Üleilmne talentide register

Koomikud: Itaalia

Koomikute register: Itaalia — profiilid, elulood, fotod ja sotsiaalmeedia lingid koomikutele - Itaalia.

136 koomikud

Alessandro Haber

Alessandro Haber, kes sündis Bolognas 19. jaanuaril 1947, on itaalia näitleja, filmirežissöör ja laulja. Tema pere taust on mitmeküline; isa oli juudi päritolu rumeenlane ja ema itaallane (katoliiklane). Ta veetis suure osa lapsepõlvest Iisraelis, enne kui naasis üheksa-aastasena Bolognasse, kus hakkas teostama oma näitlejahulka. Haber debüteeris filmis 1967 aastal Marcos Bellocchio filmi "La Cina è vicina" rollis, ning hiljem mängis filmides, mida on režissöörinud Taviani, Fellini, Bertolucci ja Damiani. Haber’i karjäär hõlmab nii dramaatilisi kui ka komöödiarolle. Tal oli juhtroll Pupi Avati filmi "Jõulukingitus" (1983) peaosas, mis osutus tema jaoks pöördepunktiks. Ta esines arvukates teatrikavades, sealhulgas "Orgia", "Woyzeck", "Kujukas", "Onu Vanja", "Dialogo" ja "Kahe meisterservant". 2006. aastal alustas ta teatrites ringreisi "Tango armastusest ja nugaist", mis põhines Jorge Luis Borges'i tekstil ja Ástor Piazzolla muusikal. Ta on kaasa teinud filmides nagu "Skorpioni märk" (1969), "Suur karu armastaja" (1971) ja "Minu sõbrad - Akt IIº" (1982). Haber lavastas oma ainsat filmi "Hullusmatt" 2003. aastal, mis põhines Vittorio Franceschi näidendil. Alessandro Haberi karjääri jooksul on ta pälvinud suure tunnustuse. Talle on antud kolm Nastro d'Argento auhinda, sealhulgas üks 1994. aastal filmi "La vera vita di Antonio H" eest, ning David di Donatello auhind. Samuti sai ta 2006. aastal Premio Gassmani auhinna onu Ivanjana rolli eest ja Premio IDI. Haber on andnud välja kolm albumit: "Haberrante" (1995), "Qualcosa da dichiarare" (1999) ja "Il sogno di un uomo" (2003), kus Francesco De Gregori kirjutatud laul "La valigia dell'attore" on saanud tema edukaimaks singliks. Praegu osaleb ta 'Divertiamoci a Teatro' revüüs, mis on Veronas Teatro Nuovo teatris oma 27. hooajal, ja esitab 2. detsembrist kuni 5. detsembrini 2025. aastal "VOLEVO ESSERE MARLON BRANDO". Revüü käsitleb sõprussuhteid, suhteid, perevanuseid ja isiklikke haavatavusi ning sisaldab kohtumisi näitlejatega, millele järgneb tervitusjook.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Christian De Sica

Christian De Sica on Itaalia kunstnik, kes mängib näitleja, koomiku, laulja, meelelahutaja, lavastaja, stsenaristi ja telesaatejuhi rolli.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Ciccio Ingrassia

Francesco Ingrassia, professionaalselt tuntud Ciccio Ingrassiana nime all, oli itaalia näitleja, koomik, režissöör, stsenaaristi, tele saatejuht ja laulja. Sündinud Palermo linnas, Sisilias, 5. oktoobril 1922 aastal Il Capo linnaosas via San Gregorio tänaval, lahkus ta kahest kuust koolist, et aidata oma vanemaid, Pietrot Ingrassiat (telliskivisepp) ja Nunzia Mottat (koduperenaine). Tema varasemat elu iseloomustasid erinevad tööd, sealhulgas juuksur, puusepp, kingsepp ja vorstitegija. Alates 1938. aastast hakkas ta esitama Totò imitaatsioone eripidudel, demonstreerides noorelt huumoriandega. Ingrassia karjäär algas 1950ndatel, esmalt Trio Sgambettaga 1944. aastal koos Enzo Andronico ja Mimì Ciampologa. Hiljem 1950ndate lõpus liitus ta Franco Franchiga ning nende partnerlus tugevnes 1960. aastal filmiga "Kohtamine Ischial". Duo, tuntud nime all Franco e Ciccio, võitis kiiresti populaarsust, pärijana avanspettacolo, varieteede ja Totó järele, saades Lõuna-Itaalia lemmiku komöödiopaari. Nad esinesid arvukates filmides, Franco e Ciccio mängis 1960ndatest kuni 1980ndateni üle 100 filmis, andes välja kaheksa kuni kümne filmi aastas paarina. Ingrassiat peeti sageli komöödiopaari "tõsiseks" näoks, samas kui Franchi mängis klauni rolli. Ciccio Ingrassia looming tegi tööd erinevates meediakanumites. Tema karjäär sai olulise hoo sisse 1960ndatel ja ta esines sageli Franco Franchiga. "Kuldmineja ja pommidega tüdruk" (1966), "Don Kichhotte ja Sancho Panza" (1969), "Kaks kassipoega üheksa sabaga... ja pool Amsterdamis" (1971), "Trinità pojad" (1971) ja "Amarcord" (1973), mille Rotten Tomatoesi reiting oli 88%. Ta režisseris ka filme, sealhulgas 'Arve tellimisel'. Tema karjääri jooksul kandideeris Ingrassia mitmele auhinnale, saades 1974. aastal Nastri d'argento nominatsiooni "Amorcords" eest, võites selle 1976. aastal "Todo modo" eest ja teenides 1988. aastal Ciak d'oro nominatsiooni "Domani accadrà" eest. Ta võitis David di Donatello auhinna 1991. aastal filmi "Condominio" eest. Ciccio Ingrassia suri Roomas 28. aprillil 2003. aastal, 79-aastasena, pärast kahte aastat hingamisteede haigustega võitlust.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Franco Franchi

Franco Franchi, sündinud Francesco Benenato Palermos, Sisilias, 18. septembril 1928, oli itaalia näitleja, koomik ja laulja. Ta suri Roomas 9. detsembril 1992. Ta sündis vaese pere neljanda lapsena kaheteistkümne lapse seas ning tal oli keeruline noorus, sealhulgas rändtööperioodid pärast vaid kolme klassi kooli lõpetamist. Need kogemused hõlmasid ikonitööd, pagaritöölise abistamist ja raudteejaama uksehoiu tööd, ning lühikest aega tänavakülalistena basstrummi mängimist koomiliste elementidega. Franchi alustas karjääri 1950ndatel, liitudes 1948. aastal Salvatore Polara rühmaga 'Gli Striscianti'. Ta jäljendas tuntud tegelasi, nagu Totò, Mussolini ja Hitler, demonstreerides varajast komöödiandekti. Ta debüteeris 1950. aastal Teatro Goldenis Palermos. Tema karjäär sai olulise hoo sisse 1960ndatel, kui Domenico Modugno avastas ta ja tõi ta valgusse. Ta hakkas tegema koostööd Ciccio Ingrassiaga, moodustades komöödiandupaari Franco e Ciccio, mis sai tema professionaalse elu määravaks küljeks. Nad alustasid karjääri sisilialastes teatrites esinemise. Paari huumor, mida nad nimetasid „comicità sottoproletaria“ks, keskendus satiiriliste imitatsioonidele filmidest nii Itaaliast kui ka välismaalt; näited hõlmavad filmi „Sõda itaalia stiilis“ (1966), kus esineb Buster Keaton, ja „Viimane tango Zagarolis“ (1973), mis on humoristlik vaade filmile „Viimane tango Pariisis“. Nad saavutasid suure populaarsuse, nende filmide tulu moodustas aastatel 1961–1970 ligikaudu 10% Itaalia kinoliikumise tulust. Franco Franchi võitis 1984. aastal Telegatto auhinna parima varieteekava eest „Bene, bravi, bis“’e poolt ja esines sageli televisioonis, sealhulgas saadetes nagu „Patatrac“ (1981–1982) ja „Canzonissima“. Vaatamata kriitilisele ükskõiksusele oli Franco Franchi 1960ndatel üks Itaalia kinos populaarsemaid koomikakoomikuid.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Gino Bramieri

Gino Bramieri, keda sündis Luigi Bramierina 20. juunil 1928. aastal Milanos, Itaalias, oli itaalia koomik ja näitleja. Tema vanemad olid Angelo Bramieri, puusepp, ja Giulia Botturi. Ta kasvas üles töölisklassi korterelamutes Milano Brera linnaosas. Bramieri kunstnikuteekäik algas 1943. aasta lõpus amatuurdებიüütiga heategevuslikul etendusel Rovellascas. Tema esimene teatrikohustus kõnesõnadega toimus 27. septembril 1944 Milanos Teatro Augusteos. 1949. aastal algas tema professionaalne tee Erminio Macario revüükompanii liikmena, mis viis esimese tasuautaseni Brabito trio koosseisus Teatro Anteos. Ta kogus kiiresti kogemust koostöös tuntud itaalia koomikute, nagu Totò, Peppino De Filippo ja Aldo Fabrizi, nendega. Hüüdnime 'Il Re della barzelletta' ('Nägujutute kuningas') peegeldas tema komöödiapõhjust, mida iseloomustas humoorikate anektootide jutustamine, sageli kiiresti edastatuna ja mis avaldas sürreaalseid omadusi. Ta omandas raamatupidamise kraadi õhtukoolis. 1960ndatel ja 1970ndatel saavutas Bramieri teleekraanil silmapaistvat edu, esinedes saadetes nagu *Tigre contro tigre*, *Il signore ha suonato?* ja *E noi qui*. Aastatel 1982–1988 juhtis ta omaenda saadet *G.B. Show*. Ta mängis ka populaarses Carosello reklaamisarjas Mopleni jaoks, tulles tuntuks loosungiga 'e mÃ³ e mÃ³ Moplen'. Ta tegi umbes kolmkümmes filmis ja lavastas filmi *Ride bene... chi ride ultimo*. Bramierit hüüdisid 'il Gino nazionale' ja 'Re della barzelletta'. Ta kogus oma naljandid raamatutesse, sealhulgas *50 chili fa*, mis sai inspiratsiooni tema kaalulangetusest. Peapaneeli vähk võttis Bramieri elult 18. juunil 1996, 67 aasta vanusena; seejärel maeti ta Milano Monumentaalse kalmistule. Tema auks on Milanosse ja Rooma ristitud tänavad ja puiesteed.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Mario Marenco

Mario Marenco, kes sündis 9. septembril 1933 Foggias, oli itaalia tegelaskuju, tuntud oma mitmekülgsete talentide poolest. Ta oli koomik, humorist, näitleja, teleautore, arhitekt ja disainer. Pärast arhitektuuridiplomi omandamist Neapoli Ülikoolis 1957. aastal jätkas ta õpinguid Stockholmi ja Chicago uurimiseluurestipendi abil. Aega Stockholmis mõjutas oluliselt tema disainilähenemist. Marenco karjäär hõlmas nii loovaid kui ka tehnilisi alasid, mis näitas ülitähelepanuväärset oskuste laiusi. Marenco'i professionaalne elu hõlmas arhitektuuri- ja disainibüroo Studio DEGW asutamist Roomas 1960. aastal. Ta kujundas selliseid esemeid nagu alumiiniumlamp Cynthia 1960. aastal ja Marenco diivan 1970. aastal. Tema arhitektuuriline töö ulatub ka koostööni Itaalia autotootjatega nende eksponaatide kujundamisel. Koomikuna ja raadiosaatejuhina saavutas ta populaarsust raadioprogrammi *Alto gradimento* kaudu, mille autoriks oli Giorgio Bracardi ja mis debüteeris 1970. aastal. Ta lõi ja kehastas meeldejäävaid tegelasi, nagu kolonel Buttiglione, Sgarambona, Riccardino ja Raimundo Navarro, sageli koostöös Renzo Arbore ja Gianni Boncompagni erinevates telesaadetes. Ta esines programmides *Odeon* ja *L'uovo e il cubo*, ning hiljem osales saadetes *Sotto le stelle* ja *Indietro tutta!*. Kogu oma karjääri jooksul jätkas Marenco panustamist Itaalia meelelahutuses. Aastatel 2006–2008 esines ta Nicola Vicidominiga ning aastal 2013 mängis teatrikontserdil A Rotta di Collo . Ta oli regulaarne saate Meno Male che c'è Radio 2 osaleja aastatel 2011–2014. Marenco tegi vahetevahel tööd filmis, isegi Federico Fellini filmi La città delle donne stsenaariumi jaoks. Ta on rajanud humoristlikke raamatuid Rizzoli jaoks, sealhulgas Lo scarafo nella brodazza . Mario Marenco suri 17. märtsil 2019 Rooma Gemelli Polikliinikus, 85-aastasena. Tema surm tähistas mitmekülgse karjääri lõppu, mis hõlmas arhitektuuri, disaini ja meelelahutust.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Massimo Lopez

Massimo Lopez sündis 11. jaanuaril 1952 Ascoli Picenos. Tema vanemad, Aldo Lopez ja Gigliola Tagliaferri, olid algselt Neapolist pärit, kuid töötasid tema sündimisel ajutiselt Ascoli Picenos. Kui ta oli üheteist aastane, kolis pere Rooma. Tal on neli õde-venna, nende seas Giorgio, Marcello, Stefano ja Alessandro, kes on tema agent ja produtsent. Hääletajad Gabriele ja Andrea Lopez on Massimo Lopezi vennalapsed. Lopez alustas oma karjääri laval aastal 1975, debüteerides näidendis 'Il fu Mattia Pascal' koos Giorgio Albertazzi ja Lina Volonghiga. Ta õppis Teatro Stabile di Genova koolis. Aastal 1980 alustas ta häälenäitlejakarjääri, esialgu dubleerides Robin Williamsi filmis Popeye . Oluline pöördepunkt saabus aastal 1982, kui ta asutas koos Anna Marchesiniga ja Tullio Solenghiga komediansambli Il Trio. Trio võitis esimese tunnustuse raadiosaatega Hellzapoppin Rai Radio 2-s. Seejärel ilmusid nad 1980ndate keskpaigas telesaadetes nagu Domenica in ja Fantastico , ning said 1985/1986 aastal auhinna 'Aasta avamine' nende töö eest Domenica in 'is. Trio osales Sanremo muusikafestivali kolmes voorus aastatel 1986–1989. Il Trio saavutas 1990. aastal suure edumahtu Alessandro Manzoni romaani *The Betrothed* paroodiaga, mida näidati viies episoodis Rai 1 kanalil. Ansambel lahenes 1994. aastal, lubades selle liikmetel alustada soolaalaseid tegevusi. Lopez'i töö sel perioodil hõlmab esinemisi saates *The Bold and the Beautiful* 1998. aastal ja koosjuhtimist saates *Striscia la notizia* Tullio Solenghiga 2005. aastal. Aastatel 2005–2011 esitas ta ühemelise etenduse *Ciao Frankie*, mille lavastas tema vend Giorgio Lopez. Lopez on dubleerinud hääli näitlejatele nagu Robin Williams, Mike Myers ja Stephen Fry. Ta on olnud Homer Simpsoni itaalia hääl alates 2013. aastast ja ka Stephen Fry häälekujundaja filmis *Hobbit* (2013). Septembris 2020 avaldas ta oma autobiograafia 'Stai attento alle nuvole'. Ta osales 2023. aastal saates 'Il cantante mascherato', lõpetades kolmandana. Praegu teeb Massimo Lopez koostööd Tullio Solenghiga uues saates nimega "Massimo Lopez e Tullio Solenghi Show", mille lavastas Giorgio Cappozzo ja kus muusikalist saatmist tagab Gabriele Comeglio Jazz Company, toodetuna International Music and Arts poolt. Saate pealkiri on "Dove eravamo rimasti" ja see sisaldab 'avanspettacolo' elemente ning eesmärgiks on meelelahutus ja emotsioonide äratus, struktureeritud sõpruslike vestluste kujul.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Maurizio Crozza

Maurizio Crozza on itaalia esinev komiik, näitleja ja telesaatejuht. Sündinud Genovas 5. detsembril 1959, kasvas ta Borgoratti linnaosas ning on nelja õe-venna vanuselt vanim. Ta lõpetas Genova Stabile teatri lavakoolis aastal 1983. Karjääri alguses töötas Crozza klassikalise teatrikunstnikega nagu Egisto Marcucci, William Gaskill ja Marco Sciaccaluga. Aastal 1983 asutas ta genovesi kabareeansambli Broncoviz, kuhu kuulusid Ugo Dighero, Marcello Cesena, Mauro Pirovano ja Carla Signoris. Crozza karjääris on esinemisi erinevates telesaadetes, nagu Avanzi , Tunnel ja Hollywood Party Broncoviziga. Ta võttis tuntuse Mediaset saates Mai dire Gol imitaatorina aastatel 1996–2000, tehes koostööd Gialappa's Bandiga. Tema filmograafias on rollid filmides L'angelo con la pistola (1992), Ci sarà un giorno (Il giovane Pertini) (1993, linastumine 2010), Peggio di così si muore (1995) ja Tutti gli uomini del deficiente (1999). Ta esines ka saates Quelli che... il Calcio aastatel 2001–2004, La grande notte del lunedì sera , Stasera pago io... in euro (2002) ning esines Sanremo muusika festivalil 2003. Crozza juhtis La7-s oma saadet, *Crozza Italia*, alates aprillist 2006. Ta kaotas ka *Ballarò* aastatel 2007–2014 ja juhtis *Crozza Alive’i* alates juunist 2010 ning *Italialandi* alates maist 2011. Ta esines *Che tempo che fa* saates mais 2011, mis tähistas tema ainukest teadaolevat telesaateintervjuud. Ta juhtis *Crozza nel Paese delle Meraviglie’i* aastatel 2012–2013 ja osales Sanremo muusikafestivalidel aastal 2013 ja 2014. Oktoobris 2013 pikendas Urbano Cairo Crozza lepingut La7-ga kolme aasta võrra. Ta kolis Nove telekanalile alates 1. jaanuarist 2017 ja esines 2017. aasta Sanremo muusikafestivalil Antonio Razzi karikatuurina. Tema praegune saade on *Fratelli di Crozza*, mis debüteeris Nove’is märtsis 2017. Itaalia kommentaatorid on tema tööd nii kiitnud kui ka kritiseerinud; aastal 2006 sai ta kriitikat paavst Benedict XVI satiiri eest ja aastal 2013 Sanremo muusikafestivalil Silvio Berlusconi satiiri eest.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Maurizio Mattioli

Maurizio Mattioli on itaalia näitleja, koomik ja häälilooja. Ta alustas karjääri 1973. aastal esinemise RAI varieteesaates *Dove sta Zazà*. Tema karjääri jooksul on ta mänginud umbes 90 filmis, alustades 1970ndatel mittevajalikest rollidest ja arenedes Itaalia kinos tuntuks karakterinäitlejaks. Ta kujutab sageli karmi, ebasophistiseeritud Rooma inimest linna äärest, ning hiljem ka äsja rikkaks saanud 'kafoone'. Mattioli on endiselt elus. Mattioli koomiline teekond hõlmab kaasa märkimisväärset osalemist lavastustes. Ta oli teatrikompanii ‘Il Bagaglino’ liige 1970ndatest kuni 1990ndate alguseni. Ta mängis näidendis *Un paio d'ali* aastal 1997 ja *Rugantino* aastal 1998, osaledes kolmel järjestikusel *Rugantino* hooajal alates 1998. Tema töös teleekraanil on Alberto Dominici roll neljas hooaegade seerias *Un ciclone in famiglia* ning Augusto Cesaroni portreteerimine seriaali *I Cesaroni* esimeses, viiendas ja kuuendas hooajas. Ta mängis ka peaosas Itaalia komöödiasarjas 'Stazione di servizio', mis debüteeris 6. veebruaril 1989, ja tegi koostööd Paolo Bonolisega komöödiasketsides, sealhulgas ühes saates ‘Beato tra le donne’ aastal 1994. Jupp Mattioli ja Bonolise osalusel oli eetris TecheTecheTè 20. juulil 2013. Peale näitlemise on Mattiolil viljakas häälteatrikarjääri. Ta on dubleerinud arvukalt tegelasi animafilmides ja -kõrvitsades, sealhulgas rollid filmides "Z la formica" ja "La gang del bosco", ning teinud häält tööd saadetes nagu "I segreti di Twin Peaks" (1990–1991) ja "Sister Act - Una svitata in abito da suora" (1992). Alates 2007. aastast dubleeris ta seriaalis "Dog the Bounty Hunter" Dog Chapmani. Mattioli kandideeris parima naispeaosalise rolli Nastro d’Argento auhinnale 2003. aastal filmi "Sunday Lunch" eest ja uuesti 2011. aastal filmi "The Immature" eest. 2010. aastal andis ta välja CD pealkirjaga "Un po' Roma e un po' no", millel on 13 laulu. Viimaste esinemiste hulka kuuluvad film "A mano disarmata" 2019. aastal ja dokumentaalfilm "Alberto Sordi secret" 2024. aastal. Mais 2024 osales ta üritusel, kus auksustati Franco Califano’t. Hiljuti läks ta operatsioonile tõsise seljaprobleemi lahendamiseks, jagades värskendusi sotsiaalmeedia videode kaudu ja avaldades tänutunde sõprade ja kolleegide toetuse eest.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Maurizio Milani

Itaalia meelelahutaja Maurizio Milani, kelle sünninimi on Carlo Barcellesi, sündis 20. mail 1961. Ta on pärit Codognost, Lodist maakonna linnast, kus elab ka tema perekond. Kodogno Istituto Tecnico Agrario Statale Tosi lõpetas põllumajanduse kraadi ja maainseneri diplomi. Enne koomikuks hakkamist töötas ta 22-aastaselt lühikest aega avalike asutuste esindajana. Milani alustas oma komöödiakarjääri 1987. aastal Zelig Cabareti laval Milanos ja ilmus telesaates juba 1980ndate keskel. Tema koomiline isiksus kujutab endast tsüünilist meest, kes on töötanud paljudel ametikohtadel ja on sageli ebaaus, mida iseloomustab ironia. Ta võitis tunnustust selle iseloomu eest alates 1992. aastast telesaate Su la testa! jaoks, mida juhendas Paolo Rossi. Karjääri jooksul on ta esinenud mitmes teatrisaates, sealhulgas Un uomo da badile (1992), Piacenza (1993) ja Animale da fosso (1995). Ta oli regulaarne külaline Rai 3 saates 'Che tempo che fa' aastatel 2003–2008. Maurizio Milani looming käib kaugemale jutustajast; ta on ka avaldatud autor ja ajakirjanik. Tema avaldatud satiiriliste teoste hulka kuuluvad raamatud *Un uomo da badile* (1996) ja *Del perché l'economia africana non è mai decollata* (2007). Aastal 2003 ilmus *La donna quando non capisce s'innamora*, ning tema uusim publikatsioon, *Party all'obitorio*, ilmus aastal 2024. Ta on oma töö eest tunnustuse pälvinud, võites 2005. aastal Satira Politica Forte Dei Marmi auhinna. Aastaks 2024 jätkab ta esinemist ja kirjutamist, olles korduv külaline saates Propaganda Live ja säilitades kohalolu Itaalia meedias.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Mauro Pirovano

Mauro Pirovano on itaalia näitleja, koomik ja teatrikunstnik, kes sündis Genovas 2. aprillil 1956. Praeguse seisuga on ta 70-aastane ning tema horoskoobi märk on Jäär. Ta alustas karjääri pärast lõpetamist Teatro Stabile di Genova koolis aastal 1980. Ta on veetnud suure osa oma professionaalset elu teatritöös, algul Stabiles, seejärel Emilia Romagna Teatro (Ater) juures ja hiljem Teatro dell'Archivolto teatris. 1986. aastal alustas Pirovano koostööd Maurizio Crozzaga, Ugo Digheroga, Marcello Cesenaga ja Carla Signorisega. Koos asutasid nad 1989. aastal komediansambli Broncoviz, mis spetsialiseerus satiirile ja paroodiale. Broncoviz sai laiemat tuntust telesaadetustes nagu Avanzi , Tunnel ja Hollywood Party ning ka filmis Peggio di così si muore . Tema näitlejakarjääris on rollid arvukates teleseriaalides, sealhulgas Don Matteo , kus mängis piiskopi sekretäri, ja Un medico in famiglia aastatel 1998–2000 dr Giorgina. Ta on esinenud ka Compagni di scuola s, Un posto tranquillo s, Il mammo s, Arrivano i Rossi s, I Gambardella s ja 7 vite s. Pirovano loomingulatus hõlmab mitmesugust projekte. Ta osales 2011. aastal Maurizio Crozza Italialand 'is, andes oma panuse sketšile, mis oli inspireeritud filmist *Vendade renessanss*. Alates 2000ndatest on ta lavastanud ja produtseerinud teatrielamusi, kus esitatakse klassikuid Genovese dialektis, sealhulgas *Hamlet* ja *Romeo ja Julia*. Ta pälvis Premio Marzari auhinna 2004. aastal ja Premio Govi auhinna 2008. aastal, viimane tunnustas tema koomilisi monologe ja võimekust segada huumorit ajaloo ja kaasaegse ühiskonna vaatlustega. Alates 2006. aastast on ta kunstiliselt koostööd teinud ansambliga “I Liguriani”, osaledes etendustel nagu “La Guerra di Giromino” ja lavastades produtsektsioone “Vari(e)azioni Paganiniane” ja “La Taverna dell’Onesto Peccato”. Praegu astub ta märtsis 2024. aastal *Pignasecca e Pignaverde*'s üles Alessandro rollis, ehk Pignaverde'na, rolli, mille puhul ta rõhutab, et nõutakse tähelepanu kadentsile pigem kui pelgalt Genovese dialekti kasutamisele.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Max Tortora

Massimiliano Tortora, kes on professionaalselt tuntud Max'ina, on itaalia näitleja, koomik ja imitatsioonikunstnik. Sündinud Roomas 21. jaanuaril 1963, on ta praegu 63-aastane ja tema sodiaagimärk on Vesikaal. Teda tuntakse kui üht enim hinnatud itaalia telesaatjate imitatsioonikunstnikke. Tortora alustas oma karjääri laval 1980ndatel, algselt töötades sildajate ajakirjade jaoks nagu TeleFax, Dolce Casa ja Scopritalia. Enne karjääri meelelahutuses jätmist lõpetas ta arhitektuuri. Tema debüüt televisioonis toimus aastal 2001 saates *Superconvenscion*, millele järgnes selle järgnev väljaanne *Convenscion a colori*. Seejärel esines ta erinevates saadetes, sealhulgas *Stracult*, *Cocktail d’amore* ja *Bulldozer* (2004-2005), kus ta populariseeris frääsi 'dove vivevate?'. Sel perioodil tegi ta koostööd ka Paolo Belliga saates *Sognando Las Vegas* ja Roberto Andreucciga *Bulldozer Remix*is. Ta on hästi tuntud Alberto Sordi, Luciano Rispoli, Adriano Celentano, Franco Califano ja Michele Santoro imiteerimise poolest. Max Tortora sai olulise tunnustuse oma rolli eest mehaanikuna Ezio teleseriaalis *I Cesaroni* aastatel 2006–2012. Ta mängis ka kõrvalpilooti Maxi filmis *Piloti* ja esines mitmes Carlo Vazinaga filmitud *cinepanettoni* filmis. 2018. aastal mängis ta Giovanni Cucchi't, Stefano Cucchi isa, filmis *On My Skin*, mis esitati 75. Veneetsia filmifestivalil. Ta on kaasa teinud filmides nagu *Bad Tales* (2020), *Loro* (2018) ja *Si vive una volta sola* (2020). Praegu kehastab ta onu Tomi, elavat isiksust, komöödias *The War of the Nonni*, mis on perekomöödia Rooma ümbruses. Ta liitub 2026. aastal *Don Matteo* viienda hooaja näitlejatega ja esineb ka miniseriaalis *Doppio gioco* (2025) Alessandra Mastronardi kõrval.

Vaata profiili