Sündinud Alessandro Esposito nime all ja esinedes Alessandro Siani nime all, on ta end tõestanud Itaalias näitleja, filmilavastaja, stsenaristi ja stand-up koomikuna.
Kunstinimega Walter Chiari (sünninimega Walter Michele Armando Annicchiarico) oli Itaalia kunstnik, kes tegi oma karjääri näitleja, koomiku, kabarettisti ja telesaatejuhina.
Ferdinand Guillaume, tuntud ka pseudonüümide Tontolini ja Polidor all, oli näitleja, filmiprodutsent, režissöör ja prantsuse tsirkusekunstnik, kellest sai vaikse kino ajastul Itaalia kodanik.
Kunsti nimega Maccio Capatonda, see on Marcello Macchia, on Itaalias tuntud oma tegevuse eest koomiku, näitleja, stsenaristi, lavastaja ja youtuberina.
Livornos 3. veebruari 1947. aastal sündinud Maurizio Micheli on itaallane, kes töötab näitlejana, häälteatrijana, koomikuna, autorina, dramaturgina ja teleisiku saatejuhi. Ta veetis oma lapsepõlve Livornos kuni 11 aasta vanuseni, mil tema pere kolis Bari piirkonda, kus ta elas kümme aastat. Pärast lõpetamist Liceo classico Orazio Flacco gümnaasiumis Baris, kolis ta 21-aastaselt Milanosse oma näitlejakirekut edendama. See viis ta õppima Piccolo Teatro di Milano koolis ja omandama D.A.M.S. kraadi Bologna Ülikoolist Luigi Squarzina juhendamisel. Micheli karjääri algus oli debüüt Teatro-kabarees «Il Refettorio» Milanos, esitades Franco Nebbia 'Madre scoraggio't. Ta jätkas oma oskuste lihvimist, töötades Patrice Chéreauga Piccolo Teatro di Milano teatris ja Aldo Trionfoga Teatro Stabile dell'Aquila teatris. 1970ndate lõpus ja 1980ndatel saavutas ta laialdse populaarsuse koomikuna telesaadetes nagu Fantastico , W le donne , Al Paradise ja A tutto gag . Sel perioodil oli ta ka aktiivne laval, lootes populaarseid Pugliese päritolu tegelasi, sealhulgas armunud meest ja DJ Dino de Nitist. Ta mängis ka filmides nagu Allegro non troppo (1976) ja Sono un fenomeno paranormale (1985) ning on tuntud oma rolli poolest filmis Il commissario Lo Gatto (1986). Tema koomiliste esituste kõrval on Micheli näidanud mitmesugust loomingulist tegevust. Ta lavastas aastatel 1974–1988 mitmeid filme, sealhulgas Patria e mammà , Giovinezza addio! , Magic Modern Macbett , Mi voleva Strehler , Nudo e senza meta , In America lo fanno da anni ja Un mandarino per Teo . Alates 1972. aastast on ta ka kirjutnud ja esitanud kümmet etendust, millest eriti tuntuks sai Mi voleva Strehler (1978), mille kaasosalisena oli Umberto Simonetta, ning kus klaverit mängis Giovanni Del Giudice, saavutades üle 1000 esituse, isegi Pariisis. Micheli on aastal 2002 avaldanud romaani Garibaldi amore mio , mis kohandati lavakoomiaks, etendust toimus 2003–2004 Milano Franco Parenti teatris. Ta on avaldanud ka oma autobiograafia Sciambagne! aastal 1996 ja juhtis aastatel 1992–1993 viktoriini 'Il delitto è servito'. Aastal 1999 sai ta tiitli Ufficiale-Ordine al merito della Repubblica italiana. Alates 1998. aastast on tal suhe näitlejanna Benedicta Boccoliga ja nad abiellusid 28. augustil 2025.
Itaalia meelelahutaja Neri Marcorè, häälnäitleja, telesaatejuht, laulja ja imitatsioonikunstnik, sündis 31. juulil 1966 Porto Sant'Elpidios. Tema karjäär algas 12-aastaselt Giancarlo Guardabassi juhitavate rändsõude ja telesaadete kaudu ning varases karjääris tegi ta sageli esinemisi raadiojaamas 'Radio Aut Marche'. Ta demonstreeris oma talenti juba varakult, võites 1988. aastal 'La Corrida di Corrado' segmenti ja jõudes 1990. aastal 'Stasera mi butto' finaali ainukese amatöörina. Marcorè'i professionaalne tee hõlmab erinevaid rolle filmis, tele- ja häälenäitlejana. Ta omandas 1990. aastal parlamendi tõlgi diplomi inglise ja saksa keeles. Aastatel 1991–1992 kuulus ta satiirilise sarja 'TG X' koosseisu Rai 2 kanalil. Häälenäitlejana ja teatrisaalis debüteeris ta 1993. aastal Pantalone’i rollis ooperis 'La finta ammalata'. Alates 1994. aastast on ta mänginud 22 filmis ja telesaates, sealhulgas Incantato (2003), mis kandideeris Cannes'i filmifestivalil, Viol@ (1998), Bimba - È clonata una stella (2002), The Second Wedding Night (2005), Viva Zapatero! (2005), Pope John Paul I: The Smile of God (2006), Lessons in Chocolate (2007), The Tourist (2010), Fuoriclasse (2011–2015), Asterix and Obelix: God Save Britannia (2012), I Can Quit Whenever I Want (2014) ja selle järjekindel I Can Quit Whenever I Want: Ad Honorem (2017), Medici (2019) ning My Paper Dolls (2023). Ta osales ka saates 'Il Pippo Chennedy Show' (1997) ja 'L'ottavo nano' (2001). Marcorè häälteos on ulatuslik, hõlmates arvukaid tegelasi itaalia dublaažis seriaalis The Simpsons , Looney Tunes , Merrie Melodies ja The Powerpuff Girls . Ta andis häält härra Mackeyle ja Big Gay Alile *South Park* esimeses itaalia dublaažis ning pakkus ka hääli filmidele *How the Toys Saved Christmas*, *Momo*, *Kate - The Taming of the Shrew*, *Leo the Lion*, *Il Generale e i Fratellini d'Italia* ja *Hazbin Hotel*. Ta jutustas filme *Silvio Forever* ja *Figli del destino*. Aastatel 2001–2011 kaas-juhatas ta Rai 3 viktoriini 'Per un pugno di libri'. Ta mängis teleseriaalis *Tutti pazzi per amore* aastatel 2008–2012 ja debüteeris 2008. aastal saates 'Un certo signor G.', mis on omakasuks Giorgio Gaberile. Ta on ka režissöörina töötanud Teatro delle Api teatris Porto Sant'Elpidios. 2003. aastal kandideeris ta David di Donatello auhinnale ja võitis Nastro d'argento filmi *Il cuore altrove* eest.
Antonio Eduardo Taranto, kes tegutses professionaalselt Nino Tarantona, oli itaalia näitleja, sündinud Napolis 28. augustil 1907. Tema vanemad olid Raimondo Taranto, õmbleja, ja Maria Salomone. Tal oli noorem vend Carlo, kes samuti jätkas näitlejakarjääri. Tarantoga seotud varajane elu hõlmas esinemist; ta alustas lasinäitlejana 1918. aastal kohalike lavagruppidega, debüteerides Napoli Teatro Centrales 13-aastaselt. Ta õppis pantomiimi ja tantsu ning liitus 1927. aastal Salvatore Cafiero trupiga, hiljem 1928. aastal Cafiero-Fumo teatrikompaniaga. Taranto karjääris toimus oluline pöördepunkt 1928. aastal, kui ta saavutas edu *sceneggiata* žanris. Samal aastal andis ta ringkäiku Ameerika Ühendriikides, kasutades teenitud raha oma varieteekompanii asutamiseks. 1933. aastal avastas teda Anna Fougez ja tõukas revüüetendustesse, kus ta esines sageli Wanda Osirisiga ja Titina De Filippoga. Ta debüteeris samal aastal draamateatris ja revüüs. Tema komöödiskeem sisaldas sageli *macchiette* tegelasi, eriti Ciccio Formaggio’t, mille loojad olid Cioffi ja Pisano, ning Baron Carlo Mazza’t; lõigatud kübaravarjuks sai tema komöödipersona tüüpiline element. Nino Taranto mängis aastatel 1924–1971 üle 80 filmis, jõudes karjääri jooksul ligikaudu 100 filmini. Taranto filmograafias olid kaasaegsed Nonna Felicita (1938) ja silmapaistev roll Anni facili (1953) filmis, mille eest ta 1953. aastal Nastro d'Argento (Hõbekepp) auhinna sai. 1960ndatel mängis ta sageli Tótó partnerit mitmes filmis. 1960ndate keskpaigast kuni 1973. aastani tegi ta üheksateist muusikalist filmi koos populaarsete lauljatega. Tema töö ulatub filmide peale, hõlmates telesaateid, varieteekomme, raadioprogramme nagu Rosso e nero , Chicchirichì ja L'occhio magico ning salvestas laule. Ta juhtis 1958. aastal Il fiore all'occhiello programmi. 1957. aastal mängis ta filmis Bello di papà , mis hiljem 1965. aastal televisioonis kohandati. RAI tootis temast neljast osast koosneva dokumentaalseriaali Taranto Story 1985. aastal. Nino Taranto suri Neapoliis 23. veebruaril 1986.
Paolo Hendel on itaalia näitleja, dramaturg ja koomik, kes sündis 2. jaanuaril 1952 Firenzes. 2024. aasta seisuga on ta 74-aastane ja Kaljukits. Ta alustas karjääri kabareeartistina umbes 30 aasta vanuselt, tehes koostööd florentlasest laulja ja näitleja David Riondinoga 1980. aastate alguses. Noorena töötas ta erinevates ametites, sealhulgas metsanduse vaht, garaaži valvur ja detektiiv. Hendeli komöödiastiilile on iseloomulikud satiirilised ja sürreaalsed naljajutud. Ta hakkas teatrikomöödiale naljajutte kirjutama 1980ndatel, sageli koostöös Piero Metelliga. Alates 1970ndate keskpaigast lõi ta lavastusi nagu 'Via Antonio Pigafetta, meremees,' mis esilinastus 1987. aastal, ja hiljem 'Caduta Libera' (1990/92). Ta alustas telesaadetes osalemist 1985. aastal ja juhtis Rai 3 kanalil 'I martedì di Paolo Hendel' aastatel 1987–1988, satiirilise kujutusega Wanna Marchist, Silvio Berlusconist ja Umberto Bossist. Ta esines ka ‘Teletangos’ 1987. aastal. Paolo Hendel sai laialdast tunnustust 1996. aastal oma rolli kaudu 'Carcarlo Pravettoni'na Italia 1 saates Mai dire Gol . CarCarlo Pravettoni, kibe kapitalist, kes kandideeris Milano linnapeaks ja keda kujutati selliste tegelaste eeskujul nagu Silvio Berlusconi, sai üks tema tuntumaid tegelasi. Ta on esinenud mitmes filmis, sealhulgas Daniele Lucchetti filmides It's Happening Tomorrow ja The Week of the Sphinx , ning ka Mario Monicelli, Leonardo Pieraccioni ja Alessandro Benvenuti filmides. Ta aitas 'Comici su Italia 1' saates 1998/99 ja osales 2000. aastal Rai teleprogrammis 'Rido'. Alates oktoobrist 2015 on ta kirjutanud kahenädalast veeru nimega 'Lasteaed' ajalehele 'Unità'. 2017. aastal debüteeris uus lavastus 'Fuga da via Pigafetta' ja külastas Sollicciano vanglat ülekoormuse protestimiseks. Ta avaldas 2018. aastal koos Marco Vicariga 'La giovinezza è sopravvalutata' ning on kirjutanud kolm raamatut, sealhulgas ‘Ma culo è una parolaccia?’ (1998) ja ‘Come truffare il prossimo e vivere felici’ (2014). Aastal 2026 ilmuvad ta mängufilmis 'Un Weekend Artificiale'.
Näitleja, koomik ja Itaalia telesaatejuht Paolo Kessisoglu on eriti kuulus selle poolest, et lõi koos Luca Bizzarriga koomikuduo, mida tuntakse Luca ja Paolo nime all.
Itaalia meelelahutaja Paolo Rossi töötab näitleno, kirjanikuna, koomikuna, laulja-lauluisetekstide kirjutajana ja esineb televisioonis. Sündinud 22. juunil 1953 Monfalcones, Gorizias, on ta adopteeritud milaanlasena. Tema isa, Nello Rossi, tuntud ka kui Lionello Rossi-Kobau, oli endale nime teinud, olles vabatahtlikult Itaalia Sotsiaalse Vabariigi poolt võidelnud. Rossi varajane elu sisaldas Ferrara linna kolimist nooruses ja keemia tehniku diplomi omandamist; ta lõpetas isegi keemia eksperdina. Ta teenis armees Torino lähedal, juhtis tanki ja sai hüüdnime 'Lumivalge kapten', enne kui ta seržantina demobiliseeriti. Rossi alustas oma karjääri 1978. aastal, debüteeris laval Milanis Dario Fo *Soldati looga*. Ta sai ‘compagnia dell’Elfo’ liikmeks ja jätkas nendega koostööd 1980ndate algusaastatel, esinedes näidendites nagu *Nemico di Classe* aastal 1983. Tema teatrilik stiil ammendab inspiratsiooni Commedia dell'arte’lt, Brechtilt ja Molière’lt, mille tõttu kirjeldavad kriitikud seda kui ‘itaalia keskteed Dario Fo ja Lenny Bruce’i vahel.’ Ta laienas oma ulatust televisioonis osaledes mitmesugustes saatesarjades nagu *Su la testa* ja *Il laureato*, ning tegi filmidebüüdi aastal 1986. Tema töö 1980ndate keskpaigast sisaldab rolle Carlo Vazinaga filmitledes *Via Montenapoleone’is* ja *Montecarlo Gran Casinòs*, ning Shakespeare’i *Tormi* lavastust. Alates 1990ndate algusest on Rossi andnud välja mitmeid albumeid, tehes koostööd selliste artistidega nagu Enzo Jannacci, Emir Kusturica, Vinicio Capossela ja Modena City Ramblers. Ta osales Sanremo muusika festivalil nii 1994 kui ka 2007. aastal. Tema kirjutajaks on olnud Camerieri , mille eest ta võitis 1996. aastal hõbekeere, ning koostööd Gino e Micheliga töödel nagu Recital , Chiamatemi Kowalski , C'è quel che c'è ja Operaccia Romantica . Ta on lavastanud ka sotsiaalselt teadlikke etendusi nagu The Times They Are a-Changin …Un'altra Volta …Again! ja esitanud Milanon Milanin . Alates 1986. aastast oli Rossi oluline osa Zelig kabaree teatri loomisel ja edus koos Claudio Bisio ja Silvio Orlandoga. Ta on esinenud kolmkümmend aastat, alates klubidest kuni suurte lavade, traditsioonilise teatrini, kabareeni, tele-, ja tsirkuselamteni, haarates kaasa ajavoolu ning esindades nii vanu kui ka moderne klassikuid.
Sündinud 25. juulil 1963. aastal Roomas, on Sabina Guzzanti itaallane, kes töötab satiiriku, näitleja, kirjaniku ja produtsendina. Ta pärneb ajandusmaailmas tegijate perekonnast; tema isa, Paolo Guzzanti, on ajakirjanik ja endine poliitik. Tal on kaks õde-venna, Corrado Guzzanti ja Caterina Guzzanti. Õpinguid Roomas Orazio gümnaasiumis lõpetanud ja 1985. aastal Accademia nazionale d'arte drammatica diplomiga omandanud, alustas ta karjääri laval esinemise läbi oma venna Corrado kõrval. Guzzanti koomikustiil keskendub Itaalia sotsiaalse ja poliitilise elu uurimisele. Ta saavutas populaarsust 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses Moana Pozzi, Massimo D'Alema ja Silvio Berlusconi jms isikute imiteerimise kaudu. Tema varased telesaatised olid Proffimamente non stop (1987) ja Matrjoska (1988), viimane neist seisis tsensuuri all ja sai nimeks L'araba fenice . Ta osales ka sitcomis Ovidio aastal 1988 ning esines 1990ndatel programmides nagu La TV delle ragazze , sageli Serena Dandiniga koos. 1990ndatel andis ta komedisaateid nagu Con fervido zelo (1991) ja Non io: Sabina e le altre (1994). Tema karjääri oluline hetk oli hilisõhtuse poliitilise satiirisaate Raiot (2003) loomine ja juhatamine. See programm, mis kandis pealkirja Raiot - Armi di distrazione di massa , osutus poleemiliseks ja andis Mediaseti poolt õiguslikke meetmeid. See eemaldati hiljem RAI arhiividest. Reageerides sellele tsensuurile režisseris ta dokumentaalfilmi Viva Zapatero! (2005), mis sai positiivse vastuvõtu ja mille eest ta pälvis Nastro d'argento auhinna. Ta jätkas filmide režissöörimist, nagu Sympathy for the Lobster (2007) ja Le ragioni dell’aragosta (2007). 2010. aastal kaastöötas, produtseeris ja režisseris ta dokumentaalfilmi Draquila - L'Italia che trema , millele järgnes Franca la Prima (2011) režissöörimine, mis oli pühendus Franca Valerile. Samal aastal 2011 lõi ta lavashow’ Sì, Sì, Sì….oh Sì! . Tema osatäitmised hõlmavad rolle filmides nagu La trattativa (2014) ja ta juhtis La7 teleprogrammi Un due tre…Stella! aastal 2012. Guzzanti on olnud Nichireni budismi järgija ja Soka Gakkai Internationali liige aastast 1987.
Kanada näitlejat ja häälekandjat Antonio Rosatot mäletatakse tema osalemise eest SCTV ja Saturday Night Live'i osatäitjates, samuti Luigi hääle eest karikatuurides Super Mario seiklused (1990) ja selle 1991. aasta teleseriaalis.
Albaania
1
Armeenia
1
Argentina
24
Austria
28
Austraalia
22
Aserbaidžaan
1
Belgia
13
Bulgaaria
31
Benin
2
Boliivia
1
Brasiilia
12
Kanada
48
Šveits
17
Tšiili
8
Kamerun
1
Hiina
7
Colombia
2
Tšehhi
7
Saksamaa
188
Taani
17
Dominikaani Vabariik
1
Alžeeria
2
Eesti
5
Egiptus
4
Hispaania
74
Soome
15
Prantsusmaa
211
Ühendkuningriik
148
Ghana
3
Kreeka
18
Guatemala
1
Ungari
7
Indoneesia
8
Iirimaa
20
Iisrael
9
India
11
Iraak
3
Iraan
6
Jamaica
1
Jaapan
35
Keenia
3
Lõuna-Korea
20
Kasahstan
1
Liibanon
5
Läti
1
Maroko
17
Myanmar (Birma)
1
Malta
1
Malawi
2
Mehhiko
28
Malaisia
7
Nigeeria
19
Nicaragua
2
Holland
2
Norra
12
Nepal
3
Uus-Meremaa
9
Peruu
2
Filipiinid
35
Pakistan
7
Poola
8
Portugal
7
Katar
1
Rumeenia
1
Serbia
3
Venemaa
9
Saudi Araabia
4
Rootsi
101
Sloveenia
4
Slovakkia
2
Tai
2
Tuneesia
4
Türgi
5
Taiwan
1
Ukraina
1
Uganda
7
Ameerika Ühendriigid
213
Uruguay
1
Usbekistan
1
Vietnam
1
Lõuna-Aafrika Vabariik
2
Itaalias on rikas komöödi traditsioon, mis hõlmab teatrit, kinematograafiat, televisiooni, otsetäitmisi ja kaasaegset stand-up'i. Itaalia koomikud on aastate jooksul arendanud palju erinevaid huumori vorme, alates teatrikoomiast ja kabareest kuni vaatluslikust stand-up'ist, satiirist ja sketšikoomeediani.
GiggleTime'i kataloog koondab itaalia koomikuid, stand-up koomikuid, komöödia näitlejaid, esinejaid ja muid isikuid, kes on seotud itaalia komöödia ja meelelahutusega. Uurige ülaltoodud profiile, et avastada koomikuid erinevatest põlvkondadest ja saada rohkem teada nende karjääri ja töö kohta.
Stand-up komöödia on muutunud järjest nähtavamaks osa Itaalia meelelahutusmaastikust, kus esinejad ilmuvad üle kogu riigi komödiaklubides, teatrites, kultuuriasutustes ja festivalidel.
Itaalia stand-up koomikud haaravad laia valikut teemade üle, sealhulgas igapäevaelu, suhted, töö, pere, kultuur ja kaasaaegne ühiskond. Mõned esitujad keskenduvad isiklikele lugudele ja vaatluslikule huumorile, samas kui teised kasutavad satiiri, ironiat, tegelasi või eksperimentaalsetemaid komöödiivorme.
Milan ja Rooma on olulised keskused elava meelelahutuse ja komöödia jaoks, samas kui koomikud esinevad ka üle kogu Itaalia linnades ja piirkondades. Digitaalplatvormide kasv on andnud nooratele esitajatele täiendavaid võimalusi publiku loomiseks traditsioonilise komödiatsirkuidi väljaspool.
Kabaree omadab olulise koha Itaalia komöödias, ühendades lavakunstiga meelelahutust, muusikat, satiiri ja huumorit. Itaalia kabaree on andnud endast tuntuks esinejaid ja komöödigruppe, kelle looming on jõudnud publikuni nii otsetõestuste kui ka telekast.
Riigi teatrikomicu traditsioon mõjutab ka tänapäeva esitajaid. Itaalia koomikud võivad kombineerida käsikirjalisi materjale, tegelasi, füüsilist komediat, improvisatsiooni ja publikuga suhtlust, mitte ainult tugineda traditsioonilisele stand-up formaadile.
See teatrilise ja kaasaaegse lähenemise segu annab itaalia komöödiale laia valiku stiile ja esitusvorme.
Kino ja televisioon on mänginud olulist rolli itaalia koomikute tutvustamisel laiemale publikule. Itaalias on pikaajaline komöödiafilmide ja koomiliste näitlejate ajalugu, kus esinejad liikusid sageli lava, teleekraani ja kino vahel.
Itaalia televisioonis on olnud sketšisaateid, mitmesuguseid saateid, komöödiasarju ja meelelahutusformaate, mis on aidanud koomikuid tõestama ja populariseerima. Mõned esitajad on peamiselt tuntud näitlejana, samas kui teised on kombineerinud komöödiaga kirjutamist, lavastamist, presenteerimist või produtseerimist.
Itaalia komöödia ja kino vahel on eriti tugev side, kus koomilised esitused moodustavad olulise osa riigi filmipärandist.
Itaalia komöödimaastik muutub pidevalt, kuna uued esitajad katsetavad erinevate formaatidega ja viisidega publikuni jõudmiseks.
Koos komediaklubide ja teatriga kasutavad koomikud nüüd podcaste, YouTube'i, sotsiaalmeediat ja voogaldusplatvorme sketšide, stand-upi lõikude ja muu originaalmaterjali avaldamiseks. Need platvormid on võimaldanud noortel itaalia koomikutel arendada publikku iseseisvalt ja jõuda vaatajateni üle oma kohalikust piirkonnast.
Traditsiooniline komöödia ja uuemad digiformaadid eksisteerivad nüüd kõrvalkõrval, luues võimalusi paljudele erinevatele esitajatele ja stiilidele.
Otsid itaalia koomikuid, itaalia stand-up koomikuid või Itaaliast pärit komöödiakavatsijaid? Uuri GiggleTime kataloogi ülalpool, et avastada koomikuid ja humoristlikke isikuid erinevatest Itaalia meelelahutuse valdkondadest.
Kasuta otsingufunktsiooni, et leida konkreetne koomik või sirvi profiile, et avastada uusi nimesid. Individuaalsed profiilid võivad sisaldada biograafilist informatsiooni, karjääri andmeid, esinemisi, fotosid ja muid huvitavaid fakte.
Olenemata sellest, kas oled huvitatud itaalia stand-up komediist, itaalia kabareest, komediaaktöölist, itaalia telekomeediast või kuulsatest itaalia koomikest, GiggleTime muudab lihtsamaks itaalia huumori loojate avastamise.
Kataloog kasvab jätkuvalt, kui sinna lisandub uusi itaalia koomikuid ja komöödiategelasi.
