Chuck - GiggleTime'i multikakoomik, kes räägib nalju
GiggleTime Androidile
Tasuta Google Plays
Laadi rakendus alla
GiggleTime - naljad, koomikud ja komöödiaetendused GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Komöödiaetendused Kõige enam jälgijatega koomikud Meist KKK Kontakt Lisa koomik
Laadi rakendus alla
Jälgi meid

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Algab tähega A Kinnitatud Tühjenda kõik
Kuvatakse 121-132 / 205 koomikut
Aldo Baglio, koomik (Itaalia) – Vaatluskomöödia, Füüsiline komöödia
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Aldo Baglio

Sündinud Cataldo Baglio nimel Palermos, Sitsiilias, 28. septembril 1958, on Aldo Baglio itaallane, kes töötab näitlejana, koomikuna, filmirežissöörina ja stsenaariistihi kirjutajana. Kasvanud üles tagasihärjalises perekonnas, kolis ta koos perega 1961. aastal Milanosse. Tema varasem tööelu hõlmas töid treialana ja Società Italiana per l'Esercizio Telefonico (SIP) Milano filiaalis. Baglio komöödiateekäik algas Teatro Arsenale mimikoolis, kus ta 1978. aastal diplom sai. Ta moodustas esmalt koomikupaari Giovanni Stortiga, koostöö kestis ligikaudu kümme aastat kuni 1991. aastani. Nad esinesid koos ka Palmasera Village Resort'is Sardiinias aastatel 1985–1990 Giacomo ja Marina Massironi kõrval. 1991. aastal arenes see rühm kuulusse komöödiatriosse Aldo, Giovanni e Giacomo, varem tuntud kui 'Galline Vecchie Fan Buon Brothers'. Trio saavutas olulist edu teatrielamuste ja telesaadete kaudu, luues endale maine vaatluslikule huumorile, mis on juurdunud igapäevaelus. Aldo, Giovanni ja Giacomo on linastanud mitmeid edukaid filme, sealhulgas "Kolm meest ja jalg" (1997), "See on elu" (1998), "Küsige, kas ma olen õnnelik" (2000) ja "Ali, Johni ja Jacki legend" (2002). 1996. aastal töötas Baglio Elio e le Storie Tese'ga, ahendades kaasa laulus 'Mio cuggino'. Baglio on laiendanud oma näitlejakarjääri trio pealt, mängides Giuseppe Tornatore'i filmis "Baarìa" 2009. aastal ja debüteerides häälilooja häälnäitijana filmis "Bastardo dentro" 2006. aastal. Aldo Baglio esines esmakordselt soolopäevakohusena 2019. aastal lavastuses *Scappo a casa*, ning lisaks sellele ka dokumentaalfilmis *Con un battito di ciglia*. Seejärel jätkas Baglio näitlemist, mängides 2022. aastal *A Breath of Fresh Air* ja hiljem 2025. aastal *Life Goes This Way* lavastuses. Samal aastal, 2024. aastal, liitus ta ka seriaali *The Bad Guy* teise hooajaga Prime Videos. Ta on alates 1996. aastast abielus näitlejanna Silvana Fallisiga ja neil on kaks last, Caterina ja Gaetano. Pärast Lombardias paljusid aastaid elamist resideerib Baglio nüüd koos perega Buccheris (SR).

Aldo Fabrizi (1905–1990), koomik (Itaalia) – Sketškomöödia, Improvisatsioon
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Aldo Fabrizi

Roomas sündinud Aldo Fabbrizi nime kandnud Aldo Fabrizi (1. november 1905) oli itaalia meelelahutaja, kes töötas näitlenud, režissöörina, stsenaariumi kirjutajana ja koomikuna. Tema isa, Giuseppe Fabbrizi, suri, kui ta oli üheteist aastane, ja tema ema, Angela Petrucci, müüs Tivolist päikese käes puuvilju. Fabrizi alustas karjääri 1931. aastal Rooma eeslinna teatris, saavutas kohalikku edu koomiliste sketšide ja monoloogidega esinedes ‘Reginella’ trupiga. Ta sai tuntuks Rooma revüü- ja avanspettakolo maailmas, aitas kaasa dialekti ajalehele 'Rugantino' ja avaldas 1928. aastal Rooma luuleraamatu 'Lucciche ar sole'. Fabrizi karjäär laienes lavalt kaugemale. Ta debüteeris filmis 1942 aastal Avanti c'è posto... ja hiljem saavutas olulise tunnustuse oma rolli kangelasliku preestrina, Don Morosinina, Robert Rossellini filmi *Rooma, avatud linn* (1945) jaoks. Ta tegi ka häälteatrit filmides nagu *Maddalena... zero in condotta* (1940) ja *Ladri di biciclette* (1948). 1950ndatel ja 1960ndatel tegi ta sageli koostööd Tótóga ja Peppino De Filippoga, nii ekraanil kui laval; Fabrizi ja Tótó jagasid lähedast sõprust ja nautisid improvisatsioonilist näitlemist koos. Ta režisseris drama *Immigrants* aastal 1948 ning võitis hõbekeha auhinna oma esituse eest filmis *Prima comunione* (1950) ning veel ühe *Isa dilemma* eest. Fabrizi saavutas laval edasist edu muusikalise komöödia *Rugantino* (1964) abil. Fabrizi talendi ja panuse tunnustamine Itaalia meelelahutuses oli laialdane. Ta sai 1988. aastal karjääri eest eriauhinna David di Donatello auhindadel ning võitis kaks Nastro d'Argento auhinda, sealhulgas ühe filmi *Me olime kõik nii väga armastanud* eest. Teda tunnustati ka 1952. aasta Cannes'i filmifestivalil parima käsikirja eest filmile *Politseinikud ja röövrid*. Tema esitused kujutasid sageli Rooma tüüpe, nagu vankrijuhte ja trollikoondureid. Fabrizi esines üle Euroopa, Ladina-Ameerika ja Broadway'l, kus tema näitletrügis oli umbes 1937. aastal lühikest aega Alberto Sordi. Ta oli abielus lauljanna Beatrice Rocchi (Reginella)ga kuni tema surmani 1981. aastal. Tema surma järel Roomas 2. aprillil 1990 andis Poste italiane hiljem samal aastal Aldo Fabrizi mälestuseks välja ülestähendusmargi.

Alejandra Azcárate, koomik (Colombia)
Kinnitatud Nõudmata
Colombia

Alejandra Azcárate

Alejandra Azcárate on mitmekülgne kolumbia päritolu meelelahutaja, keda tuntakse modellina, saatejuhina, ajaloojana, koomikuna ja näitlejana. Ta sündis Bogotá Colombias 3. märtsil 1977 ja õppis politoloogiat ja žurnalistikat Emerson College'is Bostonis, Massachusettsis. Tema karjäär algas aastal 2002, kui ta asus saatejuhiks ja uudisteajakirjanikuks City Noticiase's Bogotá City TV-s. Samuti juhtis ta La Mega raadiojaamas novembris 2003 hommikuprogrammi El Mañanero. Azcárate’i varasem töö hõlmas segmentide esitlemist RCN Uudistes, nagu 'Descárate con la Azcárate', mis kajastas Cartagena rahvuslikku ilukuninganna valimist ja Caracol Uudiste kaastöötamist Isabella Santodomingoga samal üritusel. Ta jätkas oma ringhäälingu kogemuse laiendamist, esinedes programmides nagu La hora del regreso W Raadios ja juhatades raadiosaateid El Gallo en Radioactiva ning La Cama Los 40 Principales jaoks. Tema rollide hulka kuulus ka 'Los caballeros las prefieren brutas' kaas-presenteerimine Isabella Santodomingoga aastal 2005 ning esinemine 'Ángeles y demonios' saates Noticias Caracol. Ta on mänginud erinevates teleseriaalides, sealhulgas Love in Custody (2009) Renatana Schewini osaliseks, On the heels of Eve (2006) Laurana ja Wild Angel (2012) Victoria Palacios Avilana osaliseks. Üleminekust koomikuks sai Azcárate, alustades teatriringisid Eestis 2010. aastal ja osaledes saates 'Los comediantes de la noche'. Ta mängis ka filmides nagu Poor Rico (2012), Women killer (2011) ja Diomedes, the chief of the board (2015). 2012. aastal oli ta kohtunikurollis saates Colombia tiene talento . Rahvusvahelise tunnustuse sai ta 2018. aasta Viña del Mari rahvusvahelisel festivalil esitatud stand-up'i komöödiaga. Alates 28. detsembrist 2021 on ta Netflixis juhtinud Azcárate: No Holds Barred , jutusaadet, mis sisaldab stand-up'i komöödiaelemente ja käsitleb vananemise, armastuse ja seksuaalsuse teemasid. 2021. aastal kandideeris ta Latin Plug Awardile parima koomikuna.

Alessandra De Rossi, koomik (Filipiinid)
Kinnitatud Nõudmata
Filipiinid

Alessandra De Rossi

Filipiinide esineja Alessandra de Rossi, kes töötab nii kaamera ees kui ka taga, ilmus esmakordselt televisioonis situatsioonikomöödias !Oka Tokat, mis oli eetris aastatel 1997-1998. Ta sai laialdast tähelepanu, kui ta võttis Valentina rolli 2005. aasta sarjas "Darna", mis avas uksed arvukatele toetavatele ja pahatahtlikele tegelastele televisioonis. Tema maine hõlmab nii draamat kui ka komöödiat iseseisvas filmi- ja telemaastikul. Aastate jooksul on de Rossi töö pälvinud tunnustust mitmetelt institutsioonidelt, sealhulgas ASEANi rahvusvahelisel filmifestivalil ja -auhindadel, kolmel FAMASi trofeel, kolmel Gawadi Uriani eristusel, kolmel PMPC Stari auhinnal filmide eest ja QCinema rahvusvahelisel filmifestivalil.

Alex Lutz, koomik (Prantsusmaa)
Kinnitatud Nõudmata
27. nov 2026 Prantsusmaa

Alex Lutz

Alex Lutz, kes sündis 24. augustil 1978. aastal Strasbourgis, Alsassis, on mitmekülgne prantsuse kunstnik. Ta on näitleja, koomik, kirjanik, dramaturg, režissöör ja filmirežissöör. Kasvades Limersheimis, umbes viisteist kilomeetrit Strasbourgi lõuna pool, käis ta mitmes koolis, sealhulgas École du Conseil des XV, Collège international Vauban, lycée Jean-Monnet ja lycée international des Pontonniers. Lutz alustas algselt kunstiharidust, kuid teatrikunst äratas tema huvi. Tema karjäär algas 1994. aastal, kui Pascale Spengler palkas ta oma trupi 'Les Foirades' liikmeks, kus ta töötas näitlenud ja assistendi režii tööl kuni aastani 2000. 1996. aastal asutas ta oma ettevõtte 'Le Coût de la pomme.' Lutz on koostööd teinud paljude koomikute, sealhulgas Malik Bentalha, Pierre Palmade, Michèle Laroque, Jean-Loup Dabadie, Sylvie Joly ja Audrey Lamy'ga lavastustes ja üksikinimeste etendustes. Teda hakati tunnustama Catherine'i rolli eest telesaates 'Catherine et Liliane', koos Bruno Sanchesiga, mis kestis aastatest 2012 kuni 2019. Ta on kaasa teinud filmides nagu 'OSS 117: Rio ne répond plus' (2009) ja 'Naissagents' (2008), ning mängis 'vaest meest' filmis 'Caméra Café 2' (2010). Lutzi lavastuslik töö hõlmab filme *Mu sõprade talent* (2015) ja võltsmuusikalist dokumentaalfilmi *Guy* (2019). *Guy* pälvis talle Lumière'i auhinna ja Cesari auhinna parima meespeaosa eest 2019. aastal. Ta esitab oma ühemehelise etendust *Triple lutz* Le Point-Virgule'is jaanuarist 2007. aasta. Tema uus etendus, Lutz ja Tom Dingleri kirjutatud 'Sexe, grog et rocking chair', linastub 2025–2026 aastal ning on pühendus tema isale. Ta jätkab ka näitlejana tööd, olles esinenud filmides nagu *Vortex* (2021) ja on kavas *Une comédie romantique*. Samuti dubleerib ta Despicable Me 4 (2024) filmis Maxime Le Mali.

Alex Métayer (1930–2004), koomik (Prantsusmaa)
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Alex Métayer

Alex Métayer, keda sündis 19. märtsil 1930 Berre-l'Étangis Alexandre Marcel Jacques Métayerina, oli prantsuse humorist. Tema vanemad kolisid pere 1936. aastal Alžeeria, kus ta veetis oma nooruspõlve, kuni naasis 1945. aastal Teise maailmasõja järel Prantsusmaale. Ta näitas juba varakult muusikalist andekust, saades esikoha klarinetimängu eest ja töötades muusikuna, enne kui asus tegeleda teiste rollidega, nagu animaator, külavanem ja meelelahutusjuht Club Medis. Métayer alustas karjääri 1960ndate alguses esinedes kabareeides ja sai olulise tuntuse Georges Brassensi avaprogrammina Bobinos 1964. aastal. Ta jätkas oma maine arendamist, osaledes raadiosaates 'L'Oreille en coin' aastatel 1966–1968 ning esinedes erinevates prestiižsetes teatrites, sealhulgas Théâtre de la Ville, Olympia ja Casino de Paris. Tema komöödiastiil hõlmas laval valget kostüümi kandmist ja tavainimeste vaatlemist, sageli kaasates 'pied-noir' aktsenti ajast Alžeerias viibimisest. Ta juhtis ka saateid Bobinos, sealhulgas ‘Les femmes et les enfants d’abord’ 1983. aastal. Kogu karjääri jooksul lavastas Métayer arvukalt üksikisikuteateid, alustades 'Mémoire d'un amnésique' ('Amnesisti mälestused') 1975. aastal ja millele järgnesid pealkirjad nagu 'Nous on s'aime,' 'La Vie en VO' ja 'Merci disco.' Ta lavastas kolm filmi: 'La Vie des seins' (1973), 'Le bonheur se porte large' (1988) ja 'Mohamed Bertrand-Duval' (1991). 1993. aastal võitis tema etendus 'L'Opéra comique' Sacemilt Grand Prix de l'humour' auhinna ning kandideeris Victoires de la musique’l parima humoristi kategoorias. Tema viimane etendus 'Alex perd la tête,' esitleti 2000. aastal Théâtre du Palais Royalis, oli professorilik tooniga ja kajastas inimeste suhtumist. Alex Métayer suri 21. veebruaril 2004 Levallois-Perret’s vähki ning on maetud Montparnasse kalmistul; Berre-l’Étangis kannab tänav tema nime.

Alexander Armstrong, koomik (Ühendkuningriik)
Kinnitatud Nõudmata
24. nov 2026 Ühendkuningriik

Alexander Armstrong

Alexander Armstrong, keda sündis 2. märtsil 1970 Rothburys, Northumberlandis, on Briti meelelahutaja, kelle mitmekülgne karjäär hõlmab komediat, telesaatejuhi tööd, näitlemist, ringhäälingu ja laulmist. Ta kasvas üles Longframlingtonis ja Pauperhaugh's, Inglismaa kirdeosas, ning koges lapsepõlve, mis oli rikas rahvakultuuri ja muusikapidustuste poolest. Tema haridus hõlmas Mowden Hall Schooli, St Mary's Music Schooli Edinburghis, Durham Schooli ja Trinity College'i Cambridge'is; Trinity College'is Cambridge'is oli ta koorilaulja Trinity College'i Cambridge'i kooris ning samal ajal uuris muusikat ja komediat. Õpingu ajal mängis ta klaverit ja tšelli. Armstrongi komöödiateekäik algas tema osalemisega Footlightsis 1992. aastal, millele järgnes esinemine Edinburghi festivali vaba laval 1996. aastal, mille eest ta sai Perrieri auhinna nominatsiooni. Ta on enim tuntud komöödiopaarina Armstrong ja Miller, mis moodustati 1990ndatel Ben Milleriga. Koos ilmusid nad neljas *Armstrong ja Milleri* hooaegades (1997–2001) ning seejärel viisid *The Armstrong and Miller Show* ringreisi, etendades 62 etendust 2010. aastal. Ta on kaasa teinud telesaadetes nagu *Beast*, *Life Begins*, *Hunderby* ja *Danger Mouse*. Nende partnerlus andis välja *The Armstrong and Miller Book* 2010. aastal, kinnistades nende koha Briti komöödias. Peale huumori on Armstrong mitmekülgne talent. Ta juhib Classic FM-is töönädalatel kesthoolduse saadet, algselt kirjutades sellele programmile ulatuslikke stsenaariume. Ta on juhtinud palju reisisaateid, sealhulgas India, Sri Lanka, Islandi ja Lõuna-Korea filmitud saateid. Tema vokalised anded ulatuvad ka häälenäitleja rollideni, nagu härra Smith saates "The Sarah Jane Adventures" ja "Doctor Who", ning ta annab hääle Hey Duggee'le ja Danger Mouse'ile. Armstrong on bass-bariton laulja, kes on andnud välja kolm stuudioalbumit, sealhulgas "A Year of Songs" (2015), mis sai Suurbritannias kuldse sertifikaadi. Tema muusikalised esinemised hõlmavad erinevaid stiile, sealhulgas klassikaline crossover, traditsioonilised Briti laulud, jõulukingitusmuusika, rahvamuusika ja muusikateatri. Ta on ka autor; tema uus raamat "Evenfall: The Tempest Stone" on teine osa kirjanduslikust fantaasiasarjast 9–12-aastastele lastele. Praegu valmistub ta 2026. aastal Ühendkuningriigi turnees Aled Jonesega "The Big Christmas Sing-A-Long Tour" ja on olnud Briti meelelahutuses silmapaistev tegelane rohkem kui 20 aastat.

Alexander Pereira, koomik (Austria)
Kinnitatud Nõudmata
Austria

Alexander Pereira

Alexander Pereira on Austria kultuurijuht. Ta juhtis seal Opernhaus Zürichit direktorina aastatel 1991–2012, seejärel võttis ta aastatel 2012–2014 üle Salzburgi festivali direktori koha. 2014. aasta oktoobrist kuni 2019. aasta detsembrini oli ta Milan Scala eesotsas ning alates hooajast 2020/2021 juhib ta ooperi di Firenzet.

Alexis Dubus, koomik (Ühendkuningriik) – Sketškomöödia
Kinnitatud Nõudmata
Ühendkuningriik

Alexis Dubus

Alexis Dubus on 1979. aastal sündinud inglise alternatiivkomik ja näitleja. Ta resideerib Londonis ja esineb sageli rahvusvaheliselt. Tema karjäär algas sketšikirjutaja ja -esinejana Ubersausage'i koosseisus Edinburgh Fringe'il. Warwicki Ülikoolis õppides, õppis Dubus nii filosoofiat kui ka psühholoogiat ning osales komediansamblis Ubersausage. Ta on esinenud telesaadetes nagu Nathan Barley, Pramface, Derek ja Red Dwarf XI, ning arvukates muudes TV- ja raadiosaatetes kogu maailmas. Prantsuse karakter Marcel Lucont kujutab Dubusi jaoks tuntud koometilist isikut, kelle kaudu ta esitab mõttetuid dialooge ja imitatsioone. Ta asutas koos Sy Thomasega 2003. aastal London Bridge'i Falling Down With Laughter Comedy Clubi; see tegutses kuni 2010. aastani ning ta kaas-juhatas seda umbes kuus aastat. Marcel Lucontina on ta andnud välja albumid, sealhulgas Vive Lucont! (2013), Flâneur, Raconteur, Bon-Viveur (2018) ja For A Captive Audience (2021). Ta on nii Alexis Dubusina kui ka Marcel Lucontina kirjutanud kümme lavashow'd, millest mitmed on pälvinud tähelepanu. Näiteks 'A R#ddy Brief History of Swearing' (2008/9) võitis Three Weeks Editori auhinna ning Marcel Lucont: Sexual Metro (2009) sai Buxton Fringe'il parima komöödiaindividuuaumi. Marcel Lucont on olnud pidevalt komöödiamaailmas kohal. Marcel Lucont: Gallia sümbol (2012) võitis nii Amused Moose Laughter Awardi kui ka Fringe World Awardi parima komöödia eest. Chortle tunnustas Alexis Dubusi 'Cars And Girls (2013/14)''t kui üht 2014. aasta kümnest meeldejäävamast etenduskunstist; lisaks sai 'Marcel Lucont Is (2014)' Fringe World Awardsil parima komöödiaetenduse nominatsiooni. Ta juhib Comedy Cul-de-Sac podcasti ja Spirits Of The Fringe podcasti. Olles The Alternative Comedy Memorial Society's juhatuse liikmena, oli Dubus 2019. aastal Malcolm Hardee Award for Comic Originality finaalis ning sai ka 2016. ja 2018. aastal Fringe World Awardsil parima komöödiaetenduse nominatsiooni. Ta võitis Chortle Awardi 2015. aastal ja Best Kids Show' parima lasteetenduse auhinna UK Kids Comedy Festival/Leicester Comedy Festivalil 2022. aastal. Samuti avaldas ta Marcel Lucontina raamatu 'Mida prantslased britidest arvavad...' aastal 2011.

Ali Cook, koomik (Ühendkuningriik)
Kinnitatud Nõudmata
Ühendkuningriik

Ali Cook

Yorkshire'ist pärit Ali Cook on Briti näitleja ja koomik. Ta võttis seersant Paul McMelloni rolli mängufilmis "Kajaki", mis tagas 2015. aasta Briti sõltumatute filmide auhindadel aasta produtsendi auhinna ja teenis samal aastal Briti filmi- ja telekunstiakadeemia auhinna nominatsiooni.

Alice Lowe, koomik (Ühendkuningriik)
Kinnitatud Nõudmata
Ühendkuningriik

Alice Lowe

Inglismaalt pärit Alice Eva Lowe töötab näitleja, stsenaristi, filmitegija ja koomiksi esitajana. Tema ekraanikrediidi hulka kuuluvad Dr. Haynesi mängimine interaktiivses Black Mirrori episoodis "Bandersnatch" ja Madeleine Wooli ja Liz Asheri kahekordne roll kultussarjas Garth Marenghi's Darkplace. 2016. aastal kirjutas, lavastas ja peaesines ta filmi "Kättemaks" ja Kaks aastat varem kirjutas ta koos ja esines "Sightseers" (2012). Lowe on olnud regulaarne nägu ka laste haridussarjas "Õudne ajalugu".