Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

1635 koomikud

Gemon

Giovanni Luca Picariello, kes esineb professionaalselt nime all Ghemon, on itaalia kunstnik, sündinud Avellinos 1. aprillil 1982. Ta kasutab mitmeid nimesid, sealhulgas Ghemon Scienz ja Gilmar. Ghemon on rapper, laulja-laulukirjutaja ja koomik. Tema lavanimi pärneb Ishikawa Goemon XIII-st, tegelasest Lupin kolmas sarijast. Varased kunstiprojektid hõlmasid graffiti-kunsti aastatel 1995–2001, algselt sildiga 'Kal,' mille ta hiljem muutis 'Esi'ks sarnasuse tõttu teise kunstniku nimega Kaf. Ghemoni muusikalne teekond algas 1993. aastal, kui ta avastas hip-hopi Articolo 31 ja OTR kaudu ning koopis mõõdukalt J-Axi sõnu. Ta oli ka Litfiba ja Ligabue fänn alates 1993. aastast. 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses osales ta erinevates kollektiivides ja projektides, sealhulgas Blue Nox, Unlimited Struggle, 15 barrato (asutamata 1996. aastal Mobiega) ja Sangamaro (asutamata 1997. aastal Domenicoga, tuntud ka Domey Blancona). Sangamaro andis 2000. aastal välja demoalbumi *Bloodstains*. Ta jätkas formalist haridust, õppides Rooma LUISS Ülikoolis õigust ja lõpetades 2002. aastal. Aastatel 2005–2006 kuulus ta Soulville projektile, mis andis 2006. aastal tasuta alla laadimiseks tema debüüt-EP *Ufficio immaginazione*; see album sai positiivseks arvustusteks ja kogus üle 3000 allalaadimise. Ghemoni karjääri hulka kuuluvad esinemised Sanremo muusika festivalil 2019. aastal lauluga 'Rose viola' ja uuesti 2021. aastal 'Momento perfetto,' mis saavutas 21. koha. Ta aitas kaasa NBA 2K17 heliribale 2017. aastal oma singliga 'Adesso sono qui.' Praegu on ta stand-up koomik. Tema etendus "La Prima Volta. L’Ultima Volta. L’Unica Volta" esilinastub aprillis, järgides tema eelmist etendust “Una cosetta così,” mis kestis 2023–2024 ning kus toimus üle 70 esituse ja lõppes erisündmusega Teatro Arcimboldi teatris Milanis. Seda etendust, mille kaasosakiriiklikuks autoriks on Carmine Del Grosso, kirjeldatakse kontserdi, monoloogi ja komöödia kombinatsioonina, kus sageli esitatakse varem avaldamata laule. Ta planeerib oma järgmist etendust pealkirjaga "Varietà," eesmärgiga esineda Forum di Assagos.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Giancarlo Kalabrugovic

Giancarlo Kalabrugovic on itaalia koomik ja kabaree-esineja, sündinud Giancarlo Calabrettana 2. oktoobril 1966 Bollates. Tema päritolu peegeldab Itaalia eri piirkondade segu, kus tema isa pärneb Calabriast ja ema Emiliast. Teda tuntakse Milano koomikuna, kes esineb üle kogu Itaalia teatrites, avalikel platsidel ja otseülekannetel erinevatel sündmustel, sealhulgas ettevõtete koosviibimistel ja erapidudel. Kalabrugovici lavanimi sai alguse lapsepõlve mängudest, kus ta ja tema sõbrad muutsid lõbusalt perekonnanimesid jalgpallurite, eriti Jugoslaaviast pärit nende jäljendamiseks. Ta alustas koomiliste teatrietenduste edendamist aastal 2001, järelikult osalenuna näitusel Campo Teatrale koolis Milanos aastal 2000. Tema esimeseks ametlikuks debüütiks oli aastal 2002 etendus 'Sbarlusc,' mida esitati prestiižsetes kohtades nagu Teatro Verdi Milanos ja Teatro Valle Roomas. Seejärel mängis ta Breili reklaamis (2003) ja filmis 'Fame chimica' (2003), kehastades Bifo isiksust. Tema karjääris toimus oluline pöördepunkt aastal 2005, kui ta liitus Zelig'i kunstilaboriga. Aastatel 2007–2008 oli ta regulaarne külaline 'Zelig Off'is ja esines ka 'Buona la prima!' (2007–2008) saates Ale ja Frantzi kõrval, mängides uksehoiu poega Mimmo. Eriliselt tuntakse teda 'Pino dei Palazzi' karakteri poolest, 'linnafilosoofist' eelmisest elamust, mis võitis populaarsust Zeligis alates 2007. aastast. Kalabrugovic kehastas Pino dei Palazzi pidevalt aastatel 2007–2011, ning ta tegi tagasipöördumisi aastal 2013, 2021 ja 2026. Tema komöödiastiili kirjeldatakse kui 'periferia omast', ironilisena ja poeetilise. Rapper Marracash on Pino dei Palazzi't viitunud mitmes laulus, mis kinnistab veelgi karakteri kultuurilist mõju. Ta mängis 'Zelig Time'is aastatel 2018–2020 ja jätkab Zeligisse naasmist selle eri väljaannetes.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Gianfranco D'Angelo

Gianfranco D'Angelo, sündinud Gianfranco D'Angelo Manni 19. augustil 1936 Roomas, Itaalias, oli itaalia näitleja ja koomik. Ta suri 15. augustil 2021 Roomas Gemelli haiglas, vaid päevi enne oma 85. sünnipäeva. Kasvanud Esquilino linnaosas pärast vanemate kaotamist kolm aastat vanusena, kasvatati ta hiljem tema onu ja tädi poolt. Raamatupidamise lõpetamise järel alustas D'Angelo oma teatrikarjääri 1963. aastal näitlenuna satiirilises mängus 'I Teleselettivi'. D'Angelol professionaalne komöödiakarjääri algas 1960ndate keskel. Ta saavutas varase edu teatrikompanii Il Bagaglinoga ja asutas koos sõpradega Trasteveres Teatro Cordino, kus esitas Maurizio Costanzo kirjutatud näidendeid. Ta töötas ka Rooma Teatro Puffis aastatel 1968–1970. Tema karjäär arenes oluliselt 1970ndate keskel, mida märgistavad osalused mitmes edukas telesaates, sealhulgas Mazzabubù, C'era una volta Roma, La Sberla, Drive In, Odiens ja Striscia la notizia. Ta esines 1973. aastal teleseriaalis 'La porta sul buio', mängides politseikomissari rolli ning kaastöölises kohas 'Foto di gruppo' saates 1974. aastal. Aastatel 1974–1982 oli D'Angelo aktiivne filmimaailmas, peamiselt mängides seksikates komöödiates ja B-filmi tüüpi filmitöös. Ta mängis erinevaid rolle, sealhulgas saksa arhipresidendit filmis 'Alleluja brava gente' (1970), professor Puntigliot L'insegnante 'is (1975) ja esines Mondo Candido s (1975). Tema filmiväljaeelamised jätkusid 1980ndatel, rollidega filmitöös The Gorilla ja Young, Beautiful... Probably Rich (1982) ning Girls of Miss Italy (2002). Ta tegi koostööd režissööride Dino Risi ja Bruno Corbucci ning näitlejate Alvaro Vitali ja Nadia Cassini'ga. Aastatel 1983–1988 mängis ta Italia 1 programmi 'Drive In' peaosas, kehastas Mr. Armando isiksust ja koos-juhtis Ezio Greggioga 'Striscia la notizia' esimese hooaja aastal 1988. Ta kommenteeris ka Itaalia velotuur Giro d'Italia aastal 1978 ja 1979. D’Angelo oli raamatu autor pealkirjaga 'Gianfranco D'Angelo racconta drive in'. Talle anti neli Telegatti auhinda ja Delfino d'oro tema karjääri eest aastal 2001. Aastal 2015 esines ta külalisosalejana 'Italia's Got Talent' saates ja esines teatris aastal 2017 etendusega 'Quattro donne e una canaglia'. Mediaseti tootmiskeskuses asuva platsi nimeks sai tema nimi septembris 2023. Kolleegid nagu Barbara d’Urso, Antonio Ricci ja Paolo Ruffini mäletasid teda soojalt, rõhutades tema võimet inimesi naerutada ja tema püsivat mõju Itaalia meelelahutusele.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Gianluca Fubelli

Gianluca Fubelli, tuntud ka Scintillana nime all, on itaalia näitleja, koomik ja tele saatejuht, kes sündis Roomas 9. aprillil 1973. Tema karjäär algas 1990ndatel animatsiooni ja meelelahutusliku tööga turismikeskustes aastatel 1996–1999. Ta töötas hambatehniku tööd kuni 22 aasta vanuseni. Aastal 1998 asutas ta koos Gianluca Impastato, Stefano Vogogna ja Enzo Polidoroga komediansambli I Turbolenti ning oli selle liige aastatel 1998–2013. I Turbolenti saavutasid olulist tunnustust, võites 2000. aastal Festival Nazionale del Cabareti ja 2002. aastal Premio Charlot auhinnal Premio della Critica. Ansambel esines aastatel 2003–2013 seriaalis Colorado kanalil Italia 1, ahendades oluliselt kaasa saate populaarsusele. Gianluca Fubelli on tuntud ikooniliste tegelaste poolt, nagu Romolo Prinz ja Giulio Cesare dei giorni nostri, mis ta arendas Colorado esinemise ajal. Ta kaasjuhtis Coloradot aastatel 2003–2019 ning juhtis ka House of Gagi aastatel 2015–2017 ja uuesti aastal 2023. Tema komöödiastiil ühendab ironiat, paroodiat ja igapäevaelu vaatlusi. Kogu karjääri jooksul on Fubelli mänginud mitmes filmis, sealhulgas Eccezzziunale veramente - Capitolo secondo... me (2006), Area Paradiso (2012), L'ultimo crodino ja Tutto molto bello (2014). Ta on osalenud ka teatriproduktsioonides nagu Gli Artificieri (2004) ja La bellezza non è tutto (2024). 2011. aastal avaldas ta komöödiaraamatu Gaius Iulius Caesar. La vera storia di Giulio Cesare dittatore massimo! . Ta esines Enjoy - Ridere fa bene saates 2020. aastal ja Back to School saates 2022. ja 2023. aastal, kus mängis distsiplineerimata õpetajat. 2023. aastal abiellus ta laulja-lauluisetendajaga Federica Cambaga ning nad osalevad 2025. aastal Pechino Express is. Ta esitab ka live-show’d nimega La bellezza non è tutto , kus on improvisatsiooni ja publikuga suhtlust.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Giobbe Covatta

Itaalia meelelahutaja Giobbe Covatta täidab mitmeid rolle, sealhulgas jutustaja, näitleja, kirjanik ja poliitik. Gianni Maria Covatta sündis 11. juunil 1956 Tarantos, Apulia provintsis, ning kolus koos perega kolmeaastaselt Neapolisse. Ta alustas oma karjääri koomikuna lavanime 'Giobbe' all umbes 1977. aastal Milanose Derby Clubis. Covatta töötas suvetena purjetamisõpetajana ja animatorina ning avas hiljem purjespordikooli Capo Vaticanos, Calabria provintsis. Maurizio Costanzo saates oli Covatta regulaarne külaline alates 1990. aastast. Tema komöödiasketsid saates põhinesid Piiblil, mis inspireeris tema 1991. aasta raamatut *Parola di Giobbe*. See raamat, Piibli revisioon, müüs üle miljoni eksemplari ja sellel oli üle kolmekümne väljaande. Ta on avaldanud ka teisi raamatuid, sealhulgas *Pancreas*, Edmondo De Amicise *Heart* paroodia. Covatta debüteeris teles 1987. aastal Odeon TV-s 'Una notte all'Odeon'iga ja esines 1988. aastal Rai 2 programmides nagu 'Tiramisù' ja 'Fate il vostro gioco'. Ta esitas näidendi *Parabole Iperboli* Ciak Teatris Milanis 1991. aastal. Lisaks koomikuna tehtavale tööle on Covatta mänginud erinevates filmiprojektides, telesaadetes ja teatrikavades; silmapaistvamad näited on 'Pacco, doppio pacco e contropaccotto' (1993) ja 'Muzungu - Uomo bianco' (1999). Ta tegi koostööd Greenpeace’iga 1994. aastal, et luua saade Aria Condizionata vaalide kaitse kohta. 2006. aastal valiti ta Rooma Rohelise Partei nõukogusse, kogudes 3586 häält. Hiljem sai temast samasuguse partei rahvuskoostööline kõneleja 2015. aastal, kuigi väidab, et ei pea end poliitikuks. Covatta esines Zeligis 2007. aastal ja uuesti 2023. aastal selle 30. aastapäeva tähistamiseks, viimati Canale 5-s 14. oktoobril 2023 koos Ale & Franziga ja Michelle Hunzikeriga. Ta on abielus Paola Catellaga ning neil on tütar Olivia Covatta.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Gioele Dix

Gioele Dix, keda sündis 3. jaanuaril 1956 Milanos David Ottolenghi nime all, on itaalia näitleja ja koomik. Ta on juudi päritolu ja õppis klassikalist kirjandust, lõpetades keskkooli diplomiga. Tema teatrikarjääri algas 1970ndate lõpus Teatro degli Eguali's, milanose kooperatiivis. Varajased lavastused hõlmasid näitemänge nagu 'Kesköö unenägu', mille režissöör oli Gabriele Salvatores, ja 'Marslane Roomas', mille režissöör oli Antonio Salines. Ta esines ka Molière'i 'Haiglane kujutaja's ja 'Tartuffe's' Franco Parenti kõrval. Dix tegi endale nime soolo-koomikuna esinedes Milano kabareeides Derby Club ja Zelig, võttes lavanimeks Gioele Dix 1987. aastal pärast kuulamist Gino e Michele'i ja Giancarlo Bozzoga. Laialdse tunnustuse saavutas ta 1988. aastal telesaates 'Cocco' Rai 2 kanalil, kus kehastas 'vihaavat autojuhti'. 1990ndatel laienesid tema esinemised jalgpallurite imiteerimisele ning ta kirjutas ja esitas näidendeid nagu 'La mia patente non scade mai' (1988–89), 'Mai a stomaco vuoto' (1990) ja 'Antologia di Edipo' (1991–92). Ta tegi kaasa teleseriaalides, sealhulgas 'Tre passi nel delitto' (1993), 'Olimpo Lupo' (1995) ja 'Uno di noi' (1996). Dix'i looming hõlmab nii filmi, televisiooni kui kirjandust. Ta mängis filmides nagu 'Cuori pazzi' (2000) ja 'The Libertine' (2001), ning tegi kuulsalt laval alasti esinemise, mis oli esimene Itaalia näitlejatele. Ta osales ka 'Corto Maltese'is (2003–04) ning teistes filmides nagu 'Se fossi in te' (2004) ja 'Ora e per sempre' (2004). Dix on rajanud mitmeid humoristlikke raamatuid, sealhulgas 'Il manuale del vero automobilista' (1991), 'Cinque Dix' (1995), 'La Bibbia ha quasi sempre ragione' (2003) ja 'Manuale dell’automobilista incazzato' (2007). Aastatest 2007 kuni 2017 esines ta sageli Zeligis, lavastas 2008. aastal 'Tutta colpa di Garibaldi' ja juhtis näidendit 'Dixplay' 2008. aastal. Ta režisseris Oblivion grupi jaoks 'Oblivion Show', mis turneeris Itaalias aastatest 2009 kuni 2014. Hiljem juhendas ta Teatro Franco Parenti teatris 'Giovedix letterari' aastatest 2014 kuni 2017 ning mängis aastatest 2015 kuni 2017 'Il malato immaginario' rolli.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Giovanni Esposito

Giovanni Esposito, attore italiano noto anche come comico e cabarettista, si esibisce sia sul palco teatrale che sul grande schermo e nella programmazione televisiva.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Isa Bellini

Isa Bellini, keda sündis Isabella Calòna 19. juunil 1922 Mantuas, Itaalias, oli itaalia meelelahutaja, kelle karjäär kestis aastatest 1941 kuni 1997. Tema isa päritolu oli Apuliast ja ema Lombardiast. Ta emigreerus seitsmeaastasena Prantsusmaale ja elas seal ligikaudu kümme aastat kuni Teise maailmasõja alguseni. Bellini looming hõlmas erinevaid žanre, sealhulgas komöödias, draamas, komöödiadramaatilises, muusikas ja romantis, ning alžanride hulka kuulusid muusikaline ja romantiline komöödia. Ta suri Roomas 5. veebruaril 2021 lahkununa 98-aastasena. Bellini alustas oma karjääri teatris Teise maailmasõja ajal ja kohe pärast seda, esinedes selliste artistidega nagu Totò, Renato Rascel, Walter Chiari ja Umberto Spadaro. 1940. aastal osales ta rahvuslikus laulukonkursil ja liitus seejärel EIAR (Itaalia Ringhäälingu Korporatsiooni) lauljatega. Ta võttis lavanimeks Isa Bellini, osaliselt perekonna nimega seotud probleemide vältimiseks rassiseaduste ajastul. 1940. aastal salvestas ta mitmeid 78 pöörete plaate, sealhulgas 'Chi Lo Sa' Eiar orkestriga. Ta esines lauljana nii soolopäeval kui ka Trio Primavera koosseisus, kus kuulusid ka Thea Prandi ja Wilma Mangini; trio ilmus 1941. aasta filmis *L’allegro fantasma* koos Totòga. Bellini võitis rahvusliku laulukonkursi ja töötas EIAR-s soololauljana ning 'Trio Primavera' liikmena. Bellini sai 1950ndatel populaarsuse raadio persoonina, esinedes saadetes nagu Il motivo in maschera (1954) Mike Bongiorno ja Lelio Luttazzi kõrval ning Il labirinto (1956) Nino Manfredi’ga. Tema televisioonidebüüt toimus 1954. aastal saates Italia. Nati per la musica . Tema filmiväljaeelamiste hulka kuulusid Una famiglia impossibile (1940), The Happy Ghost (1941), Without Family (1972), Love and Anarchy (1973) ja Camere da letto (1997). Ta laulis ka mitmes animafilmis, eriti proua Featherby filmis DuckTales the Movie: Treasure of the Lost Lamp , onu Sarah filmis Lady and the Tramp ja tegelaskujus filmis Pinocchio . Bellini töö häälnäitlejana sisaldas kaheliinide dubleerimist näitlejate jaoks nagu Katharine Hepburn, Maggie Smith, Shelley Winters, Joan Plowright ja Angela Lansbury.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Jimmy il Fenomeno

Luigi Origene Soffrano, conosciuto artamente come Jimmy il Fenomeno, è stato un attore italiano che si è distinto per i suoi ruoli di supporto nel cinema nazionale.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Lino Toffolo

Sündinud Muranos 30. detsembril 1934, oli Lino Toffolo itaallane, kes töötas telesaatejuhi, autori, laulja-laulukirjutaja ja näitrijana. Tema perekond kuulus töölisklassi ja neil olid juured kohalikus käsitöökohas, kus tema isa oli klaasihärra (maestro vetraio). Ta tõusis esile Itaalia meelelahutuses 20. sajandi keskpaigas ning tema karjäär kestis üle viie kümnendi. Toffolo hakkas laule veneetsia dialektis koosseadma 1950ndatel. Tema varajane edu saabus Milanose Derby Clubis alates 1963. aastast, kus ta esitas veneetsialase purjus iseloomu koos teiste tõusvate koomikute, nagu Enzo Jannacci, kõrval. Ta debüteeris filmimaailmas 1968. aastal Lina Wertmülleri käe all ja mängis 1968. ja 1978. aasta vahel 24 filmis, tehes koostööd režissööridega nagu Dino Risi ja Mario Monicelli. Tähelepanuväärsete filmrollide hulka kuulus Panigotto filmis "Brancaleone ristisõdijatena" (1970) ja Arturo Canestrari filmis "Ülemise korruse elanik" (1978). Ta tegi ka kaamerata ülemääruse rolli filmis "I Vitelloni" 1953. aastal. Kogu karjääri jooksul andis Toffolo välja kolm albumit ja mitmeid singleid. Bruno Lauzi ja Pippo Caruso kirjutatud laul "Johnny Bassotto" jõudis 1972. aastal Itaalia hittparades teisele kohale ning oli telesaate teemalool. Toffolo on raamatud *A Gratis* ja *A Ramengo* ning näidendid *Fisimat* ja *Gelati caldi* autor. Aastatel 1960–1965 kuulus ta Veneetsias asuva 'Compagnia dei Delfini' koosseisu, olles lavamuusikat ja laule loov. Toffolo looming kujutas igapäevaseid väljakutseid, huumorit ja tavaliste itaallaste tugevust.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Luca Bizzarri

Luca Bizzarri, itaallane, töötab teles ja raadios näitlenud, koomikuna ja saatejuhtina. Sündinud Genovas 13. juulil 1971, on ta Carabinieride visebrigaadi komandori poeg. Tema karjäär algas 1986. aastal, kui ta 15-aastaselt esines "Gilberto Govi" dialekti teatrikompaniis. Ta lõpetas Genova Teatro Stabile'i näitrikooli 1994. aastal, mille lõputööks oli 'Il suicida' ja õpingute ajal osales tragödiate, nagu 'Riccardo III', 'Amleto' ja 'Ivanov', lavastustes. Ta kohtas Paolo Kessisoglut aastal 1991 näitlejakooli sisseastumiskatsetel, mis viis komedia duetto Luca e Paolo loomiseni. Koos asutasid nad aastal 1991 kabareeansambli 'I Cavalli Marci' ja hiljem kujunes neist edukas partnerlus. Nende töö hulka kuuluvad esinemised telesaadetes nagu Le Iene aastatest 2001 kuni 2009 (vahedega) ning peaosades sitcomis Camera Café aastatest 2003 kuni 2004. Nad mängisid ka filmis E allora mambo! aastal 1999 ja andsid häält animafilmis Le follie dell'imperatore aastal 2001, demonstreerides mitmekülgsust erinevates meediakanalites. Luca ja Paolo saidavad veelgi suurema tunnustuse kaastegemisega Sanremo muusika festivalil nii 2011. aastal kui ka 2012. aastal. Bizarri on oma karjääri jooksul täitnud mitmesuguseid rolle, sealhulgas Genoa Palazzo Ducale Kultuurifondi presidendi ametiaega aastatest 2017 kuni 2022. Bizzarri ja Paolo Kessisoglu võitsid 2023. aastal silmapaistva võidu, kroonituna LOL - Chi ride è fuori kolmanda hooaja meistriteks. Ta naaseb praegu lavale esinemistega Piemontes, sealhulgas etendustega Teatro Maggiore di Verbania 19. oktoobril 2026 ja Teatro Balbo di Canelli 20. oktoobril 2026.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Luca Laurenti

Luca Laurenti, itaalia meelelahutaja, kes on ka näitleja, muusik, koomik ja teleisiku, sündis 29. aprillil 1963. Laurenti perekonna juured asuvad Kesk-Itaalias Molise piirkonnas. Enne teleikarjääri alustamist lihvis Laurenti oma oskusi esinedes Rooma pianobaarides ning meeleoluga külaliste vastu turistide kuurortides ja teistes kohalikutes asutustes. Laurenti varajased tööd hõlmasid esinemisi nagu Provini ja Dibattito! aastal 1988 ning ‘Grandi sceneggiati’ Gianni Ippoliti kõrval 1987. aastal. Ta töötas ka raadiojaamades Radio Deejay ja Capital. Laurenti professionaalse elu oluline osa on määratud tema partnerlusega Paolo Bonolisega, koostöö, mis algas 1991. aastal pärast nende esmast kohtumist. Koos on nad töötanud paljudel populaartel saadatel, sealhulgas Urka! Alates 1990. aastast on Laurenti osalenud erinevates etendustes, eriti Avanti un altro!, Il senso della vita, Ciao Darwin ja Chi ha incastrato Peter Pan? (alates 2011). Nende partnerlus on kestnud peaaegu kolmkümmend aastat, kus Laurentit peetakse sageli Bonolisega kaaspeaosas. See kunstiline koostöö hõlmab esinemisi sellistes saadetes nagu ‘Tira e molla’ (1996-1997) ja lühiajalist juhirolli 'Striscia la Notizia' saates 2000. aastal. Ta ka-juhtis ‘Buona Domenica’ saadet aastatel 1997–2001 koos erinevate juhtidega. Luca Laurenti karjääri ei piirdu televisiooniga. Näitleja on esinenud filmides nagu "Don Luca c’è", "Body Guards – Guardie del corpo" ja "I fobici" (aastatel 1998–1999); lisaks oli ta 1997. aastal peaosas Torino Boys'is. Tema töö hulka kuulub ka animafilmide helirežii, eriti Stuarti Little’i dubleerimine filmides "Stuarts Little" ja "Stuarts Little 2" (2000–2001) ning Raymondi osatäitmine Disney animafilmis "Printsess ja konn" aastal 2009. Laurenti avaldas autobiograafilise raamatu pealkirjaga "Ci fai o ci sei?" mais 2003. Teda kirjeldatakse reserveeritud, altruistlikuna, heldena, lojaalsena ja siinsena. Ta naudib loodust, merd ja loomi, sealhulgas irvishundit nimega Eros ja siiami kass nimega Lilly, mõlemad on ta päästnud. Laurenti on alates 1994. aastast abielus Raffaella Ferrariga ning neil on poeg Andrea Laurenti, sündinud 1997. aastal. Tema ligikaudne varandus on 3 miljonit dollarit. Ta hoiab oma veebiaktiivsust Instagramis (@lucalaurentiofficial) ja Facebookis (Luca Laurenti).

Vaata profiili