aastatel 2019–2020, kuid hiljem vallandati seksistlike ja naistevastaste kommentaaride tõttu. Praegu kaas-juhib ta "Que le meilleur gagne’i" M6-s (2024–2025) ja hommikuprogrammi RFM-is alates septembrist 2025. Tema isiklikus elus on suhe Vanessa Boisjeaniga ning tütar Maddie, sündinud 2018. aastal, samuti varem sündinud poeg Sam. Ta oli abielus Vanessa Demouyga aastatel 2010–2017, ja neil on kaks last, Solal (sündinud 17. mail 2003) ja Sharlie (sündinud 5. mail 2011).

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Philippe Meyer

Philippe Meyer, kes sündis 25. detsembril 1947 Germersheimis, Saksamaal, on mitmekülgne tegelane, tuntud ajakirjanikuna, humoristina, kirjanikuna, raadio- ja teleisikuna. Tema tee algas aastal 1965, kui ta alustas õpinguid Pariisi Nanterre'i Ülikoolis õiguse ja sotsioloogia erialal. Sel perioodil töötas ta ka kasvatajana Pariisis noorukite kuritegevuse ennetamise klubis, mis näitas tema varajast huvi sotsiaalsete probleemide vastu. Meieri seotus üliõpilasaktivismiga ilmneb tema rollist Nanterre'i streigikomisjoni esimehena novembris 1967 ja osalemisest Paul Ricœuriga 1968. aasta mais toimunud protestides. Meyeri intellektuaalsed huvid ulatuvad Prantsusmaa piiride taha, sest 1968. aastal sai ta Franco-Quebec Noorte Ametist stipendiumi, et uurida Quebecis noorsoovastaste kuritegude reageerimist. See kogemus osutus määravaks, luues suhteid tuntud isikutega nagu René Lévesque, Denys Arcand, Michel Chartrand ja Gilles Vigneault. Ta kaitses oma doktoritööd "L'Enfant et raison d'État" 1977. aastal Annie Kriegeli ja Philippe Arièse juhendamisel. Samuti töötas ta psühhiaatria keskuses (Centre de santé mentale) professor Philippe Paumelle'i alluvana. Alates märtsist 1982 hakkas Meyer tööle ringhäälingujaamades avaliku teenusringhäälingu jaoks ja juhtis raadiosaadet 'Télescopages' France Interis aastatel 1982–1989. Meyeri karjäär meedias jätkus 'Allegro serioso' saates France Culture'is (1984–1995) ja 'Libre examen'is (1995–1998). Teda tunnustatakse eriti huumoriajane igapäevane segment France Interis aastatel 1989–2000, mis algas fraasiga 'Õnnelikud... elanikud' ja lõppes lausete nagu 'Me elame kaasaegset aega'. Ta juhtis 'L'Esprit public' saadet France Culture'is aastatel 1998–2017, jätkates seda hiljem podcastina pärast saate lõpetamist. Samuti esitles ta 'La prochaine fois, je vous le chanterai' saadet France Interis aastatel 2000–2016. Meyer on astunud üles filmides nagu 'It begins today' ja 'The Case Picpus,' ning teleseriaalis 'Maigret.' Hiljuti avaldas ta raamatu 'La prochaine fois, je vous l'écrirai,' portrete ja auhindade kogumiku, ja jätkab podcasti 'Le Nouvel Esprit Public' modereerimist, teistes sõlmes avalike intellektuaalidega.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Philippe Noiret

Philippe Noiret, prantsuse filminäitleja, sündis 1. oktoobril 1930 Lille'is. Tema vanemad olid Lucy (Heirman), pärit Belgiast ja kodune majapidamistöölise, ning Pierre Georges Noiret, kes müüs võlts kraagikausi. Ta veetis lapsepõlve Toulouse's ja käis Pariisis mitmes prestiižses koolis, sealhulgas Lycée Janson de Sailly ja collège de Juilly. Vaatamata sellele, et ta ei suutnud mitu korda gümnaasiumi lõputunnistust saada, jätkas ta teatrikirelust, õppides näitlemist Roger Blini ja Jean-Marie Conty juurelt ning treenides Centre Dramatique de l'Ouest'is. Tema varased kogemused hõlmasid La Cigale koori laulmist ja esinemist Rooma Püha Peetri basiilikas 1949. aastal. Noiret alustas karjääri kaamerata ülemängijana filmis *Gigi* (1949) ja hiljem mängis filmides nagu *La Pointe Courte* (1955) ja *Zazie dans le Métro* (1960). Aastatel 1952–1959, ligikaudu seitsme aasta jooksul, esines ta Rahvateatri trupis, mängides üle nelikümne rolli klassikalistes näidendites nagu *Le Cid*, *Macbeth* ja *Dom Juan*. Sel ajal tegi ta ka Jean-Pierre Darrasega koostööd ööklubis koomikuna, satiiriliste kujutustega poliitikutest, nagu Charles de Gaulle. Ta kuulus 1950ndate alguses moodustatud 'Conservatoire' bändi hulka, kus tegid kaasa teised tuntud näitlejad. 1962. aastal abiellus ta Monique Chaumette’iga; neil oli tütar Frédérique Noiret ja hiljem said nad vanaisaks näitlejanna Déborah Grallile. Noiret saavutas laialdase tunnustuse rollidega filmides nagu A Matter of Resistance (1966) ja Alexandre le Bienheureux . Eriliselt meenutatakse teda Alfredo osalise mängu eest filmis Cinema Paradiso (1988). Tema karjäär hõlmas üle 100 filmirolli, mille vahendusel kogunes üle 116 miljoni vaataja ja mis kindlustas talle koha ühe tuntuma prantsuse näitlejana. Ta sai kaks César’ auhindu: üks 1976. aastal filmi Vieux Fusil eest ja teine 1990. aastal filmi Life and Nothing But eest. Talle anti ka Auriharideme ordeni rüütli tiitel. Pärast teatrist eemaldumise aega naasis ta 1997. aastal lavale mänguga Les Côtelettes , hiljem astudes üles mängudes L'Homme du hasard , Les Contemplations ja Love Letters . Philippe Noiret suri Pariisis 23. novembril 2006. aastal vähki, 76 aasta vanusena.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Philippe Val

Philippe Val, kes sündis 14. septembril 1952 Neuilly-sur-Seine'is, on prantsuse ajakirjanik, laulja ja koomik. Tema vanemad olid lihatööstur René Vol, kes hiljem muutis oma nimeks Val, ja juuksur; ta oli nelja õe-venna viimane. Ta lahkus 17-aastaselt koolist muusika edendamiseks, demonstreerides varajast kalduvust kunstilise väljenduse poole. Vali koomiline teekond algas 1970ndatel Patrick Fontiga loodud duo Font et Valiga. Nad esinesid algselt kaasahaaravate lauljameestena sellistes kohtades nagu La Pizza du Marais, Théâtre de Dix heures ja Vrai Chic Parisien, Paul Castanieri saatel kuni 1989. aastani ning hiljem Emmanuel Binet’ga. Varase 1980ndatel andis ta aeg-ajalt sooloettekandeid, kus mõnikord kaasa tegi tema koer Jeff. Ta koostas 1973. aastal lauljanna Anne Vanderlove'iga tema poliitiliselt terava albumi 'Non.' Ta toimetas lühikeseks ajaks La Grosse Berthat 1991. aastal ja asutas 1992. aastal koos Cabuga Charlie Hebdo teise versiooni, olles selle peatoimetaja ja direktor kuni 1992. aastani. Hiljem naasis ta juhtima Charlie Hebdost 2004–2009, avaldades 2005. aastal Jyllands-Posteni Muhamedi karikatuure, mis viis 2007. aastal süüdistustest vihakõnese edendamise süüdistustest õigeksmõistmisesse. Ta on andnud välja mitmeid raamatuid, sealhulgas 'Vingt ans de finesse' (1992) ja 'Malaise dans l’inculture' (2015). Charlie Hébdo'st lahkunud peale 2009. aasta sai Valist France Inter'i direktor, ametis oli ta kuni 2014. aastani. Ta on välja andnud albumid 'Paris-Vincennes' (1996), 'Hôtel de l’univers' (1999) ja 'Philippe Val' (2004). Val on avaldanud tugevaid poliitilisi seisukohti, koostades 2018. aastal manifesti antisemitismivastaseks võitluseks ning olles vastu rühmadele nagu Front National ja katoliiklikud integristid. Alates 2021. aastast on ta raadiojaama Europe 1 nädalakolumnist. Tema karjäär peegeldab mitmekülgset seotust Prantsuse kultuuri ja ühiskonnaga, mida iseloomustavad nii loova koostöö kui ka toimetuslik juhtimine.

Vaata profiili