Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Komöödiaetendused Enim jälgitud Lisa koomik

Kõik A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z

Tulevased etendused Kinnitatud Enda nimele võetud profiilid

Algab tähega C Kinnitatud Tühjenda kõik

Kuvatakse 85-96 / 127 koomikut

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Chris Emmett

Chris Emmett on Briti näitleja ja koomik, sündinud 13. detsembril 1938 Nuneatonis, Warwickshire'is. Teda tuntakse laiaulatusliku töö eest raadiokoomias, eriti tema osaluse poolest The Burkiss Way 's (1976–1980) ja Alison and Maud 's (2002–2004). Emmetti karjäär algas vara ning ta esines sageli seriaalides, kus mängis Roy Hudd, sealhulgas The News Huddlines , The Newly Discovered Casebook of Sherlock Holmes , Huddwinks ja Crowned Hudds . Ta aitas kaasa saatele Week Ending ning esines sketšides telesaate mängusaates 3-2-1 . Tema seos Roy Huddiaga kestis olulise perioodi, kaasnäitlejana 'The News Huddlines'is 25 aastat ning esines teistes saates nagu 'Huddwinks' ja 'Crowned Hudds'. Emmetti komöödiastiil hõlmas ilmselt nii sketšipõhist kui ka karakteritööd. Ta oli *The Burkiss Way* koosseisuline liige, kus ta kasutas vahel aliast ‘Eric Pode of Croydon’. Konkreetne episood "Tund 6", mida algselt peeti liiga lühikeseks eetrisse andmiseks, oleks võinud sisaldada sketši paroodiat Harold Macmillani kõnest, kus Emmett oleks ehk isiklikult Macmillani esitand. 2003. aastal mängis ta BBC Radio 4 komöödiast "Smelling of Roses" episoodis *Talking to One Person* Kenny Trumanit, vanapõlise plaadifirma DJ-d, kes otsis tööd Gleam FM-is. Poliitilist sketšikomöödiasarja *The News Huddlines*, mis algas 1975. aastal, aitasid kaasa tema panused. Tsensuur mõjutas esmakordsel kordusel kaks episoodi, õpetusi 28 ja 47. Raadio peale laienes Emmeti töö ka televisiooni. Ta osales ITV sarjas *Phil Cool* (1992), kus oli segamini seisuülikoomikat ja sketšikoomikat, mille autoriks oli Phil Cool. Sarja, mis koosnes viiest episoodist ja mille režissöörina töötas Alistair Clark, hõlmas Briti kuulsuste imiteerimist. Paul Spencer produtseeris stuudiopõhise programmi, mida edastati alates 1. augustist 1992. Emmett on ka Grand Order of Water Rats’i liige ja oli mõnel hetkel King Rat. Tema karjäär näitab pidevat kohalolu Briti komöödias erinevatel platvormidel mitme kümnendi jooksul.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Christian De Sica

Christian De Sica on Itaalia kunstnik, kes mängib näitleja, koomiku, laulja, meelelahutaja, lavastaja, stsenaristi ja telesaatejuhi rolli.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Taani

Christian Geo Heltboe

Christian Geo Heltboe, kes esineb professionaalselt nime all Geo, on taani koomik. Ta sündis 12. augustil 1975 Gugis, Aalborgi lähedal. Tema komöödiateekäik algas 1996. aastal Café KlosterTorvet's Aalborgis. Pärast inglise keele õpinguid Aalborgi Ülikoolis kolis ta 1999. aastal Kopenhaagenisse ja alustas seal esinemist stand-up lavadel. Geo varajase karjääri hulka kuuluvad võitjadena Taani Karika Stand-up 2000. aastal ja Taani Stand-up Meistrivõistlused samal aastal. Aasta 2000 kujutas endast olulist verstapost Geo jaoks; ta tegi koostööd Anders Mattheseniga raadiosaates Oraklet ja mängis seriaalis Kissmeyer Basic rolli Aikiko. Läbimurdeks kujunes 2002. aasta, kui ta osales stand-up show's Den ægte vare , kus keda olid Rune Klan, Jacob Tingleff, Mick Øgendahl, Anders Matthesen ja Carsten Eskelund. See saade koges suurt edu, toetades 24 väljamüüdud etendust. Geo jätkas oma repertuaari laiendamist, esinedes 2003. aastal Talegaver til børn 'is, 2004. aastal Taani versioonis Shooting Stars 'is ja juhatades 2004. aastal hooaja Zulu Bingo 't. Samal aastal esines ta ka saates Rundfunk ja Katapult . Geo mitmekülgne karjäär hõlmab lavateatrit, debüteerides 2006. aastal Bellevue Teatretis näidendis *Ordet Er Mit*. Aastatel 2006–2009 kirjutas ta *Ekstra Bladet*ile kolumne ja salakameraga videosid ning lõi 2007. aastal veebitelevisiooni kalendri *Ekstra Bladets Jul*. Tema esimene sooloetendus *Geo’s Garage* ilmus DVD-na varasemal 2006. aastal, millele järgnes *Ego Geo* DVD-na 2008. aastal. 2009. aastal mängis ta *Klovn*i episoodis ja aitas kaasa lasteraamatus *Stå Op Historier*, mis sisaldas poliitilist kommentaari. Samal aastal esines ta sooloetendusega *Mit Indre dyr* ning ilmus sarjas *Hvor fanden er Herning*. Geo kirjutas 2013. aastal raamatu *Ikk for sjov - om kemo og comedy* oma kogemusest munarakkide väraja vähiga ja on seejärel pidanud selle teema kohta loenguid. 2015. aastal nimetati ta Aalborgi omavalitsuse kultuurisaadikuks ning andis 2017. aastal välja raamatu *Hva' så nu*, kus käsitletakse elu tõsise haiguse järel, millele järgnes 2018. aastal Thomas Skov Gaardsvigi põhine tuur selle raamatu auks. Samuti lõid nad 2018. aastal koos Thomas Skoviga saadete sarja *Far, der er noget vi skal tale om*.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Austria

Christian Hölbling

Christian Hölbling, kes sündis 21. juunil 1972 Bruck an der Muris (Steiermark), on mitmekülgne Austria meelelahutaja. Teda tuntakse kabareeartistina, koomikuna, lauljana ja autorina. Pärast Handelsakademie Bruck/Muri lõpetamist aastal 1991, jätkas ta erinevate loominguliste teede püüdlusi, sealhulgas varaseid kabaree kogemusi koolis, tsiviilteenistust puudega inimeste kodus, tööd ajalehe ajakirjanikuna, kultuuriajakirja asutamisi ja programmi planeerimist Kunsthaus Mürzzuschlagis. Ta käis ka seminaridel, mis keskendusid klounidusele, koomikale, pantomiimile, objektiteatrile ja hääleõpetusele. Alates 1991. aastast on ta töötanud soolo kabareeartistina. Hölblingi karjääri iseloomustab mitmeid auhindu ja erinevaid projekte. 1992. aastal sai ta Nachwuchspreis Grazer Kleinkunstvogel’i auhinna oma esimese etenduse 'G’schichterln für’s Herzerl' eest. Aastatel 1998–2020 oli ta Rote Nasen Clowndoctors’i liikmena Dr. He. Alates 2000. aastast töötas ta välja iseloomu Helfried, sadistliku õppejuhataja, mis on muutunud tema töö keskseks elemendiks ja on pälvinud mitmeid auhindu, sealhulgas Tollwood-Künstlerpreis’i (2000), Trophée Perrier Comedy Award’i (2000) ja Wiener Kabarett Förderpreis’i (2001). Ta juhtis Internationale Humorfestival Velden’it aastatel 2009–2018 ning alates 2016. aastast on ta regulaarselt oma Helfriedi isikus saatnud saadet 'Helfrieds Strenge Kammer'. Hölbling jätkab loometööd ja esinemisi. Ta avaldab Kleine Zeitungi jaoks kuukinosat "Gedankenspiele" alates 2016. aastast ning andis 2019. aastal välja albumi "Lieder nahe am Wasser". Tema raamat "Ins Astloch gemurmelt" ilmus 2020. aastal, millele järgnes kabareeprogramm "Deppendiplom" 2021. aastal. Praegu elab ta Kärntenis alates 2001. aastast ja juhib koos Maria Weichesmülleriga "Late Night im Hafen" alates 2024. aastast. Helfriedi tegelase 25. aastapäeva programmi "Helfried - Unverändert NEU!" on kavandatud 2025. aastaks Maria Weichesmülleriga, ja tema uus sooprogramm "Der Wechselseitige" käsitleb päritolu, identiteedi, keele, poliitiliste müütide ja isiklike sügavuste teemasid. Kleine Zeitungi arvustus (6. märts 2026) nimetas tema esinemist "kindlasti soovitavaks".

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Christian Keyboard

Christian Keyvier (sündinud 6. mail 195 2 Pariisi 15. ringkonnas) on prantsuse näitleja, stsenarist ja produtsent, kes sai ka Belgia kodakondsuse.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Christian Marin

Christian Marin, kes sündis 8. veebruari 1929. aastal Lyonis, Prantsusmaal, oli näitleja, kel oli pikk ja mitmekülgne karjäär. Ta alustas oma kunstikoolitust Beaux-Arts'is õppides 1949. aastal, enne kui astus Lyoni Konservatooriumi. Kuigi ta ei läbinud 1951. aastal Comédie Française'i valikut, leidis ta peaagu kohe võimalusi teatrilinnas. Aastatel 1953–1955 kuulus ta Jean Dasté' Comédie de Saint-Étienne'i trupi ja umbes 1955. aastast hakkas esinema Pariisi kabareedes. Ta liitus Jean Vilar'i TNP trupiga, kus kohtus Daniel Sorano ja Gérard Philipe'iga, mis näitas tema varajast pühendumust lavakunstile. Marini filmikarjääri algas 1960ndate alguses, osaledes filmides nagu Les Tortillards (1960), Le Tracassin ou Les Plaisirs de la ville (1961), La Belle Américaine (1961) ja All the Gold in the World (1961). Ta jätkas mitmetes filmides mängimist, sealhulgas L'honorable Stanislas, agent secret (1963) ja Bebert et le Train (1963). Tunnustus saabus 1963. aastal filmiga Pouic-Pouic . Ilmselt oli tema olulisim panus marsjal Albert Merlot rolli esitamine neljas esimeses Le gendarme de Saint-Tropez filmisarja osas aastatel 1964–1970. Ta mängis ka leitnant Ernest Laverdure'i teleseriaalis Les Chevaliers du ciel aastatel 1967–1969. Kogu karjääri jooksul tegi ta umbes viiekümnes filmis, mida režissereerisid Claude Autant-Lara, Costa-Gavras ja Yves Robert. Marini töö ei piirduks filmide ja telesaadete osaga; ta esines umbes neljakümnes mängus ja salvestas mitmeid 45 RPM plaate aastatel 1963–1972. Ta keeldus viiendast rollist filmis Le Gendarme et les Extraterrestres aastal 1978. Hiljem karjääris tegi ta kaasa filmis Le Gang des Seniors alates 2010. aastast. Ta kaastöötas Gilles Antonowicziga oma mälestusraamatu, Mémoires d’un chevalier du ciel , kirjutamisel. Christian Marin oli Alphonse Allaisi Akadeemia liige ja abielus Monique'iga kuuskümmend aastat; neil oli neli last ja kaheksa lapselast. Ta suri 5. septembril 2012 Pariisis, jättes maha pärandi mitmekülgse näitlenud mehena, kes on kõige paremini tuntud oma rolli 'Merlot'ina *Le gendarme* filmisarjas ja viimase esinemise filmis *Dead Man Talking* (2012).

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

Christian Potenza

Ottawa, Ontario's, 23. detsembril 1972 sündinud Christian Potenza vanemad olid Anne (neitsi Clement) ja Joseph Potenza; ta on Kanada näitleja, koomik ja õpetaja. Tema karjäär algas 1997. aastal telesaateliinil Jimmy rollis sarjas "Riverdale", millele järgnes Rudy roll 1998. aasta telefilmis "Naked City: Justice with a Bullet". Alates sellest on ta kogunud arvukalt mängufilmi krediite, sealhulgas esinemisi "La Femme Nikita" (1999), "Jett Jackson" (2000-2001), "Degrassi: The Next Generation" (2001) ja "Flashpoint" (2011). Potenza mängis ka Barry Kirkbride'i (noort) rolli "Destins croisés" episoodis 2000. aastal ning portreteeris Chas Chandlerit 2000. aasta telefilmis "Hendrix", demonstreerides oma mitmekülgsust erinevates žanrites. Potenza on eriti tuntud oma ulatusliku häälte dubleerimistöö eest. Aastatel 2004–2010 tegi ta häält animatsioonisarjas 6teen, sealhulgas Jude Lizowskile. Ta laenanud ka oma hääle Brando Beaverile ja mõlemale Bison Brothersile Pikwik Packis ning Trevor Troublemeyerile Sidekickis (2010–2011). Ilmselt tema silmapaistvam häälte dubleerimistegevus on roll Chris McLeanina Total Drama sarjas, alates 2007. aastast. Ta tegi häält Chris McLeanile Total Drama Islandis (2007–2012) ja jätkas selle tegelase kehastamist kuni 2022. aastani, saades oluliseks tegijaks frantsiisis ja teenides tunnustust Total Drama saatjaks. Ta suhtleb aktiivselt Total Drama fänniks online'is ja hoiab YouTube kanalit, kus on sellega seotud sisu ja hääledemod. Nägijate seas on Potenza kaasa teinud telesaadete reklaamides, kehastades Listerine'i hiiglaslikku kollast hambaharja ja Fido koera. 2007. aastal renoveeriti tema maja saates Colin ja Justin'i Kodu Rüüster. Potenza on alates 2024. aastast esitanud The Corcoran Entertainment Show's kahenädalase rubriigi; varem juhtis ta reaalsusseeri Last Car Standing. Potenza on kaasa teinud sarjas Les Enquêtes de Murdoch (The Murdoch Mysteries) aastal 2012 ja uuesti aastal 2024. Christian Potenza kehastab Ryan Archerit veebisaate But I'm Chris Jericho! raamides. Veebruaris 2022 esitas Sonya Côté Potenza vastu süüdistusi; ta eitas neid süüdistusi jaanuari 2024. aastal saates The Corcoran Entertainment Show.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Ciccio Ingrassia

Francesco Ingrassia, professionaalselt tuntud Ciccio Ingrassiana nime all, oli itaalia näitleja, koomik, režissöör, stsenaaristi, tele saatejuht ja laulja. Sündinud Palermo linnas, Sisilias, 5. oktoobril 1922 aastal Il Capo linnaosas via San Gregorio tänaval, lahkus ta kahest kuust koolist, et aidata oma vanemaid, Pietrot Ingrassiat (telliskivisepp) ja Nunzia Mottat (koduperenaine). Tema varasemat elu iseloomustasid erinevad tööd, sealhulgas juuksur, puusepp, kingsepp ja vorstitegija. Alates 1938. aastast hakkas ta esitama Totò imitaatsioone eripidudel, demonstreerides noorelt huumoriandega. Ingrassia karjäär algas 1950ndatel, esmalt Trio Sgambettaga 1944. aastal koos Enzo Andronico ja Mimì Ciampologa. Hiljem 1950ndate lõpus liitus ta Franco Franchiga ning nende partnerlus tugevnes 1960. aastal filmiga "Kohtamine Ischial". Duo, tuntud nime all Franco e Ciccio, võitis kiiresti populaarsust, pärijana avanspettacolo, varieteede ja Totó järele, saades Lõuna-Itaalia lemmiku komöödiopaari. Nad esinesid arvukates filmides, Franco e Ciccio mängis 1960ndatest kuni 1980ndateni üle 100 filmis, andes välja kaheksa kuni kümne filmi aastas paarina. Ingrassiat peeti sageli komöödiopaari "tõsiseks" näoks, samas kui Franchi mängis klauni rolli. Ciccio Ingrassia looming tegi tööd erinevates meediakanumites. Tema karjäär sai olulise hoo sisse 1960ndatel ja ta esines sageli Franco Franchiga. "Kuldmineja ja pommidega tüdruk" (1966), "Don Kichhotte ja Sancho Panza" (1969), "Kaks kassipoega üheksa sabaga... ja pool Amsterdamis" (1971), "Trinità pojad" (1971) ja "Amarcord" (1973), mille Rotten Tomatoesi reiting oli 88%. Ta režisseris ka filme, sealhulgas 'Arve tellimisel'. Tema karjääri jooksul kandideeris Ingrassia mitmele auhinnale, saades 1974. aastal Nastri d'argento nominatsiooni "Amorcords" eest, võites selle 1976. aastal "Todo modo" eest ja teenides 1988. aastal Ciak d'oro nominatsiooni "Domani accadrà" eest. Ta võitis David di Donatello auhinna 1991. aastal filmi "Condominio" eest. Ciccio Ingrassia suri Roomas 28. aprillil 2003. aastal, 79-aastasena, pärast kahte aastat hingamisteede haigustega võitlust.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

Cicely Courtneidge

Cicely Courtneidge, keda sündis 1. aprillil 1893 Sydneys, Austraalias, oli Austraalias sündinud Briti näitleja ja koomik. Ta pärit teatriperekonnast; tema isa, Robert Courtneidge, oli näitleja, režissöör ja produtsent ning vanaisa, Cicely Nott, Covent Gardeni ooperilaulja. Ka tema ema ja kolm õde olid näitlejad. Courtneidge'i lavakarjäär algas vara; ta debüteeris professionaalselt kaheksa-aastasena muinasvaimuna näitemängus "Kesköö unenägu" ja Londonis Rosie Lucase rollis "Tom Jones'is" aastal 1907. Ta jätkas erinevates rollides esinemist, sealhulgas naiivsete tüdrukute osades muusikalides nagu "Pärlipõrsas" (1913). Ta hakkas 16-aastaselt esineda isa West Endi lavastustes ning debüteeris West Endis koomilis-ooperis "Tom Jones". Umbes aastal 1916 hakkas ta tööle iseseisvalt isa finantsiliste raskuste tõttu. Cicely Courtneidge sai tuntuks oma komöödiandena, eriti meeste imitatsioonide poolest. Ta ja Jack Hulbert esitasid algselt koos revüdes, ja nende partnerlus, mis algas 1923. aastal selliste etendustega nagu *Little Revue Starts at Nine O'Clock*, võitis tuntuse Londoni teatrisaalis. Nad mängisid revüdes nagu *By the Way* (1925), *Clowns in Clover* (1927) ja *The House That Jack Built* (1929). Populaarseks numbris oli Vahitussöötja laul "There’s Something About a Soldier," ja ta imiteeris Noel Coward'i revüüs *Over the Moon*. Ta tegi 12 Briti filmi 1930. aastatel, sealhulgas *Elstree Calling* (1930) ja *The Ghost Train* (1931), ning ühe Hollywoodi filmi. Ta mängis komöödias 'Under the Counter' ja muusikalises komöödias ‘Under Your Hat’, mis esilinastus Liverpoolis oktoobris 1938 ja avati Londoni West Endis Palace Theatre'is 24. novembril 1938. Kriitikud kiitsid tema komöödi ajastust ja ettekannet 'Under Your Hat'is, ja stseene edastas isegi BBC otse televisioonis. Ta ja Hulbert meelitasid sõdurid 'Under Your Hat'i stseenidega Teise maailmasõja ajal. Talle anti CBE 1951. aastal ja DBE 1972. aastal, tunnustades tema panust Briti teatrisse. Hiljem karjääri jooksul mängis ta paljudes rollides, sealhulgas "Mum"i esimeses seerias *On the Buses* (1971) ja eakast lesbiga *The L-Shaped Room*is. Cicely Courtneidge suri 26. aprillil 1980 Londonis, Inglismaal.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Rootsi

Claes Malmberg

Claes Malmberg on rootsi näitleja ja stand-up koomik, sündinud 8. aprillil 1961 Göteborgi Kristine koguduses. Tema pärisnimi on Clas-Peder Malmberg ning tema varased aastad veedeti Göteborgi Hedenis, enne kui ta lapsena Bergsjönisse kolis. Ta pärneb kunstipärasest perekonnast; tema isa, Gösta Malmberg, oli operetilaulja, kuid tal oli alkohoolismist põhjustatud probleemidega ja ta lahkus perekonnast, kui Claes oli viieaastane. Tema emapapa vanaisaga oli talu omanik, kes töötas ka relaseppana. Malmberg sai algselt tuntuks karakterina Ronny Jönsson, alustades raadiosaadest 1980ndate lõpus. Enne ABF-is teatrikoolis õppimist õppis ta plekksepaks. Ta on esinenud stand-up koomikuna Lennie Normaniga ja koos nad juhtisid telesaadet *Måndagsklubben*, hiljem ümber nimetatud *Onsdagsklubben*. Ta osales ka *Parlamentetis* aastatel 2000–2002 ning uuesti aastal 2010. Malmbergi koomiline stiil hõlmab erinevaid esinemisi, sealhulgas külalisi saateis nagu *Så ska det låta*, *Doobidoo*, *Sing-A-Long* ja *Pratmakarna*. Ta on turneerinud stand-up koomikuna Lennie Normaniga ning koostanud režissööri Anders Aldgårdi käsutööl mitmeid esitusi. Kogu karjääri jooksul on Malmbergil näidanud mitmekülgsust meelelahingutööstuses. Ta on esinenud filmides nagu Lotta på Bråkmakargatan ja Kalle Blomkvist – Mästerdetektiven lever farligt ning mänginud peaosas teleseriaalides Saltön (2010) ja Vem tror du att du är? (2009). Ta on esinenud ka muusikalides nagu Les Misérables , Annie , Little Shop of Horrors ja Det våras för Hitler . Märkimisväärselt võistles ta 2018. aastal TV4 saates Let’s Dance ning 2017. aastal Bäst i test saadetes, kogudes viies episoodis 83 punkti. Ta on esinenud laval Gunnebo maja lähedal Göteborgi lähedal ja mänginud hr Manchinid 15 minutes of FAME ’is (2006) ning Maxi Bialystockit The Producers - Det våras för Hitler ’is (2008 ja 2009). 2013. aastal osales ta Melodifestivalenil ansambli Ravaillacz liikmena. Ta sai 2009. aastal Guldmasken auhinna parima meesmuusikalise esitaja kategoorias. Hiljuti ilmus filmis Dancing Queens (2021). Malmbergil on viis last nelja erineva naisega, nende seas tütar Perla Rainey-Malmberg (sündinud 2004), ja ta toetab GAIS jalgpalliklubi. Suvel 2026 määrati ta Fredriksdalsteaterni kunstiliseks direktoriks Helsingborgis, kuid leping purunes ja teda eemaldati ametist ootamatult pea kohe pärast seda.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Claudia Tagbo

Claudia Tagbo on prantsuse-elevandikoostöölise näitleja, koomik ja teleisiksus. Sündinud 14. juunil 1973 Abidjanis Elevandikoostöölisel Rannikul, veetis ta oma lapsepõlve seal enne kolimist Chanaci, Lozère'i, Prantsusmaale 13-aastaselt, kus ta elas kaks aastat. Seejärel elas ta Alèsis, Gardis, kuni 18. eluaastani. Noorest peast arendas Claudia Tagbo kirge kunsti ja teatri vastu, mis kujundas tema tulevase karjääri suunda. Kuigi ta püüdis Montpellieri konservatooriumi sisse saada, kuid ebaõnnestus, jätkas ta õpinguid, omandades Université Paris-VIII-st magistrikraadi lavakunstis pärast kutseharidust, sealhulgas BEP ja kutsekeskharidus raamatupidamise alal. Tagbo karjäär hõlmab nii draamanäitlemist kui ka komöödiat. Ta on töötanud režissööridega nagu Stanislas Nordey, Elisabeth Rappeneau, Julien Leclercq ja Olivier Dahan, mängides filmides Mama Aloko , La Valse des gros derrières , Ma vie n'est pas une comédie romantique ja Chrysalis . Tema teleseriaalid hulka kuuluvad rollid seriaalides Fatou la Malienne , Ma meilleure amie , Le tuteur ja R.I.S Police scientifique . Ta alustas oma stand-up komöödiakarjääri edukalt, alustades humoristi teed Jamel Comedy Clubis 2006. Aastatel 2010 novembrist kuni 2012 juulini oli ta osa meeskonnast seriaalis Ce soir avec Arthur ja ilmus ka komöödiaseriaalis United colors of Jean-Luc aastal 2011. Samal aastal osales ta võistlusel On n'demande qu'à en rire . Claudia Tagbo teeb rohkem kui ainult näitlemist ja stand-up'i. See näitab, et ta on hea televiisioonis. Alates detsembrist 2011 on ta tihe külaline saates Vendredi, tout est permis . 2013. aastal juhtis ta Claudia Tagbo & co , komedia galat, mis aitas CéKeDuBonheur’ ühendust, ja esitles ka Disco party t. Ta rääkis oma vähikogemusest saates À nous deux 2014. aastal ning aitas samal aastal Sidactioni heaks singlit Kiss and Love . Ta jätkab aktiivset tegutsemist meelelahingutööstuses, arendades karjääri, mis hõlmab näitlemist, komediat ja telesaateid.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

Claudine Mercier

Claudine Mercier on Kanada humorist ja koomik, sündinud 11. märtsil 1961 Quebecis. Ta alustas esinemiskarjääri 1980ndate alguses lauljana Artishows's ning esines ka Norman Icebergiga. Mercier lõpetas UQAMi teatrikoolis aastal 1989 ja käis 28-aastaselt École nationale de l'humour'is. Teda tuntakse *Québécoise* koomikuna, lauljana, näitlejana ja imitatsioonikunstnikuna ning pärast lõpetamist sai temast Quebeci üks silmapaistvamaid koomikuid. Karjääri jooksul on ta müünud üle 750 000 pileti. Mercieri komöödiastiil hõlmab jutustusi, tegelasi ja imitaatsioone. Teda peetakse kuulsuste imiteerimise poolest tuntuks, sealhulgas Sinéad O'Connor, Madonna, Lise Watier, Céline Dion, Lara Fabian, Diane Dufresne, Claire Lamarche ja Sonia Benezra. Tema populaarseim imitatsioon on ärinaine Lise Watier, mille eest ta võitis Olivier’ auhinna; siiski lõpetas ta selle esitamine pea kohe pärast Lise Watieri soovi. Tema esimene üksiknaidisetendus ilmus 1993. aastal, mis tõi talle laialdase tunnustuse, millele järgnes kolmas üksiknaidisetendus 2003. aastal. Ta on esinenud Bye Bye ’s 1990. ja 2013. aastal ning koos Mario Jeaniga kaas-juhatanud 2001. aasta Olivier’ galat. 2005. aastal tegi Mercier filmidebüüdi filmis Idole Instantanée , mille režissöör oli Yves Desgagnés ja produtser Denise Robert, kus ta mängis nelja erinevat karakterit. Ta pälvis Euroopas kriitikute kiitust ning võitis Felix’i auhinna 1998. aastal ja kolm Olivier’ auhinda 1999. aastal. Pärast 25 aastat laval esinemist lõpetas ta esinemise pandeemia ajal (ligikaudu 2020), nautides pensionipäevil maalimist ja laulmist. Alates lapsest on tal alati olnud unistus mängida muusikalis, mis tulenes Fred Astaire’i ja Gene Kelly poole imetamisest. Nüüd naaseb ta lavale ja saab osa Quebeci adaptatsiooni muusikalise paroodia ’Ménopause’ koosseisust, kehastades Ema Loomust, alates 2025. aastast. Danièle Loraini ja Alexis Pitkevichti lavastatav etendus külastab Quebeci, sealhulgas esitusi Montrealis ja Quebec Citys, ning käsitleb huumori ja siirusega selliseid teemasid nagu menopaus.

Vaata profiili