Chuck - GiggleTime'i multikakoomik, kes räägib nalju
GiggleTime Androidile
Tasuta Google Plays
Laadi rakendus alla
GiggleTime - naljad, koomikud ja komöödiaetendused GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Komöödiaetendused Kõige enam jälgijatega koomikud Meist KKK Kontakt Lisa koomik
Laadi rakendus alla
Jälgi meid

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Algab tähega H Kinnitatud Tühjenda kõik
Kuvatakse 73-77 / 77 koomikut
Kinnitatud Nõudmata
Pakistan

Hina Dilpazeer

Hina Dilpazeer Khan, Pakistani meelelahutaja, demonstreerib mitmekülgseid talente, sealhulgas näitlemist, komediat, telesaatejuhi tööd, lavastamist ja laulmist. Laialt peetakse Pakistani üheks populaarseimaks koomikuks ja näitlejannaks. Hina Dilpazeer Khan sündis Pakistanis, Karachis, 16. jaanuaril 1969. Tema pere kolis AÜE-sse isa töö tõttu, kuid ta naasis Karachiisse aastal 2006. Elades AÜE-s, jätkas ta raadio karjääri, kirjutades ja esitades raadioteatrietendusi. Dilpazeeri professionaalne debüüt ekraanil toimus aastal 2008 filmis Burns Road Ki Neelofar , mille eest ta sai 2009. aasta Kara Filmi Festivali auhinna parima naispealse rolli eest. Seejärel on ta mänginud mitmetes teleseriaalides ja filmides, sealhulgas silmapaistvates rollides filmides Annie Ki Ayegi Baraat (2012), Mohabbat Jaye Bhar Mein (2012) ja Mitthu Aur Aapa (2012). Eriliselt tuntakse teda Momo rolli poolest komöödia-draamas Bulbulay , mis esilinastus aastal 2009 ja sai Pakistanis üheks enim vaadatud komöödia-draamaks. Momo kujutamine on pälvinud positiivset tagasisidet kogu maailmas ning on arendanud kultusjärgse populaarsuse. Bulbulay järel on Dilpazeer mänginud üle 40 rolli seriaalis Quddusi Sahab Ki Bewah (2012–2014), kehastudes Shakoorani rollis, ning mänginud Saeeda rolli Burns Road Ki Neelofar 'is. Tema filmirepertuaari kuuluvad ka 7 Din Mohabbat In (2018) ja Parey Hut Love (2019), millest viimane oli üks edukamaid Pakistani filme. Ta on kandideerinud Lux Style Award'ile oma rollide eest filmites Tum Ho Ke Chup (2011) ja Mohabbat Jaye Bhar Mein (2012). Bollywoodi näitleja Anil Kapoor on kiitnud tema kohanemisvõimet ja nimetanud teda "Art Diva"ks, isegi viidates temale oma õpetajana. Dilpazeer on umbes 54-aastane aastal 2020 ja tal on poeg Mustafa Dilpazeer Khan, kes sündis kui ta oli 23-aastane.

Kinnitatud Nõudmata
Bulgaaria

Hindo Kasimov

Hindo Kasimov, sünninimega Hulisi Muharemov Kasimov, oli populaarne türgi päritolu Bulgaaria koomik. Ta sündis Burgases 11. oktoobril 1934. 1950. aastatel luges ta Bulgaaria Rahvusraadios, mida tollal kutsuti Raadio Sofiaks, türgikeelsetes saadetes uudiseid türgi keeles. Aastast 1960 kuni surmani oli ta Sofia Aleko Konstantinovi nimelise Satiirilise Teatri näitleja. Tema tuntumad lavarollid olid Jordan Raditškovi Jaanuaris, Gogoli Kosjasõidus, Stanislav Stratievi Bussis, Georgi Danailovi Härra Balkanskis ja Branislav Nušići Doktoris. Televisioon tegi temast üleriigiliselt tuntud inimese. Ta oli kuulus humoorikate sketšide poolest, mida esitas üksi või koos partneritega nagu Vasil Popov, Georgi Partsalev, Stoyanka Mutafova ja Sotir Mainolovski, ning ta osales Bulgaaria Rahvustelevisiooni armastatud 1974. aasta lavastuses Dobri Voinikovi klassikalisest näidendist Arusaamatu tsivilisatsioon. Tema arvukate teleteatrilavastuste hulka kuuluvad Käsk tappa (1968), Lõbus antoloogia (1970), Leinav perekond (1971), Uus sadam (1972), Telerezada (1974), Mõrv raamatukogus (1975), Loveči piiskop (1975), Vražaletsi (1976) ja Zeh ta, Radke, zeh ta! (1976) muusikaversioonid, Onud (1984) ja Ametikohtade jahtijad (1985). Filmides mängis ta žandarmeeriaülemat filmis Püha lõpp (1964), taksojuhti filmis Rootsi kuningad (1968), komisjonär Bantšot filmis Alasti südametunnistus (1971), Pantatat filmis Pole koer nagu iga koer (1972), madrus Petrovit sarjas Nako, Dako ja Tsako (1974) ja Stantšot filmis Võib-olla fregatt (1980) ning esines sarjades Igal kilomeetril (1969–1971), Solist (1980), Ali Džerzelezi tee (1981) ja Kolm kohtumist salapärasega (1989). Hindo Kasimov suri 24. juulil 1986 51-aastasena. Temast jäid maha abikaasa Seta Ilieva ja tütar Maria Kasimova-Moase.

Kinnitatud Nõudmata
Jaapan

Hiroshi Inuzuka

Tema perekonnas oli põlvest-põlveks kohtupaigutajaid ning tema isa, Tōru Inuzuka, toetas tema huvi muusika vastu töötades välisriikides. Pärast Kōsei keskkooli ja Jaapani keisririigi lennuväe akadeemia lõpetamist õppis ta 1949. aastal Bunka Gakuini ühiskonnateaduste osakonnas. Pärast lõpetamist töötas ta lühikest aega IBM-is. Inuzuka muusikalise tee algas bassiõppetundidega, millele soovitas ta vend ja juhendust andis Jaapani Filharmooniaorkestri dirigent. Ta liitus 1951. aastal hawaiilase bändiga Green Grass Capping Boys, millele järgnesid 1952. aastal Duke Octet ja Six Lemons, mängides modern jazz'i. Oluline pöördepunkt oli ühinemine 'Hana Zao to Cuban Cats'iga 1955. aastal, mis hiljem arenes tuntuks ansambliks Crazy Cats, kus ta jäi liikmeks surmani. Ta oli viimane Crazy Catse elav liige. Tema osalus muusikas hõlmas ka kitarri mängimist 'Shabon-tama Holiday' siluetsstseenis ning trikke filmides nagu 'Baka ga Sensha de Yattekuru' ja 'Crazy Daikaisen'. Inuzuka näitlejakarjääri kestis mitmeid aastakümneid, alustades rollist filmis "Suteki na Konban wa", mille režissöör oli Yoshitarō Nomura. Ta mängis oma karjääri jooksul kuues filmis peaosas, sageli ilmudes kõrval Shiro Takashige'i, Hana Zao' ja Kiichi Tani poole "neljanda mehena". Tema filmograafias olid kaasaeglased filmides "Hattori Hanzō: Kage no Gundan" (1980) ja "Onihei Hankachō Ryusei" (1990), ning ta kehastas Sadao Yoshikawat filmis "Kokoro" (2003). Tal oli ka telesaateid, sealhulgas osalised rollid "Shin Hissatsu Shiokinin" (1977), "Shin Hissatsu Shigotonin" (1981) ja "Ultraman Max" (2005). Tema viimane näitlejakohustus oli filmis "Labyrinth of Cinema" (2019). Ta säilitas lähedase sõprussuhte Kiichi Tani'ga, kellega meeldisid kaardimängud ja komöödimaterjali arendamine.

Kinnitatud Nõudmata
Jaapan

Hiroyuki Yabe

Hiroyuki Yabe on Jaapani koomik, sündinud 23. oktoobril 1971 Suitas, Osaka prefektuuris. Teda tuntakse nimega 'Yabe-cchi' ja ta alustas jalgpalli mängimist kümneaastaselt, esialgselt püüdes liituda Yanmar Diesel'i jalgpallimeeskonnaga või töötada huntide hooldajana. Ta käis Suita Nishi keskkoolis ja kohtas seal Takashi Okamurat, kui nad mõlemad olid jalgpalliklubis; nad moodustasid koomikduo Ninety-nine aastal 1990. Algselt toimetas Yabe duo sees boke'i (naerja) rolli, kuid hiljem siirdus tsukkomi (õigemeelse inimese) rollile. Teda peetakse Ninety-nine'is tsukkomiks. Yabe’i karjääris on mitmeid rolle komöödiaga seoses. Ta liitus 'Yoshimoto In Tenkan Material'iga 1991. aastal, kolides Tokyossese, ja lahkus 1994. aastal, et seal oma baasi asendada. 1995. aasta aprillis mängis ta teleseriaalis 'June Bride', olles esimene telesaateline esinemine. Lisaks kehastub ta Jaapani Hot Mario Bros. reklaamikampaania jaoks Luigit. TV Asahil on ta spordisaate 'Yabecchi FC' saatejuht ja selle aja jooksul on ta vestelnud nii Ronaldinhoga kui ka Alessandro Del Pieroga. 1999. aastal võitis ta filmi 'Messenger' rolli eest Japan Academy auhinna Rääkiv Aasta Näitleja. 1993. aastal sai ta Ninety-nine’ga Uus Talendi auhinna. Yabe'i isiklik elu ja professionaalsed tegevused on olnud tihedalt põimunud. Tal oli pikaajaline suhe naisega, keda hüüdisid 'Hitomi-chan', mis lõppes 2007. aastal ning millele järgnes avalik pressikonverents. 2010. aastal nimetati ta 'Constantia heasoovijaks'. Tema partner, Okamura Ryosuke, tegi juulis 2010. aastal haiguse tõttu tegevusest pausi, peatades nende duo tegevuse; Yabe esines sel ajal saadetes soola. Ta osales 2011. aastal 'FNS 27 Hour TV' jaoks 100 km maratonis. 2013. aastal teatas ta abielust vabakutselise teleanKr Aoki Yukoga ja neil on kaks poega, sündinud 2014. ja 2016. aastal. Ta kuulutas oma lauljadek debüüdi 2021. aastal ja on alates maist 2024. aasta juhatanud saadet 'Zenigame'. Alates 2026. aastast on ta ka programmijuht 'J.LEAGUE WEEKEND Sunday’s Yabe Saka' jaoks.

Kinnitatud Nõudmata
Island

Hugleikur Dagsson

Hugleikur Dagsson, sünninimega Þórarinn Hugleikur Dagsson ja hüüdnimega Hulli, on Islandi karikaturist, näitekirjanik, komöödiakirjanik ja stand-up-koomik, kes on kuulus minimalistlike, musta huumoriga täidetud kriipsujukukoomiksite poolest. Ta sündis 5. oktoobril 1977 Akureyris ajakirjaniku ja kirjaniku Dagur Þorleifssoni ning kirjaniku Ingibjörg Hjartardóttiri pojana. Kui ta oli kümnekuune, kolis pere Rootsi ja naasis Islandile, kui ta oli kuueaastane, et ta saaks seal kooli minna. Ta joonistas kolme-nelja-aastasest peale, käis sageli emaga kaasas tema töökohas teatris ja tegi kuue-seitsmeaastaselt oma esimese koomiksi Skrímslaeyjan. Ta lõpetas Reykjavíkis keskkooli Kvennaskólinn ja omandas 2002. aastal Islandi Kunstiakadeemias bakalaureusekraadi. Läbimurre tuli peaaegu juhuslikult. 2001. aasta suvel, kui tal oli Seyðisfjörðuri näituse jaoks liiga vähe töid, joonistas ta umbes kolmkümmend lihtsat pilti, mille ta avaldas 2002. aasta jõuludeks ise raamatuna Elskið okkur (Armastage meid). Seejärel võttis ta oma hoole alla kirjastus JPV ning järgnes rida raamatuid, sealhulgas Drepið okkur, Bjargið okkur, Fermið okkur ja Kaupið okkur. Penguin Books andis välja tema koomiksite ingliskeelsed kogumikud: Should You Be Laughing at This? (2006), Is This Supposed to Be Funny? (2007) ja Is This Some Kind of Joke? (2008). Tema koomikseid avaldati ka ajakirjas The Reykjavík Grapevine ning 2008. ja 2009. aastal joonistas ta koomiksilugusid, mis trükiti Islandi telefoniraamatu igale leheküljele. Hugleikur on kirjutanud kolm näidendit: Forðist okkur (Vältige meid) kolmest düsfunktsionaalsest perest, mille eest ta sai 2006. aastal Gríman’i auhinna aasta näitekirjanikuna; Leg (Emakas), muusikal teismeliste rasedusest lähituleviku Islandil; ning Baðstofan, sünge nägemus 18. sajandi Islandist. Ta kirjutas sketše aastavahetuse satiirisaatele Áramótaskaupið 2006. ja 2008. aastal ning komöödiasarjale Hlemmavídeó (2010) ja kirjutas ning esitas 2011. aastal stand-up-etenduse Uppistand. Raadios oli ta populaarse saate Tvíhöfði filmikriitik ning juhtis lühikest aega Radíó X-is oma saadet Hugleikur, mis käsitles ühiskondlikke teemasid. Ta tegeleb ka video ja kujutava kunstiga ning on esinenud grupi- ja isikunäitustel Reykjavíkis, Helsingis, Trondheimis, Kopenhaagenis ja New Yorgis. Tema ema ja teiste poolt 1984. aastal asutatud harrastusteater Leikfélagið Hugleikur kannab tema nime.