Chuck - GiggleTime'i multikakoomik, kes räägib nalju
GiggleTime Androidile
Tasuta Google Plays
Laadi rakendus alla
GiggleTime - naljad, koomikud ja komöödiaetendused GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Komöödiaetendused Kõige enam jälgijatega koomikud Meist KKK Kontakt Lisa koomik
Laadi rakendus alla
Jälgi meid

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Algab tähega G Kinnitatud Tühjenda kõik
Kuvatakse 25-36 / 94 koomikut
Kinnitatud Nõudmata
16. nov 2026 Bulgaaria

Georgi Kjutšukov

6 739 jälgijat

Георги Кючуков on bulgaaria stand-up koomik, tuntud oma autorlikes komöödiapublikatsioonides ja iseloomulikus jutlustiilis. Ta sündis 1985 aastal Jambolis ning hiljem kolis Soofiasse, kus õppis turismi ja töötas kaubandusvaldkonnas. Stand-up koomediaga hakkas ta tegelema 2016 aastal, mil osales amatöörturniiril ja võitis esikoha, hoolimata sellest, et enne ei olnud laval käinud. Edu järel liitus Inside Joke Stand Up Comedyga ning sai järk-järgult üheks tuntumaks nimeks bulgaaria stand-up stseenis. Kjučukov on loonud oma „Кючуков Комеди Шоу“, millega esineb klubides ja kultuuriruumides üle kogu riigi. Tema autorlikes publikatsioonides kuuluvad “Sам мъж по празниците” (Üks mees pühade ajal) ning "Не, мерси!" ("Ei, tänud!"), ning tema komöödia põhjustub sageli isiklikest lugudes, igapäevastest olukordadest ja vaatlustest bulgaaria elule. 2021 aastal võitis ta suure auhinna „Златен микрофон“ (Kuldne Mikrofon) parima stand-up koomiku eest esimesel rahvuslikul stand-up komöödia auhinda Bulgaarias. Peale etendajana toetab Kjučukov aktiivselt bulgaaria stand-up stseeni arengut ja osaleb heategevusüritustel. 2022 aastal sai temast teise „Golden Mic Awards“ žüüri auvilunud liige, pärast seda kui ta mullisel aastal võitis suure autasu. Viimaste aastatel on jätkanud autorlikes komöödiapublikatsioonides esinemist erinevates linnades üle riigi, sealhulgas ühises osalemise teiste tuntud bulgaaria koomikega.

Gabriele Benni, koomik (Itaalia)
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Gabriele Benni

2 769 jälgijat

Gabriele Benni, sageli lihtsalt 'Benni' nimega tuntud, on itaalia humorist ja ettevõtja. Sündinud 1955. aastal Monzunos, on ta ka Bolognas tegutsev koomik ja päriselt professionaalne insener. Algselt unistas Benni reisimisest ja elust John Wayne'i läänefilmi tegelase eeskujul. Tema varajane karjäär sisaldas tööd põllumajanduses, millele järgnes periood mehaanikakujundajana ning katsetused töökohale leidmiseks välisriikides 1970ndatel. Need kogemused aitasid kaasa laialtulatuslikele reisidele mööda maailma, mis lõppesid lõpuks asustumisega Lõuna-Ameerikas. Benni naljakas stiil ammendab jõudu tema maailmasõitudest. Ta räägib neid lugusid oma humoristlikus monoloogis 'En la Lucha Total,' mis kestab üle pooleteise tunni. See esitus analüüsib Tšiili kultuuri ('idiosincrasia chilena') ja kirjeldab Benni kogemusi eri kontinentaalidel, sealhulgas kolmepäevist viibimist Johannesburgis, Lõuna-Aafrikas, kus ta töötas kelnerina apartheidiaegadel. Ta rändas ka Aafrikas, kohtudes Peru saatjaga ja tema perega Nigeerias ning hiljem leidis tööd Peruu kohaliku Napoli geodeedi abiga, hoolimata algselt hispaania keele oskamatusest. Ta abiellus Peruu naisega ja neil on neli tütart. Benni on juhtinud palju telesaateid, nagu 'Show de Benni,' 'Lo peor de mi vida' ja 'De noche con Benni' Gran Santiago Televisiónis. Ta rääkis lugusid ja kasutas elavaid sõnu ('garabatos') oma itaalia aktsendiga. Benni karjääris on mitmesuguseid ettevõtmisi. Ta on telesaatejuht/animaator, kes on esinenud erinevates saadetes nii regulaarselt kui ka külalisesinejana. Eriliselt saavutas ta suure populaarsuse pärast poleemilist vastust saates 'Vértigo'. Ta salvestas isegi reggaeton-singli, mis sai suvehitiks, ja andis 2006. aastal välja "Enchufa", mille muusikavideo läks viiruseks. Tuntud on ta ka osalemisega reaalsussaates Año 0 Canal 13-s, kus ta veetis 113 päeva ja sai eemaldatud poolfinaalist enne finaali 2011. aastal. Praegu esitab Benni humoristlikke saateid üle Tšiili, propageerides neid sotsiaalmeedias (@elshowdebenni). Kirjeldatakse üle 1,9 meetri (üle 6’3”) pikkusena, ristkülikukujuliste vuntsidega ja agara ninaosaga, Gabriele Benni jätkab publiku meelitamist.

George Formby (1904–1961), koomik (Ühendkuningriik)
Kinnitatud Nõudmata
Ühendkuningriik

George Formby

2 500 jälgijat

George Formby, keda sündis George Hoy Booth'ina 26. mail 1904 Wiganis, Lancashire'is, oli oluline tegelane Briti meelelahutuses. Ta päritolu oli seotud muusikalitraditsioonidega; ka tema isa, George Formby Sr., esines sama nime all. Noorena töötas Formby tallipoisi ja hobusejuhina alates seitsmeaastaselt. Pärast isa surma 1921. aastal hakkas ta laval esinema, algul jäljendades isapõlve ettekavat. Põhipunktiks kujunes 1923. aasta, kui ta omandas ukulele'i ja abiellus Beryl Inghamiga; hiljem sai temast tema manager ja mängis otsustavat rolli tema karjääri kujundamisel. Beryl Inghami mõju oli kohe nähtav, sest ta nõudis Formby esinemistel ametlikku rõiva ja integreeris ukulele tema kavadesse. Ta alustas muusika salvestamist 1926. aastal, laiendades veelgi oma ulatust. Alates 1934. aastast astus Formby filmimaailma, saavutas kiiresti populaarsust ja jõudis 1930ndate lõpus ja 1940ndatel suure staardi staatuseni. Filmi ajaloolane Brian McFarlane kirjeldas tema tegelasi kui 'naiivseid Lancashiiri lihtsaid meest', kujutist, mis kõnetas publiku hinge. Teise maailmasõja ajal pühendas Formby end nii sõjaväelaste kui ka tsiviilisikute meeleolustamisele ENSA kaudu, esinedes ligikaudu kolme miljoni teenijale. Sõja järel alustas ta tourneid kogu Ühendatud Rahvaste Riigis. Tema viimane telesaatamine toimus detsembris 1960. Kahjuks suri George Formby 6. märtsil 1961, 56-aastasena, ja maeti Warringtonis. Jeffrey Richards uskus, et Formby kehastas Lancashire'i, töölisklassi ja kogu rahvast. Ta jättis püsiva jälje, mõjutas hilisemaid koomikuid nagu Charlie Drake ja Norman Wisdom ning isegi muusikuid nagu The Beatles. George Formby Selts, mis asutati 1961. aastal, jätkab tema pärandi tähistamist, konventsioonid on planeeritud 2026. ja 2027. aastaks ning selle veebisaidil on laialdaselt arhiive ja sektsioon nimega "Kujutab George'i".

Gérald Dahan, koomik (Prantsusmaa) – Kehastused, Nukud ja kõhurääkimine
Kinnitatud Nõudmata
14. märts 2027 Prantsusmaa

Gérald Dahan

1 740 jälgijat

Gérald Dahan, sündinud Gérald Berthelot'na 17. mail 1973. aastal Cognacis, Prantsusmaal, on prantsuse humorist, imitatsioonisaate juht, raadiosaadete juhi ja näitleja. Ta hakkas oma imiteerimistaandust demonstreerima juba nelja-aastaselt. Tema vanemad olid kaupmehed, ja üks neist õppis prantsuse õigust. Ta võttis lavanime Gérald Dahan umbes kuuekümnendal aastal, inspiratsioonina tema hiljuti lahkunud emapoolselt sugulase Emilie Dahani mälestusele, ja kolis Pariisi etenduskunstnikuks saamiseks. Dahani varajane karjäär hõlmas auhinna 'Prantsusmaa Noorem Imitatsioon' võitmise 12-aastaselt Angoulême'is ning 'Aasta Parima Noore Koomeedi' tiitli Bobinos 1992. aastal. Aastatel 1993–1998 andis ta paljudele nukkude meeshäältele häält lastelehelinas Les Minikeums France 3 kanalil. Samuti osales ta Laurent Ruquieri raadiosaates Rien à cirer France Interis aastatel 1993–2000 ja esines telesaadetes, nagu Vivement dimanche oma trupiga 'Les 6 Clones' aastatel 1998–1999. Ta on imitatsiooni ja telefonipronksi spetsialist, loob usutlevaid stsenaariume häälemuutuste kaudu. Kogu karjääri jooksul on Dahan esinenud paljudel lavashow'tel, sealhulgas L’imposteur , Érection Présidentielle , Sarkoland ja Gérald Dahan tombe les masques . Ta lõi ja juhtis omaenda telesaadet, Les missions de Gérald Dahan , France 3 kanalil aastal 2006. Tema töö Rire et Chansons'is sai tuntuks telefonirokkidega, mille sihtmärgiks olid sellised tegelased nagu Jean-Pierre Raffarin, Adrien Zeller ja Zinedine Zidane. Ta on esinenud filmis La Boîte (2001) ja telesfilmis La famille Zappon (2005). Aastal 2026 esilinastas ta 'J'imite donc je suis,' kus oli ligikaudu viiskümmend imitatsiooni ja klaveriesitust. Praegu esitab ta üheinimeslavastust Molièrest, pealkirjaga 'Il était une voix… Molière!', mis esilinastus 29. märtsil ja jätkub aastal 2027, kujutades selliseid tegelasi nagu Emmanuel Macron Alceste'na ja Nicolas Sarkozy Molière'na.

Gerd Knebel (1953–2026), koomik (Saksamaa) – Sketškomöödia
Kinnitatud Nõudmata
Saksamaa

Gerd Knebel

1 010 jälgijat

Gerd Knebel, kes sündis 30. märtsil 1953 Saksamaal Rodgaus, oli mitmekülgne meelelahutaja, tuntud muusikuna, koomikuna ja näitlenud. Ta veetis suure osa karjäärist koostööd teiste inimestega, eriti kui Badesalzi asutajaliige koos Hendrik Nachtsheimiga aastal 1982. Enne seda oli ta aastast 1988 koomik-rokirühma Flatsch esivokalist. Knebeli varased tööd näitasid iseloomuliku komöödiastiili, mida iseloomustasid sketšid tugeva hesseni aksendiga. Badesalzi saavutas 1990ndatel ja 2000ndatel märkimisväärset populaarsust. Duo esines mitmes telesaates, sealhulgas 'Och Joh' (ARD), 'Comedy-Stories' (Sat.1) ja programmis nimega lihtsalt 'Badesalz' Comedy Centralil. Nad andsid välja arvukalt albumeid aastatel 1990–2018, millest paljud jõudsid olulistesse edetabelikohtadesse. Album 'Nicht ohne meinen Pappa' (1991) jõudis #70-ni, samas 'Diwodaso' (1993) saavutas #15. Hilisemad edud olid 'Zarte Metzger' (1995), mis edetabelis #9-ni jõudis, ja 'Wie Mutter und Tochter' (1997), mis jõudis #4-ni. Nende filmikreediti hulka kuuluvad 'Das Super Dong Dong' (1989) ja 'Abbuzze! Der Badesalz-Film' (1996). Duo alustas 1985. aastal mitmeid kontserttuure, sealhulgas 'Das Super Dong-Dong' tuur. 1993. aastal avaldasid nad raamatu pealkirjaga 'Badesalz, Vaz Daz Den?'. Badesalzi lahusoleku järel jätkas Knebel esinemist ja salvestamist. Aastatel 2005–2007 kuulus ta gruppi Die Groben Junggesellen. 2006. aastal käivitas ta sooloettekande nimega 'Um was geht’s hier eigentlich?' ja lõi auks Matthias Beltzi pühendusprogrammi. Ta uuris ka erinevaid muusikalisi koostööprojekte, sealhulgas liitudes Deutschrock-bändiga Angst vor Clowns 2007. ja 2008. aastal ning andis välja CD Olaf Milliaga 2010. aastal pealkirjaga Nette Rabenväter. Muude projektide hulka kuulus ka metalbändi GiftDwarf moodustamine Olaf Milliga 2011. aastal ja sooprojekti 'Die Knebells' käivitamine 2016. aastal. Ta andis välja CD Mädnessiga nime all 'Dirty Dabbes' 2018. aastal ja albumi hispaania keeles lauludega pseudonüümi Gerdo Sintrenza all 2022. aastal. Gerd Knebel suri 24. jaanuaril 2026 Nieder-Rodenis, jättes maha kaks last. Talle diagnoositi vähk.

Giannis Bezos, koomik (Kreeka)
Kinnitatud Nõudmata
Kreeka

Giannis Bezos

107 jälgijat

Giannis Bezos, kes sündis 10. septembril 1956 Ateenas, on Kreeka näitleja, režissöör ja laulja. Ta kasvas Atteenas Filopappou piirkonnas ning tema perekond pärineb Kerastarist, Arkadiast. Tunnistatuna oma aja ühe juhihoidjana Kreeka näitlejate seas, sai ta oma algse hariduse Ateenas esimeses Gümnaasiumis ja jätkas hiljem teatrikoolitust Dimitris Konstantinidise Teatriauditooriumi töökohas, millega lõpetas 1978. aastal. Karjääri alguses tegi ta laval koostööd Aliki Vougiouklakiga ning režissöör Thymios Karakatsanis avastas ta Smaroula Teatri teatrielamuse ajal. Ta teenis ka 28-kuulist ajateenistust reservleitnandina Suurtükiväes. Bezos’i karjäär hõlmab aastakümneid, sisaldades televisiooni, filmi, teatrit ja muusikat. Ta saavutas suure tunnustuse erinevates populaarses teleseriaalides mängitud rollide kaudu, sealhulgas Oi Aparadektoi (1991–1993), Tis Ellados ta Paidia (1993–1995), Ekeines ki ego (1996–1998), Flower-spread Life (1998–1999), Akros oikogeneiakon (2001–2003) ja Eftyhismenoi Mazi (2007–2010). Ta on mänginud viies täispikimas filmis ja laulis häält Manny karakterile Jäähurjutajate filmisarjas. Märt 2009. aastal võttis ta peaosa Kreeka versioonis La Cage aux Folles’st Palladiumi teatris; seejärel lavastas ta Molière’i Väärkohtune haige esituse Odeon of Herodes Atticus’es, kehastades Argani rolli. Ta on sageli koostööd teinud režissööri Andreas Morfonios’ega. Peale näitlemise on Bezos uurind ka teisi loomingulisi võimalusi. Ta on salvestanud vokaale Giorgose Hatzinasios, Notise Mavroudise ja Thanose Mikroutsikose albumitele, demonstreerides oma lauluhäälte talenti. Alates 2016. aasta aprillist juhtis ta ERT2-s kunstiajakirja sarja "Milontas gia theatro". Praegu on ta kavas mängida ANT1 uues komöödiasarjas "Super Heroes", mille kohta ta on öelnud, et see on tema viimane telesaade. Sarja, mille on konstrueerinud Nikos Papadopoulos ja Antonis Boubas, kujutab Kreeka supermarketis igapäevaelu. Ta kirjeldab end sageli kui "kuskil mujal" olevat ja omakse seda isikut.

Gino Bramieri (1928–1996), koomik (Itaalia) – Sürreaalne ja absurdne
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Gino Bramieri

Gino Bramieri, keda sündis Luigi Bramierina 20. juunil 1928. aastal Milanos, Itaalias, oli itaalia koomik ja näitleja. Tema vanemad olid Angelo Bramieri, puusepp, ja Giulia Botturi. Ta kasvas üles töölisklassi korterelamutes Milano Brera linnaosas. Bramieri kunstnikuteekäik algas 1943. aasta lõpus amatuurdებიüütiga heategevuslikul etendusel Rovellascas. Tema esimene teatrikohustus kõnesõnadega toimus 27. septembril 1944 Milanos Teatro Augusteos. 1949. aastal algas tema professionaalne tee Erminio Macario revüükompanii liikmena, mis viis esimese tasuautaseni Brabito trio koosseisus Teatro Anteos. Ta kogus kiiresti kogemust koostöös tuntud itaalia koomikute, nagu Totò, Peppino De Filippo ja Aldo Fabrizi, nendega. Hüüdnime 'Il Re della barzelletta' ('Nägujutute kuningas') peegeldas tema komöödiapõhjust, mida iseloomustas humoorikate anektootide jutustamine, sageli kiiresti edastatuna ja mis avaldas sürreaalseid omadusi. Ta omandas raamatupidamise kraadi õhtukoolis. 1960ndatel ja 1970ndatel saavutas Bramieri teleekraanil silmapaistvat edu, esinedes saadetes nagu *Tigre contro tigre*, *Il signore ha suonato?* ja *E noi qui*. Aastatel 1982–1988 juhtis ta omaenda saadet *G.B. Show*. Ta mängis ka populaarses Carosello reklaamisarjas Mopleni jaoks, tulles tuntuks loosungiga 'e mó e mó Moplen'. Ta tegi umbes kolmkümmes filmis ja lavastas filmi *Ride bene... chi ride ultimo*. Bramierit hüüdisid 'il Gino nazionale' ja 'Re della barzelletta'. Ta kogus oma naljandid raamatutesse, sealhulgas *50 chili fa*, mis sai inspiratsiooni tema kaalulangetusest. Peapaneeli vähk võttis Bramieri elult 18. juunil 1996, 67 aasta vanusena; seejärel maeti ta Milano Monumentaalse kalmistule. Tema auks on Milanosse ja Rooma ristitud tänavad ja puiesteed.

Gabriel de Lautrec (1867–1938), koomik (Prantsusmaa) – Kabaree
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Gabriel de Lautrec

Gabriel de Lautrec, kes sündis Béziers'is 21. veebruari 1867 ja suri Pariisis 25. juulil 1938, oli prantsuse kirjanik, kroonik, tõlkija ja luuletaja. Ta oli kaugene suguline maalikunstniku Henri de Toulouse-Lautreci sugulane, kuigi neil ei olnud lähedasi suhteid, ning esitas end dändina monokliga ja meelitas sageli Pariisi ühiskonda umbes 1900. aastal oma oivaliste märkustega. Ta omandas kirjanduse kraadi (licence ès Lettres) ja aastatel 1889–1893 oli ta Alphonse Allais' kaaslane Le Chat Noir'is, kus avaldas oma esimesed proosakirjutised. De Lautreci karjäär algas 1890. aastate alguses, kui ta kolis Pariisi ja hakkas andma panust sellistesse väljaannetesse nagu *La Vie drôle*. Ta käis sageli kirjanikukohvikutes Ladina kvartalis ja kohtus Chat noir kabarees Alphonse Allaisega, saades Allaise õpilaseks. Tema töid iseloomustab huumor ja fantaasia, sageli seotud para-teaduslike ja okkultistlike ringkondadega. Proosipoeemide kogumik 'Poèmes en prose' ilmus 1898. aastal, avades uksi Pariisi kirjandusmaailmas. Ta korraldas Passys salongi, kus kogunesid tuntud tegelased nagu Jean Lorrain, Willy, Jean de Tinan, Alfred Jarry, Oscar Wilde ja Paul Verlaine; ta oli eriti lähedane Paul Verlainele, isegi valvates tema keha pärast surma. Aastatel 1890–1911 väitis ta avaldanud üle kahesaja novelli, kroonikaid ja fantaasiaid erinevates väljaannetes, sealhulgas *Le Chat Noir*, *La Vie drôle*, *Le Rire*, *Fantasio*, *La Revue blanche*, *Le Sourire* ja *Le Mercure de France*. Kogu oma karjääri jooksul tõlkes De Lautrec teoseid Mark Twaini, Havelock Ellise, Alfred Levini, Matthew Phipps Shieli ja Oscar Wilde’i (koostöös Henry-D. Davrayga), sageli ajakirjale Mercure de France . Ta asutas ka koos Curnonsky ja Courteline’iga aastal 1900 La Petite Semaine ning aastal 1920 Akadeemia de l’Humour’i. Ta õpetas Marseille’s ladina ja kreeka keelt kuni pensionile minekuni aastal 1929, pöördudes seejärel peaasjalikult Pariisi tagasi. Ta avaldas oma autobiograafia Souvenirs des jours sans souci aastal 1938. Kuigi ta püüdis saada tunnustust, sealhulgas kandideeris Prantsuse Akadeemiasse aastal 1923, tundis ta pettumust kirjandusliku tunnustuse mitte saades. Talle anti Légion d'honneur’i autasu aastal 1936 ja ta jättis maha avaldatud teosed, sealhulgas 'Poèmes en prose,' 'Les Roses noires,' 'Monsieur de Crac' ja Souvenirs des jours sans souci .

Gaëlle Bien-Aimé, koomik (Haiti)
Kinnitatud Nõudmata
Haiti

Gaëlle Bien-Aimé

Gaëlle Bien-Aimé on Haiti humorist, näitleja, näitekirjanik, ajakirjanik ja aktivist ning näitekooli ACTE keha- ja hääleõpetaja. Ta sündis Port-au-Prince’is 22. detsembril 1987. Ta on kolumnist ja feministliku organisatsiooni Nègès Mawon liige. Pärast keskkooli astus ta 2006. aastal teatri- ja sõnakunstikooli Le Petit Conservatoire, kus läbis kolmeaastase lavakunstiõppe. 2010. aastal osales ta Liège’i filmi- ja teatrinäitlejate kõrgkoolis ESACT etnodraama kursustel „Teater ja rituaal“ ning 2015. aasta novembris Montreali École nationale de l’humour’i intensiivsel komöödiakursusel. Näitlejana on ta töötanud selliste lavastajatega nagu Jean René Lemoine Marivaux’ näidendis Le Jeu de l’amour et du hasard, Guy Régis Jr lavastuses Migrant ja Pietro Varasso René Depestre’i teoses Un arc-en-ciel pour l’occident chrétien. 2018. aastal oli ta ACTE kaasasutaja, kus ta õpetab keha ja häält ning komöödia kirjutamist, ja 2019. aastal kohandas ta lavale Haiti muusiku Manno Charlemagne’i lauludel põhineva etenduse Limyè. Tema komöödia on tema aktivismi tööriist. Ta on väga aktiivne Facebookis, Twitteris, Instagramis, TikTokis ja YouTube’is, mida peab laiemaks platvormiks oma „artivismile“, nagu ta seda nimetab, ning jõuab tuhandete jälgijateni. Saates Anriyan, Kèskonfe pilkab ta poliitilisi uudiseid, et neid kahtluse alla seada, teavitab naiste ja tüdrukute õigustest ning toob esile igapäevase seksismi peened märgid tavalistes žestides ja sõnades. Tema lavatööde hulka kuuluvad stand-up-etendus Je suis Gaëlle (2017), seksuaalharidust käsitlev komöödiaetendus Le Genre et le nombre ning Talon aiguille Talon d’Achille (2015), Un dous un show (2017), Que ton règne vienne (2019), Tranzit (2020), Aimer en stéréo (2021) ja Illégale (2022). Kokku on ta kirjutanud kuus näidendit, kaks monoloogi, kaks stand-up-etendust ja kaks visuaalset teost. 2022. aastal võitis ta prantsuskeelse kirjutamisresidentuuri Afriques-Haïti ja veetis kolm kuud Prantsusmaal Nouvelle-Aquitaine’i piirkonnas, La Rochelle’i La Maison des écritures’is, Limoges’i Maison des auteurs et autrices des Francophonies’s ja Bordeaux’ La Prévôté’s. Seal kirjutas ta näidendi Port-au-Prince et sa douce nuit, mis võitis 2022. aasta RFI teatriauhinna, mis anti talle üle 25. septembril Limoges’i Festival des Francophonies’l.

Gaspar Henaine (1926–2011), koomik (Mehhiko) – Sketškomöödia
Kinnitatud Nõudmata
Mehhiko

Gaspar Henaine

Gaspar Henaine, laialt tuntud Capulinana, oli mitmekülgne mehhiklane meelelahutaja. Sündinud Gaspar Henaine Pérezina 6. jaanuaril 1927 Chignahuapanis, Pueblas, sai ta tuntuks koomikuna, näitlenud, lauljana, filmiprodutsendina, stsenaariakirjanikuna, muusikuna ja režissöörina. Tema vanemad olid Antonio Henaine Helú, kes oli libanoni päritolu, ja Concepción Pérez de León, kes oli mehhiklanna. Pere kolis Mehhiko linna peagi pärast tema sündi ja jälle, kui ta oli kuus aastat vana. Henaine'i kunstnikukarjäär algas 1943. aastal lauljana ja näitlejana. Tema debüütfilmina oli kümneaastaselt film Allá en el rancho grande (1936) ja ta sai oma akadeemiast auhinna "parima draamalahendusnäitleja" kategoorias. Ta oli vokalistiks kvartetis Los Excéntricos del Ritmo ning hiljem liitus trio Los Trincasiga, esinedes nii Mehhikos kui ka Ameerika Ühendriikides. Karjääris pöördeliseks hetkeks kujunes 1951. aasta, kui ta asutas partnerluse Marco Antonio Camposiga, tuntud Virutana, moodustades kuulsad kahedik Viruta ja Capulina. Nende varase komöödiastiili inspiratsiooniks olid Laurel ja Hardy ning nad said tuntuks XEW Cómicos y canciones programmis esinemiste kaudu. Nad filmisid koos 26 filmi ning Roberto Gomez Bolaños (Chespirito) aitas kaasa mõne nende sketši loomisele. Pärast professionaalset erimõtet lahutasid Henaine ja Campos end 1966. aastal. Capulina jätkas oma karjääri iseseisvalt, mängides 58 lisafilmis, millega tema filmide koguarvuks kujunes 84. Ta salvestas 12 muusikaalbumit ja kaasaegne staar El Santo filmis *Santo contra Capulina* (1969). Capulinat käsitleva koomiksiseeria ilmus 1970ndatel ja varases 1980ndates. Tema viimane filmroll oli filmis *Mi compadre Capulina* (1989), ning ta esines ka teleseriaalis *Las aventuras de Capulina* (1989) ja telenoveelas *El diario de Daniela* (1996). Ta esines stand-up koomikuna kuni 1997. aastani. Gaspar Henaine suri 30. septembril 2011, 84-aastasena, kopsupõletiku ja maovärava haavandi komplikatsioonide tagajärjel pärast varem sel kuul haiglasse sattumist.

Gaston Berghmans (1926–2016), koomik (Belgia) – Sketškomöödia
Kinnitatud Nõudmata
Belgia

Gaston Berghmans

Gaston Petrus Bernardina Berghmans oli Belgia näitleja ja humorist, sündinud 11. märtsil 1926 Merksemis, praegu Antwerpeni osa. Ta suri 21. mail 2016 Schotenis, samuti Antwerpeni provintsis. Tema isa töötas teemantlõikurina ja hiljem kohaleveo juhina, samas kui tema ema aitas oma õe lihatükikoja töös. Berghmans meenutatakse "kohalikku kangelast" ja tunti tuntuks esinemiste poolest hollandi keeles Antwerpeni aksendiga. Berghmans alustas karjääri esinemistega Ancienne Belgique'i kontserdisaalis, saavutades revüüidega täissaali. Ta moodustas lühikeseks ajaks dueti Staf Permentieriga ja ilmus 1958. aastal telesaates Expo 58 ajal. Varased filmiproovid said alguse 1950ndate lõpus Jan Vanderheydeni juhendamisel, sealhulgas Een zonde waard (1959), Den duivel te slim (1960), Hoe zotter hoe liever (1960) ja De stille genieter (1961). Ta avastas oma komöödiandingu esinedes sketši korfballiklubis. 1957. aastal kohtus ta Billiard Palace'is Leo Martiniga, mis viis olulise partnerluse loomiseni. Aastatel 1972–1993 moodustas Berghmans komöödiaduu Leo Martiniga, kes olid tuntud Gastonina ja Leonona. Nad esinesid laialt flaami teatrites ja kultuurikeskustes ning ilmusid BRT telekanalil, sealhulgas populaarses uusaastaetenduses ja politseikomöödias De Kolderbrigade . Ilmus mitmeid nende töid sisaldavaid komöödiaalbumit ja koomiksit, ning aastatel 1982–1988 valmisid nendevahelised nelja filmi. Pärast kaubandusliku telekanal VTM-i üleminekut 1989. aastal juhtisid nad nädalasaadet 'De Gaston en Leo show'. Leo Martini surma järel 1993. aastal sai VTM-il eetrisse erisaade '20 aastat Gastonit ja Leonot'. Päästeri karjääri jooksul tunnustati Berghmansit paljude autasudega; nende hulgas nimetati 2006. aastal Valitsuse ordini komandöriks ning 2009. aastal teenis flaami teleitähtede auhindadel Karjääri Tärni. 2005. aastal loendas flaami väljaandes 'Suurim Belglane' Berghmansi positsiooniks 459. 2023. aastal avaldati plaanid tema auks pühendatud muusikaliks, pealkirjaga 'Gaston ja Leo, de hommage'. Viimastel aastatel debüteeris saade nimega 'Gaston & Leo 2.0', kus esinesid Frank van Erum, Jan Wuytens ja Eric De Vos, eesmärgiga haarata originaalduo huumori ja võlu.

Gavin Mitchell, koomik (Ühendkuningriik) – Sketškomöödia, Lugude jutustamine
Kinnitatud Nõudmata
Ühendkuningriik

Gavin Mitchell

Algselt Springburnist, Glasgow'st pärit Gavin Mitchell on šoti esitaja, kes töötab nii näitlejana kui ka koomikuna. Tema karjäär algas üsna ootamatult, varasemalt maalides lavakujundusi Citizens Theatre'is Glasgow's umbes 1990. aastal, mil ta sai liidu kaardi. Seejärel veetis ta ligikaudu neli või viit aastat töötades kaamera ees erinevatel võtetel, enne kui debüteeris laval näitemängus 'Tis Pitty She’s a Whore, mängides lisakujundust tuleriigi stseenis. Mitchell naudib rollide mitmekesisust, mis hõlmab nii koomilisi kui ka dramaatilisi esitusi. Mitšelli tuntakse kõige paremini Robert “Boabby” Taylori, baarimiku rolli poolest populaarses sitcomis "Still Game", kus ta esines kõigis üheksas seerias ja kuuekümnes kahes episoodis aastatel 2002–2019. See roll tõi talle laialdase tunnustuse, aitas kaasa saate rahvusvahelisele populaarsusele, ning fänne oli nii kaugele kui Jaapanisse ja Zimbabwe'sse. "Still Game"’i edu oli märkimisväärne ning see pälvis palju auhindu, sealhulgas 14 suuremat auhinda, ja selle otsetõestused toimusid Hydro's 51 korda, ligikaudu 12 000 külalist esituse kohta. Juunis 2019 võitis ta Šoti Komöödia Austete jagamisel "Parima Näitleja" auhinna Boabby rolli eest, ning ise sari võitis samal aastal "Parima TV-saate" tiitli. Mitšelli karjäär on "Still Game'i" kõrval olnud mitmekülgne. Ta mängis erinevaid rolle sketšisaates "Velvet Soup" ja sitcomides nagu "Empty", "Happy Hollidays" ja "You Instead". Mitšellil oli korduvalt rollid teleseriaalides "Monarch of the Glen" ja "The Field of Blood", ning ta kehastas BBC draamas "Nightsleeper" 2024. aastal Andy Malvinit. Tema filmirollide hulka kuulub osa 1994. aasta filmis "Being Human" Robini Williamisega, ning ta on esinenud Netflixi sarjas "The Last Czars" (2019) Venemaa suurvürsti Sergei Aleksandrovitši rollis. 2024. aastal võttis ta peaosa komöödiaadaptatsioonis "Casablanca: The Gin Joint Cut", mis külastas Suurbritanniat, Pariisi ja Barbadosi; etendused hõlmasid ka hooaja Edinburghi Fringe'il. Praegu on Mitšell turneel Šotimaal oma isikliku teatrisaatega 'Look Who It Isnae' (2024-2025) ning ta kohtub 2025. aastal "Still Game'i" teiste näitlejatega etendusel ‘Auld Pals – An Evening with the Stars of Still Game’; see turnee oli 2024. aastal väljamüüdud. 2019. aastal andis Glasgow Caledoniani Ülikool talle aukraadi kirjutaja doktor kraadi, ning ta võttis märtsis 2016 vastu Bowie postuumse Kuulsuse Halli sisenemise. Ta on tuntud oma karismaatilisuse, huumori ja jutlustamisoskuse poolest, ning tema karjäär ulatub üle nelja kümnendi.