Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

1635 koomikud

Ayşen Gruda

Ayşen Gruda oli türgi näitleja ja koomik, kes sündis 22. augustil 1944 Yeşilköys, Istanbulis. Tema isa oli raudteetöölane ning tal olid kaks õde, Ayten ja Ayben Erman, kes aletasid ka näitlejakarjereid. Väiksest peast jäi tema koomiline talent silma, kui ta jäljendas oma armeenia naabreid. Ta alustas oma professionaalset näitlejakarjääri 1962. aastal väikeses rollis vodvilis "Kongre Eğleniyor". Isa surma järel gümnaasiumis jätkus kooliõpinguid katkestada tööle asumiseks. 1965. aastal abiellus ta Yılmaz Grudaga ja neil sündis tütar Elvan. Nad lahutasid end 1976. aastal ning ta tegi karjääripausi, et keskenduda oma tütre kasvatamisele. Ta mängis karjääri jooksul üle 100 filmis, tihti tehes koostööd Adile Naşitiga Ertem Eğilmezi lavastatud filmides. Tähtsamad filmid on 'Tosun Paşa', 'Süt Kardeşler', 'Gülen Gözler', 'Şabanoğlu Şaban', 'Hababam Sınıfı' ja 'Neşeli Günler'. Ta osales ka mitmes näidendis ja muusikalitükis, nagu 'Mum Söndü', 'Deve Kuşu Kabare', 'Hababam Sınıfı Müzikali' ja 'Yedi Kocalı Hürmüz'. Televiisiooni sketš 'Her Domates Güzeli Nahide Şerbet' tõi talle 1977. aastal laialdase tunnustuse ja teenis hüüdnime 'Domates Güzeli'. Ta jätkas filminäitlemist kuni 2014. aasta filmiga 'Pek Yakında', mille režissöör oli Cem Yılmaz. Talle diagnoositi pankreasevähi ja ta suri 23. jaanuaril 2019 Istanbulis 74-aastasena hingamispuudulikkusse. Ta maeti Zincirlikuyu kalmistule. Aastal 2016 tunnistas ta avalikult suhet Müjdat Gezeniga. Tema tütar, Elvan Gruda, lahkus detsembris 2023.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Šveits

Bernard Haller

Bernard Haller, sündinud 5. detsembril 1933 Genfis, Šveitsis, oli šveitsi näitleja ja koomik. Ta alustas karjääri Lausanne'is enne Pariisi kolimist 1955. aastal näitlejana karjääri soovis. Algselt veterinaararstiks õppides, jätkas hiljem õigusteadust, kuid ei lõpetanud kumbagi. Varaseks esinemiskohaks Prantsusmaal olid kabaree-kohad nagu l'Écluse ja la Vieille Grille ning ta kuulus Jacques Fabbri trupi hulka. Haller juhtis ka Sheila 'Tournée du siècle' programmi aastatel 1963–1964, kus esinesid Frank Alamo ja Les Surfs. Tema varased näitlejakohad hõlmasid mitmeid kameo-rolle filmides ning häälrolli Polluxina animatsioonisarjalis 'Le manège enchanté' aastal 1964. Haller'i karjäär sai hoo sisse tema esimese kabareeprogrammi 'Et alors?'ga, mis esilinastus 1971. aastal Genfi Théâtre de Poche'is. Etendus oli suur edutus, jooksis kolmeteistkümmet kuud Théâtre de la Michodière'is ja meelitas 160 000 vaatajat. Ta sai 1972. aastal 'Et alors?' eest Prix du Brigadiiri auhinna ning 1975. aastal Société des auteurs et compositeurs dramatiques’lt tunnustuse oma lavastuskunstniku poolest. Aastatel 1971–1977 ringreisiti laialt koos Jacques Breliga, Juliette Gréco ja Marlene Dietrichiga, külastades Lõuna- ja Kesk-Aafrikat, Suurbritanniast, Kanadat ja USA-d. Ta lõi aastatel 1971–1994 kuus kabareeprogrammi, esitades neid nii prantsuskeelses kui ka saksa keelelisel Šveitsis. Tema komöödiastiili iseloomustas sõnade mängulisus, heljäljenduste imiteerimine ning ta kirjutas end ise 'melankomikuks', ehk melanhoolseks koomikuks, kasutades sageli kõikuvõitlusi, obsessiivseid kordusi ja keelelisi absurditusi. Kogu oma karjääri jooksul ilmus Haller rohkem kui 70 telesaates ja filmis, sealhulgas 'Le Journal d'un suicidé' aastal 1974 ja Pierre Richardi 'Je sais rien, mais je dirai tout' aastal 1973. Ta kaastöötas stsenaariude kallal kahele filmile, 'Le bouffon' ja 'L'accompagnateur', 1980ndatel. Samuti mängis ta filmis 'Le braconnier de Dieu' aastal 1982 Jeesus Kristust. Tema tööd on dokumenteeritud lindistustel ja tema 1981. aasta raamatus 'Dits et inédits'. Haller sai palju auhindu, sealhulgas Grand Prix de l’humour aastal 1983 ning talle anti 1995. aastal Kunstide ja Kirjanduse ordeni (komandör). Ta esines kogu oma elu jooksul, osaledes näidetes nagu 'Max mon amour' (1986), 'Bonjour l'angoisse' (1988) ja 'Les Thibault' aastal 2003. Tema viimane film oli 'Sa majesté Minor' aastal 2007. Bernard Haller suri 23. aprillil 2009 Genfis.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Türgi

Cem Yılmaz

Cem Yılmaz on mitmekülgne türgi meelelahutaja, keda tuntakse näitleno, stand-up koomikuna, muusikuna, filmirežissöörina, stsenaaristi ja karikaturistina. Ta sündis Istanbulis 23. aprillil 1973, tema perekonna juured on Gürünis, Sivasis ja Thessalonikis (Kreekas). Tema haridus hõlmas Mehmet Akifi kooli, Bahçelievleri Kazım Karabekiri keskkooli, Etileri Anadolu Tourismi kutsekooli ja Boğaziçi ülikooli, kus ta õppis turismi ja hotelli juhtimist, kuid kraadi ei lõpetanud. Ta on ka karikaturist ja tegeleb muusikaga. Yılmazi karjäär sai alguse 1990ndate alguses, kui ta hakkas kirjutama satiirilisse ajalehte LeMan . See osalus viis tema esimese lavakava etenduse LeMani Kultuurikeskuses, millele järgnesid esinemised Beşikaşi Kultuurikeskuses, mis aitas tal tunnustust saada. 1995. aastal tegi ta Özlem Tekini muusikavideos kaasa. Tema filmidebüüt toimus 1998. aastal filmis Everything's Gonna Be Great . Ta on tuntud oma ulmefilmi paroodiana G.O.R.A. (2004), mida kriitikud, nagu Rekin Teksoy, pidid edukaks, ning on mänginud kümne filmis, sealhulgas A.R.O.G , Hokkabaz ja Yahşi Batı , ning teinud häälte dubleerimist kolmes. Ta on loonud seitse lavakava erikoversiooni ja neli eraldi etendust, mis olid väljamüüdud. Kogu karjääri jooksul on Cem Yılmaz pälvinud mitmeid auhindu, sealhulgas kolm Sadri Alışık’i auhinda ja ühe Yeşilçam’i auhinna, ning tunnustust Brüsseli Rahvusvahelisel Sõltumate Filmi Festivalil. Ta on juhtinud Borusani Istanbul Filharmooniaorkestrit kahel korral, demonstreerides oma muusikalist mitmekülgsust. Ta on olnud ka reklaamikampaaniates Panasonicu, Opeti, Türk Telekomi, Türkiye İş Bankası ja Doritose nägu. Yılmaz turnee USA-s oma StandartCY show’ga aastal 2014. Ta mängis filmis Deli Aşk aastal 2017 ning on väljendanud soovi integreerida stand-up esitusi tulevasse projektidesse nagu Karakomik Filmler ja Erşan Kuneri . Ta esitas Diamond Elite Platinum Plus show’d aastatel 2020–2021. Tema vend on kirjanik Can Yılmaz ning tema õe abikaasa on koomik Tolga Çevik. Ta oli abielus Ahu Yağtuga aastatel 2012–2013, ja neil on poeg nimega Kemal.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Šveits

Gardi Hutter

Gardi Hutter, sündinud 5. märtsil 1953 Šveitsis, Altstättenis, on mitmekülgne šveitsi kunstnik, keda tuntakse klaasikoomikuna, autorina, näitlejana ja kabareeartistina. Ta lõpetas 1977. aastal Schauspiel-Akademie Zürichi, õppides klassikalist näitlemist ja teatripedagoogikat, mis näitab tema varajast pühendumust draamile. Tema teekond pöördeliseks kujunes kolmeaastase 'Clownsgesellenzeit'i (klaasiõpipoisi aja) perioodiga Centro di ricerca per il teatro (CRT) milanis, kus teda õpetasid Mario Gonzales, Nani Colombaioni ja Ferruccio Cainero. Alates 1981. aastast alustas Hutter laialdast kontsertturneed oma 'Clownesken Teatriga,' esinedes üle 4000 etenduse 35 riigis viiel kontinendil. Tema esitusi on salvestanud telejaamad 17 riigis. Märkimisväärne on, et 1991. aastal mängis ta Šveitsi parlamendi föderaalsemõõsaväljakul Hofnärrina (hulli), tähistamaks Šveitsi 700. aastapäeva, roll, mis rõhutas tema ainulaadset huumori ja teatrikunstilise väljenduse segu. Samuti kaastas ta 1998. aastal festivalimängu, millega tähistati Altstädteni 700. aastapäeva. Hutteri loominguline tegevus ulatub elanemise peale; ta on kirjutanud neli 'mamma mia!' lasteraamatut, kolme illustreerinud Catherine Louis, ja kaastöölise režissöörina filmis Hanna & Rocky (1993). Ta on esinenud ka Fata Morganas (1989) ja mänginud peatsit dokumentaalsarjas Gardi – l'infinitude du jeu (2012). Tema panus Šveitsi teatrisse on tunnustatud arvukate auhindadega, sealhulgas Wilhelmshavener Knurrhahn (1987), Hans Reinhart-Ring (1990), Prix Walo “WANDERFUL” eest 2014. aastal ja veel kahekümnel kunstiauhindadel. 2015. aastal sai temast Akadeemia Noolide liige, mida juhib Slava Polunin. Praegu elab ta Itaalia Šveitsis ja kaasatakse publiku tähelepanu jätkuvalt esinemiste ja seminaridega instituutides nagu Zürichi Kunstide Ülikool (ZHdK).

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Türgi

Levent Kırca

Levent Kırca, kes sündis 28. septembril 1950 Türgi linnas Samsunis, oli mitmekülgne türklane, tuntud koomikuna, näitlenud, kolumnistina ja poliitikuna. Tema vanemad olid õpetaja Bahriye Özbay Kırca ja maalikunstnik Mehmet Kırca. Pärast isa kolimist Šveitsi kolis ta koos emaga lapsepõlves Ankarasse. Ta alustas näitlemist teatris oma gümnaasiumi aastatel, debüteeris 1964. aastal Ankara Riigiteatris ja töötas seejärel Ankara Birlik Tiyatrosu ja Halk Oyuncuları's. Kırca karjäär hõlmas nii lavalisi esitusi kui ka filmimaailma. Ta siirdus 1978. aastal kinole filmiga *Taşı Toprağı Altın Şehir* ja mängis filmides nagu *Ne Olacak Şimdi?*, koos Şener Şeniga, Nevra Serezliga ja Perran Kutmaniga, ning *Mavi Muammer*. Ta asutas teatrirühma Hodri Meydan Topluluğu ja lavastas näidendeid nagu *Güzel ve Çirkin* ja *Sefiller* Oya Başariga. Üle kahekümne aasta, aastatest 1988 kuni 2010, juhtis ta telesaadet *Olacak O Kadar*, tehes koostööd oma abikaasaga 1986. aasta samanimelise sketšisarjaga. Ta režisseris ka filme, sealhulgas *Son* ja *Şeytan Bunun Neresinde*. Ta produtseeris mitmeid teleseriaale, hulgas *Nasreddin Hoca*, *Oyun Treni* ja teisi. Meelelahutuse kõrval oli Kırca seotud poliitikaga vasakpoolse Patriootliku Partei (Vatan Partisi) liikmena ja kuulus selle Kesk-Täitevkomiteesse. Ta kandideeris Üsküdari linnapea ametiks 2009. aastal ja Istanbuli pealinna omavalitsuse juhataja ametiks 2014. aastal. 1998. aastal nimetati ta riigikunstnikuks, kuid see tiitel tühistati 2015. aastal. Aastal 2011 mängis ta lühiajaliselt komöödiasarjas *Karımın Dediği Dedik Çaldığı Kontrbas* ja õpetas Beykent Ülikooli Peenikunsti Teaduskoolis. Levent Kırca suri 12. oktoobril 2015 maksaraku väärina ja tema matuserituaal toimus Leventi mošees; ta maeti Zincirlikuyu kalmistule. Tema vahakuju on väljas Peterburi vahamuuseumis.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Rumeenia

Mircea Badea

Mircea Radu Badea se descrie ca un satirist politic român cu orientări libertarian-conservatoare de dreapta, prezentator TV, kriitik al massimeedia, isikupärastatud radiofonică și näitleja ocazional. Este recunoscut în special pentru că conduce emisiunea „În gura presei, un programme dedicat analizei știrilor de zi, difuzat pe Antena 3.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Šveits

Mousse Boulanger

Mousse Boulanger, oles Berthe Sophie Neuenschwanderina, sündis 3. novembril 1926 Boncourt's, Šveitsis, ja suri 16. jaanuaril 2023 Payerne'is. Tema lapsepõlv veetis Prantsusmaa piiri läheduses ning ta said mõjutusi erinevatest suguharudest pärinevatest dialektidest. Jätkuvalt lõpetas ta Porrentruy kantonikoolis keskhariduse kaubandusdiplomi omandamisega, mille järel õppis teatrikunsti Genfi Muusika Sotsiaalkoolis. Sellele eelnes au pair'ina viibimine Cambridge'is, mis tekitas temas huvi muuseumide ja Shakespeare'i näitemängude vastu. Enne kunstikarjääri alustamist töötas ta Bielis trilingvaalse sekretärina. Boulangeri kunstnikuteekäik algas näitlikunsti õpingutega ja Tšehhovi näidendite etendusega 1953. aastal. 1953. aastal tutvus ta Pierre Boulangeriga, keda ta abiellus 1955. aastal. Koos alustasid nad produtseerimist, luues aastatel 1956–1978 arvukalt raadiosaateid, sageli pealkirjaga 'Les Marchands d'images'. Nad pühendasid oma saate episoodi Bulgaaria kirjandusele 1961. aastal ja tegid koostööd Prantsusmaa Lyoni rahvusliku draamakeskusega ('Poésie dans les quartiers') alates 1973. aastast. Nende töö hulka kuulus ka ringreis José Azpiazu ja tema tütre Lupe'iga aastatel 1971–1974. Boulanger avaldas ka mitmeid teoseid, sealhulgas *Tendre pays* (1967), *Reflets* (1973) ja *Ce qui reste du jour* (1975), ammendades inspiratsiooni sürrealistlikelt poetelt nagu Paul Eluard. Pierre Boulangeri surma järel aastal 1978 jätkas Mousse Boulanger oma karjääri. Pärast erapensioni oli ta varem töötanud kultuurajakirjanikuna Westschweizer Radios ja osalenud liige kirjeliku žüriis Société jurassienne d'émulationis. Ta esines Madame TV s aastal 1969 ja ilmus dokumentaalfilmis Plans-fixes aastal 2000. Ta andis välja albumi Berceuse pour une maman aastal 1975, olles selle prantsuskeelsete sõnade autor. Boulanger oli mitmes ametis, sealhulgas Schweizerischen Schriftstellerverbandi (SSV) president aastatest 1978 kuni 1982. Ta sai Prix des écrivains vaudois auhindu aastal 1997, ja tema pärand elab edasi Literaturpreis Mousse Boulangeri kaudu, mille asutas Association vaudoise des écrivains (AVE) ja mida anti välja esmakordselt aastal 2023.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Šveits

Rudolf Bernhard

Rudolf Bernhard, tuntud ka kui Rudolf Bernhard Conrath, oli Šveitsi koomiksikunstnik, kes töötas raadios, laval ja filmis, kõige sagedamini esines Šveitsi-saksa keeles tehtud lavastustes. Ta rajas 1941. aastal Bernhardi-Teater Zürichi.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Türgi

Seyfi Dursunoğlu

Seyfi Dursunoğlu on Türgis tuntud kui showmen, koomik, drag queen, laulja, kantocu ja server. Tänu 1970.–2010. aastatel eetris olnud meelelahutusprogrammidele sai televisioonist tunnustatud meelelahutusfiguur.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Šveits

Walter Roderer

Walter Roderer, kes sündis 3. juulil 1920. aastal Šveitsis, Sankt Galenis, oli šveitsi näitleja ja stsenaaristi, kel oli pikk ja mitmekülgne karjääri. Algselt vaimulikuks hakkamise kavatsusega õppis ta kreeka ja ladina keelt, enne kui nelja semestri jooksul jätkas saksa keele õpinguid Zürichi Ülikoolis. Finantsilised raskused sundisid teda ülikooli jätma ning seejärel võttis ta ette mitmeid töid, sealhulgas töötamist Zürichi Schauspielhaus'is 30 franki eest õhtupalga, tehases ja Bohnerwachsi esindajana. Tema varajase karjääri hulka kuulusid pisiasrolesed ja töö Cabaret Fédéralis, mis viis tunnustuse ja osalemise šveitsi filmides, nagu . Ta mängis filmides nagu "Tivoli Venus" (1953) ja "10. mai" (1957), ning mängis peaosas populaarses 1959. aasta komöödias "Ideaalne abikaasa", mis saavutas rekordilised 1288 etendust. Ta osales ka filmides "Mees mustas visiiris" (1960) ja "Hullim auto maailmas" (1975). Tema töö ulatub Šveitsi piiride taha, saavutanud tunnustust Saksamaal Dudu-Film sarjas. 1957. aastal asutas ta oma rändlava, tugevdades veelgi oma positsiooni meelelahingutööstuses. Ta avaldas oma autobiograafia "Sie müend mi verstoh …, … gelled Sie! Erinnerungen eines ernsthaften Humoristen" 1987. aastal. Hiljem karjääri jooksul saavutas Roderer suure edumaa teosega "Šveitsi mees Nötzli" (1988), mis viis järjele "Topelt-Nötzli" (1990). Teda autisusid kogu elu jooksul mitmed auhinnad, sealhulgas Prix Walo populaarse lemmikuna 1983 ja 1988 ning Ehren-Prix Walo 2006 elutöö eest, samuti Šveitsi Televiisiooni Elutööauhind 2010. Roderer lahkus lavalt 1993. aastal. Ta tegelnes ka poliitilise aktivismiga, kampaanitades 1992. aastal Šveitsi liitumise vastu Euroopa Majanduspiirkonnaga. Walter Roderer suri 8. mail 2012 Illnaus ja selle linna nime kandev tee pandi hiljem tema auks. Teda meenutatakse oma panuse eest Šveitsi komöödiasse ja filmindusse.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Šveits

Yann Lambiel

Yann Lambiel, sündinud 15. märtsil 1973 Saksonis, Valais's, on šveitsi koomik, imitatsioonisaate esitaja ja muusikalavastuse artist Morgesist. Ta alustas oma karjääri meelelahutajana 24-aastaselt, töötades algselt sanitaartehniku tööl enne lavale asumist. Enne seda moodustas ta aastal 1989 tantsupinki, kus laulis ja mängis trumme. Lambieli varajane talent sai tunnustuse, kui ta 1994. aastal Saignelégieris laulmise eest kuldmedali võitis. Ta pööras oma kutsumise komöödiale aastal 1997, mis tähistas olulist muutust tema kunstilises teekonnas. Ta räägib oma armastusest Morgese vastu ja oma lemmikajaviitest, demonstreerides seost oma šveitsi juurtega. Lambieli komöödiastiil puutub sageli kokku frankofoonia nüanssidega. Osana 'Les 4 Sans Voix'ist, saates, kus esinevad imitatsioonisahtadest Belgia, Šveitsi, Prantsusmaa ja Quebeci, keskendub ta huumorile, mis on tuleneb erinevustest ja sarnasustest selle kultuuriruumi sees. Ta on koostööd teinud 'Les 4 Sans Voix'i teiste liikmetega üle kümne aasta. Lisaks sellele koostööle juhib Lambiel alates 2016. aastast LFM raadios igapäevast humoristlikku uudistesaadet nimega 'L’info trafiquée'. See saade, mis on kestnud seitse aastat, pakub irreverentset vaatenurka päevakajalisetele sündmustele ja mida edastatakse iga päev kell 7:50, samuti on saadaval sotsiaalmeedias. Ta oskab imiteerida üle 130 hääle. See näitab, et ta on mitmekülgne esitaja. Kogu oma karjääri jooksul on Yann Lambiel loonud üsna ulatusliku loomingulisuse. Ta liitus aastal 2000 satiirilise saates 'La Soupe' Radio Suisse Romandes ja tema esimene sooloetendus 'Délits de Suisse' esilinastus aastal 2004. Aastaks 2024 on tal oma nime all üksteist etendust, nende seas 'Connecté,' mis esilinastus seeksisel aastal immersiivse KUBUS-struktuuriga ja LED-ekraanidega. Lambiel esitas oma etenduse 'Zapping' aastal 2012 Quebecis Grand Rire Festivalil. Lambieli pühendumus kohalikule karjäärile on ilms; ta otsustas rajada oma kunstilise elu Šveitsis, mitte Pariisis kuulsust taga ajades. Tema pühendust on tunnustatud auhindadega, nagu Šveitsi Lavapreemia aastal 2009 ja Šveitsi Huumoriauhind SSA aastal 2018 etenduse 'Nous' eest. Praegu lõpetab ta Théâtre du Pré aux Moines Cossonays ringreisi.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Albaania

Zyrafete Gashi

Zyrafete Gashi, kes esines nime Zyra all, oli Kosovo albaania kogukonna koomik. Ta veetis üle kolmekümne aasta laval, luues erinevaid meeldejäävad tegelased. Moniker "Zyra" pärineb tema kujutamine vana Albaania matriarhi leotatud traditsioonilisi kombeid. Tema teiste isikute seas olid politseinik Zet’hanja ja Gračanica vanem Serbia-Kosovari elanik Tetka Dragica, kes pidevalt nurises albaanlastega koos elamise üle koos arvukate lisaosadega. Tema tööd tähistatakse koomilise ajastuse segamisega Kosovo igapäevaelu reaalsusega.

Vaata profiili