Chuck - GiggleTime'i multikakoomik, kes räägib nalju
GiggleTime Androidile
Tasuta Google Plays
Laadi rakendus alla
GiggleTime - naljad, koomikud ja komöödiaetendused GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Komöödiaetendused Kõige enam jälgijatega koomikud Meist KKK Kontakt Lisa koomik
Laadi rakendus alla
Jälgi meid

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Algab tähega M Tühjenda kõik
Kuvatakse 169-180 / 232 koomikut
Mel Smith (1952–2013), koomik (Ühendkuningriik) – Sketškomöödia, Paroodia
Kinnitatud Nõudmata
Ühendkuningriik

Mel Smith

Melvyn Kenneth Smith, kes tegutses professionaalselt Mel Smithi nime all, oli Briti koomik, kirjanik, näitleja ja režissöör. Ta sündis 3. detsembril 1952 Chiswickis, lääne-Londonis, Kennethi ja Vera Smithi pojana. Tema isa juhtis algul puuviljapoesid, mis hiljem sai Chiswicki esimeseks panustamiskohtaks. Smith käis Hogarth Primary Schoolis ja Latymer Upper Schoolis Hammersmithis, enne kui õppis Eksperimentaalpsühholoogiat New College'is Oxfordis. Varases karjääris sai Smithi huvi esinemise vastu alguse kuueaastaselt, kui ta lavastas sõpradega näidendit. Oxfordi Ülikooli ajal oli ta dramaatsel grupil presidendi kohal ning produtseeris nii 'Tempestit' kui ka osales Edinburghi Fringe festivalil tudengina. Ülikoolijärgselt töötas ta Royal Court Theatre'is, Bristol Old Vici ja Sheffield Crucible'is assistendirežissöörina. Ta veetis ka kaks aastat Sheffieldi Crucible Teatri kaasdirektori kohal. Koostöö John Lloydiga viis ta osalema sketšikomöödiasseade Not the Nine O'Clock News , mis kestis 1979–1982 ja kus olid sketšid, skitsid ja muusikalised paroodiad. Smith, Rhys Jones ja Rowan Atkinson kirjutati sellele seeriale. Smith on ilmselt kõige paremini tuntud oma partnerluse poolest Griff Rhys Jonesiga. Nad mängisid koos Not the Nine O'Clock News 'is ja pikajooksul sketšikomöödias Alas Smith and Jones , mis debüteeris 1984. aastal ja kestis kümne hooaja jooksul 14 aastat. Koos asutasid nad 1981. aastal Talkback Productionsi, mis tootis selliseid saateid nagu Da Ali G Show ja Alan Partridge's Knowing Me Knowing You . Pearson ostis ettevõtte 2000. aastal 62 miljoni naelsterlingi eest. Smithil oli ka filmides kaastähtede rollid, näiteks Morons from Outer Space (1985), The Princess Bride (1987) albinona ja Brain Donors (1992). Ta režisseris filme nagu The Tall Guy (1989) ja Bean (1997). Ta koostas Kim Wildet singli salvestamiseks 1987. aastal, et toetada Comic Reliefi, mis jõudis Suurbritannia edetabelites kolmandale kohale. Smith suri 19. juulil 2013 südameatakki tagajärjel vanuselt 60 aastat.

Melha Bedia, koomik (Prantsusmaa)
Kinnitatud Nõudmata
14. jaan 2027 Prantsusmaa

Melha Bedia

Melha Bedia, kes sündis Pariisis 22. detsembril 1990, on mitmekülgne prantsuse meelelahutaja. Ta töötab näitlejana, koomikuna, režissöörina ja stsenaariistihena. Tema pere taust peegeldab tema alžeeria päritolu; isa on pärit Kabylia (Alžeeria) ja Alžiirist, samas kui ema on pärit Oranist (Alžeeria). Ramzy Bediala noorem õde, tal on ka õde nimega Rania. Varases elus käis ta Asnières-sur-Seine'i Saint-Joseph'i koolis ja jäi teise klassi vahele. Näidates akadeemilist andekust, sai ta 16-aastaselt auväärse kirjandusliku bakalaureusekraadi ja käis mõlki Sorbonne'is. Bedia karjääri algas ainulaadse võimalusega. Algselt töötas ta stiilistina prantsuse räppari Diam'si tuuridel ning see roll viis teda komöödiat esitama. Diam's aitas kaasa tema lavakarjääri käivitamisele. Bedia alustas oma esituste sisse põimides isiklikke kogemusi, tehes nalja oma kehakaalu ja neitsiuse üle. Aastatel 2013–2015 mängis ta filmis Les Lascars ja peaosas lühifilmis Chat . Ta jätkas oma näitlejakarjääri arendamist rollidega filmites Ma pire angoisse , À toute épreuve , Tout schuss ja Pattaya . 2015. aastal alustas ta Pariisis sooloetenduse esitusi pealkirjaga Fat & Furious . Tema komöödiatalendid laienesid ka televisiooni, kus ta 2018. aastal aitas kaasa Quotidien -ile, andes kommentaari FIFA maailmameistrivõistlustele. Bedia loominguline töö on laienenud filmidele ja voostsariadele. Ta kaastöötas ja mängis peaosas 2018. aastal ilmunud filmis *Ballsy Girl*. 2020. aastal mängis ta filmides *Forte* ja *Tout simplement noir*. Samuti andis ta hääle Lumikuningannale filmis *Blanche Neige, les souliers rouges et les 7 nains*. Viimati kaasa autoriks, kaastöötajaks ja kaasrežissöörina Amazon Prime Video komediasarjas *Miskina, Poor Thing*, mis esilinastus 2022. aastal ja jätkub 2024. aastani. Ta on osalenud ka *La Très Très Grande Classe’s* (2022) ja *Youssef Salem a du succès’s* (2023). Bedia osaleb praegu Amazon Prime Video saates *Liars Club* 2025. aastal; samal aastal sai ta aga kriitikat selle eest, et kasutas saates solvavat terminit. Alates 31. maist 2018 on ta regulaarne RTL raadiosaate *Les Grosses Têtes* esineja. Noorena mängis ta ka jalgpalli PSG tütarlaste akadeemia meeskonnas, kuid see karjäär lõppes ema heakskiidu puudumise tõttu.

Michael Altinger, koomik (Saksamaa) – Sketškomöödia, Kabaree
Kinnitatud Nõudmata
Saksamaa

Michael Altinger

Michael Altinger on saksa kabareeartist ja muusik, sündinud Landshutis 20. novembril 1970. Tuntud oma omapärase ja mängulise iseloomu poolest, jälgib ta igapäevaelu ning leiab huumori inimeste tegudes ja sõnades. Altingeri komöödiastiil on sotsiaalselt kriitiline, eneseironiline ja musikaalne, sageli kaasates muusikat koostöös selliste kitarristidega nagu Andreas Rother. Kogu karjääri jooksul on Altinger osalenud erinevates telesaadetes ja lavastustes. Aastatel 2000–2011 oli ta näitleja ja autor komöödiasarjas 'Die Komiker des Bayerischen Rundfunks.' Ta oli Münchner Lach- und Schießgesellschaft’i liige aastatel 2002–2003 ning on esinenud väiksemates rollides telesarjades nagu 'Die Rosenheim-Cops,' 'München 7' ja 'Der Kaiser von Schexing.' Ta ongi 2008. aastal turneenud Alexander Liegliga programmi 'Tote zählen keine Schafe' nime all ning esitanud samal aastal Liegliga programmi 'Platzende Hirsche.' Alates aprillist 2008 kuni juulini 2012 juhtis ta Bavaria Televiisioonis 'Altinger mittendrin'i. Alates maist 2012 on ta regulaarne külaline saates 'Ottis Schlachthof' ja koos Christian Springeriga kaasa teinud järjeprogrammi 'Schlachthof' alates märtsist 2013. Altingeri praegune lavaprogramm kannab pealkirja "Viimane Testosterooni Tass." Ta esitab “schlachthof’i” igakuuliselt Müncheni Schlachthofis, kus salvestusi tehakse teisipäeviti. Piletid "schlachthof’ile" maksavad ettetellimisel 29,50 € ja sissepääsul 35,00 €. Ta on pälvinud auhindu, sealhulgas Passau Scharfrichterbeili ja Bayerischer Kabarettpreisi. Alates juulist 2023 on ta Alexander Liegliga koos tegema saadetes "Rampensäue, frisch geschlachtet!". Uus telesaade "ALTINGER" linastub 15. oktoobril 2026 kell 22:00 BR Fernsehenis, kus on intervjuud tuntud külalistega, ülevaade nädalast Baierimaal, sketšid ja Altingeri bändi muusika. Ta on alates 2013. aastast koos Christian Springeriga juhtinud BR saadet "schlachthof" ning loodab saavutada reitinguid, mis oleksid võrreldavad 1980ndate saatega "Wetten, dass ..?".

Michael Smiley, koomik (Ühendkuningriik)
Kinnitatud Nõudmata
Ühendkuningriik

Michael Smiley

Põhja-Iirimaa esineja Michael Smiley töötab nii koomiku kui ka näitlejana. Vaatajad tsiteerivad kõige sagedamini tema esinemist filmides Kill List (2011) ja The Lobster (2015). Ta on esinenud ka Briti televisioonis, mängides sellistes sarjades nagu Spaced, Luther, Utopia, Black Mirror ja Doctor Who.

Michael Wex, koomik (Kanada)
Kinnitatud Nõudmata
Kanada

Michael Wex

Sündinud kanadalasena kannab Michael Wex palju mütse: romaanikirjanik, näitekirjanik, tõlkija, õppejõud, esineja ja keele- ja kirjandusalaste tekstide kirjutaja. Tema teadmised on jidišis ja Tema 2005. aasta väljaanne *Sündinud Kvetchini * muutus ettenägematuks bestselleriks. Ta kutsub Toronto koju.

Michel Boujenah, koomik (Prantsusmaa)
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Michel Boujenah

Michel Boujenah on prantsuse-tuneesia juudi näitleja, humorist ja režissöör. Sündinud 3. novembril 1952 Tunis'es, Tuneesias, kolis ta üheteistaastaaselt perega Prantsusmaale, asustades end Bagneuxi lähedal Pariisi lähedal. Tema isa, Joseph Boujenah, oli arst ning tal on kolm venda, nende seas filmirežissöör Paul Boujenah. Noorest peast avaldas Michel huvi näitlemise vastu, soovin juurde saada viieteistaastaselt. Ta käis École alsacienne'is aastatel 1967–1970. Boujenahi karjäär algas teatrikompanii 'La Grande Cuillère' asutamisel aastal 1972 koos Paul Allio ja Corinne Atlasega. Tema esimene soolopublikanerts tuli aastal 1980 etendusega ‘Albert,’ mida kaasautoriks oli Corinne Atlas ning mis käsitlegi Tuneesia juudi immigrantide kogemusi Prantsusmaal, esietendus Théâtre du Lucernaire'is. Ta on kirjutanud ja lavastanud kõik oma sooloeeldused, eesmärgina luua vastasseisu negatiivsetele stereotipidele. Kuigi tema teine etendus, 'Anatole,' ei olnud edukas, osutus 'Les Magnifiques' oluliseks eduks, kujutades prantsuseltuunusia juutide portrete. Tema filmikarjäär algas aastal 1980 filmiga ‘Mais qu'est-ce que j'ai fait au bon Dieu pour avoir une femme qui boit dans les cafés avec les hommes?’ ning ta on esinenud üle kolmekümne filmis. Tema karjääri jooksul on Boujenahile antud mitmeid tunnustusi. Ta võitis 1985. aastal César’ auhinna parima naispeosiose eest filmis *Trois Hommes et un couffin* ning sai 1994. aastal César’ auhinnakandidaadi peaosalise rolli eest filmis *Le Nombril du Monde* ja 2004. aastal parima debüüdi eest filmis *Isa ja pojad*. Ta on režissöörina valmistanud filme *Isa ja pojad* (2003), *Kolm sõpra* (2007) ja *Südamekõlks* (2016), ning on ka mitme filmi stsenaariuste autor. 2004. aastal sai temast Monacos Kultuuriväärtuste ordeni ametnik. Ta on avaldanud keerulisi seisukohti identiteedi kohta, tundeledes end juudina, prantslasena, tunesia päritoluga, sionistina ja lähedasena Iisraelile, toetades samal ajal Palestiina riiki. 2017. aastal tekitasid tema kutse tunesia kultuurifestivalile proteste nende seisukohtade tõttu. Praegu valmistab ta ette filmi Yvan Attali ja Pascal Elbéga, mis kuulutati välja 2013. aastal, ja on aastast 2007 Ramatuelle’i filmifestivali kunstiline juht.

Michel Fau, koomik (Prantsusmaa) – Satiir
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Michel Fau

Agen on prantsuse koomiku, näitleja ja teatrielanõmmu Michel Fau sünnikoht, kes saabus 17. detsembril 1964. Tema isa oli kellameister ja ema, koduperenaine, kasvatas nelja last. Varajane kokkupuude teatriga ja Bordeaux' Opera'ga, tänu emale, tekitas huvi, mis kujundas tema karjääri. Ta käis Ageni Lycée Bernard Palissy's, kus ta kohtus Béatrice Uria-Monzoniga ja Éric Pereziaga ning hiljem õppis Ageni konservatooriumis. 18-aastaselt lahkus Michel Fau oma kodulinnast, et alustada ametlikku õpet. Aastatel 1986–1989 käis ta Prantsuse Rahvusliku Draamiallikooli (Conservatoire national supérieur d'art dramatique – CNSAD) õpilasena. Sel perioodil õppis ta selliste tuntud näitlejate juhendusel nagu Michel Bouquet, Gerard Desarthe ja Pierre Vial. Ta hakkas algselt seostuma Olivier Py teatriga, esinedes sageli tema lavastustes 1990ndatel, sealhulgas 'Le Soulier de satin'. Tema õpinguid ja varajast karjääri iseloomustas koostöö paljude näitlejatega, nende seas Sandrine Kiberlain, Léa Drucker, Gaspard Ulliel, Julie Depardieu ja teised. Fau karjäär hõlmab nii näitlemist kui ka lavastamistööd. Jean-Paul Rappeneau, Gilles Bourdos, Albert Dupontel ja François Ozon on nende hulgas režissöörid, kellega Michel Fau on koostööd teinud filmiprojektides. 1990ndatel osales ta Pierre Palmade'i show's 'On refait le boulevard', etendades katkendit 'La Cage aux Folles'ist. Alates 2010ndatest on tema lavastusi saavutanud populaarsust. Ta on lavastanud 'Le Misanthrope' (mille eest sai 2011. aastal Molière nominatsiooni nii näitlemise kui ka lavastamise poolest), 'Tartuffe' (2017. aastal Michel Bouqueti osalusel) ja hiljemalt 'George Dandin ou Le Mari Confondu' 2024. aastal, kus ta mängib pealkirja rolli. Tootmises on Jean-Baptiste Lully muusika ja Fau loodud barokne esteetika, koos nelja laulja ja seitsme näitrijaga. Michel Fau osaleb raadiosaates 'Les Grosses Têtes' ja juhib perioodiliselt näitlejate seminare Prantsuse Rahvuslikus Draamiallikoolis. 2011. aasta Molière auhindade tseremoonial meenutatakse teda Carla Bruni laulu 'Quelqu'un m'a dit' satiirilise esitusega. Ta sai Gérard Philipe preemia 1998. aastal ja auhindu Syndicat de la critique'lt 2006. ja 2015. aastal. Talle anti 2013. aastal ametikoht 'l’ordre des Arts et des Lettres'is ning ta lavastab praegu 'Brûlez-la' Théâtre du Rond-Point's.

Michel Galabru (1922–2016), koomik (Prantsusmaa)
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Michel Galabru

Sündinud Marokos, Safis, 27. oktoobril 1922, oli Michel Galabru prantsuse näitleja ja kirjanik. Tema isa, Paul Galabru, oli insener ja professor. Algselt püüdis ta saada professionaalseks jalgpalluriks Stade olympique montpelliérain'is, õppis lühikest aega õigust isale vastuseks. Ta veetis oma lapsepõlve Safis ja hilisemad aastad Hérault's enne Pariisi kolimist. Galabru karjäär kestis peaaegu seitsekümmend aastat, hõlmates üle 250 filmi ja rohkem kui 80 teatrikavalingut. Galabru alustas oma näitlejakarjääri aastal 1951 väikese rolliga filmis Ma femme, ma vache et moi . Esimese tunnustuse sai ta oma osatäitmisega filmis La guerre des boutons (1963) ning laiemat populaarsust võitis Le Gendarme de Saint-Tropez (1964) filmis, mängides Adjudant Gerberit. Ta tegi sageli koostööd Louis de Funèsiga mitmes filmis, sealhulgas Le Gendarme de Saint-Tropez ja L'Avare järjefilmides. Tema komöödiakoostööd laienesid filmidele, mida režissisid Jean Girault, Jean-Pierre Mocky, Georges Lautner, Bertrand Blier ja Claude Zidi. Ta oli Comédie-Française'i (liige) aastatel 1950–1957 ning võitis Conservatoire national d'art dramatique'i esimese auhinna. Galabru filmograafias olid nii komöödiad kui ka draamad, kusjuures ta mängis silmapaistvaid rolle filmides L'avare , Jo , Nous irons a Deauville , La Cage aux Folles , La Cage aux Folles II , La Cage aux Folles 3: The Wedding , Le viager , Subway , Kamikaze ja Uranus . Bertrand Blier, Costa-Gavras ja Jean-Luc Godard olid nende hulgas režissöörid, kellega ta koostööd tegi. Ta võitis César’ auhinna parima meespeaosa eest 1977. aastal Bertrand Tavernieri filmi The Judge and the Assassin Joseph Bouvieri rollis ning sai nominatsiooni César’ auhinnale parima kõrvalosa meesnäitseja eest 1986. aastal ( Subway ) ja 1991. aastal ( Uranus ). Ta juhtis Théâtre Montmartre-Galabru ja Théâtre de Dix Heures. Tema viimane esinemine oli ühemehelises etenduses Le Cancre . Michel Galabru suri 4. jaanuaril 2016 Pariisis 93 aasta vanusena.

Michel Lauzière, koomik (Kanada) – Sürreaalne ja absurdne, Füüsiline komöödia
Kinnitatud Nõudmata
Kanada

Michel Lauzière

Michel Lauzière on Kanada koomik ja muusikapublik, sündinud 17. oktoobril 1954. aastal Drummondville'is, Quebecis. Tal tekkis juba noorelt huvi muusika, joonistamise ja lavakunstide vastu. Mitutalendiliste kunstnikuna ühendab ta oma esitustes visuaalset huumorit ja omapäraseid helisid, töötades ka maalijana ja karikaturistina. Teda kirjeldatakse polglotina ja „Ebatavalise Meisterdajana“, kes sulatab kokku selliseid andeid nagu leiutamine, akrobaatika, komöödia, muusika ja jongleerimine. 1975. aastal alustas Lauzière esinemisi, tehes koostööd Jean Royga kahena Les Foubrac. Koos aitasid nad kujundada koomilist stiili, mida iseloomustas kehalisus ja absurd, integreerides akrobaatikat, jongleeringut ja uuenduslikke muusikaelemente. Nad esinesid 1975–1988 Quebeci üle kogu territooriumi. Lauzière suundus 1980ndate lõpus sooloetendustele, ametlikult käivitades oma isikliku karjääri 1989. aastal. Eriliste visuaalsete komöödiarutiinidega Lauzière’i etendused sisaldavad loovat tavaste esemete kasutamist muusikariistadena. Tema eriala on ainulaadsete esituste loomine, mis segunevad muusika, tasakaaluoskuse, pantomiimi ja komöödiaga. Kuulus rutiin hõlmab "Toréadori" aariat ooperist Carmen esitamist veinipudelitest rulluisutel, etendust, mida näidati The Late Show with David Lettermanis ning mis aitas kaasa tema rahvusvahelisele kuulsusele. Ta on esitanud ka klassikalist muusikat jalgrattapumpidel ja jongleerinud ujumisbasseinidega. Tema soolokonertsid on viie kontinendi vahel ligikaudu miljardi vaataja poolt nähtud ning ta on esinenud üle 50 riigi peal viiel kontinentidel, sealhulgas enam kui 400 linna üle maailma, nagu Peking, New York ja Montreal. Ta kohandab oma etendusi mitmesse keelde, sealhulgas prantsuse, inglise, saksa, hispaania, itaalia ja jaapani keelde, sageli esitades kogu oma etendust nendes keeltes. Tema töö ühendab endas muusikat, huumorit ja visuaalset teatrit, nõudes tehnikalisi täpsust ja koordineerimist. Etendused nagu 'Showcomplicity' ja 'Science of Sound' hõlmavad publikuga suhtlemist ning sisaldavad rohkesti lõbusaid sketše. Ta on esinenud prestiižsetel telekanalitel Euroopas, Aasias, Lõuna-Ameerikas ja Põhja-Ameerikas, sealhulgas The Tonight Show with Jay Leno saates ja arvukatel Jerry Lewise MDA Telethoni ülekannetel (1994, 1995, 1996 ja 2007). Paljud tema klipid on võrgus viiruseks muutunud ning teda peetakse üksikute visuaalsete koomikute seas enim hinnatud kunstnikuks. Ta jätkab esinemist, hiljutiste kohustuste hulka kuulub tunniajane etendus Stoningtoni Ooperimajas 'Live! for $5' sarja raames.

Michel Modo (1937–2008), koomik (Prantsusmaa)
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Michel Modo

Michel Modo, keda sündis Michel Henri Louis Goi 30. märtsil 1937 Carpentrasi, Vaucluse'i departemangus, Prantsusmaal, oli prantsuse näitleja ja humorist. Ta suri 24. septembril 2008 Vaires-sur-Marne'is, Seine-et-Marne'i departemangus, 71 aasta vanuselt vähki. Professionaalselt tuntud Modona, oli ta ka stsenaaristi ja häälte näitleja. Modo alustas karjääri 1950ndate lõpus, kui ta moodustas koos Guy Grosso’ga komediopaari Grosso et Modo. Nad käisid Cours Simon'i näitrikoolis, kus nad kohtusid ja alustasid 1958. aastal professionaalset karjääri muusika- ja kabareeetendustes. Grosso et Modo saavutasid riikliku tunnustuse pärast osalemist filmis *Sankt-Tropimi politseimees* (1964) ning seejärel mängisid Louis de Funèsiga mitmes filmis. Nad kehastasid filmitriloogias *Sankt-Tropimi politseimees* politseinikke Tricard’i ja Berlicot’d ning *Suveöö unenäos* (1981) Lecoing’it ja Laflûte’i. Modo mängis sarjas kuues filmis politseinikku Berlicot’d. Kogu karjääri jooksul mängis Michel Modo mitmes filmis, sealhulgas La belle américaine , Le Corniaud , La Grande Vadrouille ja Le Grand Restaurant . Aastatel 1993–1997 mängis ta teleseriaalis Highlander humoorikat Mauriice’i Lolandet, kes esindas tavalist prantslast. Ta tegi ka kameoettekandeid Plus belle la vie (2005) rändfilosoofina, kes oli maskeerunud jõulupüha Papaks. Alates 1989. aastast surmani tegi Modo häälsünteesi mitmele korduvatele karakteritele prantsuskeelses versioonis The Simpsons ’ist, sealhulgas Burnsile, Wiggumile, Krustyle, Skinnerile ja Hibbertile. Ta töötas 19. hooaja dublajega The Simpsons ’ist, kui ta suri. Temale järgnes Gérard Rinaldi, kuid ka Rinaldi suri vääriliselt 2012. aastal.

Michel v. Tell, koomik (Šveits)
Kinnitatud Nõudmata
Šveits

Michel v. Tell

Michel von Tell, kes sündis 8. oktoobril 1980. aastal Zürichis, on mitmekülgne Šveitsi tegelane, tuntud oma tööna koomikuna, ajakirjanikuna ja ettevõtjana. Ta alustas karjääri majandusõpingutega, millele järgnes periood finantsinvesteeringute sektoris, sealhulgas aega Harvardi ja NYIF-is. Hilisel 20ndal aastal veetis ta kaks aastat metsaajas elades, et õppida Thoreau'lt. Aastal 2012 oli ta loonud mitmeid ettevõtteid, kuid tegi olulise pöörde, müües enamiku neist meediategevuse poole pühendumiseks. Teda tuntakse ka võidusõitjana, osaledes üritustel nagu 2000. aasta Ruanda ralli, kus ta saavutas kuuenda koha, ja 2021. aastal Nürnburgringi 24h “Eco Grand Prix”. Von Telli koomiline stiil ammendab inspiratsiooni Ameerika hilisõhtuste saadetest, mis on viinud tema enda komedisaate loomiseni. Ta on kaasaaitenud suurele tähelepanule oma 2021. aastal käivitunud podcast'i kaudu, mille kuulajaid on kogunenud üle kümne miljoni. Tema veebi-kohalolu on märkimisväärne; Top Magazin edetabelis anti talle 30. koht saja kõige olulisema Euroopa YouTube’ri seas. Koomia peale hõlmab Von Telli töö ka dokumentaalprojektidega tegelemist, eriti koostööd Peter Scholl-Latouriga aastal 2013 ning viimane intervjuu temaga. Samuti on ta tegelenud dokumentaalprojektidega Gerhart Baumiga. Praegu on Michel von Tell alates 2020. aastast nõustaja Saksamaa Parlamendis (Bundestag), esmalt peanõunikuna. 2024. aastal mängis ta olulist rolli kanepi legaliseerimisel Saksamaal. Tema mitmekülgsed huvid ulatuvad muusika ja DJ-mängimiseni, esinedes üritustel nagu Zürich Street Parade, Ibiza Space Club, Burning Man ja 2023. aastal Aasias toimuval Full Moon Party'l. Ta osaleb ka pokkeriturniiridel, hoides Šveitsis saja parima mängija hulgas 70. kohta. 2020. aastal püstitas ta maailmarekordi elektrilisel Harley-Davidsonil läbitud vahemaa üle, katta 1723 km 24 tunniga ning on Zürichis toimuva 'Love Ride' mootorrattafestivali toetaja.