Üleilmne talentide register

Koomikud: Šveits

Koomikute register: Šveits — profiilid, elulood, fotod ja sotsiaalmeedia lingid koomikutele - Šveits.

17 koomikud

Bernard Haller

Bernard Haller, sündinud 5. detsembril 1933 Genfis, Šveitsis, oli šveitsi näitleja ja koomik. Ta alustas karjääri Lausanne'is enne Pariisi kolimist 1955. aastal näitlejana karjääri soovis. Algselt veterinaararstiks õppides, jätkas hiljem õigusteadust, kuid ei lõpetanud kumbagi. Varaseks esinemiskohaks Prantsusmaal olid kabaree-kohad nagu l'Écluse ja la Vieille Grille ning ta kuulus Jacques Fabbri trupi hulka. Haller juhtis ka Sheila 'Tournée du siècle' programmi aastatel 1963–1964, kus esinesid Frank Alamo ja Les Surfs. Tema varased näitlejakohad hõlmasid mitmeid kameo-rolle filmides ning häälrolli Polluxina animatsioonisarjalis 'Le manège enchanté' aastal 1964. Haller'i karjäär sai hoo sisse tema esimese kabareeprogrammi 'Et alors?'ga, mis esilinastus 1971. aastal Genfi Théâtre de Poche'is. Etendus oli suur edutus, jooksis kolmeteistkümmet kuud Théâtre de la Michodière'is ja meelitas 160 000 vaatajat. Ta sai 1972. aastal 'Et alors?' eest Prix du Brigadiiri auhinna ning 1975. aastal Société des auteurs et compositeurs dramatiques’lt tunnustuse oma lavastuskunstniku poolest. Aastatel 1971–1977 ringreisiti laialt koos Jacques Breliga, Juliette Gréco ja Marlene Dietrichiga, külastades Lõuna- ja Kesk-Aafrikat, Suurbritanniast, Kanadat ja USA-d. Ta lõi aastatel 1971–1994 kuus kabareeprogrammi, esitades neid nii prantsuskeelses kui ka saksa keelelisel Šveitsis. Tema komöödiastiili iseloomustas sõnade mängulisus, heljäljenduste imiteerimine ning ta kirjutas end ise 'melankomikuks', ehk melanhoolseks koomikuks, kasutades sageli kõikuvõitlusi, obsessiivseid kordusi ja keelelisi absurditusi. Kogu oma karjääri jooksul ilmus Haller rohkem kui 70 telesaates ja filmis, sealhulgas 'Le Journal d'un suicidé' aastal 1974 ja Pierre Richardi 'Je sais rien, mais je dirai tout' aastal 1973. Ta kaastöötas stsenaariude kallal kahele filmile, 'Le bouffon' ja 'L'accompagnateur', 1980ndatel. Samuti mängis ta filmis 'Le braconnier de Dieu' aastal 1982 Jeesus Kristust. Tema tööd on dokumenteeritud lindistustel ja tema 1981. aasta raamatus 'Dits et inédits'. Haller sai palju auhindu, sealhulgas Grand Prix de l’humour aastal 1983 ning talle anti 1995. aastal Kunstide ja Kirjanduse ordeni (komandör). Ta esines kogu oma elu jooksul, osaledes näidetes nagu 'Max mon amour' (1986), 'Bonjour l'angoisse' (1988) ja 'Les Thibault' aastal 2003. Tema viimane film oli 'Sa majesté Minor' aastal 2007. Bernard Haller suri 23. aprillil 2009 Genfis.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Šveits

Gardi Hutter

Gardi Hutter, sündinud 5. märtsil 1953 Šveitsis, Altstättenis, on mitmekülgne šveitsi kunstnik, keda tuntakse klaasikoomikuna, autorina, näitlejana ja kabareeartistina. Ta lõpetas 1977. aastal Schauspiel-Akademie Zürichi, õppides klassikalist näitlemist ja teatripedagoogikat, mis näitab tema varajast pühendumust draamile. Tema teekond pöördeliseks kujunes kolmeaastase 'Clownsgesellenzeit'i (klaasiõpipoisi aja) perioodiga Centro di ricerca per il teatro (CRT) milanis, kus teda õpetasid Mario Gonzales, Nani Colombaioni ja Ferruccio Cainero. Alates 1981. aastast alustas Hutter laialdast kontsertturneed oma 'Clownesken Teatriga,' esinedes üle 4000 etenduse 35 riigis viiel kontinendil. Tema esitusi on salvestanud telejaamad 17 riigis. Märkimisväärne on, et 1991. aastal mängis ta Šveitsi parlamendi föderaalsemõõsaväljakul Hofnärrina (hulli), tähistamaks Šveitsi 700. aastapäeva, roll, mis rõhutas tema ainulaadset huumori ja teatrikunstilise väljenduse segu. Samuti kaastas ta 1998. aastal festivalimängu, millega tähistati Altstädteni 700. aastapäeva. Hutteri loominguline tegevus ulatub elanemise peale; ta on kirjutanud neli 'mamma mia!' lasteraamatut, kolme illustreerinud Catherine Louis, ja kaastöölise režissöörina filmis Hanna & Rocky (1993). Ta on esinenud ka Fata Morganas (1989) ja mänginud peatsit dokumentaalsarjas Gardi – l'infinitude du jeu (2012). Tema panus Šveitsi teatrisse on tunnustatud arvukate auhindadega, sealhulgas Wilhelmshavener Knurrhahn (1987), Hans Reinhart-Ring (1990), Prix Walo “WANDERFUL” eest 2014. aastal ja veel kahekümnel kunstiauhindadel. 2015. aastal sai temast Akadeemia Noolide liige, mida juhib Slava Polunin. Praegu elab ta Itaalia Šveitsis ja kaasatakse publiku tähelepanu jätkuvalt esinemiste ja seminaridega instituutides nagu Zürichi Kunstide Ülikool (ZHdK).

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Šveits

Mousse Boulanger

Mousse Boulanger, oles Berthe Sophie Neuenschwanderina, sündis 3. novembril 1926 Boncourt's, Šveitsis, ja suri 16. jaanuaril 2023 Payerne'is. Tema lapsepõlv veetis Prantsusmaa piiri läheduses ning ta said mõjutusi erinevatest suguharudest pärinevatest dialektidest. Jätkuvalt lõpetas ta Porrentruy kantonikoolis keskhariduse kaubandusdiplomi omandamisega, mille järel õppis teatrikunsti Genfi Muusika Sotsiaalkoolis. Sellele eelnes au pair'ina viibimine Cambridge'is, mis tekitas temas huvi muuseumide ja Shakespeare'i näitemängude vastu. Enne kunstikarjääri alustamist töötas ta Bielis trilingvaalse sekretärina. Boulangeri kunstnikuteekäik algas näitlikunsti õpingutega ja Tšehhovi näidendite etendusega 1953. aastal. 1953. aastal tutvus ta Pierre Boulangeriga, keda ta abiellus 1955. aastal. Koos alustasid nad produtseerimist, luues aastatel 1956–1978 arvukalt raadiosaateid, sageli pealkirjaga 'Les Marchands d'images'. Nad pühendasid oma saate episoodi Bulgaaria kirjandusele 1961. aastal ja tegid koostööd Prantsusmaa Lyoni rahvusliku draamakeskusega ('Poésie dans les quartiers') alates 1973. aastast. Nende töö hulka kuulus ka ringreis José Azpiazu ja tema tütre Lupe'iga aastatel 1971–1974. Boulanger avaldas ka mitmeid teoseid, sealhulgas *Tendre pays* (1967), *Reflets* (1973) ja *Ce qui reste du jour* (1975), ammendades inspiratsiooni sürrealistlikelt poetelt nagu Paul Eluard. Pierre Boulangeri surma järel aastal 1978 jätkas Mousse Boulanger oma karjääri. Pärast erapensioni oli ta varem töötanud kultuurajakirjanikuna Westschweizer Radios ja osalenud liige kirjeliku žüriis Société jurassienne d'émulationis. Ta esines Madame TV s aastal 1969 ja ilmus dokumentaalfilmis Plans-fixes aastal 2000. Ta andis välja albumi Berceuse pour une maman aastal 1975, olles selle prantsuskeelsete sõnade autor. Boulanger oli mitmes ametis, sealhulgas Schweizerischen Schriftstellerverbandi (SSV) president aastatest 1978 kuni 1982. Ta sai Prix des écrivains vaudois auhindu aastal 1997, ja tema pärand elab edasi Literaturpreis Mousse Boulangeri kaudu, mille asutas Association vaudoise des écrivains (AVE) ja mida anti välja esmakordselt aastal 2023.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Šveits

Rudolf Bernhard

Rudolf Bernhard, tuntud ka kui Rudolf Bernhard Conrath, oli Šveitsi koomiksikunstnik, kes töötas raadios, laval ja filmis, kõige sagedamini esines Šveitsi-saksa keeles tehtud lavastustes. Ta rajas 1941. aastal Bernhardi-Teater Zürichi.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Šveits

Walter Roderer

Walter Roderer, kes sündis 3. juulil 1920. aastal Šveitsis, Sankt Galenis, oli šveitsi näitleja ja stsenaaristi, kel oli pikk ja mitmekülgne karjääri. Algselt vaimulikuks hakkamise kavatsusega õppis ta kreeka ja ladina keelt, enne kui nelja semestri jooksul jätkas saksa keele õpinguid Zürichi Ülikoolis. Finantsilised raskused sundisid teda ülikooli jätma ning seejärel võttis ta ette mitmeid töid, sealhulgas töötamist Zürichi Schauspielhaus'is 30 franki eest õhtupalga, tehases ja Bohnerwachsi esindajana. Tema varajase karjääri hulka kuulusid pisiasrolesed ja töö Cabaret Fédéralis, mis viis tunnustuse ja osalemise šveitsi filmides, nagu . Ta mängis filmides nagu "Tivoli Venus" (1953) ja "10. mai" (1957), ning mängis peaosas populaarses 1959. aasta komöödias "Ideaalne abikaasa", mis saavutas rekordilised 1288 etendust. Ta osales ka filmides "Mees mustas visiiris" (1960) ja "Hullim auto maailmas" (1975). Tema töö ulatub Šveitsi piiride taha, saavutanud tunnustust Saksamaal Dudu-Film sarjas. 1957. aastal asutas ta oma rändlava, tugevdades veelgi oma positsiooni meelelahingutööstuses. Ta avaldas oma autobiograafia "Sie müend mi verstoh …, … gelled Sie! Erinnerungen eines ernsthaften Humoristen" 1987. aastal. Hiljem karjääri jooksul saavutas Roderer suure edumaa teosega "Šveitsi mees Nötzli" (1988), mis viis järjele "Topelt-Nötzli" (1990). Teda autisusid kogu elu jooksul mitmed auhinnad, sealhulgas Prix Walo populaarse lemmikuna 1983 ja 1988 ning Ehren-Prix Walo 2006 elutöö eest, samuti Šveitsi Televiisiooni Elutööauhind 2010. Roderer lahkus lavalt 1993. aastal. Ta tegelnes ka poliitilise aktivismiga, kampaanitades 1992. aastal Šveitsi liitumise vastu Euroopa Majanduspiirkonnaga. Walter Roderer suri 8. mail 2012 Illnaus ja selle linna nime kandev tee pandi hiljem tema auks. Teda meenutatakse oma panuse eest Šveitsi komöödiasse ja filmindusse.

Vaata profiili