Chuck - GiggleTime'i multikakoomik, kes räägib nalju
GiggleTime Androidile
Tasuta Google Plays
Laadi rakendus alla
GiggleTime - naljad, koomikud ja komöödiaetendused GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Komöödiaetendused Kõige enam jälgijatega koomikud Meist KKK Kontakt Lisa koomik
Laadi rakendus alla
Jälgi meid

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Algab tähega L Kinnitatud Tühjenda kõik
Kuvatakse 61-72 / 89 koomikut
Lotfi Abdelli, koomik (Tuneesia)
Kinnitatud Nõudmata
Tuneesia

Lotfi Abdelli

Lotfi Abdelli on Tuneesia näitleja ja koomik, sündinud Tunis 14. märtsil 1970. Teda tuntakse ka meediategelase ja humoristina. Tema kunstnikuteekäik algas tantsijana Tuneesia Rahvusliku Muusika- ja Tantsukoolis Anne-Marie Sellami juhendamisel. Seejärel esines ta Rahvateatri balleti trupis Mohamed Drissi juhendamisel ning töötas Imed Jemâa tantsuteatri kompaniis. Karjääri alguses osales ta etendustes nagu 'Histoires d'elles' (1991) Odile Cougoule'i lavastamisel ja tantsis Fadhel Jaziri 'Hadhra' etenduses. Abdelli loomingulatus hõlmab nii näitlemist kui ka koomilist esinemist. Ta on mänginud arvukates filmides, sealhulgas 'Toidu söömine' (1998), 'Savikujud' (2002), 'Linn' (2010), 'Detsembri lõpp' (2010), 'Karistus' (2008), 'Valmistatud Tuneesias' (2009) ja 'Borj Eddalou' (2006). Ta on mänginud ka filmides 'Bab El Ars' (2006), 'Sissetungija' (2011), 'Igapäev Brando' (2011) ja 'Gaza siga' (2011). Tema näitlemisandest on tunnustatud prestiižsetel filmifestivalidel, sealhulgas võitis parima meespeaosa auhinna Kaironi filmifestivalil 2006. aastal filmi 'Valmistamine' eest ja uuesti 2006. aastal Nouri Bouzidi 'Viimase filmi' eest. Ta võitis ka parima meespeaosa auhinna Dubairi rahvusvahelisel filmifestivalil detsembris 2015 filmi 'Les Frontières du ciel' eest. Abdelli koomilised ettevõtmised hõlmavad katkestatud üheinimespektaklit '100% Hallal' augustis 2012 ja hiljem 'Just Abdelli 100% Tabou' aastal 2019. Kogu karjääri jooksul on Abdelli juhtinud mitmeid telesaateid, sealhulgas 'Shams Alik' aastatel 1999–2001 ja 'Chich Bich' Attessia TV-s juunis 2015. Samuti esitles ta 'Abdelli Showtime't aastatel 2017–2020. Ta on oma töö eest pälvinud mitmeid auhindu, sealhulgas parima koomiku auhinna 2015. ja 2016. aastal 'Bolice' saates, Ramadan tähtede auhinnad 2015. ja 2016. aastal Mosaïque FM-ist ning 'Parima Tuneesia näitleja 2018' auhinna 2019. aastal. Septembris 2017 avas ta teehoone ja detsembris 2017 käivitas 'Abdelli ShowTime'i Attessia TV-s. Juunis 2019 teatas ta kavatsusest saada Attessia TV aktsionäriks. Abdelli on abielus Ines Mazaliga ja neil on kaks last. Aprillis 2026, elades pagenduses Prantsusmaal, mõisteti talle 18 kuud vanglakaristust 2022. aasta saatega seonduva juhtumi põhjal.

Lou Costello (1906–1959), koomik (Ameerika Ühendriigid)
Kinnitatud Nõudmata
Ameerika Ühendriigid

Lou Costello

Patersoni, New Jerseys, 6. märtsil 1906 sündis Louis Francis Cristillo, kes sai tuntuks professionaalse nimega Lou Costello. Tema isa, Sebastiano Cristillo, oli kindlustusmüügi esindaja itaalia päritoluga, samas tema ema, Helen Rege, pärines Itaaliast, Prantsusmaalt ja Iirimaalt. Costello käis Patersoni 15. avalikus koolis ning näitas sportlikku andekust. Noorena jätkas ta poksi harrastamist nime all Lou King. Näitlejakarjääri otsides kihutas ta 1927. aastal Los Angelesse ja võttis vastu erinevaid rolle, töötades töölisena ja masinaextrasena Metro-Goldwyn-Mayeris ja Hal Roach Studioses. Ta tegi ka kaskadöörina tööd, sealhulgas filmis "The Trail of '98" aastal 1928. Costello karjääris toimus oluline pöörne, kui ta alustas burleskis esinemist 1929. aastal. 1936. aastal asutas ta Bud Abbottiga ametliku komöödiansidupaari, mis saavutas kiiresti tuntuse. Nende partnerlus saavutas märkimisväärset edu, tõustes peaettekandjateks vaudeville'i ja burleski ringkondades. Nende eraldi rutiin, 'Kes on esimene?', debüteeris 1938. aastal raadios "The Kate Smith Hour" saate loomingulises osas, saades kiiresti armastatud klassikaks. Costello mängis sageli erutatud ja paistva kehaajaga koomiku rolli, kontrastides Abbotti sirgena mehena. Paar esines 1939. aastal Broadway muusikalitükis "Pariisi tänavad". 1940ndad märgistati Costello ja Abboti jaoks olulise edu ajaga. Nad mängisid mitmes filmis, sealhulgas "Üks öö troopikas" (1940) ja "Sõdurid" (1941), ning said Universal Studiosis suurimaks kassatäitjaiks. Aastatel 1942–1949 juhtisid nad raadios "The Abbott and Costello Show" saadet ning aitasid oluliselt kaasa sõjupingetustele, müües 1942. aastal riiklikul tuuril 85 miljoni dollari väärtuses sõjavõlakirju. Kuid partnerlus lõppes 1957. aastal. Pärast lahkumist tegi Costello soola TV-esinejaid ja mängis ühes filmis. Ta suri südameatakki tagajärjel 3. märtsil 1959. aastal 53-aastaselt ning maeti Los Angeleses Calvary kalmistule.

Lou Sanders, koomik (Ühendkuningriik)
Kinnitatud Nõudmata
2. dets 2026 Ühendkuningriik

Lou Sanders

Briti stand-up koomik, kirjanik ja näitleja Lou Sanders sündis 1978. aastal Barnstaples, Devonis. Ta kasvas üles Broadstairis, Kentis, pärast seda, kui tema vanemad lahutasid, kui ta oli kaks aastat vana. Kodust lahkunud 15-aastaselt õpetas ta London Metropolitan Universitys kommunikatsiooni ja kultuuriuuringute kraadi. Enne oma koomikukarjääri töötas Sanders administratiivsetes ametites; nende hulka kuulus Ofcomi juhatuse assistendi ja kaebuste lahendaja positsioon. Sanders lihvis oma komöödiastiili Logan Murray loengutel, edaspidi arendades seda loengute ja blogi kaudu enne professionaalse karjääri alustamist. Sanders alustas oma komöödiakarjääri kusagil enne 2019. aastat ja on sellest ajast saati regulaarne panel-saadetes. Tema esinemiste hulka kuuluvad kaasaegimised Live at the Apollo ülekandes 2019. aastal ja The Late Late Show with James Corden'is. Ta on kaasa teinud QI-s, Would I Lie to You?-s, Travel Man: 48 Hours in…-s, 8 Out of 10 Cats Does Countdown-is ja Richard Osman’i House of Games-is. Tema Edinburghi festivali Fringe'i etendused hõlmavad 'Shame Pig' (2018), mis võitis Comedians’ Choice Award’i parima etenduse eest, ja 'Say Hello to Your New Step Mummy' (2019). Tema kirjutamiskirjeldustesse kuuluvad saated nagu 8 Out of 10 Cats, Mock the Week ja Miranda Hart, samuti lühifilm *Elderflower*, mille ta nii kirjutas kui ka filmis mängis. Sandersit peetakse Ühendkuningriigi üheks originaalsemaks koomikuks ja ta on saavutanud olulist tunnustust. 2019. aastal võitis Sanders kaheksanda hooaja *Taskmasterist* ning aprillist 2022 septembrini 2023 juhtis *Taskmaster: The People's Podcastit*. Aastatest 2021 kuni 2024 kaas-presenteeris ta *Mel Giedroyc: Unforgivable’t* ja 2023. aastal tegi kaasa *Last One Laughing UK* esimeses seerias. Sandersi autobiograafia 'What's That Lady Doing?' ilmus augustis 2023. Sanders on abinaine ja vegan. Ta jätkab regulaarset stand-up’i etendamist nii Ühendkuningriigis kui ka rahvusvaheliselt ning tal on kavas esineda Fringe by the Sea’l 5. augustil 2026. Märtsis 2025 on ta kavas osaleda 'LOL: Last One Laughing UK' esimeses seerias koos Harriet Kemsleyga ning kogu 2025. aastal esitab ta praegu oma uusimat etendust ‘No Kissing in the Bingo Hall’.

Louis Champagne, koomik (Kanada) – Improvisatsioon
Kinnitatud Nõudmata
Kanada

Louis Champagne

Louis Champagne on Kanada näitleja, režissöör ja kirjanik, pärit Quebecist. Ta lõpetas Kanadas asuva Rahvusliku Teatrikooli 1994. aastal ning sai juba samal aastal Ligue nationale d'improvisationilt aasta uueniku auhinna. Kogu karjääri jooksul on ta pidevalt esinenud filmides ja teleseriaalides, sageli kõrvalosades, kinnistades end Quebeci meelelahutusmaastikul tuntud näona. Šampanji tööulatus hõlmab erinevaid žanre ja rolle. Tuntakse teda korduvate osadega Radio-Canada sarjades *Minuit, le soir* aastatel 2005–2007 ning *Escouade 99*, kus ta esineb Goudreauna. Tema mitmekülgne portfoolio sisaldab Rodrigue 'Doggy' rolli mängimist *Les Boys* (1997) sarjas, bussijuhi rolli *C't'à ton tour, Laura Cadieux* (1998) sarjas ja Normi rolli *Karmina 2* (2001) sarjas. Ta on ka kehastunud tuntud tegelasi, nagu seržant Bonneville *Coteau rouge* (2011) sarjas, Marc *Amsterdam* (2013) sarjas ja Bobby *Roche Papier Ciseaux* (2013) sarjas. Märkimisväärselt on ta režissöörina lavastanud iseseisva filmi *Les Cavaliers de la canette* 2007. aastal, mängides samas ka Louis'i rolli. Tema mitmekülgisust demonstreerivad veel sellised rollid nagu Elvis Presley kehastamine *Dans une galaxie près de chez vous* (1999) sarja episoodis ja Saint-Pierre *Dieu reçoit* (1999) sarjas. Telekast ja filmist kaugemale on Champagne'il näidanud oma teatrilisi oskusi. 2013. aastal mängis ta Montreali Théâtre Saint-Denis'es lavastuses Hairspray Edna Turnbladit. Ta on jätkuvalt aktiivne selles valdkonnas, hiljutiste rollide hulgas François Vadeboncœur filmis Nous (2023), Jean-Robert ‘J-R’ Mailloux filmis La Candidate (2023) ja eesolev roll Bruno Godinina filmis Projet Innocence (2024). Tulevased projektid hõlmavad Le gros Denisi rolli filmis Le Gouffre lumineux (2026), mis näitab tema jätkuvat kohalolu Kanada filmi- ja telemaailmas.

Louis de Funès (1914–1983), koomik (Prantsusmaa)
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Louis de Funès

Louis de Funès, keda sündis 31. juulil 1914 Courbevoie's Louis Germain David de Funès de Galarza nimega, oli tuntud prantsuse koomikunäitleja. Tema isa, Carlos Luis de Funès de Galarza, oli Sevillast pärit advokaat Hispaanias ning tema kaudu pärines ta Funesist päritsetõmblusega aadlikust suguvõrsast. Tema ema, Leonor Soto Reguera, galiciska notaritaüa tütar, aitas tema päritolule kaasa galiciska pärivaga. Ta valdas prantsuse, hispaania ja inglise keelt, mis näitas tema varajast andekust keelte osas. De Funèsi tee näitlejaks algas mitmekesiste kogemustega. Pariisi Lycée Condorcet'sse käinud ja Sorbonne'is lühikest aega õppinuna jäts ta õpingud pooleli ning töötas erinevaid lihtsaid töid, sageli saadeti ta sealt ära. Ta edendas oma muusikalisi huve džässpianistina Pigalle'is Pariisis, meelitas kliente ja demonstreeris juba varakult oma iseloomulikke näoilmeid. Ta õppis ka aasta Simonil näitlemist. Tema karjäär algas rollidega teatris ja mitmete filmide kõrvalosades, enne kui ta 1956. aastal saavutas avaliku tunnustuse filmiga *La Traversée de Paris*. Ta abiellus Germaine Louise Élodie Carroyeriga aastal 1936, lahutades temast hiljemalt 1942. aasta lõpus; neil oli üks poeg, Daniel. Hiljem abiellus ta Jeanne Barthelémy de Maupassantiga aastal 1943, ja nad jäid koos kuni tema surmani, saades neli poega, Patricki ja Oliveri. De Funès sai tuntuks oma energilisuse poolest etendustel, näoilmete ja nihestuste poolest, sageli kehastades konservatiivseid väikepurgasilikke tegelasi, kes püüdsid ametivõimu rahuldada. Ta mängis üle 150 filmis aastatel 1945–1983, saavutades märkimisväärset edu Prantsuse kinematograafias 1960ndatest kuni varaseni 1980ndateni. Tähtsamad tööd hõlmavad Pouic-Pouic ’i, Le Gendarme de Saint-Tropez ’i seeriat, Fantomas ’i triloogiat, Le Corniaud ’t, La Grande Vadrouille ’i, Oscar ’it ja Les Aventures de Rabbi Jacob ’it. Viimane film kandis talle 1973. aastal Kuldgloobuse nominatsiooni. Tema koomiline isiksus kehastas impulsiivset, kaebavat, autoritaarset ja otsekoost tavalist prantslast. Teda tunnustati laialdaselt kogu Euroopas, sealhulgas endise Ida-Bloki, endise Nõukogude Liidu, Iraani, Türgi ja Iisraeli piirkondades; lisaks kõlasid tema filmid publikus sellistes riikides nagu Venemaa. De Funès sai 1980. aastal auhinnaks elutöö eest César’i auhinna. Tema poeg Olivier de Funès sai ka näitlejaks ja mängis mõnes isa filmis. 27. jaanuaril 1983 suri ta Nantes’is ning tema pärand on säilinud kahe muuseumi kaudu, mis austavad tema elu ja karjääri: üks asub Nantes’ile lähedal, teine Saint-Raphaëlis ja kolmas endise Saint-Tropez’i gendarmerie ruumides.

Luba Goy, koomik (Kanada) – Sketškomöödia
Kinnitatud Nõudmata
Kanada

Luba Goy

Luba Goy on Kanada näitleja, koomik ja humorist ukrainlasest päritoluga. Ta sündis 8. novembril 1945 Halternis, Saksamaal ning saabus Kanadasse koos oma ukrainlasest immigrantvanematega aastal 1951. Ta kasvas üles Ottawas, Ontario provintsis ja lõpetas Glebe Collegiate Institute'i enne kui asus 1969. aastal õppima Kanada Rahvuslikus Teatrikoolis. Lõpetamise järel sai ta kogemust teatriproduktsioonides Stratfordis, Ontario provintsis. Goy kariääris toimus oluline pöördehetk, kui ta liitus 1971. aastal 'The Jest Society'ga, mis hiljem 1973. aastal sai nimeks Royal Canadian Air Farce. Ta on parimini tuntud kui selle pikaajalise komöödiainstitutsiooni staar, kehastades oma ametiaja jooksul mitmeid tegelasi, sealhulgas Elizabethi kuningannat, Kim Campbelli ja Brenda Bingo-daami. Tema töö Air Farce'iga hõlmas ka osalemist õppe-seerial 'Bits and Bytes' 1980ndate alguses ning Nelvana animafilmisarjas 'Care Bears' tegelaste dubleerimist, nagu Lotsa Heart Elephant ja Gentle Heart Lamb. Ta on oma panuse Air Farce'i poolt pälvinud 15 ACTRA auhinda. Tema tööd Air Farce'iga on peale selle ulatunud häälinetuse alale, olles esinenud erinevates animasarjades nagu , ja . Tal on ka rolle filmides nagu (1970) ja

Luciana Littizzetto, koomik (Itaalia) – Satiir, Kabaree
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Luciana Littizzetto

Pärast Torino linnas, Itaalias, 29. oktoobril 1964. aastal sündinud Luciana Littizzetto on itaalia meelelahutaja, kes töötab komedia-näitlejana, raadio persoonilikkusena ja humoristina. Ta kasvas üles Torino San Donato linnaosas, perekonna juured on Bosconeros. Tema vanemad olid Pietro Littizzetto ja Antonietta Dezzutto. Teda hüütakse sageli armastavalt 'Lucianinaks'. Littizzetto karjäär sai alguse õpingutest G. Verdi konservatooriumis Torinos, kus ta lõpetas klaveri diplomi aastal 1984; hiljem omandas ta Turini Ülikooli Humanitaarteaduste Fakulteti bakalaureusekraadi aastal 1990. Ta käis ka Moncalieris näitrikoolis ja töötas üheksa aastat Carlo Levi koolis õpetajana. Enne laiemat tunnustust esines Littizzetto teatrites üle Torino ja selle ümbruses ning tegi häältõmmetööd rahvusvahelistele saabahooletajatele. Ta debüteeris Rai Radio 2 Hit Parade'is ja sai laiemat tuntust Maurizio Costanzo Show’s esinemiste kaudu, mis võimaldas tal keskenduda meeleolule. Kabareeetendus Zelig 1990ndatel kinnistas veelgi tema kohalolu Itaalia komöödias. Littizzetto on saavutanud tuntuse satiirilise huumoriga, mis suunatakse sageli valitsusametnikele ja usujuhtidele. Ta mängis Sabrina telesaates Cielito Lindo aastal 1993, mida meenutatakse loosungiga 'Minchia Sabbry!'. Aastaks 2014 on ta avaldanud 14 humoristlikku raamatut, milles viidatakse sageli sugeliigadele Walteri ja Iolanda nime all. Tema töö hulka kuuluvad esinemised Avanzi (Rai Tre) saates ning rollid filmides Tutti giù per terra ja Tre uomini e una gamba. Ta on alates 1997. aastast regulaarne külaline Mai dire gol saates ja koos Fabio Fazioga juhtis Sanremo muusikapidustusi aastal 2013 ja 2014. Aastal 2007 autasutas Itaalia Vabariigi president teda De Sica auhinnaga ning ta tunnistati parimaks naisega Itaalia televisioonis nii aastal 2013 kui ka 2014. Praegu ilmub ta regulaarselt Rai 3 õhtusaates Che tempo che fa, ja alates 15. oktoobrist 2023 siirduvad Littizzetto ja Fabio Fazio Warner Bros Discovery võrgustikku (NOVE). Märkimisväärne on, et Putignano karnevalis anti talle auksus nimetus "Gran cornuta 2021", mis tähistab narguse ja arukuse märke Bari piirkonnas.

Lucien Jean-Baptiste, koomik (Prantsusmaa)
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Lucien Jean-Baptiste

Lucien Jean-Baptiste on prantsuse näitleja, kirjanik ja režissöör, kes sündis 6. mail 1964 Fort-de-France'is, Martinique'il. Ta kolis koos emaga Pariisi piirkonda kolmeaastaselt, saabudes Prantsusmaale 25. detsembril 1967. Lucien käis Créteilis kolledžis ja keskkoolis ning omandas hiljem BTS kraadi kommunikatsiooni ja reklaamis. Enne näitlejaks hakkamist töötas ta ligika kümme aastat ürituste korraldamisega, sealhulgas perioodi Palais omnisports de Paris-Bercy's. Ta demonstreeris ka sportlikku andekust, saades 1984. aastal Prantsuse meistriks kreeka-rooma maadluses (FSGT). Jean-Baptiste karjäär hõlmab nii mängufilme kui ka häälteatrit. Ta õppis näitlemist Cours Florent'is ja alustas lühifilmides ja seriaalides esinemist 1998. aastal, mängides mitmeid väikeseid rolle filmides *Du bleu jusqu'en Amérique* ja *Jeu de cons*. Teda hakati tunnustama tagasipeatuvate rollide poolest Franck Marchandina, psühholoogina, *Caméra Café* esimese hooaja jaoks. Tema töö oluline osa on prantsuskeelsete dublaažihääle andmine paljudele ameerika näitlejatele. Ta on regulaarne häälteatrikunstnik Chris Rockile, Martin Lawrence'ile ja Ice Cube'ile, ning ta on ka dubleerinud Terrence Howardi, Will Smithi, Kevin Harti, Jamie Foxxi, Don Cheadle'i, Anthony Mackie'i, Omar Eppsi ja Orlando Jonesi. Tema häälteatrikunst ulatub ka rollideni seriaalis *Scrubs*, kus ta andis Donald Faisoni hääle. Lucien Jean-Baptiste'i režissöörina tehtud tööde hulka kuulub perekomöödia La Première Étoile (2009), mille eest ta sai samal aastal Alpe-d'Huezi filmifestival Grand Prix ja publikuauhind. Selle edu järel asutas ta 2010. aastal Zamba Productionsi ning andis 2017. aastal välja selle järje, La Deuxième Étoile . 2016. aastal avaldas ta isikliku kogemusest inspireeritud filmi Dieumerci! . Samal aastal režissööris ta ka filmi Il a déjà tes yeux . Tema filmograafias on ka kaamerad töös tele-sarjas Munch , ning ta mängis peaosas 2005. aastal filmis Emmenez-moi .

Ludwik Lawiński (1887–1971), koomik (Poola) – Kabaree
Kinnitatud Nõudmata
Poola

Ludwik Lawiński

Ludwik Lawiński, sündinud Ludwik Latajnerina 19. juunil 1887. aastal Lvovis, oli poola filminäitleja ja oluline tegelane poola teatris ja kabaree's. Ta oli hambaarsti Emil Latajneri ja Anna z Lewinów poeg. Tema varajane haridus hõlmas õigusteaduse õpinguid Lvivi Akadeemias ning ärikooli käimist Viinis. Lawiński karjääri algas näitlejaõpetusega Roman Żelazowski juurest Lvovis, millele järgnes lavadebüüt 1911. aastal Lvivi Linnateatris Pagatowiczina. Lawiński saavutas kiiresti tuntuse Poola meelelahutusmaailmas. 1911. aastal asutas ta koos teistega kirjandusliku kabaree ‘Złoty Ul’ Lvovis ja 1913. aastaks esines ta Varssavi teatrites 'Warszawskie Miniatury' ja 'Dynasy'. Alates juunist 1914 jätkas ta lavatööd Łódźis 'Bi-Ba-Bo' teatris. 1920ndatel sai temast Varssavi üks populaarsemaid revüü- ja kabareeaktöre, kes tihti turneeris sellistes linnades nagu Przemyśl, Stanisławów, Radom, Kraków ja Zakopane. Ta kirjutas ka monolooge ja tekste arvukatele Varssavi revüdele ja kabareedele, sealhulgas Teatr Nowości, Qui Pro Quo, Stańczyka ja Cyrulik Warszawski. 1925. aastal asutas ta koos S. Nawrot’ ja W. Jastrzębieciga opereti- ja varieteekunstnike kooli. Lawiński karjääri hõlmas mitmeid kümnendeid ja sisaldas erinevaid keerulisi olusid. Ta esines kolmeteistkünes filmis aastatel 1927–1956, sealhulgas pealkirjad nagu & Uśmiech losu ja & Ziemia obiecana . Teise maailmasõja ajal esines ta Lviv Miniatuuriteatris kogu NSV Liidus ning hiljem teatrirühmades, mis olid seotud Poola armeeüksustega NSV Liidus, lähisoonas ja Itaalias. Sõjajärgselt asus ta Londonisse, kus ta oli seotud lavade 'Orzeł Biały' ja 'Ognisko'ga. Ta on autoriks teatrimälestustele & Kupiłem (1958) ja & Aczkolwiek (1962), ning on teinud arvukalt salvestusi plaadifirmadele nagu Beka ja Parlophone. Ta abiellus Aniela z Handzlikówga aastal 1916, ja neil oli kaks poega; nad tähistasid oma kuldse abielu aastapäeva Londonis jaanuaris 1966. Lawiński sai ZASPi aukliikme tiitli aastal 1965 ja tema 60. kunstilise töö aastarring viidi Londonis läbi aastal 1969. Ta suri 15. septembril 1971 Londonis.

Luis Manuel Ávila cruz, koomik (Mehhiko)
Kinnitatud Nõudmata
Mehhiko

Luis Manuel Ávila cruz

Luis Manuel Ávila Cruz, kes sündis Mexico Citys 30. jaanuaril 1971, on mehhiklane näitleja, koomik ja laulja. Ta on tuntud oma mitmekülgisuse poolest, töötades filmis, tele- ja häälnäitlejana (kaamera dubleerimisel). Tema karjäär lavakunstis algas 20. jaanuaril 1991 näidendiga 'El Juego que Todos Jugamos'. Ávila treening hõlmas õpinguid UNAM-i FCA Teatrikoolitöökohas Luis León Velaga, kaks aastat stipendiaadi staatus Alberto Estrella Tantsu- ja Teatrikeskuses ning kursusi Sylvia Pasqueli koolis ja M&M Stuudios Patricia Reyes Spíndola juhendamisel. Ta õppis ka ärijuhtimist UNAM-is, omandades bakalaureusekraadi ja pälvides tunnustust oma töös, võites riiklikult auhinna 'Parim Bakalaureusetöö Administratsioonis'. Ta alustas oma karjääri koomikuna 1995. aastal, saades Riatatáni komediakonkursil kolmanda koha, mis viis töökohani Centro Nocturno. Ta kasutab oma komöödiesündmustes tegelasi nagu Librado, Junior, Tomás ja Zamora. Luis Manuel Ávila on saavutanud tuntuse tähtsate rollide kaudu, sealhulgas Tomás Mora seriaalis ‘La fea más bella’ ja Júnior P. Luche seriaalis ‘La familia P. Luche’. Ta on esinenud ka telesaadetes nagu 'Camaleones', 'Las Tuntas No Van Al Cielo', 'Triunfo del Amor' ja 'Por Ella Soy Eva'. Tema filmikoolituste seas on 'Divina Confusión', 'El Octavo Pasajero', 'Aspiración', 'Debo No Niego' ja 'En La Tierra'. Duona LOS LUISES liikmena, kes esinevad Mehhikos ja mitmes USA linnaosas, on ta produtseerinud kaks albumit: 'Biografía' ja 'El Riesgo'. Ta laenab oma häält ka rollidele produktsioonides nagu 'Dragon Ball Super: Super Hero' ja 'Saint Seiya: The Lost Canvas'. Ávila on pidanud oma sooloetendusi sellistes kohtades nagu Frontón México, Teatro Blanquita ja El Palacio de los Deportes ning on pälvinud tunnustust oma töö eest, sealhulgas parima näitleja auhinna esimesel UNAMi Ülikooliteatri Festivalil ja Mehhiko Senati tunnustuse 2014. aastal.

Luis Rego, koomik (Portugal)
Kinnitatud Nõudmata
Portugal

Luis Rego

Nascido em Portugal, Luis Rego desenvolve sua carreira como ator, humorista, escritor e diretor, vivendo hoje na França. Foi um dos fundadores do grupo music e humorístico Les Charlots, do qual se afastou depois de alguns anos.