Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

1635 koomikud

Dario Vergassola

Dario Vergassola on itaalia meelelahutaja, kelle mitmekülgne karjäär hõlmab komediat, näitlemist, kirjutamist, laulmist ja ringhäälingu. Sündinud La Spezias 1957. aastal, alustas ta oma tööelu tehase töölisena, enne kui suundus meelelahutusmaailma. Ta võitis esimese tunnustuse 1988. aastal, osaledes saates 'Professione Comico,' kus sai nii publiku- kui ka kriitikute auhindu. Selle edu järel ilmus ta 1989. aastal saates 'Star 90' ja töötas 1991. aastal korespondendina saates 'Il TG delle vacanze'. Vergassola naljakat stiili on esitletud paljudel Itaalia teleprogrammides. Massimo Vergassola on oma karjääri jooksul olnud regulaarne komöödiapoolne nägu telesaadetes nagu 'Maurizio Costanzo Show,' 'Zelig,' 'Mai dire Gol' ja 'Quelli che il calcio.' Lisaks on ta olnud nii saatejuht kui ka kaas-saatejuht mitmes saates, sealhulgas 'Bulldozer,' 'Kilimangiaro,' 'Sei in un Paese meraviglioso,' ning juhtinud kaks 'Concerto del Primo Maggio' versiooni aastal 2014 ja 2015. Vergassola töö näitlenuna hõlmab korduvate esinemiste Erminiona 'Dio vede e provvede' saates ja Pippo Santina 'Carabinieri' saates. Tema muusikalist loometööd iseloomustavad stuudioalbumid, nimelt 'Manovale gentiluomo' (1992) ja 'Lunga vita ai pelandroni' (1999), ning singel “Mario (Marta),” mis võitis 1992. aastal Festival di Sanscemo auhinna. Telekast ja muusikast kaugemale on Vergassola endale positsiooni loojana kindlustanud. Ta on avaldanud mitmeid raamatuid tuntud Itaalia kirjastajate juures nagu Mondadori, Feltrinelli ja Baldini & Castoldi, sealhulgas 2000. aastal ilmunud raamatu 'Lunga vita ai pelandroni' ning oma esimese romaani 'La ballata delle acciughe,' 2014. aastal. Tema koostööprojektide hulka kuulub kaasaautorlus ja osatäitmine telesaates 'Tenera è la notte' 1996. aastal ning turnee 'Bimbi belli' lavastusega koos Stefano Noseiga alates 1993. aastast. 2013. aastal lõi ta YouTube’i video, toetades LGBTQ+ noori. Praegu on ta kavas naasta 'Zelig' saatesse 2026. aastal selle 30. aastapäeva tähistamiseks, jätkates oma pikka ja mitmekesist karjääri Itaalia meelelahutuses.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Diego Bianchi

Diego Bianchi è un conduttore televisivo, giornalista, ex blogger e YouTuber italiano. Ha spesso operato con lo pseudonimo Zoro e, tra le sue varie attività, è noto per aver presentato il programma televisivo Propaganda Live.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Duilio Pizzocchi

Duilio Pizzocchi, kel tõeline nimi on Maurizio Pagliari, on itaalia koomik ja kabareeartist, sündinud Bolognas 1957. Noorest peast ilmnes tal ande naljadel ja meeleoluliste esituste jaoks. Ta alustas karjääri kahekümnese vanusena, esinedes raadio- ja teleprogrammides Emilia-Romagna piirkonnas. Sel varasel perioodil arenesid mitmed tegelaskujud, mis said tema koomilise isiku keskseks osaks, sealhulgas Ferrarese maalija "Duilio Pizzocchi," mis sai lõpuks tema lavanimeks, ja “Cactus,” 1980ndatel populaarne tegelane, kes oli tuntud laenude ja ebaseaduslike kaupade otsimise poolest. Pizzocchi naljakomöödia stiili iseloomustab mitmeküline tegelaskuju valik, igaühel eripärased isiksused ja omapärasused. Lisaks "Duilio Pizzocchi"le ja "Cactusele" lõi ta "Ermete Bottazzi" – veokijuhataja, kes debüteeris 1990ndate alguses –, samuti "Donna Zobeide" – ennustaja paroodia, mis võitis populaarsust raadiosaadete kaudu –, ja "La Novella" – hapu vana naine, kes hiljem siirdus lavale. Teiste tähelepanuväärsete tegelaste hulka kuuluvad "Eddy Collante", "Stefano Pedrazzi" ja "Mefistocchi". Alates 1983. aastast hakkas ta ilmuma televisioonis kohaliku Emilia-Romagna saatete kaudu, täiustades neid tegelasi edasi. Kogu oma karjääri jooksul on Pizzocchi uurinud erinevaid esinemise võimalusi. Alates 1988. aastast jätkas ta kabaree-karjääri täisajaga, esinedes teatrites, konventsioonidel ja festivalidel. Ta asutas koos Andrea Sasdelliga (Giuseppe Giacobazzi) 1992. aastal turneeetenduse Costipanzo Show, mis on endiselt käigus. Ta on kaasa teinud arvukates filmides, sealhulgas "Consigli per gli acquisti" (1997), "Baciato dalla fortuna" (2011) ja "Volevo nascondermi" (2020). Tema telesaatekates on Zelig, Maurizio Costanzo Show ja Quelli che... il calcio. Ta juhtis raadioprogrammi Il mani-comico koos Giacobazziga aastatel 2005–2026 Ringhäälingu Itaalia Aastad 60 raadios ja praegu juhib "Il Manicomico" Ringhäälingu Itaalia Aastad 60 Emilia Romagna raadios, eetris esmaspäevast laupäevani. Ta avaldas aastal 2020 loo-raamatu Fuori scena. Risate a sipario chiuso ja kaastas aastal 2009 Giuseppe Giacobazziga raamatu Quel tesoro di mio figlio. Pizzocchi töötab ka Ameerika jalgpalli spordikommentaatorina.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Enzo Iacchetti

Vincenzo Iacchetti, kes on tuntud professionaalselt nimega Enzo Iacchetti, on itaalia meelelahutaja mitmekülgse karjääriga, mis hõlmab jutustavat komediat, näitlemist, telesaatejuhi tööd ja laulmist. Ta sündis 31. augustil 1952 Castelleones, veetis lapsepõlve Maccagnos, Varese provintsis. Tema vanemad olid Antonio (1918-1975) ja Maria (1926-2016). Varased mõjutajad olid Adriano Celentano, Giorgio Gaber ja Enzo Jannacci, kes inspireerisid teda alustama esinemist kabeli teatris. Iacchettile professionaalne tee algas esinemistega pizzeriates ja restoranides üritustel nagu ristijad ja pulmad. Ta õppis raamatupidamist, kuid ei jätkanud seda karjääri, vaid tegeles poliitilise aktivismiga kommunistina ja oli isegi 1971. aastal valitud linnavolinik. Aastatel 1976–1978 töötas ta piirivalvurina Globuse reisiagentuuris Luganos. 1978. aastal asus ta tööle Radio Tresas programmeerijana ja intervjueijana, olles vastutav kogu programmitöö eest. Tema komöödiakarjäär sai hoo sisse 1978. aasta lõpus, kui ta alustas esinemist Derby Clubis Milanos koos teiste koomikute, nagu Francesco Salvi, Giorgio Faletti, Walter Valdi, Giobbe Covatta, Malandrino e Veronica ja I Gatti di Vicolo Miracoli, kõrval, koostöö, mis kestis kuni 1985. aastani. Iacchettil teledebüüt toimus 1981. aastal saates Il Sabato dello Zecchino. Varase 1990ndatel saavutas ta laialdast populaarsust esinemiste kaudu Maurizio Costanzo Show's, kus sai tuntuks oma eripärase 'bonsai' lauludega – lühikeste, sürrealistlike ja sageli mõttetute kompositsioonidega. 1991. aastal andis ta välja albumi, mis sisaldas neid luuletusi ja laule. Aastatel 1994–2026 kaas-juhtis ta koos Ezio Greggoga populaarset telesaadet Striscia la notizia. Tema töö ulatub telekast kaugemale; aastal 1995 mängis ta peaosas filmis Come quando fuori piove ning on esinenud arvukates teistes saadetes Rai, Mediaset ja Telemontecarlo jaoks. Samuti laenanud ta oma hääle amneesia SpongeBob SquarePantseks aastal 2009. Iacchetti pühendumus oma kunstile näitab tema jätkuvaid esinemisi telekast ja laval, sealhulgas saate Velone juhatamine aastal 2010 ning 'Riccio d'argento' auhinna saamine aastal 2010 oma saate Chiedo scusa al signor Gaber eest, album, mis sisaldas Giorgio Gaberi laulude kavereid, ilmus aastal 2009.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Enzo Maggio

Enzo Maggio, keda sündis Vincenzo Maggiona 10. oktoobril 1902. aastal Neapoli, Itaalias, oli itaalia näitleja ja koomik. Ta pärit suurest esitajate perekonnast; tal oli kaksteist õde-venna ning ka tema vanemad olid kunstiga seotud. Tema isa, Domenico Maggio, oli näitleja, laulja ja teatrijuhataja, kes kuulus Neapoli *sceneggiata* etenduste pioneeri seas. Enzo Maggio suri Neapoli 13. juulil 1978. aastal 75-aastasena. Maggio karjäär algas teatrist, õppides enne ja Teise maailmasõja ajal avanspettakoli teatrites töökoolituse kaudu. Ta spetsialiseerus macchiette etendustele, keskendudes mimikale, karakteritööle ja komöödiameisterlikkusele. Tuntud oli ta imitaatsioonide poolest, eriti koomiku Larry Semoni (Ridolini) jäljendamise poolest. Ta esines sageli laval koos oma õdede-vendade Dante, Beniamino, Pupella ja Rosalia Maggioga, sageli napoli komöödiatükkides. Tema kunstiline koolitus toimus peamiselt laval. Sõja järel pööras Maggio oma tähelepanu produtktiivsele filmikarjäärile, sageli mängides karakterrolle. Tema filmidebüüt toimus aastal 1950 filmidega Ã arrivato il cavaliere! ja Vita da cani . Ta esines üle 40 filmis, nende seas Federico Fellini lavastatud Lo sceicco bianco (1952), Totò a colori (1952) ja Ulisse (1954). Ta tegi koostööd ka Totõga filmis La banda degli onesti (1956) ning osales teatrilavastustes nagu Napoletani a Napoli (1955-1956) ja La Venere coi baffi (1956-1957). Kriitikud kirjeldasid tema komöödiskeemi spontaanseks ja karikatuursuseks, mis on iseloomulik headele napoli päritolu näitlejatele. Ta esines filmides, mida lavastasid Mario Monicelli, Steno, Aldo Fabrizi, Giuseppe De Santis, Mario Mattoli ja Renato Rascel. Tema viimane film oli Dino Risi Primo amore (1978), mis ilmus posthumselt.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Enzo Salvi

Enzo Salvi on mitmekülgne ja särav itaalia näitleja, stsenaaristi ja koomik. Sündinud Vincenzo Salvina 16. augustil 1963. aastal Roomas, Itaalias, kasvas ta üles Ostia linnaosas. Tema vanemad on Antonio Salvi (Tony) ja Bruna Brunori. Ta lõpetas aiandusspetsialistina põllumajandusamaki ja töötas algselt kohaliku aedniku. Salvi alustas karjääri kabareeartistina ja meelelahutajana. Kolleegid julgustasid teda seda teed jätkama tema kiiresti reageeriva huumori tõttu. Ta debüteeris teatris 1990. aastal Plautuse *Miles gloriosus*’es. 1991. aastal asutas ta koos Mariano D’Angeloga komöödiaduu “MAMMAMIA CHE IMPRESSIONE”, mis on sellest saadik pidanud arvukalt väljamüüdud esitusi ja võitis 1993. aastal Comic Festival Nazionale’il kriitikute ja publiku auhinna. Ta on tuntud isiksusena hüüdnimega 'Er Cipolla' (Sibul), mis on inspireeritud narkomaanist, kellega ta kohtas oma tüdruku ootamise ajal. Ta on esitanud komöödiasid nagu *Balle di Natale*, *Fiumi di forfora* ja *A qualcuno piace Carlo*. Salvi filminädal algas aastal 1999 filmiga Vacanze di Natale 2000 , millele järgnesid osatäited filmides Body Guards (2000), Merry Christmas (2001), Natale sul Nilo (2002), Natale in India (2003), Le barzellette (2004) ja Il ritorno del Monnezza (2005). Ta mängis ka teleseriaalis Domani è un'altra truffa (2006) ning osales Notti sul ghiaccio (2006) saates. Salvi töö on hõlmanud koostööd Biagio Izzoga ja Massimo Boldiga ning ta on mänginud komöödiafilmides Carlo Vanzina lavastamisel. Ta esineb sageli üritustel ja koosolekutel ning teeb koostööd Christian De Sica ja Massimo Boldiga igal aastal jõulufilmides. Ta on Itaalias populaarne nii täiskasvanute kui ka laste hulgas. Ta jätkab aktiivset tegutsemist filmimaailmas ja teleindusringkonnas, mängides filmides Il diavolo è Dragan Cygan (2024) ja Alberto Sordi secret (2024).

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Fabio De Luigi

Fabio De Luigi, sündinud 11. oktoobril 1967 Santarcangelo di Romagnas, on itaalia näitleja, koomik, filmirežissöör, telesaatejuht ja endine pesapallur. Ta on luuletaja Tonino Guerraga sugulane neljandas põlves. Noorest peast ilmnes tema mitmekülgsus – algselt jätkus ta pesapalli Serie A1-s Santarcangelos ja Riminis, enne kui pöördus kunstide poole. Ta lõpetas kaunite kunstide keskkooli ja õppis edasi Bologna Kunstiakadeemias, omandades maalikunstniku kraadi töös „Komöödia kaasaegses kunstikriitikas“. See kunstiline taust mõjutab tema mitmekülgset karjääri. De Luigi alustas oma komöödiateed 1990. aastal, astudes 'La Zanzara d'oro' võistlusele ja saades neljanda koha. Ta võitis kiiresti tuntust töös Gialappa’s Bandiga telesaates Mai Dire... , nii koomikuna kui ka saatejuhtina, ning hiljem tegi koostööd Paola Cortellesi ja Mago Forestiga 'Mai dire Grande Fratello 2' saates. Tema komöödiastiili kirjeldatakse nii füüsilisena kui ka intellektuaalsena, kuid samas tagasihoidlikuina, ja ta on loonud hulga meeldejäävaid tegelasi, sealhulgas Olmo, Fabius, Luigio Guastardo della Radica, Cologno, Baraldi, Medioman, L'Ingegner Cane, Bum Bum Picozza ja Petunio. Ta on jäljendanud ka erinevaid telesaate isikuid ja poliitikuid. 2002. aastal andis ta välja albumi pealkirjaga Olmo & Friends . 1990ndate lõpus ja 2000ndatel mängis De Luigi paljudes filmides, sealhulgas Marriages (1998), All the Moron's Men (1999), Johnny the Partisan (2000), Commediasexi (2006), Natale a New York (2006), Natale in crociera (2007), As God Commands (2008) ja Many Kisses Later (2009). Ta mängis ka komöödiasarjas 'Love Bugs' (2005) ning juhtis koos 'Apocalypse Show' (Rai 1) ja 'Le Iene'. Ta on teinud koostööd režissööridega nagu Marco Ferreri, Alessandro D’Alatri, Alessandro Genovesi, Fausto Brizzi ja Giovanni Veronesi. Ta jätkas mängimist filmides nagu Gli amici del bar Margherita (2009), Happy Family (2010) ja Maschi contro femmine (2010). Ta režisseris, kaastöötas stsenaariumi kirjutamisel ning mängis 'La peggior settimana della mia vita' (2011) filmis ja on seejärel režissöörina valmistanud filme nagu Tiramisù (2016) ja 50 km per Hour (2024). Ta filmib praegu 'La befana vien di notte 2 - Le origini'. Pärast 25 aastat lavalt eemal olemist naaseb ta elava esitusega "BIOL- In Carne e Ossa Tour"iga.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Federico Basso

Federico Basso on itaalia koomik, telekirjanik, näitleja ja esitaja. Sündinud Torino linnas 1. jaanuaril 1975, on ta pärit Itaaliast. 1995. aastal lõpetas ta tehnikhariduse, omandades Giuseppe Peano tööstustehnoloogia instituudist Torino linnas elektroonikutehniku diplomi (Perito elettronico) hinde 49/60. Seejärel toimus tema kunstiline koolitus Segrate Teatrikoolis ja Milano Linna Kinokooli ja Televisioonis. Enne koomikuks hakkamist hõlmas tema töökogemus videotoimetaja tööd uudissändides Rete 4 ja Italia 1 kanalites, millega ta tegelenud aastatel 1997–2004. Basso alustas oma kunstnikukarjääri teatriliste improvisatsioonisaadetegevusega ja osales Zelligi laborites. Tunnustus saabus komedisaadetel Zelig ja Zelig Off esinemistega, nii esitajana kui ka saatejuhi kohal, ning ta ilmus Zeligis aastatel 2006, 2011–2013, 2021 ja 2026. Aastatel 2007–2011 juhtis ta koos Teresa Manninoga Zelig Offi . 2003. aastal liitus ta Zelligi töötoaga ning 2004. aastal võitis Sesto San Giovanni kabaree festivali, finaalis lüües Teresa Manninot. Tema komöödiastiili mõjutavad ameerika humori traditsioonid, eeskujudeks on stand-up koomikud nagu Woody Allen, Jerry Seinfeld ja Dane Cook. Ta imetleb ka Buster Keatoni. Eneseironia moodustab tema kunstilise loometöö aluse. Federico Basso karjääri hulka kuuluvad stsenaariumi kirjutamine telesaadetele nagu Belli dentro (2005–2012) ja Crozza Italia (2006), ning ka kameo miniseriaalis Quelli dell'Intervallo Cafe - Casa Pierpiero aastal 2011. Ta võitis 2025. aastal komedisaate viienda hooaja LOL - Chi ride è fuori , jagades auhinna Geppi Cucciariaga. Novembris 2024 sai temast 2026. aasta taliolümpiamängude ja paraolümpiamängude saadik, osaledes Torino tuletõllikandjana 11. jaanuaril 2026. Ta on esinenud ka saadetes Geppi Hour (2007), Comedy Match (2024–2026), Techetechete' (2024), DopoFestival (alates 2026), The Band (2022) ja La notte dei fiori (2026). Hiljuti oli tal Comedy Central Presents erisaade aastal 2026. Praegu töötab ta saatele, mis peagi teatrites linastub, ning jagab monolooge ja sketše oma sotsiaalmeedia profiilides, kus tal on üle 480 000 jälgija. Kriitikud kirjelduvad teda teravana, arukana artistina ja tähelepaneliku vaatlejana kaasaegse ühiskonna suhtes.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Franco Bracardi

Sündinud 16. märtsil 1937 Roomas, Franco Bracardi oli itaalia meelelahutaja mitmete talentidega, sealhulgas näitlemine, helilooming, klaverimäng ja stand-up komöödia. Ta lahkus täna maailmast 28. veebruaril 2005 Roomas, kõigest kaks nädalat enne oma 70. sünnipäeva. Bracardi professionaalne elu kestis läbi aastate, hõlmates muusikat, televisiooni, raadiot ja filmi, mis kindlustas tema maine kui silmapaistva tegelase kuldse ajastu itaalia raadios ja televisioonis. Bracardi alustas oma professionaalset karjääri muusikas 1950ndate esimesel poolel, töötades džässpianistina ööklubides ja olles saatja. 1960ndatel liitus ta beat-ansambliga The Flippers, kus mängis klaverit Lucio Dallaga koos. The Flippers, kuhu kuulusid ka liikmed nagu Maurizio Catalano, Max Catalano, Benny Amoroso, Fabrizio Zampa, Romolo Forlai, saavutas märkimisväärset edu aastatel 1960–1966, võites 1963. aastal Cantagiro lauluga 'I Watussi'. Näitlenud ja koomikuna debüteeris ta 1960ndate keskel kabaree 'Setteperotto's', koos selliste tegelastega nagu Villaggio, Pippo Franco ja Enzo Jannacci. Sel perioodil on ta ka lugusid kirjutanud Minale, Mireille Mathielle ja Raffaella Carràle, sealhulgas Mireille Mathieu’ laulule “Une chanson,” mis saavutas 1968. aastal Sanremos 12. koha. Bracardi saavutas laialdse kuulsuse alates 1970. aastatest töös raadioviivitussaate 'Alto gradimento'ga, mida juhatasid Renzo Arbore ja Gianni Boncompagni. Selles programmis koostas ta muusika, kirjutas materjali ning lõi meeldejäävaid tegelasi, nagu Solforio, Mortification ja Pallottino. Ta tegi tihti koostööd Renzo Arbore'iga, esinedes saadetes nagu 'Quelli della notte'. Ta töötas üle kümne aasta RAI televisiooni autorina, aidates kaasa Discoringale. Ta mängis mitmes filmis, sealhulgas 'Splendori e miserie di Madame Royale', 'Io la conoscevo bene', neljas filmis koos Totóga ja eriti Lino Banfi sugulast 1982. aasta komöödias 'Vieni avanti cretino'. Ta oli Maurizio Costanzo ametlik pianist tema pikemaajalisel telesaates 'Maurizio Costanzo Show', improviseerides, et rõhutada või leevendada erinevaid hetki, ning koostas 1985. aastal saatele teemaloo 'Se penso a te'. Teda meenutatakse sürreaalsete tegelaste loomise poolest raadios ja paljude edukate laulude koosseisuks Raffaella Carrà'le 1970. ja 1980. aastatel, sealhulgas ‘A far l’amore comincia tu’, ‘Ballo ballo’ ja ‘Pedro’.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Frank Matano

Itaalia meelelahutaja, näitleja ja teleisik Francesco Matano on tuntud ka nimega Frank Matano. Ta sündis 14. septembril 1989 Santa Maria Capua Vetere's, Itaalias ning tal on nii itaalia kui ka ameerika kodakondsus. Tema vanemad on itaalia ja ameerika päritoluga, mis peegeldab tema topeltkultuurilist kasvatust. Ta veetis oma noorusaja Ameerikas, lõpetades Cranston High School East'i Rhode Islandis. Matano alustas oma karjääri veebis aastal 2007 YouTube'i kanaliga nimega 'lamentecontorta', kus algselt avaldati naljakad telefonikõned. See kanal võitis kiiresti populaarsust, kogudes umbes 60 miljonit vaatamist ja saavutas 2008. aastaks miljoni tellija. Ta lõi aastal 2013 teise kanali 'FRANK MATANO Games', mis oli pühendatud videomängudele. Matano debüteeris televisioonis aastal 2009, olles 'Le Iene' saates korespondent ja esitaja. Hiljem samal aastal, aastal 2010, juhtis ta programmi 'Sky Scherzando?' ning käis Cassino ja Lõuna-Lazio ülikoolis keelte õppimisel, kuid kraadi ei omandanud. Kogu karjääri jooksul on Matano laienenud erinevatele rollidele. Ta esines veebisarjas 'Lost in Google' aastal 2012 ja tegi oma debüüdi näitlejana filmis 'Fuga di cervelli' aastal 2013, millele järgnesid rollid Paolo Ruffini filmides 'Tutto molto bello' (2014) ja 'Fuga di cervelli' (2013). Ta on töötanud ka häälilooja mitmete animaprojektide jaoks, sealhulgas 'Zootopia' (2016), ‘Sing 2’ (2021) ja ‘Transformers: Rise of the Beasts’ (2023). Aastal 2015 autiseti teda TV Direction Awardsil aasta ilminguna. Ta oli kohtunikurollis 'Italia's Got Talent' aastal 2015 ja kaasjuhtis 'Le Iene' aastal 2016 ja 2019. Alates 2021. aastast on ta osalenud komedisaates 'LOL – Chi ride è fuori' ja praegu mängib peaosas Prime Video sarjas ‘Gigolò per caso’ alates 2023. aastast.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Gabriele Cirilli

Gabriele Cirilli, kes sündis Sulmonas 12. juunil 1967, on itaalia meelelahutaja mitmekülgse karjääri ja laiade huvidega. Ta identifitseerib end koomikuna, kabareeartistina, näitlejana, humoristina ja kirjanikuna. Praegu 56-aastane Cirilli alustas oma professionaalset teed aastal 1986 saate 'Il gioco delle coppie' osalejana. Seejärel õppis ta Gigi Proietti juhendatud Lavateatrikava Laboratooriumis, mis andis talle põhialase teatrieluõppe. Cirilli saavutas tuntuse erinevate 'Zelig'i väljaannete osalemisega, eriti tänu Rooma suburbani Kruska kehastamisele. See tegelaskuju inspireeris meeldejääva frääsi 'Kes on Tatjana?!?...', mis hiljem viis raamatu, teatrisaate ja 2001. aasta filmi 'Kes on Tatjana?' valmimiseni režissööri Roberto Campili juhendamisel. Tema näitlejakoolitustesse kuuluvad rollid teleseriaalides nagu 'Scoop' (1991), 'Assunta Spina' (1992) ja 'Chiara e Francesco' (2007), ning filmides 'Un bugiardo in paradiso' (1998) ja 'Matrimonio al sud'. Ta osales ka teatrisaates 'Donna Gabriella e i suoi figli' aastatel 2006–2007 ning esitas teatrisaadet 'Cirque du Cirill' aastal 2010. Alates 2009. aastast on Cirilli olnud seriaali "Un medico in famiglia" näitleja, mängides Dante Piccionet. Ta demonstreeris oma mitmekülgsust osaledes 2007. aastal saates "Ballando con le stelle" ja 2012–2017 saates "Tale e quale show", kehastades erinevaid kunstnikke ja kopeerides üle 75 esituse. 2013. aastal mängis ta Cludio Villat filmis "Volare - La grande storia di Domenico Modugno". Ta juhtis komöödiatalendisaadet "Eccezionale veramente" LA7-s 2016. aastal ja mängis 2018. ja 2019. aastal muusikalit "La famiglia Addams" Gomezi Addamsit. Cirilli jätkab esinemist, sealhulgas külalisesinekuid saates "Tale e Quale Show", kus ta naasis regulaarseks külaliseks 2020. aastal, ning oma komöödiashow'ga "Gabriele Cirilli LIVE". Ta on saadaval üritusteks kogu Itaalias ja tuntud oma improvisatsioonioskuste poolest.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Monica Vitti

Monica Vitti, keda sündis Maria Luisa Ceciarelli 3. novembril 1931 Roomas, oli itaalia näitleja ja telesaatejuht. Tema vanemad olid Adele Vittiglia Bolognast ja Angelo Ceciarelli, ning lavanimeks valiti ema neitsi perekonnanimi Vitti. Ta veetis lapsepõlve osi Messinas ja Napolis, kogedes sõjaaegseid sündmusi, mis aitasid kaasa teatrikirele. Lapsena sai temast hüüdnimi 'setti vistini' tema kihiliste riietumiskoossete tõttu. Vitti põhitreenings alustati Rahvuslikus Draamiallikoolis, kust ta lõpetas aastal 1953, õppides selliste instruktorite juhendamisel nagu Silvio D’Amico ja Sergio Tofano. Ta käis ka Pittmani kolledžis ja esines Saksamaal Itaalia näiteringi koosseisus. Tema esimene lavailmunemine oli Niccolò Machiavelli *La Mandragola* rollis, millele järgnes Mariana Molière’i *L’avaro* tükis aastal 1955. Ta debüteeris ekraanil 1954. aastal filmis *Naerke! Naerke! Naerke!* kaamerata. Pea neljakümneaastaselt karjääri jooksul oli ta tuntud oma kärakeelse hääle ja elava esinemise poolest. Vitti saavutas rahvusvahelise tunnustuse oma rollide kaudu Michelangelo Antonioni filmides, eriti L'Avventura (1960) filmis, mille kujutis ilmus Itaalia postmarki peale. Ta mängis hilisemates filmides, mis said tuntuks Antonioni „kommunikatsioonivaba tetraloogiana”: La Notte (1961) Jeanne Moreau ja Marcello Mastroianni kõrval, L'Eclisse (1962) Alain Deloni kõrval ning Il deserto rosso (1964). Ta tegi koostööd näitlejatega nagu Marcello Mastroianni, Alain Delon, Richard Harris, Terence Stamp ja Dirk Bogarde. Peale neid draamaroole demonstreeris Vitti ka komöödiatalentide filme nagu La ragazza con la pistola ja Io so che tu sai che io so ning režissis koos Carlo Di Palmaga mitmeid komöödiasid, alustades filmist Teresa the Thief (1973). Tema esitused tõi talle viis David di Donatello auhinda parima naisnäitleja kategoorias, pluss neli erikujutust. Ta sai ka seitse Itaalia Kuldgloobust parima naisnäitleja eest, koos karjääri Kuldgloobusega ja Veneetsia filmifestivali karjääri Kuldliiniga. Vitti kunstiline koostöö režissöör Michelangelo Antonioniga ulatub filmikoostööde taha, arenedes romantiliseks suhteks. Ta hääletas Dorian Gray peosas filmis *Il grido*. Pärast pikka karjääri suri Monica Vitti 2. veebruaril 2022. aastal Roomas, jättes maha olulise pärandi Itaalia kinos.

Vaata profiili