Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

1532 koomikud

Dirk Bach

Saksakeelne näitleja, koomik ja telesaatejuht Dirk Bach sündis Kölnis 23. aprillil 1961. 51-aastaselt suri Dirk Bach Berliinis 1. oktoobril 2012; surma põhjuseks arvatakse südamepuudus. Tema vanemad, Willi ja Trude Bach, töötasid mõlemad WDR-is ning olid seotud kohaliku ajaloo uurimistööga. Ta alustas karjääri Kölnis iseseisvas teatris ilma ametliku hariduseta. Bachi varajane karjäär sisaldas tööd teatrites Amsterdamis, Brüsselis, Londonis, New Yorkis, Utrechtis ja Viinis pärast kooli lõpetamist 1980. aastal. Tema esimene teatriroll saabus 1978. aastal Heiner Mülleri "Prometheuse's" lavastuses. Aastatel 1992–1996 oli ta Schauspiel Kölni trupi püsiliige. Laialdasema tunnustuse sai ta 1992. aastal RTL-is ja hiljem Super RTL-is edetava "Dirk Bachi saatega". Ta mängis teleseriaalides nagu "Lukas" (1996–2001) ja "Der kleine Mönch" (2002), ning mängis Pepeat "Sesamstraße's" aastatel 2000–2007. Bach sai rahvusliku tunnustuse oma rolli eest ainusvanaema Lukas'is, komöödiasarjas, mis kestis viis hooaega. Aastatel 2004–2012 saavutas ta suuremat tuntust saate Ich bin ein Star – Holt mich hier raus! kaasjuhirollis Sonja Zietlowga. Karjääri jooksul pälvis ta mitmeid auhindu, sealhulgas Telestari auhinna 1996. aastal, Saksamaa komöödiaauhinna 1999. aastal ja Kuldse Kaamera 2001. aastal. Bach oli LGBT aktivist ja LSVD organisatsiooni liige, ta kogus aktiivselt raha AIDS heategevusorganisatsioonidele ning toetas Amnesty Internationali ja PETA-d.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Eddi Arent

Gebhardt Georg “Eddi” Arent, hüüdnimega Eddi Arent, oli saksa näitleja, kabareeartist ja koomik. Ta sündis 5. mail 1925 aastal Danzig-Langfuhris (praegu Gdański osa, Poola) ning jagas sünnikohali filmikolleegi Wolfgang Völziga. Tema isa juhatas Danzigi vee- ja kanalisatsioonitöid. Humanistliku gümnaasiumi õpingute järel ja Abitur’i omandamisele järgnenult, sai Arentist 1939 aastal Saksa armee sõdur Free City of Danzigi annekteerimise järel. Teise maailmasõja järel õppis ta hiljem näitlemist. Arent alustas oma kunstnikukarjääri Blumbergis sõjajärgse kabareeetendajana. Aastatel 1948–1950 osales ta Jürgen Henckelli kirjanduslikus kabarees 'Der Widerspiegel' ning esines ka Werner Fincki 'Mausefalle's ja 'Die Zwiebel'is. Filmi jaoks avastati ta 1955. aastal Münchenis 'Die Zwiebel'is töötades. Tema esimene oluline filmroll saabus 1958. aastal filmis 'The Doctor from Stalingrad,' kus tema sale välimus tagas rolli. Ta võitis kiiresti tuntust, mängides aastatel 1956–2002 üle 104 filmi ning saavutas 1960ndatel suure ekraanil tuntuse. Ta sai tuntuks vanapeana, politseifotograafina ja kurjategija abilisena Horst Wendlandti Edgar Wallace'i kohandustes (1959–1966), esinedes umbes kakskümmel selles detektiivifilmiseerias ja kehastades neljal korral pahalast. Kriitikud kiitsid tema slapsticki ja kuiva huumorit sarja „särgivabrikuna,” mis meelitas aastatel 1959–1972 ligikaudu 60 miljonit vaatajat. Arent mängis ka kolmes Karl May filmis: 'Hõbeserva aare' (1962), 'Winnetou 2' (1964) ja 'Winnetou ja Shatterhand Surumaal' (1968) lord Castlepooli rollis. Ta tegi kaasa telesaates komöödias 'Räuber und Gendarm' (1978) ning saavutas suure edumaa sketšisarjaga 'Es ist angerichtet' (alates 1982), mida ta pidiks oma parimaks tööks. Hiljem tegi ta koostööd Harald Juhnke’iga sketšisaates 'Harald und Eddi' (1980ndate lõpp). Arent sai 1997. aastal Scharlihi auhinna, Karl May auhinna ja 1999. aastal Edgar Wallace konverentsi kuldse auliisu. Arent abiellus Franziska Ganslmeieriga 1959. aastal; neil oli üks poeg ning nad pidurdssid Titisees hotelli 'Neustädter Hof' kuni selle pankroti väljakuulutamiseni 2005. aastal. Tal diagnoositi dementia, tema tervis halvenes ning ta suri 28. mail 2013. aastal Münchenis, Saksamaal, Alzheimeri tõbi tagajärjel, 88 aasta vanusena.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Esther Schweins

Esther Schweins, kes sündis 18. aprillil 1970 Oberhauseni linnas, on saksa näitleja, koomik ja režissöör. Ta kasvas Viernheimis koos oma venna, vaiba müüja ja fotograafi poja, üles. Tema karjäär algas 1990ndatel RTL Samstag Nachti telesaates koomikuna. Schweins sai tuntuks RTL Samstag Nachti esinemiste kaudu, kus teda peetakse ka asutajaliikmeks. Ta kuulus oma MTV saatejuhi Kristiane Backeri paroodia Kristiane Kackerina. Tema töösaadused saates tõid talle tunnustust, sealhulgas Bayerischer Fernsehpreis 1994. aastal ja Bambi auhind samal aastal, mida jagati kogu trupiga. Alates 1994. aastast on ta mänginud üle 70 filmis ja teleseriaalis, sealhulgas rollides filmides "Supernaine" (1996), "Põrgust õed" (1997), "Klassikohtumine – mõrv sõprade hulgas" (2001) ja "Desserti sosinad" (2012). Samuti mängis ta 2018. aastal dokumentaaldramatis "Me oleme poole maailmast" Emmeline Pankhursti. Näitlemise kõrval on Schweins töötanud teatrilavastajana, lavastades 2000. aastal saksa keeles 'KoopaMees' ja 2009. aastal 'Isaga!' lavastust. Ta on ka häälilooja, tehes näiteks 'Shreki' filmide saksa keelde dubleerimisel häält printsess Fionaile. 2004. aastal jäi ta koos emaga Sri Lankas tsunami lainele sattununa ellu, sündmus, mis viis teda vähendama oma vara ja osalema tsunami ohvrite abistamises. Alates 2021. aastast on ta koos arsti Martin Mückega juhatanud saadetes 'Unglaublich krank'. Praegu mängib ta kordumatut rolli seriaalis 'Die Kanzlei' (alates 2024) ja kuulus perioodist 2020 kuni 2024 peaosaliste hulka seriaalis 'Blutige Anfänger'.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Ilka Bessin

Ilka Bessin on saksa koomik ja näitleja, kes sündis 18. novembril 1971 aastal Luckenwaldes, Brandenburgis, Saksamaal. Tema vanemad olid veokijuhataja ja õmbleja ning tal on üks vanem õde. Bessini taust sisaldab erinevaid töökogemusi, sealhulgas kokakoolitus aastatel 1988–1990, töö peakokaamana kuni 1989. aastani ja hiljem baarmenina ja diskoteegi juhatajana Berliini müüri langemisega seoses. Bessini koomilised esitused on suuresti määratud Cindy aus Marzahni kehastamisega, tegelaskujuga, mis loodi ja esindab Berliini linnaosa Marzahnit. Cindy kujutatakse ülekaalulise, pikemaajaliselt töövaba naisena, kellel on pessimistlik suhtumine elusse ja suhetesse, keda tuntakse tema tulipunase sametkarva spordikomplekti, keerukate blondide juuste ja ülimalt ekstravagantse meigi poolest. Bessin leidis selle tegelaskuju jaoks inspiratsiooni Kurt Krömeri Pummelfeelt. Alates 2009 aasta algusest kuni samal aastal aprillini mängis Bessin Sat.1 komöödiasarjas Schillerstraße landlady Ilkat. Aastatel 2009–2012 juhtis ta RTL-is nädalasaadet Cindy aus Marzahn & Die jungen Wilden. Ta esines laialt, turneedena Schizophren – Ich wollte ’ne Prinzessin sein (2007–2008), Nicht jeder Prinz kommt uff’m Pferd (2009–2012) ja PINK IS BJUTIFUL (2013–2014). Aastatel 2007–2012 sai Bessin kuus Saksa Komöödia auhinda; nende hulka kuulus Parim Uustulija 2007. aastal, tunnustus parima naiskomöödiku eest aastatel 2009, 2010 ja 2011 ning auhind parima TV-Soloprogrammi eest 2009. aastal. Ta lõpetas Cindy aus Marzahni kehastamise juunis 2016.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Ingolf Lück

Ingolf Lück on saksa koomik, näitleja, režissöör ja meelelahutaja, kes sündis 1958. aasta aprillis Bielefeldis, Nordrhein-Westfalenis. Lücki tee koomikuks algas 1979. aastal lasteatergrupi Zick-Zack-Theaterbande kaasasutamisega Andreas Lieboldiga. Pärast selle laialisaamist 1982. aastal asutas ta ansambli Das Totale Theater, mis esitas kabaree-, klounid- ja muusikaprogrammide segu. Esimese tuntuse saavutas ta staaride ja telepresenteerijate paroodiate kaudu. 1985. aastal siirdus ta televisiooni, juhatades ARD muusikavideosaadet 'Formel eins' ja mängides filmides *Feel the Motion* (1987) ja *Peng! Du bist tot!* (1986). Lück sai laialdast tunnustust oma esinemiste poolest Sat.1 saate "Wochenshow"s aastatel 1996–2002. Ta juhtis ka saksa versiooni saates "Don't Forget Your Toothbrush", mis kandis pealkirja "Pack die Zahnbürste ein". Tema karjääri jooksul on ta mänginud arvukates telesarjades, sealhulgas "Kein Mann für eine Nacht" (1999), "Thrill – Spiel um dein Leben" (2000), "Crazy Race" (2003), "The Chocolate Queen" (2005) ja "Chubby Me" (2007). Ta on kaasa teinud sitcomides nagu 'Das Büro' ja 'Der Doc'. Lücki sooloetendus "Caveman" osutus eriti edukaks alates 2002. aastast. Hiljem esitles ta monodoramat "Seite Eins" Dinslakeni linnas 15. novembril 2022, mis kritiseerib massimeedia praktikaid ja kujutab isandaid Marco, boulevardajakirjanik, ning Lea, muusiku, kes annab välja oma debüütalbumi. Ta võitis 2018. aastal "Let's Dance" üheteistkümnenda hooaja koos partneriga Ekaterina Leonova, saades vanima võitjana. Talle anti Verdienstorden des Landes Nordrhein-Westfalen 2016. aastal ja auhind Saksa Koomia Austusegalal 2014. aastal. Praegu elab ta Kölnis.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Karl Dall

Saksa meelelahutaja Karl Bernhard Dall töötas koomiku, laulja ja telesaatejuhina. Märkimisväärne tilk tema silmas oli tingitud kaasasündinud ptoosist.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Mario Barth

Mario Wolfgang Barth, kes sündis 1. novembril 1972 Berliinis-Mariendorfis, on saksa koomik. Ta kasvas üles Berliinis-Mariendorfis ühe kuue lapse hulgas, tema isa pärrineb Ulmist ja ema Ülem-Bayerist. Siemensi Berliinis omandatud telekommunikatsioonielektriku kutse järel õppis ta 1995. aastal lühikest aega näitlemist ning osales komöödiakoolitustel, eriti Kölni Komedia Koolis. Barth sai varajase kogemuse lühikestega telesaadetes nagu NightWash ja Quatsch Comedy Club. Alates 2001. aasta algusest on tema lavastust 'Männer sind Schweine, Frauen aber auch!' (Mehed on sead, aga naised ka!) pidevalt esitatud. 'Männer sind Schweine, Frauen aber auch!' otse-eesti DVD jõudis 2005. aastal Saksamaa albumimüügi edetabelis kolmandale kohale ja sai plaatinaks, hiljem teenides kaksteist plaatina ja ühe kuldplaadi auhinda. Ta pälvis 2006. aastal oma programmi 'Männer sind primitiv, aber glücklich!' (Mehed on primitiivid, aga õnnelikud!) eest Saksamaa komediaauhinna. Barth on saavutanud suure tunnustuse oma elanete esituste poolest. Juulis 2008 püstitas ta maailmarekordi "Elava koomiku, kellel on kõige rohkem vaatajaid", esinedes umbes 70 000 inimese ees Berliini olümpiastaadionil ja jälle juunis 2014 116 498 osaleja seas. 2008. aasta staadionisündmuse järel andis ta koos Paul Kuhniga välja singli "Mensch Berlin". Alates 2009. aastast juhtis ta RTL-is komöödiaprogrammi "Willkommen bei Mario Barth"; lisaks on ta alates 2013. aastast saatnud "Mario Barth deckt auf!". Ta jätkab esinemist, korraldades alates 2019. aastast "Mario Barth & Friends". Ta on ka ettevõtjana ja mitme produktsioonifirma juhatuse liikmena aktiivne.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Matze Knop

Matze Knop, kelle sünnipäev on 11. november 1974, sündis Saksamaal Lippstadti linnas, on saksa koomik ja imitatsioonikunstnik. Ta kasvas üles Lippstadti linnas koos oma noorema vennaga Timo. Tema isa oli Borussia Lippstadti noortejalgpallikohtunik ja tal on onu, kes on Mau Mau klubi esimees Lippstadti lähedal. Knop alustas oma meediakarjääri raadiolektorina Radio Bielefeldis pärast ajakirjanduse õpinguid Dortmundi Ülikoolis. Ta võitis esimese kuulsuse 1990ndate lõpus komöödipersonaali 'Supa Richie'na, saavutades suurema tuntuse mitmete komöödialauludega, mis jõudsid Saksa singlite edetabelitesse. 1998. aastal kandideeris ta Musikpreis Echo auhinda Komöödiakategoorias. Ta töötas ka häälteatrijana, dubleerides näiteks filmi "Veesõdalane" Adam Sandlerit. Tema varasemad tööd hõlmasid esinemisi raadios, televoores ja muusikaedetabelites. Käija karjääri jooksul on ta juhtinud mitmeid telesaateid ja raadiosaateid, sealhulgas Knops Spätshow Sat.1-s aastal 2002 ja Clipfish TV RTL-is aastal 2007. Ta tegi sageli kaasa saates Dings vom Dach. Ta esineb regulaarselt lavaprogrammidega nagu Operation Testosteron (2009–2012), Platzhirsche – Männer, Machos, Muttersöhnchen (alates 2012) ja praegu Mut zur Lücke (alates 2021). Ta on ka koos Oliver Pocheriga, Reiner Calmundiga ja Tobi Holtkampiga podcasti Echte Champions XXL kaasjuht. Ta on jalgpalliparodist ja ekspert ARD-le, ZDF-le, Sky-le ja Sport 1-le ning juhib saadet 'Matze und der Fußball'. Tema koomikukarjääri kõrval on Knop väga hea jalgpallur, mänginud alates kuusest aastast ja jätkab aktiivselt RW Horni meeskonnas. Ta toetab heategevusorganisatsiooni 'Kinderlachen e.V.' ja juhib Matze Knopi fondi, mis toetab vähesoodus olukorras lapsi. Praegu elab ta Lippstadti lähedal vanemate maja läheduses oma tüdruksõbraga ja peab igapäevaselt tänulikkuse päevikut.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Max Adalbert

Johannes Adolph Krampf, tuntud lavanime Max Adalbert all, oli saksa näitleja lavale ja ekraanile, de r Ta oli eriti tuntud oma komöödiaetenduste poolest. Ta osales enam kui neljakümnes lavastuses vaikiva ja helifilmi ajastust ning töötas m kabarees.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Michael Kessler

Michael Kessler on saksa näitleja, koomik, teatrilavastaja, autor ja saatejuht. Sündinud 24. juunil 1967 Viisbadensis, kasvas ta kolmanda lapsena kolmest lapsest, isa oli optik ja ema koduperenaine. Ta käis Wiesbadenis Gymnasium am Mosbacher Bergis, lõpetas gümnaasiumi aastal 1986 ja osales kooli teatriklubis. Kessler sai varase lavakogemuse esinedes Hessen State Theater Wiesbadenis. Pärast Westfälische Schauspielschule Bochumi diplomit omandamist aastatel 1988–1992 alustas ta oma professionaalset näitlejakarjääri. Ta esines Schauspielhaus Bochumis, Schauspiel Frankfurti, Nationaltheater Mannheimis ja Schauspielhaus Zürichis. Uuringute ajal mängis ta Georg Zierschnitzit Frühlings Erwachenis ja Raouli Die Jungfrau von Orléansis . Aastatel 1992–1995 oli Kessler köidetud Nationaltheater Mannheimiga, esinedes näidendites nagu Der Raub der Sabinerinnen , Die heilige Johanna ja Gespenster . Tema filmidebüüt toimus aastal 1991 'Klausina' filmis Manta, Manta , ning ta sai tunnustust selle rolli eest koos hilisema esinemise komediasarjas Switch . Kessleri karjäär laienes telesaadetele ja teatrile arvukate rollidega. Ta tegi kaastööd sellistesse saadetesse nagu Siebenbirken , Schwarz greift ein ja Hotel Mama alates 1992. aastast. Aastatel 2005–2009 mängis ta Berliinis näidendis Männerhort ning hiljem esines Komödie am Kurfürstendammis. Ta juhtis RBB Fernsehenis saadet Berliner Nacht Taxe aastatel 2006–2009, toodetuna 42 osa. Kessler on ka lahkunud häälte filmidele nagu Rango , The Smurfs 2 ja Angry Birds , ning on kaasa teinud helinagustus ja telesaadetele. Ta sai 2008. aastal Saksamaa Koomiaauhindade "Parima Näitleja" kategoorias ning on tunnustatud ka teiste auhindadega, sealhulgas Deutscher Fernsehpreis, Grimme-Preis ja Romy. Praegu jätkab ta laval esinemist ning ilmuvad erinevatesse filmidesse ja telesaadetele, sealhulgas Ein Fall für die Erdmännchen , ning on plaanis filmida Nord Nord Mord ja Rent a Black aastal 2026.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Mike Krüger

Mike Krüger, keda sündis Michael Friedrich Wilhelmina 14. detsembril 1951. aastal Ulm'is, on saksa koomik, näitleja, kabareeartist ja laulja. Tal oli raske lapsuus, kasvades Hamburgis ema surma järel ja õppides internaatkoolis, kus kasutati kehalist karistust; ta leevendas neid keerulisi aegu huumoriga. Pärast algset betooni ehitaja kutset ja arhitektuuriõpinguid otsustas ta alustada showkarjääri, saades varakult toetust Rudi Carrellilt, kes kutsus ta 1975. aastal üles astuma "Am laufenden Band" telesaatesse. Krügeri kuulsus saabus populaarsete komöödiahititena, edukate filmide ja telesaadete kaudu, meelitades miljoneid vaatajaid aastakümnete vältel. Ta saavutas edetabelites koha lauludega nagu "Mein Gott, Walther" (1975) ja "Der Nippel" (1980). Tema komöödia ühendab klassikalise huumori muusikaliste elementidega ja võluga, sageli kaasates oma etendusse tuntud laule. Ta mängis mitmes filmis, sealhulgas Piratensender Powerplay (1981), Die Supernasen (1983) Thomas Gottschalkiga koos, Zwei Nasen tanken Super (1984), Seitenstechen (1985) Dieter Prötteli lavastamisel ja Geld oder Leber! (1986). Ta tegi kaasa filmides Die Einsteiger (1985) ja Die Senkrechtstarter (1989), mängides viimases Mike'i rolli. Kaugus kogu oma karjääri jooksul juhtis Krüger mitmeid telesaateid, sealhulgas "Vier gegen Willi" (1987-1989), "Der Comedyflüsterer" (2007) ja “Klüger mit Krüger (AT)” (2006). Alates 2009. aastast tegi ta ka reklaame Hagebau Markti jaoks ning 2011. aastal koostas muusikat Mercedes-Benz Transporteri reklaamidele. Saksamaa komöödias peetakse teda suureks kultuuriikooniks ja ta jätkab fännide meelitamist elanete esinemiste ja naljakate lavashowdega, mis on täis nostalgikat. 2015. aastal avaldas ta oma autobiograafia "Mein Gott, Walther" ja esines Frankfurt Book Fairil selle tutvustamiseks. Kuigi ta on viimastel aastatel meelelahutustööstusest taganenud, oli tema viimane telesaat 2017. aastal, jättes maha aastakümnete pikkuse meelelahutusliku pärandi.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Sig Arno

Sig Arno, keda sündis Siegfried Arona nime all 27. detsembril 1895 Hamburgis, Saksamaal, oli saksa-juudi filminäitleja ja lavakoomik. Tema vanemad olid Louis Aron ja Emilie Elise Adele Amanda Bez. Ta käis Hamburgi Talmud-Tora koolis ja õppis moekunstnikuks Hamburger Kunstgewerbeschule'is. Arno sai Hamburgi Teatrikogumiku liikmeks ja esines Harburgi Linnateatris aastatel 1913/14, millele järgnes Hamburgi Uue Opereti-Teatri etendamine aastatel 1914–1916. Alates 1916. aasta lõpust teenis ta lennuväelasena Läänerindel. Arno karjääri algas tõsiselt enne 1920. aastat, mil ta oli Saksamaal juba tuntud lavakoomik. Esimise maailmasõja järel esines ta Flora-Teatris Altonas (1918–1920) ja seejärel töötas 1920/21 aastal Praha Uues Saksa Teatris. 1921. aasta lõpu poole kolis ta Berliini, esinedes Thalia-Teatris ja hiljem Metropol-Teatris. Tema filmidebüüt toimus 1921. aastal filmis *Die rote Katze* ja 1920ndate keskpaigast kuni lõpuni mängis ta sageli komöödias, tihti Kurt Gerroniga koomikupaarina. Aastatel 1923–1929 salvestas ta Schlageri, operetikülli ja filmilaulu Homocordi, Electrola ja Orchestrola jaoks. Ta on enim tuntud oma rolli poolest Toto’na filmis *The Palm Beach Story* (1942), kuigi ta mängis Saksamaal umbes 90 filmis ja Hollywoodis üle 50 filmi. Adolf Hitleri tõusu tõttu emigreerus Arno Saksamaalt 1933. aastal, töötades Euroopas kuni 1939. aastani, enne kui kolis Hollywoodi. Ta mängis filmides nagu Pardon My Sarong ja The Mummy's Hand ning tal olid silmapaistvad rollid filmides The Bells of Notre Dame (1939), The Great Dictator (1940) ja A Guy Named Joe (1942). Ta mängis sageli ootajaid või restorani pidajaid. Arno esines Broadwayl kolmel korral, sealhulgas Song of Norway ’s (1944-46) ja Time Remembered ’s, mille eest ta kandideeris Tony auhinnale 1958. aastal. Ta sai Ameerika Ühendriikide kodakondsuse 1945. aastal ja pälvis 1966. aastal Saksa Filmiauhinda Filmband in Gold. Sig Arno suri 17. augustil 1975 Woodland Hillis, Californias, Parkinsoni tõbi; tema tuhad laiali seedri.

Vaata profiili