13. jaanuaril 1991 Pariisi 4. ringkonnas sündinud Marie imbub nüüd oma sünninime Marie Benoliel kasutades Prantsusmaale näitleja, humoristi ja veebivideograafina.
Markus Krebs on 26. juulil 1970. aastal Duisburgis sündinud saksa stand-up koomik. Ta on pärit Duisburgi-Neudorfist ja identifitseerib end MSV Duisburgi jalgpalliklubi pooletoetajana ja liikmena, olles varem aastaseteiselt seotud hoolsusega. Tema varajase elus oli silmakirurgiline operatsioon mumpsi tõttu, mille tagajärjel kaotas ta parema silma nägemise. Enne koomikuks hakkamist töötas Krebs erinevatel ametikohtadel, sealhulgas hulgikaubandus- ja väliskaubanduskaupmehena, riistakaupluse juhataja asetäitjana, bussijuhi ja restoranitöötajana. Ta on tuntud selle poolest, et ta toob oma esinemistesse "Ruhrpotti huumorit", Ruhrpiirkonna huumorit. Krebs alustas oma komöödiakarjääri ootamatult; tema vend viis ta 2008. aastal Dinslakeni lavale viimase hetke vajaduse tõttu. Ta võitis kiiresti tunnustust, saades 2008. aastal Niederrheini komöödiapreemia ja 2013. aastal RTL Comedy Grand Prix. Tema komöödiastiil sisaldab lugusid tema lemmikpubist ja anekdooti igapäevaelust, mida esitatakse sageli improvisatsioonilise huumoriga ning iseloomuliku lavapersonažiga, mis hõlmab päikeseprillide ja villast mütsi kandmist, millel on kiri "Ruhrpott". Ta on esinenud arvukatel telesaadetes ja raadiosaadetes, sealhulgas Kaya Yanar, Bülent Ceylan, TV total, Cindy aus Marzahn, Sträters Männerhaushalt, Tietjen und Hirschhausen ja Genial daneben. Markus Krebs on loonud suurepärase karjääri sooloprogrammide ja turneedega. Tema esimene tuur, 'Literatur unter Betäubung,' algas jaanuaris 2014, millele järgnes 'Hocker-Rocker' aastatel 2014–2016. Programm 'Permanent Panne' esilinastus RTL-is septembris 2017 ja oli 2017/18. aasta tuuril suuresti väljamüüdud. Ta juhtis 'Die Show' veebruaris 2018 ja 'Witzearena' RTL-is septembrist 2018 jaanuarini 2019. Tema järgnenud tuurid, sealhulgas 'Pass auf … kennste den?!' (alustades veebruarist 2019) ja 'Comedy alle wegen mir?' (2023/24), olid samuti väljamüüdud. Praegu on ta turneel 'Bierschaum ist mein Lippenstift' aastal 2025. Ta tähistab oma karjääri 15. aastapäeva etendusega '15 Jahre Markus Krebs - Das Beste aus 6 Live-Programmen,' millel on mitmeid kuupäevi ja kohti Saksamaal aastal 2026. Lisaks juhib ta podcasti 'Comedykation mit Markus Krebs' (alates märtsist 2020) ja 'Der Theken-Talk Podcast', kus külalisteks on näiteks Matze Knop ja Atze Schröder, mis on saadaval erinevatel voogedastusplatvormidel. Ta on andnud välja ka mitmeid 'Best Of Witze' kogumikke ning toodab sarja 'Backstage Talk'. Tema YouTube'i kanalil on tema podcast ja komöödiaklipid.
Mariana Mazza on Kanada komiik ja näitleja Quebecist. Sündinud 5. juulil 1990 Montrealis, on tal Uruguay ja Liibanoni päritolu. Ta alustas oma karjääri esinedes sellistes kohtades nagu Couscous Comedy Show ja Le Grand Rire de Québec. Virginie Fortin ja Mazza jõudsid mõlemad 2013. aastal "En route vers mon premier gala Juste pour rire" finaalvooru noorte komiikute hulgas. Enne üritusel esinemist osales Mazza ka Avenir Lac Méganticis ning esines hüpnotiseerijate Messmeri ja Peter MacLeodi soojendajana. Mazza looming on saavutanud märkimisväärset tunnustust komöödiamaailmas. 2014. aastal sai ta 'Just for Laughs Festivali avastusauhinda', kinnistades oma positsiooni tõuseva talendina. Ta koostöös Virginie Fortiniga ilmus mitmeid etendusi, sealhulgas 'Mazza/Fortin : chacun son show' 2013. aastal ja 'Two Women Show': Mazza/Fortin : 2 révélations, 1 incontournable,' mis esilinastus 2014. aastal. Tema etendus 'Femme ta gueule' tõi talle 2017. aastal Olivier' auhinna aasta koomiku kategoorias. Ta on kaasa töötanud telesaadetega nagu 'Alors on jase' ja 'Cliptoman,' ning juhtis 'In chalet' sügisel 2014. aastal. Peale lavakavade andmise, on Mazza laienendanud oma kohalolu ka näitlemisele. Alates 2015. aastast kehastas ta sketšisarjas 'MED' Stéphaniet. Ta on esinenud filmides nagu 'Bon Cop, Bad Cop 2' (2017) MCna ja 'Father and Guns 2' (2017) Elissana, millele järgnesid rollid filmides 'Femme ta gueule, le film' (2020) endisena, 'Maria' (2021) ja 'Lines of Escape' (2022). Mazza avaldas oma memuaarid 'Montreal-Nord' 2022. aastal ning tema teine romaan, Rivière-des-Prairies , ilmus 2024. aastal. Ta osales hiljuti 2024. aastal LOL: qui rira le dernier ? teises hooajas. Veebruaris 2025 paljastas ta saates La vie sociale ilmu podcastis, et on abielus. Mazza plaanib esitada oma kolmandat sooloprogrammi 'Foie Gras' 2025. aastal, mis käsitleb isiklikke teemasid, sealhulgas maksahaigust.
3. septembril 1970. aastal sündinud Maria Bamford on ameeriklanna, kes töötab nii näitlejana kui ka stand-up koomikuna. Tema lapsuus möödus Duluthis, Minnesotas, kus ta sai algkoolihariduse Chester Park Elementary's ja käis Duluth Marshall School'is. Hiljem õppis ta Bates College'is Lewistonis, Maines. 1992. aastal kolis Bamford Edinburghi Ülikooli Šotimaale; lõpuks kaitses ta Minnesotase Ülikoolis inglise keele BA kraadi. Koomikukarjääri alustas ta 19-aastaselt Minneapolisis, Minnesotas, ja liitus peagi The Improvertsiga, saades nende esimeseks naisliikmeks. Bamford käsitleb sageli raskeid teemasid oma huumoris, nagu pereprobleemid, kurbus, muretsus, enesehukatusi mõtted ja vaimne tervis. Tema karjäär sai hoo sisse 2003. aastal The Burning Bridges Touriga, mis tähistas tema debüütalbumit ja -tuuri. Alates sellest on ta andnud välja kaheksa albumit ja erinäidete sarja, kaasates oma esitustesse imitaatsioone sellistest inimestest nagu tema ema ja agent. Tema filmikoolitus hõlmab rolle filmides Lucky Numbers (2000), Stuart Little 2 (2002), Charlotte's Web 2: Wilbur's Great Adventure (2003) ja mitmeid teisi. Ta on ka laulnud animasarjades, nagu Mixels, CatDog, American Dad!, Ugly Americans, Adventure Time ja BoJack Horseman, sageli mängides peatses rolle Golan the Insatiable’is ja Talking Tom & Friends’is. Tema töö on pälvinud suurepärase tunnustuse, sealhulgas Ameerika Koomia auhind parima klubikoomiku kategoorias 2014. aastal. Netflixi sari "Lady Dynamite" (2016), mis põhineb tema elul, kujutab teda peaosas ning selle on loonud Mitch Hurwitz ja Pam Brady. Entertainment Weekly, Variety ja Rolling Stone kriitikud kiitsid Lady Dynamite 'i. Ta on kaasa teinud telesaadetes nagu Louie, "Are Arrested Development" (2013–2019) ja "Big Mouth", kus ta annab häält Tito, Ärevuspeitsile. 2023. aastal avaldas Maria Bamford oma memuaari *Sure, I’ll Join Your Cult*, mis saavutas New York Timesi bestselleri staatuse. Judd Apatow ja Neil Berkeley lavastatud dokumentaalfilm *Paralyzed by Hope: The Maria Bamford Story* esilinastus Sundance'i filmifestivalil ja on kavandatud ilmumisele Netflixis oktoobris 2026. Stephen Colbert peab teda oma "lemmikkomediaks maa peal", rõhutades tema mõju komöödiamaastikule.
Michael Mittermeier on 3. aprillil 1966. aastal Ülem-Bavariais Dorfenis sündinud saksa koomik. Tema isa töötas oksionääri ja ta käis Gars am Inn gimnaziumis, kus sai Abitur'i. Ta veetis lapsepõlve Bavarias ja püüdis algselt olla rokkmuusik, õppides klaverit ja kitarri ning esinedes tänavamuusikuna. Ameerika koomikut Jerry Lewist inspireerituna hakkas ta umbes 1987. aastal valmistama esinemismaterjali ning debüteeris televisioonis 15-aastaselt 1981. aastal ZDF saate Scooter'is. Mittermeier õppis poliitikat ja Ameerika uuringuid Ludwig-Maximilians-Universität Münchenis, kaitstes 1994. aastal magistritööd Ameerika stand-up komöödia kohta. Ta alustas karjääri 1996. aastal komöödiisaatega 'Zapped', mis sisaldas Saksamaa reklaamide paroodiaid ja USA sarja 'MacGyver'. Saade turneeris laialt Saksamaal, Austrias ja Šveitsis, saavutades väljamüüdud etendusi ning teenides 1997. aastal kuldse Euroopa auhinna komöödia eest. Ta andis 'Zapped!' CD-st välja jaanuari alguses 1997. aastal ja võitis 1996. aastal Bonni Saksamaa Spaß-und-Satire-Openil Prix Pantheon'i. Alates sellest on ta andnud välja mitmeid komöödiaprogramme, sealhulgas 'Wahnsinnlich' (1990), 'Zapped!' (1999), 'Back to Life' (2002), 'Paranoid' (2004), 'Safari' (2007) ja 'Achtung, Baby!' (2010), ning hilisemaid saateid nagu '#13' (2022) ja 'Flashback – Die Rückkehr der Zukunft' (2024). Mittermeieri töö on pälvinud suurepärase tunnustuse, sealhulgas Deutscher Comedypreisi parima koomiku tiitli järjest alates 1999. aastast, mille ta kokku viie korral võitis. Ta on ka pälvinud Fernsehpreis der ARD (Kuldne Euroopa) auhinna 1998. aastal ja ECHO auhinna „parima rahvusliku koomiku tähe“ eest 2001. aastal. Ta on esinenud New Yorki komediaklubides ja rahvusvahelisel festivalil, sealhulgas Cape Towni Rahvusvahelisel Koomiafestivalil 2009. aastal. Tuntuks sai ta ka termini „Arschgeweih“ populariseerimisega ning koostööst Guano Apesiga singli „Kumba Yo!“ all Mittermeieri vs. Guano Babes nime all. Praegu juhib ta telesaadet „Leia Vale, Mittermeier“ (BR) ja valmistub oma uue programmi „OLDBOY …sind wir bald da?“ jaoks, mis esilinastub 2027. aastal. Ta avas Münchenis 2023. aastal „Lucky Punch Comedy Clubi“ ning 2026. aastal teise filiaali Viinis, pakkudes platvormi noortele koomikutele.
Muriel Robin on prantsuse humorist, näitleja, režissöör ja lavastaja, kes sündis 2. augustil 1955 Montbrisonis (Loire'i departemangus). Tema vanemad, Antoine Robin ja Aimée Marie Joséphine Rimbaud, olid kingade kaupmehed. Tal oli kolm õde, neist noorim Nydia ja Martine. Pärast koolis raskusi ja gümnaasiumi lõpueksamite kahekordset kordustööd töötas ta 1975–1976 aastal pere poes kingi müüjana. 1977. aastal kolis ta Pariisi, et õppida Cours Florent'is näitlemist, ja hiljem võeti ta vastu Pariisi Rahvuslikku Draamiallikooli (Conservatoire national supérieur d'art dramatique de Paris), kust ta lõpetas 1980. aastal kiitusega. Konservatooriust lõpetamise järel naasis ta Saint-Étienne'i ja müüs lühikest aega kingi. Tema karjäär sai tõuke, kui ta liitus Roger Loureti teatrikompaniiga Les Baladins en Agenais Monclaris 1981. aastal, kus ta kohtas Elie Semouni ja Annie Grégoriot. Muriel Robini komöödiastiil on hõlmanud koostööd Pierre Palmadega, keda ta peagis meesalter ego’na. Ta kaastöötas ja esitas 1987. aastal etendust 'Maman ou Donne-moi ton linge, je fais une machine' ning saavutas laiemat avalikku tunnustust 1980ndate lõpus telesaates 'La Classe'. Tema esimene sooloetendus 'Les majorettes se cachent pour mourir' esilinastus 1988. aastal Roger Loureti lavastamisel. 1990ndatel mängis ta näidendites nagu 'Tout m’Enerve', 'Bedos-Robin', 'Feu la Ma La Mère' ja 'On purge Bébé', ning tegi kaasa filmis 'Les Visiteurs 2' 1997. aastal. 2007. aastal võitis ta rahvusvahelise Emmy auhinna teleseriaali "Marie Besnard, l'empoisonneuse" rolli eest. Alates 2001. aastast on ta olnud seotud 'La Chaine de l’Espoir'iga ning toetanud Enfoirés’i kontserte 1992. kuni 2007. aastani. Ta valmistub praegu uueks etenduseks, mis ühendab sürreaalset fantaasiat sensitiivse luuletusega, eesmärgiga 'taaslummatada' elu.
Mirja Boes, kes sündis 3. septembril 1971 Viersenis, Saksamaal, on saksa koomik, näitleja ja laulja. Ta kasvas üles Vierseni Boisheimi linnaosas ja lõpetas aastal 1991 Dülkeni vallaoskooli. Aastatel 1991–1994 õppis ta Heinrich-Heine Ülikoolis Düsseldorfis itaalia, hispaania keelt ja muusikat/meediaõpinguid ning aastatel 1992–1994 Leipzigi Muusika- ja Teatriaakadeemias muusikaliteatri. Boes alustas oma karjääri varakult, liitudes Compagnia 82-ga aastal 1994 ja Die Fabulösen Thekenschlampeniga aastal 1996. Ta esines ka Frizzles’ improvisatsiooniteatris. Esimese tähelepanu tõi talle esinemine nime all Möhre, andes välja oma esimese singli '20 Zentimeter' aastal 2000 ja teise, 'Wir ham doch keine Zeit ...', aastal 2003. Ta andis välja koomilist pidumusikat ja kõnekoomikat lava-nimega Möhre ning esines Mallorca Discothek Oberbayernis suvest 2001. Ta oli ka ansambli 'Mallorca All-Stars' liige. Aastatel 2002–2006 ilmus Mirja Boes regulaarselt televisioonis Ralf Schmitzi, Mathias Schlungi ja Markus Majowskiga saates 'Die Dreisten Drei'. Tal on olnud külalisesineja mitmes telesaates, sealhulgas TV total, Elton.tv, Anke Late Night, Open Muzzle, Clueless Genius ja Gong Show. Ta mängis filmides nagu 'Siegfried' (2005) ja 'Impy's Island' (2005), ning ka 'Aafrika võidusõit' (2008). Ta juhtis 'Karaoke Showdown’it aastatel 2006–2007 ja mängis peatsielu RTL sarjas 'Angie' aastatel 2006–2008. Tema mälestusraamat 'Boese: Ülimalt piinlik' ilmus jaanuaris 2009 ning ta esines turneel 'Ich bin Boes’iga veebruarist aprillini 2010. Ta võitis 2007. aasta Saksamaa Koomiaaundi 'Frei Schnauze' ansambli liikmena ja 2008. aasta Saksamaa Koomiaaundi (Parim Koomik). Mirja Boes jätkab tööd komöödias ja meelelahutuses. Ta juhtis 1 Live raadios saadet 'Alles Lüge mit Mirja Boes' märtsist 2008 alates ning on esinenud saadetes nagu 'Der Nächste, bitte!' (2015) ja 'Quatsch Comedy Club'. 2024. aastal võitis ta viienda hooaja LOL: Last One Laughing ja kümnenda hooaja The Masked Singer. Ta naaseb praegu uue tuuriga, mida on kirjeldatud potentsiaalselt halvima kui kunagi varem, kuid võimalik, et nauditav neile, kes hindavad huumorit. Teda tuntakse "Quatschi kuningannana" ja tema uus programm kannab nime "carpfe diem – Lutsche den Tag!". Tema töö sisaldab igapäevaelu lugusid ja olukorra huumorit ning ta käsitleb teemasid nagu vananemine, igapäevased väljakutsed ja kogemused telefonijärjekauas.
Messiah Hallberg, kes sündis 18. jaanuaril 1984 Stockholmis, on rootsi koomik, ajakirjanik ja saatejuht. Algselt nimega Mårten Messiah Nils Gustav Hallberg, muutis ta oma eesnimeks Messiah enne kahekümnendat sünnipäeva. Tema vanemad on näitlejad Nils Hallberg ja Marie-Louise Werklund, mis viitab varajasele kokkupuutusele lavikunstidega. Pärast keskkooli lõpetamist õppis Hallberg ajakirjandust Mittuniversitetetis Sundsvallis. Lõpetamise järel sai ta kogemusi töötades erinevates meediakanalites, sealhulgas TV4, Aftonbladet ja Sveriges Radio. Ta näitas andekust kaasosalisena, juhatades 2012–2015 Geniförklaratit koos Maja Härngreniga, Christina Nordhageriga ja John Willander Lambrelliga; see saade tunnistati 2014. aastal Rootsi 13. parimaks raadiosaaduseks. Aastatel 2018–2021 juhtis ta NRJ-s hommikuprogrammi, kuid lahkus seoses erimõistluste tõttu podcasti Freakshow kohta. Hallbergi koomikukarjääris on olnud mitmeid silmapaistvaid saavutusi. Ta võitis 2009. aastal Bungy Comedy konkursi ja sai 2011. aastal Svenska standupgalanil auhinna 'Tändstickan'. 2017. aastal nimetati ta Svenska standupgalanil ‘Årets manliga komiker’ (Aasta meeskoomik). Tema töö hulka kuuluvad ringreisi Politiskt autokorrekt Martin Beyer-Olseniga 2015. aastal ning sooloetendus Den missförstådde profeten , mis alustati 2017. aastal ja hiljem edastati C More’is. Ta on osalenud ka telesaates Alla mot alla Filip ja Fredriku poolt. Praegu juhib ta SVT-s alates 2023. aastast satiirset programmi Svenska nyheter , mille eest ta võitis 2025. aastal Stora journalistprisel ‘Voice of the Year’ (Aasta hääl) auhinna. Hallberg elab koos koomiku Christina Nordhageriga ja neil on kaks last.
Mathieu Cyr on silmapaistev ja populaarne Quebeci koomik, kes on tunnustatud oma kohalolust Quebeci huumoriareenil üle kümne aasta. Tal on sotsiaalmeedias suur jälgijaskond, mis ületab praegu 620 000 inimest. Cyr alustas laialdaselt esinemist aastast 2008 kuni tänapäevani, osaledes sadades etendustes festivalidel, komediaõhtutel ja ettevõtete sündmustel. Tema esitused püüavad pakkuda nii koheseid naeru kui ka mõtlikke peegeldusi. Cyr’i komöödiastiili kirjeldatakse kui 'décapant'likku, filtreerimata ja sageli vaidlevat, kuid ühendavat. Ta esitab nalju terava huumoriga ja puudutab päevakajalisi teemasid. Praegu annab ta etendusi oma teise sooloetendusega pealkirjaga 'Adulte'. See etendus, mille soovitatav vanus on 16+ aastat, sisaldab nostalgilisi viiteid 1990ndatele ja 2000ndatele, koos kaasaegse ühiskonna kriitika. Etendus käsitleb selliseid teemasid nagu brokoolipeaga noored, mitmeid seksuaalseid orientatsioone ja kosmeetilist kirurgiat – valdkonda, millega Cyr’il on isiklik kogemus. Kriitikud ja publik nõustuvad, et 'Adulte' on kohustuslik vaadata, sageli kirjeldatuna plahvatusohtlikuna, ühendavana, väga naljakana, ulmeliselt naljakana ja positiivse tunnetega. Peale lavastandingu on Mathieu Cyr loonud mitmekülgse karjääri meelelahutuses. Ta juhtis telesaadet "skate le monde" TV5-s aastatest 2020 praeguseni ning varem juhtis "Infiltration" Canal Z-s aastal 2019 ja "Slaque la cravate" Télétoonil aastatest 2012–2015. Samuti oli ta aastal 2021 CKOI kolumnist ja juhtis komedisaadet, mida edastas TVA samal aastal. Cyr on osalenud arvukates 'Juste Pour Rire' ja 'Comediha' galades aastatest 2014 praeguseni, esinedes umbes kümne sellise ürituse raames. Aastal 2021 avaldas ta raamatu "jamais trop tard." Cyr identifitseerib end AD/HD-ga inimena, kes tunneb end sageli eksinuna, vaatenurk, mis mõjutab tema tööd.
1973. aastal sündinud Marika Carlsson on rootsi rahvusest mitmekülgne persoon, kes tegeleb erinevate valdkondade – autorina, motivatsioonikõnelejana, telesaatejuhi, näitlejana ja stand-up koomikuna. Marika Carlssoni sünnikohaks on Etioopia, kus ta sündis 19. märtsil 1973. Marikat nenditi algselt Marika Aychesh Carlssoniks ning ta leiti kui surnu kraavi Etioopia näljahäda ajal, kuid rootsi abistajad päästsid ta imekombel lapsena. Kaks aastaselt adopteerisid ta pastor ja õde ning ta kolis Rootsi. Carlsson kasvas üles Lundis, Skåne provintsis, ja tema perekond elas algselt Mönsterås'is. Ta õppis näitlemist Göteborgis ja õppis ka veidi teoloogiat, töötades samal ajal õendusabi. Marika Carlssoni esimene esinemine stand-up koomikuna toimus 2001. aastal Norra Brunn komediaklubis. Marika Carlsson kolis Stockholmi, et keskenduda komöödia edendamisele, lõpetades seal Dramatiska Instituudi kursuse. Tema karjäär hõlmab üle kahekümne aasta, esinemised algasid 1990ndatel. Carlsson on tuntud oma esinemiste poolest paneelisaates "Parlamentet", mis satiirilise vaatega käsitleb Rootsi poliitikat, ning on kaasa teinud saadetes nagu "Stockholm Live", "100%", "Carin 21.30", "Grillad", "Comedy Fight Club Roast på Berns" ja "Kvällsöppet". 2010. aastal juhtis Marika Carlsson SVT ülekannet Rootsi Rahvuspäevast ning jagas 2019. aastal Melodifestivaleni juhirolli Eric Saade, Sarah Dawn Finer ja Kodjo Akoloriga. Aastatel 2010–2015 juhtis Marika Carlsson SVT-s ja Netflixis saadet 'En negers uppväxt', mis uuris tema lapsepõlve heaks võetud mustanahalise lapsena Rootsis, kuid pealkiri tekitas poleemikat ja põhjustas ähvardusi. Ta võitis 2006. aastal ja jälle 2012. aastal Rootsi komediaauhindadel parima naiskomöögiauhinda. 2018. aastal avaldas ta raamatu pealkirjaga 'Såna som du ska inte va här', mis võitis 2019. aastal QX Gala auhinna. Praegu esitab ta etendust "Marika och Klimakteriet" (Marika ja Menopaus), mis sai alguse 4. märtsil 2026 Intimanis Stockholmis ning keskendub naiste menopausi kogemusele. Etendused on kavandatud kevadiseks 2027. aastaks ja sügiseks 2026. aastaks.
Ingliskeelne autor Mark Steel töötab ka saatejuhi, stand-up koomiku ja ajalehe kolumnistina. Sündinud 4. juulil 1960 Swanley's, Kentis, oli tema varajane elu märgistatud heakskiitmisega vaid kümme päeva pärast sündi. Ta kasvas üles heakskiitja isaga, kes töötas kindlustusseltsis, ja emaga, kes on töötanud erinevatel ametikohtadel, sealhulgas tehase töölise ja õuemängijana. Oma jutustuses kirjutab Steel oma koolist väljaviskamisest volitamata osalemise eest kriketikoolitustel. Hiljem otsis ta üles oma bioloogilised vanemad; aga tema bioloogiline ema, pärit šoti töölisklassi perekonnast, kus oli vasakpoolne poliitiline tegevus, ei soovinud temaga kontakti ja suri peagi pärast seda, kui ta temaga kontakti võttis. Tema bioloogiline isa, Joe Dwek, oli Egiptuse Sephardi juudakas, kes saavutas Wall Streetil kauplejana märkimisväärset finantslikku edu. Dwek esindas Suurbritanniad tagapliibis turniiridel USA-d nii 1973. kui ka 1974. aastal. Steel kohtus oma bioloogilise isaga vaid üks kord, umbes 2006. aastal. Isiklikud kogemused kujundasid oluliselt Steeli elu; tema eestisaatja isa põdes hilistel 1970ndatel vaimulist kokkuvarisemist ja saadeti seejärel hooledusele. Need sündmused on dokumenteeritud tema detsembril 2021. aasta audioknjabas, Kes ma arvan, et olen? , mis käsitleb tema varaseid aastaid ja otsinguid oma päritolupaigade leidmise eest. Varem andis ta välja koomikiraamatu autobiograafia, See ei ole jõehernes , aastal 1996. Steeli karjääri hulka kuuluvad raadiosaate The Mark Steel Solution esitamine BBC Radio 5-s aastatel 1992–1996 ning kolumnide kirjutamine The Guardianile (1996–1999) ja The Independentile (alates 2000. aastast). Ta ilmuvad sageli telesaadetes nagu Have I Got News For You , Room 101 , Mock the Week ja Question Time . Tema saade Mark Steel's in Town on pälvinud mitmeid auhindu, sealhulgas Sony auhinna, Writers’ Guild Awardi, Chortle Awardsi ja British Comedy Guide Awardsi. Ta sai 2014. aastal British Press Awardi laiaformaadse kolumnisti kategoorias. Üle kaheteistkümne aasta on ta rännanud Suurbritannia eri paigus esitades Mark Steel's In Town , mis hõlmab praegu 78 episoodi, külastades kohti nagu Saint Anne, Alderney ja uurides lugusid sellistest linnadest nagu Paisley ja Barnard Castle. Praegu teeb ta koostööd Major General Jules Buczackiga ürituste korraldamisel, mis keskenduvad huumorile, vastupanuvõimele ja isiklikele lugudele, jagades kogemusi seoses pea- ja kaelavähiga ning toetades Oracle Head & Neck Cancer UK.
Michelle Desrochers on Kanada (Québeci) humorist, sündinud Châteauguay's, Quebecis. Ta on nelja lapse kolmas ja lõpetas aastal 2010 École secondaire Louis-Philippe Paré'i. Tema haridus hõlmab õpinguid Cégep du Vieux Montréal'is, kus ta õppis kunstiavaldus ja kommunikatsiooni, ning Montreali Ülikoolis, kus ta omandas bakalaureusekraadi prantsuse keele õpingutes. Ta käis ka École nationale de l'humour'is. Tema karjäär algas umbes aastal 2016. Desrochersi komöödiastiil ühendab absurdset kohalikku elu vaatlustega ning ta on tuntud oma autentsuse ja voolava energilisusega. Ta on andekas improviseerija, kes osaleb Punch Clubis ja improvisatsioonivõistlustel Kanadas ja Euroopas. Avalikuks tunnustus saavutas ta osalemisega saates Prochain stand-up . Märtsis 2018 esitas ta oma debüütsolaokavaatlust 'Kõige paremas riietuses' Open mic du Rouge kohvikus, millele kogunes ligikaudu 30 000 inimest ning hiljem üle 25 000. Suvel 2018 esines ta mitmel Montreali humoorifestivalil, sealhulgas Minifestil ja Zoofestil. Tema töö on hõlmanud telesaateid nagu Bonsoir Bonsoir! , Taxi Payant ja Big Brother Célébrités , kus ta kaotati neljandal nädalal aastal 2022. Desrochers esineb erinevates kohtades, sealhulgas festivalidel, komöödiaõhtutel ja ettevõtete üritustel, ahendades nende ürituste edukust oma komöödiatalentide ja kohanemisvõimega. Ta osales 2019. aastal saadetes Mike Ward Sous écoute ning sai 2020. aastal ajakirjanikuks saatesse La soirée est encore jeune . 2021. aastal esines ta festivalidel ja pidudel nagu Juste Pour Rire ja ComediHa! Fest-Québec. 2022. aastal teatas ta turnee-sooloetendusest pealkirjaga Michelle Desrochers ning asutas koos õega Stéphanie’ga podcasti nimega Les sœurs boulottes . Praegu töötab ta uue sooloetenduse kallal. Tema menedžmenti haldab Laurence Godcharles Lollol.ca-s, ja Audrey Latendresse-Bourdon on tema koordinaator.
Albaania
1
Armeenia
2
Argentina
36
Austria
27
Austraalia
52
Aserbaidžaan
1
Bangladesh
1
Belgia
13
Bulgaaria
57
Benin
2
Boliivia
1
Brasiilia
27
Valgevene
2
Kanada
125
Kongo Demokraatlik Vabariik
3
Šveits
17
Elevandiluurannik
1
Tšiili
15
Kamerun
1
Hiina
8
Colombia
4
Kuuba
4
Tšehhi
7
Saksamaa
188
Taani
17
Dominikaani Vabariik
1
Alžeeria
2
Ecuador
2
Eesti
5
Egiptus
10
Hispaania
74
Etioopia
1
Soome
15
Prantsusmaa
214
Ühendkuningriik
365
Gruusia
1
Ghana
3
Kreeka
18
Guatemala
1
Horvaatia
2
Haiti
1
Ungari
7
Indoneesia
23
Iirimaa
31
Iisrael
10
India
47
Iraak
3
Iraan
6
Island
4
Itaalia
136
Jamaica
1
Jaapan
37
Keenia
3
Lõuna-Korea
20
Kasahstan
3
Liibanon
5
Sri Lanka
1
Leedu
1
Läti
1
Maroko
17
Myanmar (Birma)
1
Malta
1
Malawi
2
Mehhiko
28
Malaisia
7
Nigeeria
19
Nicaragua
2
Holland
2
Norra
12
Nepal
3
Uus-Meremaa
9
Peruu
2
Filipiinid
35
Pakistan
7
Poola
8
Portugal
7
Katar
1
Rumeenia
1
Serbia
4
Venemaa
9
Saudi Araabia
4
Rootsi
101
Singapur
3
Sloveenia
4
Slovakkia
2
El Salvador
1
Süüria
1
Tai
2
Tuneesia
4
Türgi
5
Taiwan
1
Ukraina
11
Uganda
7
Ameerika Ühendriigid
213
Uruguay
4
Usbekistan
1
Venezuela
5
Vietnam
1
Lõuna-Aafrika Vabariik
3
Zimbabwe
1
