Chuck - GiggleTime'i multikakoomik, kes räägib nalju
GiggleTime Androidile
Tasuta Google Plays
Laadi rakendus alla
GiggleTime - naljad, koomikud ja komöödiaetendused GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Komöödiaetendused Kõige enam jälgijatega koomikud Meist KKK Kontakt Lisa koomik
Laadi rakendus alla
Jälgi meid

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Algab tähega G Kinnitatud Tühjenda kõik
Kuvatakse 37-48 / 94 koomikut
Gazelle, koomik (Saksamaa)
Kinnitatud Nõudmata
Saksamaa

Gazelle

Gazeell on saksa koomik ja sotsiaalmeedia persoon, tuntud nime all Gazelle Vollhase. Aasta 2026 seisuga on tal 37 aastat. Mõnede arvates on ta praegu interneti lõbusaim naine ning ta loob huumoriajane sisu TikTokis ja Instagramis alates 2021. aasta sügisest. Tema valitud nimi "Gazelle" peegeldab tema transnaise identiteeti ning ta kasutab oma platvormi, et õpetada transidentiteedi ja ülemineku kohta. Ta saavutas tuntuse huumoriajane videote kaudu, algselt kasutajaga @diehuebsche. Enne sisuloomele keskendumist töötas Gazelle kümme aastat personali- ja arendusüksuses suures ettevõttes. Sel ajal viis ta läbi vestlusi ja palkas erinevaid spetsialiste, sealhulgas turundusjuhte, raamatupidureid, juhatuse esimehi ja tarkvarainsenere. Kolm aastat aitas ta kaasa suurema mitmekesisuse edendamisele töökohal, puudutades LinkedInis kaasajastatud värbamispraktikaid ja DEI teemasid. Hiljuti lahkus ta töölt, et pühenduda täielikult oma loomele ning uurib praegu nii professionaalses kui ka isiklikus kogukonnas märgataud arenguid. Gazelle'i komöödia kriitilise pilguga vaatleb ühiskonda ja uurib oma identiteeti, sageli satiiseerides seda, mida peetakse „tavapäraseks saksa inimeseks“. Tema sisu puudutab vaimust ja transsoost olemist, jagades nii edumaasid kui ka väljakutseid, mis on seotud tema üleminekuga. Ta keskendub oma mõtteid ja jõupingutusi trans* kogukonnale, veetes, et see seisab silmitsi struktuursete puudustega, nagu töökohtade puudumine ja vaimuhaiguste probleemid, rõhutades solidaarsuse olulisust. Gazelle alustab oma esmast soolopäevakontserdi ringreisi sügisel 2026, kus esineb üheksas suuremas Saksamaa linnas. Etendus käsitleb teemasid, mis on seotud üleskasvamisega käsitöölise tütrena ja kogemustest „Hundy-Mommy“’na Berliinis, lubades filtreerimata huumorit, eneseironiat ja lugusid, mis ei sobi sotsiaalmeediasse, jagades samal ajal lava teiste kunstnikega, keda ta imetleb. Ta on kavas esineda re:publica 24 ekspertina digiülemineku kohta haridusvaldkonnas, tema peaesitlus kannab pealkirja „Digiüleminek haridusvaldkonnas, kasutajate võimasustamine ja kogukonna loomine“. Ta on nomineeritud EXPRESS Queer Award 2023 auhinnale ja osaleb aktiivselt üritustel nagu Lead Today Shape Tomorrow (Female Founders), NW2023 ja FFFDay, kus kõneldakse mitmekesisuse ja kaasamise teemal.

Ged Marlon, koomik (Prantsusmaa) – Sürreaalne ja absurdne
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Ged Marlon

Ged Marlon, kelle sünninimi on Gérard Brunettini ja kes sündis 10. aprillil 1954 Pariisis, on prantsuse humorist ja näitleja. Kasvanud oma itaalia vanaisade juures, alustas ta algselt kergejõustikuga, saades Prantsusmaa noorte kreeka-rooma maadluse meistriks. Tema varajase karjääri hulka kuulusid Robert Hosseini lavastustes 'Jeanne d'Arc' ja 'Potemkine' halberduri roll. Marlon leiab inspiratsiooni Keatonist, Tatist, Bunuelist ja Dalist, mis on nähtav tema ainulaadses komöödiastiilis. Ta mängis 1979. aastal filmis Flic ou Voyou ning hiljem 1983. aastal peatsis Mambo-scratch . 1980ndatel jätkas Ged Marlon oma näitlejakarjääri arendamist, mängides filmides režissööride nagu Bertrand Tavernier ( Autour de minuit 1986. aastal), Claude Lelouch ( Viva la vie 1984. aastal) ja Gérard Oury käes. Ta esines ka 1984. aastal Théâtre Fontaine'is mängus "Games" ning mängis L'Embarras du soi 's, mille ta ise kirjutas ja lavastas Théâtre Montparnasse'is 2010. aastal. Farid Chopeliga tehtud koostöö andis alguse edukale 1980. aasta etendusele "Aviateurs". Ta kehastab sageli keskpärast, kiilakatte ja vuntsidega prantslast, segades oma esitustes absurdset ja peent. Marloni teatrilavastuste hulka kuuluvad sooloetendused, mida on lavastanud Jean-Michel Ribes Théâtre du Splendid's 1989. aastal ning Un simple froncement de sourcil , mis esilinastus Théâtre du Rond-Point'is 2002. aastal ja avas Roland Topori ruumi. Tema etendused käsitlevad sageli filosoofilis-praktilisi küsimusi, tõmmates paralleele Raymond Devosiga. Liikumisjõudlus on oluline, tema keha asendades sageli sõnu; ta eelistab "ütlemata" "ülemäära öeldisele". Ta on esinenud näidendites nagu 'Brèves de comptoir' ning Labiche', Courteline'i ja Feydeau' toodetes. Samuti esitas sooloetenduse 'Ged Marlon / Solo' Théâtre du Petit Montparnasse'is, mis esilinastus 28. augustil 2008 ja käsitleb pettunud armastuse teemasid kolme õnne otsivat isikut kujutades. Ged Marlon lavastab praegu filmi pealkirjaga Les Talents d'Achille , mille linastamine on kavandatud 2025. aastal.

Georges Bernier (1929–2005), koomik (Prantsusmaa) – Satiir
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Georges Bernier

Georges Bernier, keda laialdaselt tuntakse professor Choroni nime all, oli prantsuse humorist, kirjanik ja ajakirjanik. Sündinud 21. septembril 1929 La Neuville-aux-Bois's (Marne), koges ta noorelt raskusi, jäädes üheteistaastaselt orvuks, kui tema ema, kes töötas väravakujutajana, suri. Ta lõpetas algkooli juba sel ajal ja teenis seejärel 28 kuud 6. BCCP-s Indohiinas, veetes kokku üheksa aastat õhuväeüksustes (TAP). See kogemus, koos tuberkuloosi haigestumisega tagasi Prantsusmaale tulles, mõjutas ilmselt tema hilisemat satiirilist tööd. Bernieri ajakirjanduskarjäär algas kolporteri ja hiljem müügijuhatajana satiirilise ajalehe *Zéro* jaoks. 1960. aastal mängis ta olulist rolli mõjukuse kuukirja *Hara-Kiri* loomisel François Cavanna ja Frediga. Ajakirja nime ja esialgse asukoha alguseks oli Rue Choron, mis sai tema pseudonüümiks. Ta aitas oluliselt *Hara-Kiri*s kaasa, tegeldes kirjutamise ja fototöötlusega ning looma või osaleda valede reklaamide ja fotomontaažide loomisel Les éditions du Square'i jaoks, mis loodi 1962. aastal, kui toimetus kolis. Tema osalus ei piirduks trükemeediaga, sealhulgas Jean-Christophe Averty telesaates *Les Raisins verts* esinemised ja hiljem regulaarne kaastöö *Charlie Hebdo*s pärast selle loomist 1970. aastal. Bernier jätkas karjääri jooksul erinevate komöödiateede uurimist. Ta kohandas oma "fiches bricolages'i" aastal 1988 televisioonis ja osales Jean-Micheli Ribesi *Merci Bernard*is. Avalik vaidlus Aure Atikaga toimus 1996. aastal raadios Nova, mis näitas tema valmisolekut provokatiivses diskussioonis osaleda. Ta astus ka lastele mõeldud meediasse, lootes ajakirja *Grodada*. Ta oli koomiku Michèle Bernieri isa ja näitleja Charlotte Gaccio vanaisa. Georges Bernier suri 10. jaanuaril 2005 Pariisi Necker-Enfants Malades haiglas ja maeti Montparnasse kalmistule. Dokumentaalfilm *Choron Dernière* ilmus aastal 2008 auks tema elule ja tööle kui mitmekülgse figuurina Prantsuse huumoris.

Georgi Mamalev, koomik (Bulgaaria) – Muusikaline komöödia
Kinnitatud Nõudmata
Bulgaaria

Georgi Mamalev

Georgi Mamalev, tuntud ka Georgi Anastasovi Mamelevina nime all, on Bulgaaria näitleja, kes sündis 5. augustil 1952. aastal külas Mamarchevo (Bolyarovo). Ta lõpetas 1977. aastal Rahvusliku Teatri- ja Filmiakadeemia (NATFA) 'Krastjo Sarafovi' nime all. Alates sellest aastast on ta sageli esinenud Bulgaaria Riigiteatris 'Ivan Vazov'. Ta on mänginud palju rolle, sealhulgas Aвраm Sovalkata ('Lennu katse'), Srecko Rozmarina ja Bato ('Koondumiskoht') ning Загорецки ('Nuku režiim'). Tema teatrieluprogrammi kuuluvad ka esitused Фратю rollis ('Suurvürstid'), Dromio of Syracuse'i ('Vigade komöödia'), Puck ('Kesköö unenägu'), Шура Балаганов ('Suur kombineerija') ja Рафаеле ('Häired Neapoli linnas'). Mamalevi koomilised panused ulatuvad lavalise esinemise kaugemale. Ta kaasloobustas koos Pavel Popandoviga ja Velko Kaneviga populaarset projekti NLO, mis arenes televisioonis saatemänguks 'NLO Klubi'. Tal on ka sooloplaate, osa neist spetsiaalselt humoristlike laulude festivali 'Kuldlüür' jaoks. Raadios on ta salvestanud Bulgarija Rahvusringhäälingu (BNR) jaoks. 2002. aastal tähistas ta olulist verstaposti ühemehe etendusega 'Kas Sa Mõistad Mind Õigesti?'. Ajavahemikus 2005 toimetas ta lühikest aega BNT-s telesaadet 'Vaba Mameleviga'. Ta on abielus ja tal on kaks poega. Lavalaudade ja ekraanide taga on Mamalev näidanud võimet luua kontakti publikuga erinevates formaatides. Ta osales 2008. aastal Bulgaaria saates 'Tantsutähed'. Alates 1989. aastast on ta kuulunud Bulgaaria Filmitootjate Liidu koosseisu. Praegu ilmub ta sageli teleseriaalis 'Kaneto', jätkates aktiivset karjääri näitleno ja meelelahutajana. Tema pikaajaline seotus Rahvusteatri 'Ivan Vazov'ga rõhutab tema pühendumust Bulgaaria teatrile, kinnistades tema koha riigi kultuurimaastiku silmapaistva tegelasena.

Gérard Rinaldi (1943–2012), koomik (Prantsusmaa)
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Gérard Rinaldi

Gérard Roger Louis Rinaldi, kes sündis 17. veebruari 1943 Pariisi 14. linnaosas, Prantsusmaal, oli mitmekülgne prantsuse meelelahutaja. Ta töötas näitlenud, muusikuna, laulujakirjanikuna, kunstilise juhatajana ja lauljana. Tema täisnimi peegeldas tema Pariisi päritolu ning ta käis Charlemagne'i gümnaasiumis, kus osales ladina keele tõlkevõistlusel oma noorusajas. Rinaldi avaldas varakult kirge muusika vastu, avastades 1958. aastal klarineti ja õppis eneseõppimise teed pidi nii klarnetti kui ka saksofoni mängima, alustades tenori mängimisega enne üleminekut altosse. Rinaldi karjääri algas esinemistega 1963. aastal, kõigepealt raadiosaates Inter-clocher , kus ta kohtas Jean Sarrusi, kes sai lähedaseks sõbraks, ja seejärel mängis 1964. aastal saksofoni Dick Riveri ansamblis. Ta liitus ajutiselt Les Rebellesiga 1963. aastal, enne kui asutas koos Jean Sarrusiga 1966. aastal Les Charlotsi. Ansambel, kuhu kuulusid ka Luis Rego ja Patrick Birot, saavutas suure populaarsuse, andes välja neliteist filmi aastatel 1970–1992, sealhulgas Les Bidasses en folie , Les Fous du stade ja Le Grand Bazar . Rinaldi kaastööl Les Charlotsiga kirjutati umbes 300 laulu, sealhulgas hitt "Sois érotique" aastast 1970, ja Jean Sarrus kirjeldas teda kui "Les Charlotsi hinge", imetledes tema lauluisikku ja huumoriselt. Ta mängis Les Charlotsiga mitmes filmis alates La grande java kuni Charlots connection ni kuni 1984. aastani. Les Charloti tööst eraldi jätkuvad soolokarjäär sai Rinaldilt alguse 1986. aastal ning ta esines aastatel 1986–2004 korduvalt Le Théâtre de la Michodière laval. Ta demonstreeris ka märkimisväärset mitmekülgsust hääletena, dubleerides arvukalt animatsioonis tegelasi, sealhulgas Hazelit filmis Watership Down , Ratiganit filmis Suur hiirdetektiiv , Henri'd filmis Amneerika saba , peakokk Louis't filmis Merineitsiaga , Goofyt filmis Goofy film ja Steele'i filmis Balto . Michel Modo surma järel aastal 2008 võttis Rinaldi üle hääletena mitmeid tegelasi seriaalis Simpsonid , sealhulgas Kent Brockmani, Seymour Skinneri, Clancy Wiggumi, Charles Montgomery Burnsi ja Krusty Klauni. Ta jätkas esinemist kuni oma surmani lümfoomiga 2. märtsil 2012, 69 aasta vanusena Fontenay-lès-Briis'is (Essonne). Tema auks korraldati Le Théâtre de la Michodière laval kümme päeva hiljem eripäev. Tema elust rääkiv dokumentaalfilm 'Gérard Rinaldi: endise Charloti paljastused' ilmus aastal 2013, tagades tema pärandi jätkumise.

Gerburg Jahnke, koomik (Saksamaa) – Kabaree
Kinnitatud Nõudmata
Saksamaa

Gerburg Jahnke

Gerburg Jahnke on Saksamaal tuntud humorist, kes sündis 18. jaanuaril 1955 Oberhausen-Osterfeldis. Ta kasvas Ruhris ja peab end naiste kabaree eestkujuks. Tema nimega Gerburg on germaani päritolu ja see tähendab "odra kollektorit" või "odraga võitlejat", mis peegeldab tema kehastunud vaimu. Jahnke on ka saksa kabareeartist, saatejuht, näitleja ja režissöör, mis tõestab tema mitmekülgsust meelelahutustööstuses. Algselt tahtis ta saada õpetajaks, lõpetades kaks riigieksamit, kuid otsustas lõpuks teatris töötada laste kasvatamise murede ja vanemliku toe puudumise tõttu. Jahnke karjäär algas Saksamaa ja Prantsusmaa ringreisist naiste tänavateatri trupiga. Umbes 1987. aastal asutas ta koos Stephanie Überalliga komediansambli Missfits, mis sai 20 aastaks üheks tuntumaid saksa kabareeansambleid. Nad koostasid Überalliga 2010. aastal etenduse 'Sehnsucht im Oberhausener Ebertbad' ja avaldasid koos 1996. aastal raamatu 'Krapf und Krömmelbein'. Tema komöödia puudutab selliseid teemasid nagu kehalisus, seksuaalsus ja igapäevased piinad ning on kirjeldatud kui polariseerivat ja provokatiivset. Jahnke sai tuntuks ansambli Missfits liikmena ja oli juba laialt tuntud, kui alga 'Ladies Night'. Aastatel 2007–2018 juhtis Jahnke telesaadet 'Ladies Night', mille loomisel ta kaasa aitas ja tähistas selle 18. aastapäeva ning 100. episoodi. Ta juhatas ARD saadet 'Ladies Night' kuni 2018. aastani, esinedes selles 12 aasta jooksul. Samuti esines ta 2009. aastal programmis 'Frau Jahnke hat eingeladen' ning mängis mitmes filmis ja telesarjas, sealhulgas 'Die Oma ist tot' (1997) ja 'Der Tod ist kein Beinbruch' (2002). Ta on pälvinud palju auhindu, sealhulgas 'Ruhr Area kodanik' auhinna 2004. aastal, Prix Pantheon – Ehrenpreis Reif & Bekloppt 2016. aastal, Deutscher Comedypreis – Sonderpreis 2018. aastal, Deutscher Kleinkunstpreis – Ehrenpreis des Landes Rheinland-Pfalz 2020. aastal ja Hessischer Kabarettpreis (Ehrenpreis) 2022. aastal. Praegu toodab ta alates 2020. aasta novembrist kuni 2024. aastani nädalast podcasti 'Frau Feller & Frau Jahnke' koos Lisa Felleriga. Ta on kihlatud Hajo Sommersega alates 1994. aastast, kes esineb tema saates 'aia mehena', ja nad kannavad vastavaid kihveringe.

Geri Hall, koomik (Kanada) – Satiir, Sketškomöödia
Kinnitatud Nõudmata
Kanada

Geri Hall

Geri Hall on Kanada näitleja ja koomik, kes sündis 1. mail 1972 Oakville'is, Ontario provintsis. Ta alustas karjääri esinedes The Second City Toronto trupis, osaledes nii Riigiretkrupi kui ka Peaetapi etendustes. Tema töö CBC saates *This Hour Has 22 Minutes* on oluline peatükk tema professionaalses teekonnas; ta ilmus algselt oktoobris/novembris 2004 ja märtsis 2007, enne kui sai oktoobris 2007 alalise trupiliikmeks. Viie hooaja jooksul saates töötas ta nii ringvaatleja kui ka ankurmehena ning tema tegelaskuju 'Üksik naisvalija' pälvis riiklikku tähelepanu 2008. aasta föderaalse valimiste ajal. Ta on kaasa töötanud *The Rick Mercer Report* saates ja on Gary Pearsoniga koostanud ning esitab otse-sketši show’s *Middle Raged*. Hall’i komöödiastiil hõlmab endas eripärast häält ja sisaldab sageli poliitiliselt teravat satiiri. Märkimisväärne sündmus toimus 2008. aastal, kui ta püüdis intervjueerida peaministrit Stephen Harper’it föderaalse valimkampaania ajal, mille tulemuseks oli turvameeste poolne kinnipeetamine ja lühiaegne arestimine käeraudades. Sarnane ettevõtmine Ontario peaministri Dalton McGuintyga 2009. aastal ei jäänud hästi meelde. Ta on ka oma kirjutamisoskusi demonstreerinud, kusjuures To Die 4 pälvis Gemini auhinna nominatsiooni. Tema mitmekülgsed rollid hõlmavad esinemisi The Blobheads ’is CBC-s ja rolli politseinikuna filmis Little Italy , samuti rolli 'Christine'ina 'Astrid ja Lilly päästavad maailma'. Ta on ka televiisireklaamides esinenud. Geri Halli karjääri on tunnustatud paljude auhindadega. Ta on pälvinud auhindu Kanadas Comedy Awardsilt, Writers Guildilt ja Gemini Awardsilt, sealhulgas Gemini auhind parima ansambli esituse komöödiakavas või -seerial *22 Minutes* eest. 2017. aastal võitis ta Valencia WebFestil parima naispeosi osatäitja rolli 'Perverts Anonymous'i eest, mis kindlustas ka parima komöödia U.K. Webfestil. Tema panuse eest *Ruby Skye P.I.*-s sai ta 2013. aasta LA Web Festil auhinna silmapaistva külalisnäitleja rolli interaktiivses narratiivdramas. Praegu mängib Hall CBC komöödias *ONE MORE TIME* 'Cynthiat' ning ta ja Gary Pearson turneeringu *Middle Raged* egi rahvuslaialiselt 2024. aastal, sealhulgas esinemisi CAA Teatris Torontos 4. ja 5. mail 2024. Ta jätkab Pearsoniga esinemist ja loomist, kinnistades oma positsiooni Kanada komöödias.

Germán Bernardez, koomik (Hispaania) – Lugude jutustamine, Nukud ja kõhurääkimine
Kinnitatud Nõudmata
Hispaania

Germán Bernardez

Germán Bernárdez Rodríguezi on Uruguay lastekoomik ja stsenaarists, sündinud 16. novembril 1984. aastal Montevideos, Uruguays. Viieaastaselt kolis ta pere Malagasse, Hispaaniasse, kus ta käis algkoolis. Ta on fotograafi ja maalri Jorge Huber Rodríguezi lapselaps, tema vanemad on Eduardo Bernardez ja Elisa Rodríguez. Kasvades Hispaanias, arendas ta armastust hispaania huumori vastu, imetledes koomikuid nagu Cruz y Raya, Martes y 13, Los Morancos, Manolo 1,85, Eugenio, Chiquito de la Calzada ja Angel Garó. Ta nimetab ka Mike Birbigliat koomiliseks inspiratsiooniks, koos Richard Pryor'ga, Jerry Seinfieldiga, Bill Burri, Jim Jefferiessi ja Dusty Slayga. Germáni kunstnikuteekäik algas Málaga linna nukuteatriõpitajast, mida juhendas Don Leopoldo Mérida. Kogu karjääri jooksul on ta uurinud erinevaid loovaid valdkondi, töötades muusikuna, kirjanikuna, näitlenõüjana, kuulutajana ja podcasterina. Ta on kirjutanud mitmele teleprogrammile, sealhulgas ¿Quién es la máscara?, Fuego sagrado, Tu Cara Me Suena, Mi Casa es tu Casa ja Veo cómo cantas, nii Hispaanias kui ka Uruguais. Ta mängis ka La Parcat (Surma inglise versioon) El Gran Juego de la Oca (Uruguay) saates ja alates märtsist 2022 on ta taasliitunud saatega samas rollis. Tema komöödiastiilile on iseloomulik jutustamine ja pikemad naljad, mis on täis energiat ja informatsiooni. 2013. aastal sai ta mainimise parima muusikalise huumoriaasta saate eest grupiga «Los Mañaneros» ning 2014. aastal võitis ta noore huumori auhinna Encuentro de Humor Jovenil. Germán on esinenyt laialt, sealhulgas üle 20 000 inimese ees Fiesta Nacional del Chamamél kontserdil Corrienteses, Argentinas. Ta jõudis 2015. aastal stand-up komöödiakontserdi poolfinaali ja osales samal aastal Germán Medina juhendatud stand-up komöödiatöökohas. Tempe tekkis lähedane sõprus Eduardo Fernándeziga (El Gaucho Influencer), ning nad alustasid koos laialdast ringreisi ja 2021. aastal sai temast El Gaucho Influenceri ametlik stsenaarist. Koos lõid nad teatrisaate El Gurú del Interior, mis kestis 2022. aastal 32 etendust. Praegu on ta El Gaucho Influenceri stsenaarist ja alates 2022. aastast enamiku Teledoce suuremate saadetega stsenaarist. Ta esitab saadet nimega "Pasajero en tránsito" (Sõit teel), mis keskendub reisimise teemale, ja on esinenud Tšiilis, Perus, Argentinas, Hispaanias ja Brasiilias. Alates veebruarist 2024 hakkas ta õpetama stand-up komöödiat El Comedy Baris Montevideos ning juhtis raadiosaadet Otra Tarde Negra aastatel 2025–2026. Ta kajastas ka Cosquín Rock Uruguay üritust otse-eetris aastatel 2025 ja 2026.

Gerry Bednob, koomik (Kanada) – Vaatluskomöödia
Kinnitatud Nõudmata
Kanada

Gerry Bednob

Gerry Bednob on Kanada koomik ja näitleja, sündinud Gerald Baldeo 1950. aastal. Ta pärneb Trinidadist ja Tobagost ning identifitseerib end India päritoluga; tema vanaisata isa päritolu on sageli viidatud tema esinemistes, kus ta mänguliselt viitab endale Bangladeshi päritolulise inimesena. Kanadasse immigreerides 1963. aastal jätkas ta kõrgharidust, omandades socioloogia bakalaureusekraadi Toronto Ülikoolist. Enne üleminemist koomikuks töötas Bednob gümnaasiumi nõunikuna, kogemus, mis ilmselt mõjutas osa tema vaatluslikku huumorit. Kaks aastat treenis Bednob oma komöödiatalente Toronto komediaklubis Yuk Yuk’s, mis tähistas tema karjääri algust. Algselt oma komöödia tegevuse varjamiseks võttis ta endale lavanime ‘Gerry Bednob,’ inspireerituna filmist *Bedknobs and Broomsticks*. 1970ndate lõpus kolis ta Los Angelesse ja sai hiljem Ameerika Ühendriikide kodanikuks. Tema karjäär laienes esitlusest, hõlmates ka rolle televisioonis ja filmis; ta mängis kaasa VH1 sarjas *Free Radio* ‘Bling Bling Sheltoni’ rollis ning sai korduvad osad sellides saates nagu *Wilfred*, *Playing House* ja *Undeclared*. Kõigi aegade jooksul on Gerry Bednobil olnud mitmesugustes filmides kaastähtsust. Nende hulka kuuluvad The 40-Year-Old Virgin (2005), kus ta mängis Mooji, Furry Vengeance (2010) Mr. Guptana, Encino Man , Zack and Miri Make a Porno (2008) Mr. Suryana, The Five-Year Engagement ja Walk Hard: The Dewey Cox Story (2007), kus ta kehastas Maharishit. Tal on ka rolle filmides California Man (1992) Kashmirina, Mon ami Dodger (1994) Mr. Raona ja Friday After Next (2002) Moly isa rollis. Tema filmograafias on veel kaoseid filmides Dance Battle: Honey 2 (2011) Monsieur Kapoorina ja Politics of Love (2011) Vijay Guptana.

Gertrud Larsson, koomik (Rootsi) – Satiir, Kabaree
Kinnitatud Nõudmata
Rootsi

Gertrud Larsson

Gertrud Larsson, kes sündis 10. novembril 1972. aastal Kristianstadis, on rootsi näitekirjanik, autor, dramaturg, režissöör ja satiiriline kirjutaja. Ta kasvas üles Kristianstadis ja Skånes, kus ta omandas ladusa suhtumise kohalikku dialekti, Skånska. Tema saksa päritolu mõjutab ka tema vaatenurki. Larsson on tuntud Kristianstadi inimeste hulgas. Larssoni varane huvi teatri vastu tekkis gümnaasiumis, kui ta Åsa Asptjärniga ja teistega moodustas teatrikollektiivi Trollpackorna. Ta jätkas õpinguid Stockholmi Draamainstituudis, õppides dramaturgide suunda aastatel 2001–2004. Koos Asptjärniga moodustasid nad komediopaari Åsa & Gertrud, koostöö, mis on olnud tema karjääri keskne. Nad esinesid regulaarselt rootsi raadio saates Freja aastatel 1996–2000 ja loovad praegu satiiriajakirja Utkantssverige Sveriges Radioks alates suvest 2016. Larsson ja Asptjärn andsid välja ka albumi 'Sketcher att älska till' aastal 1998. Larssoni looming puudutab sageli ühiskondlikke küsimusi, nagu on märgitud Svenska Dagbladeti võrdluses Brechtiga. Ta on rajanud palju näidendeid, sealhulgas 'Babiandamen' (2003), 'Blåvingar' (2011) ja 'Älgaslag.' 'Blåvingar,' mis on mõeldud naiste publikule, uurib aususe ja sõprussuhte teemasid 60-aastaste naiste seas ning läbis laialdasel tuuril 2011. aastal. Ta on kaasa töötanud näidendites nagu 'Mary Wollstonecraft' (2005) ja 'Sparrisgulasch' (2005). Larssoni satiiriline kabaree 'Svensksåld,' mis on praegu Scenkonst Sörmlandis, kommenteerib Rootsi Demokraatide sisenemist parlamendisse. Ta on oma töö eest pälvinud palju auhindu ja tunnustusi, sealhulgas Expresseni Ankani auhind satiiri eest 2020. aastal, Kristianstadsbladeti kultuuripreemia 2009. aastal, Kristianstadi linna kultuuripreemia 2014. aastal (koos 50 000 Rootsi krooniga), Rootsi Ibseni Seltsi Ibseni auhind 2014. aastal, Henning Mankelli stipendium 2014. aastal ja Mediapriset 2015. aastal. Ta on ka lavastanud raadiomängusid nagu 'Asylshopping' (2009, 2010) ja dramatiseeritud kontserti 'Ashewan' (2015). Praegu tegeletakse noorte inimeste abiga, kes võitlevad sõltuvusega alates 2021. aastast.

Giacomo Battaglia (1965–2019), koomik (Itaalia) – Sketškomöödia
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Giacomo Battaglia

Giacomo Battaglia, sündinud 27. jaanuaril 1965 Reggio Calabrias, oli itaalia koomik, kes saavutas tuntuse duo Battaglia e Miseferina liikmena. Ta kohtus Luigi Miseferiga Reggio Calabrias 1980ndate keskpaigas ja nende partnerlus algas kohalike raadiojaamade etendustega. Nende varasem töö kindlustas neile koha piirkondlikul meelelahutusmaastikul. 1990. aastal said nad laiemat tunnustust pärast esinemist RAI saate 'Stasera mi butto's, mis oli platvorm noorele koomikutaalendile. See esinemine viis kutseeni Pier Francesco Pingitorelt, kes kirjutas neile saate 'Troppa Trippa' Compagnia del Teatro Bagaglinosse. Battaglia e Miseferi saidid Teatro Bagaglinosse alaliseks liikmeteks, ahendades oluliselt selle koomilist produktsiooni. Nende esitused sisaldasid komöödiasketše ja imitatsioone, eriti Sandro Ciotti ja Bruno Vespa jäljendusi. Lavatööde kõrval olid nad entusiastlikud pooldajad Calcio Regginale, Reggio Calabriast pärit kohalikule jalgpallimeeskonnale. See kirg viis sagedastele esinemistele RAI saates 'Quelli che il calcio', kus nad pakkusid kommentaari Reggina mängude kohta. Battaglia lahkendas ka oma loovaid ettevõtmisi, kaasautorina ja osatäitjana mitmes teatrielamus, sealhulgas 'Jurassic Pac' (1993), 'Mediterroni' (1998) ja 'I Telebani' (2002). Ta tegi kaasa 1992. aasta filmis 'Gole ruggenti', tõestades veelkord oma mitmekülgsust. Battaglia karjääri hulka kuulus raamatu 'Racconti in Amaranto' avaldamine aastal 2008 ning esinemine RAI Italia saates 'Community - L'altra Italia' aastal 2013, et tutvustada tööd. Kahjuks diagnoositi tal jaanuaris 2018 tõsiselt haigestumine. Insuldi sai ta 26. juunil 2018 esinemise järel Pippo Frangoga ning hiljem haiglasse Crotone'i. Giacomo Battaglia suri 1. aprillil 2019 Cinquefrondis, jättes maha koomiliste esituste pärandi ja pühendunud fänniringi Itaalias.