Chuck - GiggleTime'i multikakoomik, kes räägib nalju
GiggleTime Androidile
Tasuta Google Plays
Laadi rakendus alla
GiggleTime - naljad, koomikud ja komöödiaetendused GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Komöödiaetendused Kõige enam jälgijatega koomikud Meist KKK Kontakt Lisa koomik
Laadi rakendus alla
Jälgi meid

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Algab tähega A Kinnitatud Tühjenda kõik
Kuvatakse 157-168 / 205 koomikut
Anneli Heed, koomik (Rootsi) – Sketškomöödia, Kehastused
Kinnitatud Nõudmata
Rootsi

Anneli Heed

Anneli Heed, hüüdnimega Anneli Heed, on rootsi meelelahutaja, kelle mitmekülgne karjäär hõlmab nii stand-up’i komediat, imiteerimist kui ka häälte mängimist. Ta sündis 20. augustil 1978 Anneli Mary Heed von Rosenina ja elab praegu Stockholmis. Abiellunimeks on Ahlgren. Heed alustas oma teekonda koomikuna esinedes stand-upiga SysteroBror klubis KTH-s Stockholmis 2005. Tema komöödiastiil sisaldab sageli tuntud isikute imiteerimist, sealhulgas Carola, Astrid Lindgren, David Beckham ja Carolina Gynning. Ta on esinenud erinevates koomikukohates nagu Norra Brunn, Raw ja Mosebacke, ning ka Skrattstocki komöödiafestivalil. Tema esinemised ulatuvad humoristlikeni sketšideni raadiosaadetes nagu P3 Deluxe ja Sommarkatt, ning ta on olnud külalissaaetajana saadetes nagu Vakna med The Voice ja Comedy Central LIVE. 2008. aastal osales ta Mosebackel 'En liten jävla Broadway show' lavastuses, ja 2011. aastal mängis Kanal 5 humorprogrammis 'Telefonpiraterna' Carolat. Peale lavakoomikat on Heed endale positsiooni loonud kui viljakas häälteatrijuhataja. Ta on dubleerinud arvukalt tegelasi animasarjades ja filmides, sealhulgas rollid filmides 'Koerte hotell', 'Kid vs Kat', 'Minu Väike Pony: Pinkie Pie' lõbustuspargi seiklused', 'Dinosauruse rong', 'Kalad konksudel', 'Hugo mõte', 'Autod 2', 'Väiksed lemmikloomad', 'Kitty pole kass', ja 'Transformers: Prime'. Märkimisväärne on, et alates 2015. aastast teostab ta animatsioonis Star Warsi kontekstis printsess Leia häält. Tema häälteatrijuhataja töö ulatub ka 'Kung Fu Panda' filmideni, kus ta annab Tigressile hääle, ja ta on tuntud ka Coop’i häälekujundajana 'Kid vs Kat' sarjas. Alates 2012. aastast on teda kutsutud külalispektorina My Little Pony konventsioonidele üle maailma ning ta osales 2014. aastal Rootsi esimesel ComicConil. 2017. aastal mängis ta animatsioonisarjas 'Moderna tider' SVT Play-s, kehastades mitmeid rolle, sealhulgas juhatuse esimeest Lea.

Anthony Cumia, koomik (Ameerika Ühendriigid)
Kinnitatud Nõudmata
Ameerika Ühendriigid

Anthony Cumia

Anthony Cumia, Ameerika šokk-jock, podcaster ja ringhäälinguorganisatsioon, juhib praegu The Anthony Cumia Show'd, mis edastatakse WABC Talkradio 77-s ja voogedastatakse läbi online-videoteenuse Compound Censored. Aastatel 1995–2014 oli ta koos Gregg „Opie Hughesiga Opie ja Anthony raadioprogrammi kaaskantser.

Antonio Albanese, koomik (Itaalia) – Kabaree
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Antonio Albanese

Itaalia meelelahutaja Antonio Albanese töötab koomikuna, näitlejana, režissöörina ja kirjanikuna. Ta sündis 10. oktoobril 1964 Olginates, Lecco provintsis, vanematele, kes olid pärit Petralia Sopranast (PA). Tema karjäär algas 1980ndate alguses kohalike raadiojaamades Onda Radio Olginate ja Radio Cristal di Lecco. Ta lõpetas 1991. aastal Milano Civica Scuola d'Arte Drammatica, õppides seal. Albanese'i komöödikarjääri algusaeg oli 1992. aastal Milano Zeligis ning ta esines ka Bolognas "Zanzara d’oro" teatris. Ta tegi üleskutseid Maurizio Costanzo saates ja koostööd Paolo Rossiga. Esialgu sai ta tuntuks telesaates "Ära ütle väravaid", eriti Italia 1 saate Mai dire Gol kaudu, kus ta lõi mitmeid kuulsamaid tegelasi, sealhulgas Frengo, Stop ja Pier Piero. Ta esines ka Su la testa! saates. Aastal 1992 mängis ta Alex Drastico ja Epifanio rollis; Alex Drastico tegelaskujul on inspiratsiooniks Milano eeslinnade õlukeis kohtuvaid pahunemata inimesi ning Epifanio kujutab närvilist inimest, kellel on armastus Valeriani vastu. Alates 1990. aastast esitas ta komöödiakava kabaree-teatrites nagu Zelig ja Zanzara d’oro. Ta saavutas laialdase tunnustuse telesaate Mai dire Gol (Gialappa's Band) kaudu, kus ta lõi mitmeid tegelasi. Ta jätkas tööd spin-off saadetes Mai dire Domenica ja Mai dire Lunedì (2004–2005), mängides neli uut tegelast. Albanese on tuntud paljude tegelaste imiteerimise poolest, muutes igaüht ainulaadseks, ning tema komöödiastiili kirjeldatakse koomilisena, sarkastilisena ja ironilisena. Ta lõi tegelase Cetto La Qualunque, korruptorist kalabrialane, kellel on sidemed organiseeritud kuritegevusega, kes debüteeris esmakordselt tema telesaates Non c'è problema aastal 2003, mille kaasosakiri oli Piero Guerrera. Filmi Qualunquemente , mis räägib Cetto La Qualunque'ist, linastas aastal 2011 ja saavutas kassatulu. Ta on mänginud ka selliseid tegelasi nagu Pier Peter, Gennaro Gattuso ja Mino Martinelli. Albanese on režissuurinud filme, sealhulgas Freshwater Man (1997), La fame e la sete (1999), Il nostro matrimonio è in crisi (2002), Contromano (2018), A Hundred Sundays (2023) ja Lavoreremo da grandi (2026). Ta võitis Stresa auhinna oma romaani La strada giovane eest aastal 2025 ning Nastri d'Argento auhinna aastal 2023 parima komöödiakoomiku rolli eest filmis Grazie ragazzi . Aasta 2023 seisuga on ta 62-aastane.

Arath de la Torre, koomik (Mehhiko) – Sketškomöödia
Kinnitatud Nõudmata
Mehhiko

Arath de la Torre

Arath de la Torre on mehhiko näitleja ja koomik, sündinud 20. märtsil 1975 Cancúnis, Quintana Roo osariigis. Ta käis gümnaasiumi Colegio de Bachilleres de Cancún Uno's. 17-aastaselt kolis ta Mexico Citysse, et õppida kunstiharidust Centro de Educación Artística (CEA) keskusel. Tema debüütroll oli algselt 1994. aasta telenoveelis "Agujetas de color de rosa", millele järgnes "Caminos cruzados" 1995. aastal. De la Torre karjäär on hõlmanud erinevaid rolle, mis on näidanud tema komöödiameisterlikkust ja mitmekülgsust. Teda tuntakse populaarsetes telerisaadetel osalemise poolest, nagu Soñadoras (1998), kus ta mängis peapartiid, Amigas y rivales (2001) Robert de la O Teráni rollis, Alegrijes y rebujos ja Zacatillo, un lugar en tu corazón . Ta on mänginud ka Tú y yo (1996) saates ning hiljem kehastas Pancho Lópezi mitmes seerias, sealhulgas Una familia con suerte (2011-2012), Porque el amor manda (2013) ja Mi marido tiene familia (2018-2019). 2004. aastal tegi ta animatsiooniheliloo Oscarile filmis El espantatiburones , dubleerides Will Smithi algset esitust. Telenoveellade kõrval on Arath de la Torre koomikandit näidanud sketšikomöödiasaadetes nagu  La parodia  (alates 2003) ja  El Privilegio de Mandar  (2004). Ta kaasjuhtis Galilea Montijoga  La Hora de la Papa  aastal 2007. Oktoobris 2020 osales ta saates  ¿Quién es la máscara? , kehastades 'Xolo'd ja langes viienda episoodi lõpus välja. Ta on kaasa teinud filmides nagu  Antes muerta que Lichita  (2015) ja hispaania filmisarjas  Hada Madrina  (2014). Ta laiendas oma näitlejakirja esmakordselt kehastudes kurjategijaks saates  Caer en tentación  (2017–2018) ja mängis peaosas komöödiasarjas  Simón dice  (2018–2019). Viimati osales ta aastal 2024 saates  La casa de los famosos México , lõpetades neljanda finalistina. Arath de la Torre on ka produtsent ja abielus Susy Luuga; neil on kolm last: Gala, Lía ja Lucca. Teda on tunnustatud meelelahutusse panuse eest, sealhulgas nimetati 2011. aastal Matamoroses, Tamaulipases “Mr. Amigoks”. Näitlenud, koomikuna, teleisiku ja produtsendina jätkab Arath de la Torre silmapaistvat rolli Mehhiko meelelahutuses.

Archie Manners, koomik (Ühendkuningriik) – Satiir
Kinnitatud Nõudmata
Ühendkuningriik

Archie Manners

Briti koomik, illusionist ja tele saatejuht Archie Manners sündis 19. mail 1993. Kasvades Hampshire'is, demonstreerib ta mitmekülgset oskuste kompleksi meelelahutuse ja meedia valdkonnas. Enne koomikuna positsiooni kindlustamist õppis Archie Manners poliitikat Bristoli Ülikoolis ning osales Konservatiivse Partei tegevuses; sellele kuulusid kirjutamised Conservative Home'i jaoks ja Anne-Marie Trevelyan'ga internship 2010. aastal. Hiljem töötas ta digitaalse kommunikatsiooni alal ja konsultandina Reform UK-s 2025. aastal, ning pakkus sotsiaalmeedia ja kommunikatsiooninõuandeid The Centre for a Better Britain'ile samuti 2025. aastal. Tema päritolu on märkimisväärne; ta on viieskümnes järjekorras Mannersi baroni perekonna liikmena ja kakskümneskümnes järjekorras Rutlandi hertsogkonna pärijana. Mannersi komöödiastiil ühendab endas võlu ja huumorit, ning ta on esinenud rahvusvaheliselt tuntud publiku ees, sealhulgas kõigi elavate Suurbritannia peaministrite ja kuningliku perekonna liikmete ees. Ta saavutas olulise tunnustuse YouTube'i kanali kaudu, mille asutas koos Josh Pietersiga ning mis kogus üle 1,4 miljoni tellija. See koostöö viis viiralsed trikid ja naljadeni, mida dokumenteerisid erinevad meediakanalid nagu TMZ, The Hollywood Reporter ja The Daily Mail. Tähelepanuväärsete näidete hulka kuuluvad valefoodikohti ‘The Italian Stallion’ loomine Deliveroo kaudu aastal 2019, Ed Sheerani kehastamine KSI vs. Logan Paul II poksis 2019. aastal ning Katie Hopkinsi ja Carole Baski petmine valede auhindade vastu võtmiseks aastal 2020. Ta on kaasa teinud Comedy Centrali seriaalis Trickheads . Praegu jätkab Archie Manners oma profiili arendamist mitmete projektidega. E4-s juhib Manners telesaadet 'Vaata minu silma sisse' ja esitleb The Hooku jaoks veebisarja ‘Archie küsib’. Lisaks kirjutab ta satiirilist kolmnet Gentleman's Journali ajalehes. 2023. aastal põhjustasid Archie Manners ja Pieters segadust Just Stop Oil üritusel ja petta konservatiivset parlamendiliiget Suella Braverman vastu võtma auhinda The Last Legilt. Ta on juhtinud MTV saadet The Royal World 2018. aastal ja esitlenud E4 saadet Vaata minu silma sisse . Tema töö jätkab meedia tähelepanu äratamist, olles olnud esindatud The Late Late Show's.

Arévalo (1947–2024), koomik (Hispaania)
Kinnitatud Nõudmata
Hispaania

Arévalo

Francisco Rodríguez Iglesias, kes tegutses professionaalselt Arévalo või Paco Arévalo nime all, oli hispaania koomik ja näitleja. Sündinud 2. septembril 1947 Madridis, veetis ta lapsepõlve Catarrojas Valencias ja kasvas seal üles. Ta suri 3. jaanuaril 2024 oma kodus Valencias, jättes maha karjääri, mis kestis mitmeid aastakümneid. Surremisel oli tal 76 aastat. Arévalo alustas esinemist aastal 1970, algselt kehastades koomilist matadorit ('El Bombero Torero') lavastuses, mis aitas kaasa hüüdnime tekkimisele, tuletatud isa perekonnanimest, kes oli samuti koomiline matador. Ta saavutas tuntuse 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses naljadega inimeste kohta, keda ta nimetas 'gangosos y mariquitas,' mida müüs umbes kolmekümne kasseti vahendusel. Tema populaarsus suurenes oluliselt alates 1983. aastast, kui sai regulaarseks saate 'Un, dos, tres... responda otra vez' osaleja, ning esines igas 'Un, dos, tres... La Subasta' episoodis kuni 2004. aastani. Ta mängis ka mitmes koomilises filmis, mida režissereeris Mariano Ozores aastatel 1983–1985. Kogu oma karjääri jooksul mängis Arévalo paljudes filmides ja teleseriaalides, sealhulgas Moskva kuld (2003) ja Isi & Disi: Kõrge pinge (2006). Ta juhtis Antena 3 kanalil 1997. aastal saadet ‘Arévalo y Cía’ ja osales 2005. aastal reaalsusshow's 'La Granja'. Aastatel 2007–2009 tegi ta sageli kaasa Canal Sur kanalil saates ‘La tarde con María’. Ta mängis ka näidendites, nagu 'Dos Mellizos' Bertín Osbornega 2011. aastal ning tegi koostööd telesaatega ‘Sábado Deluxe’ alates 21. aprillist 2018. Tema huumorit peeti algul kiituseks, kuid hiljem kirjeldasid kriitikud seda kui 'koleda ja vana,' mille tulemusena sai frāāsi 'näha välja nagu Arévalo naljaga' kirjeldajaks selle stiili komöödiat.

Ariane Sherine, koomik (Ühendkuningriik)
Kinnitatud Nõudmata
Ühendkuningriik

Ariane Sherine

Ariane Sherine, sündinud Ariane Sherine Juniper'na Londonis 3. juulil 1980, on Briti koomik, kirjanik, autor, ajakirjanik ja laulja-laulukirjutaja. Professionaalselt tuntakse teda Ariane Sherine'na. Tema mitmekülgne loometegevus hõlmab tööd televisiooni ja väljaannete jaoks, esinemist stand-up koomikuna ning muusikat Ariane X kunstniku nime all. Ta kirjeldab end kirjanikuna ja koomikuna Põhja-Londonist. Sherine’i karjäär sai alguse vara, erandliku seosega Duran Durani bändiga. 16-aastaselt visati ta koolist välja. Teismuselisena veetis ta aega nende stuudios ja aitas kaasa vokaalide ja klaverimänguga nende 1993. aasta albumile *Pop Trash*. Ta alustas ajakirjanikuna 21-aastaselt, arvustades albumeid NME-le ning hiljem kirjutas ta väljaannetele nagu The Observer, The Spectator, The Sunday Times, The Independent, NME ja New Humanist. Ta õppis ka Westminsteri Ülikoolis muusikaproduktsiooni alates 19 aasta vanuselt ning töötas lauljana ja pianistina baarides ja hotellides. Aastatel 2002–2008 kasutasid mitmed Briti telesaated tema huumorit, nende seas 'My Family' ja 'Two Pints of Lager and a Packet of Crisps'. Sherine'i loomingulised ettevõtmised on toonud kaasa mitmeid silmapaistvaid projekte. Tema algatusel käivitati aastal 2009 Ateistide Autobussikampaania, mis laienes hõlbema 13 riiki. Aastal 2003 jõudis ta Laughing Horse New Act of the Year konkursi finaali. Samuti saavutas ta aastal 2002 teise koha BBC Talent New Sitcom Writers' Award auhinda. Alates sellest on ta kirjutanud The Guardiani Comment & Debate rubriigile üle 75 artiklit, millele Charlie Brooker andis umbes aastal 2008 oma heakskiidu. Tema esimene romaan 'Shitcom' ilmus iseseisvalt juulis 2021 ja ammendab inspiratsiooni tema tööst telekomöödia kirjutajana. Ta avaldas raamatu 'Talk Yourself Better' aastal 2018 ning on kirjutanud muusikaelulugu 'The Real Sinéad O’Connor.' Tema muusikakarjääri hulka kuulub komöödiapopgrupp The Lovely Electric, kes andis välja albumi aastal 2014. Juunis 2021 käivitas ta podcast'i 'Love Sex Intelligence'. Tema debüütsoolo popalbum 'Better' puudutas sügavaid, isiklikke teemasid, sealhulgas vanemliku lahkuminekut ja vägivalda; see ilmus veebruaris 2024 ajal, mil ta sai Universal Credit toetust. Kogusse kuuluvad kirjavahetused tema 12-aastase tütre Lilyga depressiooni, ärevuse, vaimuhaiguste, enesehukatusi mõtete, abordi ja koduvägistluse kohta.

Aristide Bruant (1851–1925), koomik (Prantsusmaa) – Kabaree
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Aristide Bruant

Sündinud 6. mail 1851 Courtenay's, Loiret's, Prantsusmaal, Aristide Bruant oli ööklubi omanik, kabaree esineja ja koomik. Ta pärines jõuka perekonnast ning lapsena sai ta haridust, sealhulgas ladina keele õpetust kohaliku preestri käe all. Üheteistkümneaastaselt saavutas ta edu, võites mitmeid auhindu erinevates ainetes, hulgas vokaalses muusikas, Sens'i Keiserlikus Lütseumis. Bruanti varajane elu oli märgitud rahaliste raskustega; tema perekond kolis 1863–1867 vahel viieks korraks. Ta hakkas laule koosseadma juba 1862. aastal. Pärast isa surma 1866. aastal lahkus Bruant viieteistaastaselt kodust tööd otsima. Ta töötas juveelniku õpilasena ja hiljem juveelniku, enne kui teenis lühikest aega vabatahtlikuna täpsipüssimehena Franco-Preisi sõjas 1870. aastal. Seejärel töötas ta neli aastat Põhjaraili Aktsiaseltsi jaoks. Selle perioodi jooksul arendas ta oma laulmise ja komöödiakava, esinedes kohvikukontsertidel ja väikestes kohtades, mida kutsuti 'goguettes'. Ta saavutas tunnustust nende esinemiste kaudu ning teda julgustati esinema sellistes kohtades nagu Robinson, Concert des Amandiers ja Concert de l'Époque. Bruanti lavapersona sai äratuntavaks, sisaldades kõrgeid saapaid, pikka punast rätikut, musta sametjaketti ja sage ilmumine punases särgis. Bruanti kunstiline tipuaeg jäi aastate vahele 1880 ja 1905. Aastal 1885 avas ta oma klubi 'Le Mirliton', kus ta meelitas publikut insuldi-komöödia abil. Klubil oli ka samanimeline ajakiri, kus ilutsesid Henri de Toulouse-Lautreci illustratsioonid, kes lõi Bruanti kujutava ikoonilise plakati. Bruanti peetakse realistliku šansoni muusikalise žanri loojaks ja üheks suuremaks Pariisi slangi (argot) luuletajaks. 'Nini Peau d'Chien', 'A la Bastille' ja 'Le Chat Noir' on laulud, millega ta saavutas märkimisväärset tunnustust. Realistliku šansoni liikumine, mille Bruant aitas asutada, kestis kuni 20. sajandi keskpaigani, Édith Piafi peeti üheks selle viimaseks tõlgendajaks. Pärast surma Pariisis (18. ringkond) 11. veebruaril 1925 maeti Aristide Bruant Subligny kalmistule.

Armando Falconi (1871–1954), koomik (Itaalia) – Muusikaline komöödia
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Armando Falconi

Roomas sündinud 10. juulil 1871, itaalia laval ja filmis tegutsev näitleja Armando Falconi suri 10. septembril 1954 Milanos. Tema vanemad olid Pietro Falconi, kes oli näitleja ja hiljem lavastaja, ning Adelaide Negri, samuti näitlejanna. Falconi varajane elu sisaldas tööd ametnikuna ja ohitserina enne näitlejakarjääri alustamist 1890ndate lõpus; ta käis Ungarelli kolledžis Bolognas ja töötas algselt reklaaminduses Manzonis Milanos. Ta teenis sõjast ja saavutas nooremleitnandi auastme. Falconi teatrisõltlane karjäär algas 1894. aastal Drago-Montrezza trupiga, millele järgnesid esinemised Andò-Laigheb-Reiteri trupi juures. Ta sai tuntuks komöödiarollides ja ilmus sageli kui ‘teine amoroso’ (romantiline peaosaline). Oluline hetk toimus 1898. aastal, kui ta kaitses Budapestis Tina Di Lorenzi au ning osales sellega seoses duellis. Ta abiellus Tina Di Lorentzoga 1901. aastal pärast seda sündmust ja nad moodustasid professionaalse partnerluse, esinedes sageli koos laval ning asutasid Di Lorenzo-Falconi trupi. Aastatel 1912–1915 juhtisid Falconi ja Di Lorenzo Teatro Manzoni truppi. Pärast oma naise erapensioni 1920. aastal juhatas ta Compagnia Comoediat. Tal oli edukas periood muusikaliga 'Wunder Bar'. 1930. aastate alguses asutas ta Nino Besozziaga koos Compagnia Besozzi-Falconi trupi. Falconi karjääri hõlmas ka filmi, kus ta esines üle neljakümne filmis. Ta tegi häälikuvaba filme aastatel 1915–1918 ning intensiivistas oma filmitegevust 1930ndatel. Ta mängis peaosas 1931. aasta komöödias "Sõlguja". Ta ilmus sageli filmides kehastades vananevat ja naiivset romantilist. 1941. aastal portreteeris ta Don Abbondiot Mario Camerini lavastatud I Promessi Sposi/The Spirit and the Flesh 'is. Falconi abiellus uuesti näitlejanna Elisabetta Svobodaga (Lili Svett) 1942. aastal, pärast lesvitumist 1930. aastal. Filmitöö ajal La locandiera 's 1943. aastal vigastasid teda liitlasvägede pommitamised, mis lõpetasid tema karjääri; ta põdes Parkinsoni tõbi mitu aastat enne seda sündmust. Dino Falconi, Armando Falconi poeg, töötas stsenaariumi kirjutajana, režissöörina, ajakirjanikuna ja dramaturgina. Armando Falconi jättis maha pärandi peamiselt teatrinäitaja ja koomikuna, teda meenutatakse oma panuse eest nii lavale kui ka Itaalia kinole.

Arnaud Ducret, koomik (Prantsusmaa)
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Arnaud Ducret

Arnaud Ducret on prantsuse näitleja ja koomik, sündinud 6. detsembril 1978 Rouenis. Ta veetis lapsepõlve liikudes Amfreville-la-Campagne'i, Petit-Couronne'i ja Oisseli vahel. Enne kui ta asutas endale positsiooni näitlejana ja humoristina, oli Ducret varem gospel-laulja. Tema karjäär sai tõuke 2008. aastal rolliga telesfilmis *Fortunes*, millele järgnes noore Jacques Chiraci kujutamine filmis *Adieu de Gaulle, adieu* 2009. aastal. Ta asendas ka lühikeseks ajaks Yvan Le Bolloc’hi *Caméra Café 2*s 2010. aastal. Ducreti koomilised anded saidid üha suuremalt tunnustusele alates 2010. aastal. Sel aastal lõi ja esitas ta oma esimese etenduse, Pareil… mais en mieux , ning mängis ka Spamalotis , Monty Pythoni inspireeritud lavastuses. Ta jätkas oma näitlejakarjääri laiendamist rollidega L'Oncle Charles’is ja Une vie meilleure’s aastal 2012. Oluline läbimurre saabus 2013. aastal, kui ta hakkas mängima Gaby’t France 2 sarjas Parents mode d'emploi , roll, mis tõi talle suuremat tunnustust. Sarja osutus populaarseks, ligipüüdledes laiale publikule, ja Ducret jätkas Gaby esitamine aastatest 2013 kuni 2018. Ta mängis ka Serial Teachers’is ja Serial Teachers 2’s (2013) ning mängis peaosas Amour et turbulences’is ja Les Profs’is (2013). Telekast kaugemale on Ducret oma karjääris mitmekülgsust näidanud. 2014. aastal juhtis ta saadet Les Copains d'abord font du ski ja andis hääle Emmeti karakterile animafilmis The Lego Movie . Ta on osalenud ka Trophée Androses, mootorisõiduvõistlusel. Ta lõi oma teise sooloetenduse, J’me rends , ja esitas seda kaks aastat. Isiklikult öeldakse, et ta kohtas Maurine Nicot't aastal 2012 ning neil sündis juulis samal aastal poeg Oscar, enne kui nad lahutasid aastal 2018; seejärel abiellus ta Claire Francisci'ga juulis 2021. Viimased aastad, alates 2022. aastast, on Ducret esinenud Les Enfoirés ’s, jätkates oma kohalolu Prantsuse meelelahutuses.