Üleilmne talentide register

Koomikud: Ühendkuningriik

Koomikute register: Ühendkuningriik. Profiilid, elulood, fotod ja sotsiaalmeedia lingid.

325 koomikud

Ariane Sherine

Ariane Sherine, sündinud Ariane Sherine Juniper'na Londonis 3. juulil 1980, on Briti koomik, kirjanik, autor, ajakirjanik ja laulja-laulukirjutaja. Professionaalselt tuntakse teda Ariane Sherine'na. Tema mitmekülgne loometegevus hõlmab tööd televisiooni ja väljaannete jaoks, esinemist stand-up koomikuna ning muusikat Ariane X kunstniku nime all. Ta kirjeldab end kirjanikuna ja koomikuna Põhja-Londonist. Sherine’i karjäär sai alguse vara, erandliku seosega Duran Durani bändiga. 16-aastaselt visati ta koolist välja. Teismuselisena veetis ta aega nende stuudios ja aitas kaasa vokaalide ja klaverimänguga nende 1993. aasta albumile *Pop Trash*. Ta alustas ajakirjanikuna 21-aastaselt, arvustades albumeid NME-le ning hiljem kirjutas ta väljaannetele nagu The Observer, The Spectator, The Sunday Times, The Independent, NME ja New Humanist. Ta õppis ka Westminsteri Ülikoolis muusikaproduktsiooni alates 19 aasta vanuselt ning töötas lauljana ja pianistina baarides ja hotellides. Aastatel 2002–2008 kasutasid mitmed Briti telesaated tema huumorit, nende seas 'My Family' ja 'Two Pints of Lager and a Packet of Crisps'. Sherine'i loomingulised ettevõtmised on toonud kaasa mitmeid silmapaistvaid projekte. Tema algatusel käivitati aastal 2009 Ateistide Autobussikampaania, mis laienes hõlbema 13 riiki. Aastal 2003 jõudis ta Laughing Horse New Act of the Year konkursi finaali. Samuti saavutas ta aastal 2002 teise koha BBC Talent New Sitcom Writers' Award auhinda. Alates sellest on ta kirjutanud The Guardiani Comment & Debate rubriigile üle 75 artiklit, millele Charlie Brooker andis umbes aastal 2008 oma heakskiidu. Tema esimene romaan 'Shitcom' ilmus iseseisvalt juulis 2021 ja ammendab inspiratsiooni tema tööst telekomöödia kirjutajana. Ta avaldas raamatu 'Talk Yourself Better' aastal 2018 ning on kirjutanud muusikaelulugu 'The Real Sinéad O’Connor.' Tema muusikakarjääri hulka kuulub komöödiapopgrupp The Lovely Electric, kes andis välja albumi aastal 2014. Juunis 2021 käivitas ta podcast'i 'Love Sex Intelligence'. Tema debüütsoolo popalbum 'Better' puudutas sügavaid, isiklikke teemasid, sealhulgas vanemliku lahkuminekut ja vägivalda; see ilmus veebruaris 2024 ajal, mil ta sai Universal Credit toetust. Kogusse kuuluvad kirjavahetused tema 12-aastase tütre Lilyga depressiooni, ärevuse, vaimuhaiguste, enesehukatusi mõtete, abordi ja koduvägistluse kohta.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Ben Elton

Briti koomiks ja autor Benjamin Charles Elton on andnud stsenaariume ja lavastusi televisioonis, raadios, filmis, romaanides, teatris ja muusikasaadetes, esinedes samal ajal ka stand-up näitemänguna ja esinedes ekraanil. Ta kerkis esile 1980. aastate alternatiivkomöödiategelasena, kasutades oma varases püstitõusmise rutiinis vasakpoolset poliitilist satiiri.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Brian Blessed

Brian Blessed, Briti karakterinumbriliste näitleja, kõneleja ja uurija, sündis 9. oktoobril 1936 Mexborough's, West Riding of Yorkshire'is. Tema kasvatamises osalesid sotsiaaldemokraatliku põlevkivikarjääri kaevur isa, William Blessed, ja ema, Hilda Wall, kes koges närvilise haiguse ägenemist ja sai neljateistaastaselt elektrilööke. Teda tuntakse tema eripärase hääle ja suurejoonelise esinemise poolest, omadused, mis on määratlenud tema karjääri üle kuuekümne aasta jooksul. Noorena käis ta Bolton on Dearne Secondary Modern School'is ning eristas end kui kooli poksiboksija. Pärast kooli lõpetamist teenis Blessed rahvuslikku teenistust RAF rügemendis. Seejärel pühendus ta näitlemisele, saades 1956. aastal stipendiumi Bristoli Vana Teatri Kooli. Tema näitlejakarjääri algas rolliga politseiseriaali Z-Cars'is PC "Fancy" Smithina aastatel 1962–1965. Võimalused jätkusid, sealhulgas pakkumine mängida 1966. aastal seriaalis Doktor Who doktorit, mille ta keeldus. Blessed esines ka lavastustes nagu Cats (1981), mängides Bustopher Jonesi ja Old Deuteronomyt. Blessed näitas oma komöödiandit selliste tegelaste kaudu nagu kuningas Richard IV Blackadderi (1983) esimeses hooajas ja olemusega neljas Kenneth Branaghi Shakespeare'i filmis: "Henry V" (1989, millele Rotten Tomatoes andis 97% hinde), "Much Ado About Nothing" (1993), "Hamlet" (1996) ja "As You Like It" (2006). Lisaks oma näitlejakarjäärile on ta oskuslik alpinist, olles edukalt tõusnud Mount Everestile kolmel korral ja vallutanud Mount Kilimanjaro tippu. Omadusse panuse eest nii kunstis kui ka heategevuslikes ettevõtmistes sai ta 2016. aastal Suurbritannia Impeeriumi ordeni ohvitseri (OBE) nimetuse. Ta jätkab tööle pärast-õhtuste pidude meeleolustajana, jagades lõbusaid lugusid oma näitlejakarjäärist ja alpinismikogemustest, sageli pälvides entusiasmset appi.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

David Frost

David Frost, keda sündis 7. aprillil 1939 Tenterdenis, Kentis, oli inglise telesaatejuht, ajakirjanik, koomik, kirjanik ja meediategelane. Ta õppis Gonville'i ja Caiuse kolledžis Cambridge'is, lõpetades 1958. aastal inglise keeles kolmanda astme diplomiga, kus ta oli ka Varsity ja Granta toimetaja ning Footlights Drama Society sekretär. Algselt vaimuliku ametisse õppides, õpetati teda lühikest aega Methodist kohalikuks jutlajaks, mõjutatuna oma isast, kes oli hugenot päritolu Methodist pastor. Kooliaegadel osales ta jalgpallis ja kricketis, isegi saades Nottingham Forest F.C.-lt lepingu pakkumise. Frosti karjäär sai tuntuks 1962. aastal, kui ta juhtis satiirilist saadet "That Was the Week That Was" (TW3) BBC-s. Ta jätkas telesaadetega nagu "The Frost Report" (1966) ja "The Frost Programme" (1966–1968). 1960ndatel esines ta ka stand-up komöödiaga sellistes kohtades nagu Quaglinos ja The Blue Angel Londonis. Kogu oma karjääri jooksul intervjueeris ta arvukalt tuntud isikuid, sealhulgas kõiki kaheksa Suurbritannia peaministrit aastatest 1964–2013 ja kõiki seitse USA presidenti aastatest 1969–2008. Eriliselt tähelepanuväärne intervjuu oli Richard Nixoniga 1977. aastal; sellest tulid lavapala ja filmikohandused "Frost/Nixon". 1983. aastal osales Frost ITV telejaama TV-am loomisel; hiljem juhtis ta BBC-s programmi “Breakfast with Frost” aastatel 1993–2005 ning juhatas kaks kümnendit programmi “Through the Keyhole”. Aastatel 2006–2012 juhtis ta Al Jazeera English kanalil programmi “Frost Over the World” ja aastal 2012 programmi “The Frost Interview”. Talle anti BAFTA stipendium 2005. aastal ning elutööpreemia Emmy auhindade jagamisel aastal 2009. Fraseeringid „Tere, head õhtu ja teretulmast“ ja „Väga tõsiselt öeldes, ta teeb suurepärast tööd!“ olid tema karjääri eripäraks; David Frost lahkus 31. augustil 2013, 74 aasta vanusena, reisides MS Queen Elizabeth’il. Märtsis 2014 avati Westminsteri abikirikus Poettide nurgas talle pühendatud mälukivi; tema surma järel andis Briti peaminister David Cameron auhinnaks avalduse, väljendades oma austust.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Gracie Fields

Gracie Fields, keda sündis Grace Stansfield'ina 9. jaanuaril 1898 Rochdales Lancashire'is Inglismaal, oli Briti koomik, laulja ja näitleja. Tema vanemad olid Frederick Stansfield, kes töötas insenerina, ja Sarah Jane 'Jenny' Bamford Stansfield, koduperenaine ja pesur, kes tegi pesu tellijatele. Ta elas vanaema Sarah Bamfordi kuulsa kala- ja friikoguköögis ning veetis oma lapsepõlve ja käis Rochdale avalikes koolides kuni 13 aasta vanuseni. Ema, Jenny Stansfield, kes vaatas koos temaga teatrisaateid pesu tehes, julgustas teda alustama karjääri varakult, ning ta debüteeris laval juba 1905. aastal laste repertoriiteatrite rühmades. Fieldsi esimeseks professionaalseks lavapääsusteks oli 1910. aastal Rochdale Hippodrome'is lavasteetria programm. Enne lavakarjääri alustamist töötas ta poole ajaga kohalikus puuvillaviljeluses ning abiellus 1923. aastal koomiku ja produtsendi Archie Pittiga. Aastatel 1915–1931 esinesid nad koos Briti ringreisidel, osaledes revüüs "Mr Tower of London" (1918–1924). See etendus viis ta 1924. aastal West Endi, mis tähistas tema esimest esinemist seal. Fieldsi ja Pitti esitus sisaldas eneseiroonilisi nalju, koomilisi laule, monolooge ja "depressiooni-aegseid" laule Põhja-Inglismaa töölisklassi stiilis. Ta salvestas oma esimese plaadi "My Blue Heaven" 1928. aastal, mis müüs 500 000 eksemplari. 1930ndatel saavutas Fields tunnustuse kui üks Suurbritannia kümne juhtiva filminäitaja seas, teenides endale staatuse maailma kõrgemalt tasustatava meelelahutajana; mõnikord nõudis ta nelja filmi eest makset 200 000 naela. Tema filmikarjääri hulka kuulusid Sally filmis "Meie allee" (1931), kus kõlas tema tuntud laul 'Sally', ja järgnemised filmid nagu "Grace'i nädal" (1933), "Vaata üles ja naerda" (1935), "Hertsoginna süda" (1936), "Me hakkame rikkaks saama" (1938), "Jää naeratavaks" (1938) ja "Laevatehase Sally" (1939). Teise maailmasõja ajal (1939–1945) meelitas ta liitlasvägede sõdureid. Pärast esinemisi filmides "Püha abielu" (1943) ja "Molly ja mina" (1945) mängis ta hiljem Miss Marple'i Ameerika telesfilmis "Mõrv on kuulutatud" (1956). Gracie Fieldsile anti CBE 1938. aastal ja DBE 1979. aastal. Ta salvestas üle 500 plaati ja andis kümme kuninglikku esitust. Tema viimane avalik esinemine oli 1978. aastal ning ta suri 27. septembril 1979. aastal Capris, Itaalias, 81-aastasena.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

James Nesbitt

Ta on pärit Ballymenast, kus tema isa, James 'Jim' Nesbitt, töötas direktorina ja ema, May Nesbitt, ametnikuna. Kasvatatuna kolme vanema õega – Margaret, Kathryn ja Andrea – sisaldas Nesbitti varajane elu lühikest aega flöödi mängimist Ballymena Young Conquerors puhkpilliorkestris 13-aastaselt, mil ta debüteeris ka näitlejana Oliveris mängides Artful Dodgerit. 15-aastaselt töötas ta bingokutujana Barry's Amusementsis Portrushis ning enne näitlemisele pühendumist õppis lühikest aega prantsuse keelt Ulsteri Polütehnikumis. Algselt õpetajaks soovinuna käis Nesbitt Londoni draamakoolis pärast kohaliku teatri praktika lõpetamist. Nesbitti karjäär näitlenoojana algas 1980ndatel; laval debüteeris ta 1987. aastal ning esitas rolle näidendites 'Katusel' (mõlemad 1987 ja 1989) ja 'Paddywack' (1994). Tema filmidebüüt toimus 1991. aastal filmis 'Kuula mu laulu'. Tunnustus saabus 1990ndate keskel rollidega seriaalis 'Külmad jalad' (1997–2003, 2016–2020) ja filmis 'Ärka Ned' (1998). Ta on sageli esmalt tuntud telekomöödia näitlenoojana, suuresti tänu tööd seriaalis 'Külmad jalad', kus ta mängis Adam Williamsi. Selle rolli eest autasustati teda Briti Komöödiaauhinda, Televiisiooni ja Raadio Tööstusklubi auhinda ning Rahvuslikku Televiisiooni auhinda. Tema esitus filmis 'Ärka Ned' viis Ekraaninäitlejate Gildi auhinna nominatsioonini. Ta mängis filmis ka 'Siga' Finn’i rolli. Peale komöödia on Nesbittil näidanud mitmekülgsust erinevates žanrites. 2001. aastal mängis ta filmis 'Lucky Break' osalist Jimmy Handsi, ja 2002. aastal kujutas ta telesfilmis 'Bloody Sunday' Ivan Cooperit, mille eest sai Briti Sõltumatu Filmi Auhinna. Ta mängis Tommy Murphy rolli seriaalis 'Murphy's Law' (2001–2007), rolli, mis oli spetsiaalselt tema jaoks loodud, ning teenis selle eest Iiri Filmi ja Televisiooni Auhinna. Edaspidagi oma ulatuslikkust demonstreerides mängis ta 'Jekyllis' (2007) kahte rolli – Tom Jackmanit ja Mr Hydet, ning sai Kuldgloobuse nominatsiooni. Tema filmograafias on ka osatäitmisi filmides 'Five Minutes of Heaven' (2009), 'Millions' (2004), Woody Alleni 'Match Point' (2005) ja 'The Hobbit' filmisarjas (2012–2014). Praegu mängib ta meditsiinidrama 'Monroe's' (2011-), ja on Sonia abielus alates 1994. aastast, neil on kaks tütart.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Jessica Hynes

Jessica Hynes, kes sündis 1972. aastal Lewishamist, Londonist, Inglismaalt ja kasvas hiljem Brightonis üles, on inglise näitleja, režissöör ja kirjanik. Ta käis St Luke'i laste- ja algkoolis ning Dorothy Stringer Gümnaasiumis, enne kui liitus 15-aastaselt Rahvusnoorte Teatriga. Tema lavadebüüt toimus aastal 1990 Lionel Bart’i 'Blitzis'. Varajased rollid hõlmasid kaasaegemisi Peter Greenaway filmis 'The Baby of Macon' (1991) ja Disney filmis 'Swing Kids' (1993), samuti rolli teleseriaalis 'Staying Alive' (1996) ja sketšisaadetes nagu 'Asylum'. Ta esines ka Katy Carmichaeliga komedia duona 'The Liz Hurleys', mis näitas tema varajast huvi koomiliste esituste vastu. Hynes on ilmselt kõige paremini tuntud tööga seriaalis 'Ruumiulme' (1999–2001), kus ta kaasa kirjutas ja mängis, rolli, mille paljud tunnustasid. Ta sai olulise tunnustuse ka Cheryli osatäitjana seriaalis 'The Royle Family' aastatel 1998–2010. Tema mitmekülgisus ilmneb tema esinemistes erinevates filmirežiides, sealhulgas 'Bridget Jones' filmides (2004–2016), 'Jõulud tähtede all' filmides (2012–2018) ja 'Paddingtoni' filmides (2017–2024). Teiste märkimisväärsete filmikreditidena on ta mänginud Edgar Wrighti lavastatud filmis 'Zombide öö' ning häält mänginud filmis 'Harry Potter ja tulekahvri rüütlid'. Ta on esinenud ka filmides, mille kriitilised reaktsioonid on olnud erinevad, nagu 'Lapselapsed' (2016), millel on Rotten Tomatoes'is 94% reiting, ja 'Pudsey koer: film' (2014), millel on 0% reiting. Jessica Hynese karjääri jooksul on ta pälvinud palju tunnustusi. Ta on viiest nominatsioonist võitnud kaks BAFTA auhinda, sealhulgas 2019. aastal naispeosi autasu komöödiriistkavas. Samuti on tal kolmest nominatsioonist kaks Royal Television Society auhinda ja kolmest nominatsioonist kaks British Comedy Awardi auhinda. Ta on kahel korral nomineeritud Rahvusvahelise Emmy auhinna saajaks, 2009. aastal Tony auhinna oma Broadway debüüdi eest mängus 'The Norman Conquests' ning 2002. aastal Laurence Olivier auhinna. Hiljem osales ta 2023. aastal S4C sarjas Iaith ar Daith, et õppida waleesi keelt. Ta jätkab tööd näitlejana ja režissöörina, hiljutiste osatäitjate seas 'Paddington in Peru' ja režissöörina 'The Fight'. Tema rollid sellistes saates nagu 'Twenty Twelve' (2011–2012) ja 'W1A' (2014–2017) ning sari 'There She Goes' (2018–2023) kinnistavad veelgi tema kohalolu Briti televisioonis.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Joanna Lumley

Joanna Lumley, kelle sünnipäev on 1. mai 1946 ja kes sündis Joanna Lamond Lumleyks, veetis oma lapsepõlve Srinagaris, Jammu ja Kashmiris, Briti Indias. Tema isa, major James Rutherford Lumley, teenis Briti India armees Teise maailmasõja ajal, samas kui tema ema kandis nime Thyra Beatrice Rose (nei Weir). 1954. aastal sõitis ta HMT Empire Windrushil Inglismaale. Ta käis Mickledene Schoolis Rolvendenis, Kentis alates kaheksanda eluaasta täitmisest ja hiljem Holmhurst St Mary's Convent Schoolis 11–17 aasta vanusena. Brian Duffy jaoks fotomodellina töötamise lühike periood näitas varajast huvi visuaalse kunsti vastu. Lumley'i näitlejakarjääri algas 1969. aastal rolliga filmis „Salajane teenus“, kus ta mängis Bond-neitsi rolli. Ta oli „The Avengersis“ ja „Uues Avengersis“. Tema töö telesaates „Safir & Terase“ aitas tal oma mainet kinnitada, ning ta mängis ka 1989. aasta filmis „Shirley Valentine“. Kriitikud märkisid tüüpilise rolli ohtu pärast vabanemist peaaegu eeskujuliku välimuse kujundusest, kuid Lumley jätkas mitmekesiste rollide uurimist. Teda koomikuna kindlalt positsioonile tõstnud roll on kahtleta küllus BBC sitcom'is "Absoluutselt Ägedad", mis jooksis aastatest 1992 kuni 2012. Kriitikud kirjeldasid Patsy Stone'i kui "kartmatult koleda ja lõputult naljakat", ning Lumley esitamine sai iseloomulikuks sellele karakterile, keda sageli kirjeldatakse kui "purjus, inetu ja armutut". Ta võitis selle rolli eest kaks BAFTA TV auhinda, samuti Briti Koomia auhinna. Tema töö jätkus 2016. aastal filmiga "Absoluutselt Ägedad: Film". Televisiooni kõrval on ta esinenud teatrikavades nagu "Blithe Spirit" ja "Private Lives", ning mänginud filmides nagu "James ja Hiigelkõrts", "Kassi haukamine", "EuroTrip", "Ella nõidus" ja "Wall Street'i Hunt". Talle anti 2013. aastal Rahvusliku Televisioonihindade eriauhind ja 2017. aastal BAFTA Fellowship auhind. Lumley on ka Survival Internationali ja Gurkha Justice Campaigni eestkõneleja ning sai 2022. aastal teenete eest draamas, meelelahutuses ja heategevuses dame'ks (DBE).

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

John Lacy

John Lacy oli inglise koomik-näitleja ja dramaturg, kes saavutas tuntuse restaureerimisaegadel. Sündinud umbes 1615. aastal, pärines ta tõenäoliselt Doncasterist või selle lähedalt. Tema isa, samuti John Lacy nime kandnud, oli muusik, kes suri 1621. aastal. Lacyl oli õde Elizabeth, kes abiellus Roger Parkeriga umbes 1616. aastal. Noorena alustas ta 1631. aastal õppekäimist John Ogilby juures, kes töötas tantsuõpetajana ja koreograafina. See koolitus aitas ilmselt kaasa tema hilisemale lavapildile. Lacy karjääri tee võttis mitmeid pöördeid enne lavale asumist. 1639. aastaks oli ta liitunud Beestoni poiste trupiga, mis tähistas tema näitlejakarjääri algust. Inglise kodusõja ajal teenis ta kuningasmeelsete vägede hulgas, olles leitnandi ja kvartalmeister kohalt. 1662. aastal toimunud Restoratsiooni järel sai Lacyst King’s Company näitleja, mis oli tolle aja oluline positsioon. Samuel Pepys dokumenteeris Lacylt komöödiatükkide etendusi oma Päevikuks, mis viitab näitleja populaarsusele ja oskustele. Ta võttis ette tuntud rollid nagu peategelane 'Prantsuse tantsu õpetaja' lavastuses ja Johnny Thump 'Labürindis armastus' tükis, mõlemad 1662. aastal, ning sai eriti kiitust Teague’i kehastamisel 'Komitees' (1663). Tema repertuaaris olid ka esinemised Ben Jonsoni töödes, sealhulgas 'Alkemist', 'Epikeen' ja 'Volpone', samuti rollid nagu Galliard 'Variatsioonis' ja Scruple 'Petistes'. Lavastamisest peale oli Lacy ka näitekirjanik. Ta on loonud neli näitemängu: ‘Sauny šotlane’ (1667), mis kohandab Shakespeare'i 'Tõmbutatud kuri naist'; 'Muuinasinine daam' (1672); 'Vana rühm' (1672) ja 'Sir Hercules Noolik’ (1684). 1667. aastal sattus Lacy lühiajalise vangistusse, kuna ta improviseeris kriitilisi kommentaare kuningliku korruptsiooni kohta etendusel, mida külastas kuningas Charles II. Tal oli keeruline isiklik elu, seitse last Mary Dickonsiga aastatel 1639–1649, üks laps Katherine Barnesiga ja vähemalt kuus last Margaret Pinnyfatheriga pärast nende abiellumist 1659. aastal. John Lacy suri 17. septembril 1681, jättes maha pärandi mitmekülgse esitaja ja näitekirjanikuna Restoratsiooni ajastust.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Mackenzie Crook

Briti näitleja, režissöör, koomik ja kirjanik Mackenzie Crook – Paul James Crook sündinud – ilmus maailma 1971. aastal. Ta veetis lapsepõlve Dartfordis, Kentis, pärast sündimist Maidstones, Kentis. Kasvuhormooni defitsiidi tõttu läbis Mackenzie Crook kolmeaastase hormoonteraapia lapsepõlves. Tema hariduses olid Sutton-at-Hone algkool ja Wilmington Grammar School for Boys, kuigi ta lõpetas lõpmatunnistused lõpetamata. Otsides võimalusi kooli piiratud pakkumiste taga, liitus ta kohaliku noorte teatriga. Varakult töötas ta Pizza Huti ja Halfordsis, demonstreerides mitmekülgset kogemust enne komöödia valdamist. Crook alustas esinemist Mr. Bagshawi ja Charlie Cheese'i karakteritena Londoni kommižirkondides ning need isikud ilmusid Channel 4 seriaalis Barking (1998) ja lühikeseks ajaks The Eleven O'Clock Show ’s (1998). Ta juhtis ka lühiaegset ITV1 saadet Comedy Café Charlie Cheese'ina aastal 1999. Tema töö hõlmas hiljem rolli Gareth Keenanina seriaalis The Office (2001–2003), mille eest ta sai Briti Koomiaauhindade nominatsiooni. Ta oli kaasa mänginud seriaalis TV to Go (2001) ja hiljem mängis Ragettit *Pirates of the Caribbean* filmisarjas (2003–2007). Tema näitlejakirjeldustesse kuuluvad ka esinemised seriaalis Game of Thrones ja roll Orellina. Ta demonstreeris oma mitmekülgsust veel rollidega The Merchant of Venice ’s (2004) Launcelot Gobbo, Three and Out ’s (2008) ja Christopher Robin ’is. Ta pakkus häält ja liikumist karakterile filmis *The Adventures of Tintin: The Secret of the Unicorn* (2011). Crooki kirjutamis- ja lavastusanded ilmnevad eriti selgelt Detectorists 'is, mille ta loobus, kirjutas ja režisseris. See sari sai olulist tunnustust, sealhulgas 2015. aasta BAFTA stsenaariumi ja stsenaaristi kategoorias ning 2019. aastal Writers Guild Award parima situatsioonikomöödia auhind ja 2018. aastal Rose D’Or auhind parima situatsioonikomöödia eest. Ta sai ka 2011. aastal Tony auhinna nominatsiooni oma rolli eest Jerusalem 'is ning 2010. aastal Olivier auhinna nominatsiooni samas etenduses. Tema komöödilist tajumust kirjeldatakse kui "pehmekoomikat". Praegu režissöör loob oma esimest täispikka filmi Leedsis, Yorkshire'is. Hiljuti lõi ja mängib ta Apple TV seriaalis Small Prophets , kus segunevad lein ja kaotus suburbiaalse veidrustega ning kujutletakse väikseid, tõde rääkivaid vaimusid, homunkuluseid. Paljud Small Prophets 'i rekvisiidid valmistasid käsitsi tema kodu töökoja-tüüpses kuuris. Sari esilinastus veebruaris BBC Two kanalil ja jätkus teises hooajas BBC One kanalil.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Madeline Smith

Briti näitlejanna Madeline Smith alustas modellina 1960. aastate lõpus ja kolis hiljem edasi 1970. ja 1980. aastatel mitmesugustes telesaadetes, lavamängudes, samuti komöödia- ja õudusfilmides.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Matilda Ziegler

Matilda Ziegler, keda sündis Matilda Florence Elizabeth Zieglerina 23. juulil 1964, on inglise teatmees Ashfordist. Tuntud oma mitmekülgse karjääri poolest laval, filmis ja televisioonis. Ziegler alustas näitlejana, saades tuntuks Donna Ludlowi rolli poolest populaarses teleseriaalis "EastEnders" aastatel 1987–1989. See roll sisaldas keerulisi lugusid, sealhulgas prostitutsiooni, jõugast vägistamiskatset, heroiiniriietust ja lõpuks Donna surma üledoosi tõttu, mis tähistas olulist perioodi tema varases karjääris. Ta lahkus "EastEndersist" aprillis 1989. 1990ndatel ja hiljem jätkas Ziegler muljetavaldava CV koostamist. Ta mängis härra Beani vastas Irma Gobbit, kordades rolli nii mängufilmis (varased 1990ndad) kui ka animatsioonis (2002–2004 & 2015–2019). Tema lavatöödes on Pea Pratt’i roll Lõuna tõusust Candlefordi (2008–2010) ja dr. Ruth Andersoni roll BBC Radio 4 seriaalis Rigor Mortis (2004–2006). Ziegleri talent on tunnustatud nominatsioonidega nii TMA auhinnale kui ka Laurence Olivier auhinnale 1994. aastal tema osatäitmise eest mängus Merineiu. Ta esines ka Austraalias auhinda võitnud An Inspector Callsi lavastuses, kehastades Sheila Birlingi. 2001. aastal mängis ta Rahvusteatri jaoks "Tweedes ööd". Ta on osalenud ka koostöötledes, nagu näiteks 'Downstate', Steppenwolfi Teatrikompanii ja Rahvusteatri vaheline projekt, mis esilinastus Chicagos ja hiljem 2019. aasta kevadel Londonisse siirdus. Kriitikud kiitsid 'Downstate'it "põletavana" ja "olulise" töona, samas kui The New York Times kirjutas selle kohta kui "suure, närvilise moraalse põnevusreisi". Pam MacKinnon lavastas selle etenduse. 2026. aastal lavastas Ziegler näidendi 'Kohtupäev', kordades rolli, mida ta algselt mängis samal näidendil 1989. aastal Suurbritannia esietendusel. Ka tema tütar, Faye Ziegler, kes lõpetas Oxfordi Draamakooli umbes 2026. aastal, osales 2026. aasta etenduses.

Vaata profiili