Chuck - GiggleTime'i multikakoomik, kes räägib nalju
GiggleTime Androidile
Tasuta Google Plays
Laadi rakendus alla
GiggleTime - naljad, koomikud ja komöödiaetendused GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Komöödiaetendused Kõige enam jälgijatega koomikud Meist KKK Kontakt Lisa koomik
Laadi rakendus alla
Jälgi meid

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Algab tähega M Tühjenda kõik
Kuvatakse 157-168 / 232 koomikut
Maurizio Micheli, koomik (Itaalia) – Kabaree
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Maurizio Micheli

Livornos 3. veebruari 1947. aastal sündinud Maurizio Micheli on itaallane, kes töötab näitlejana, häälteatrijana, koomikuna, autorina, dramaturgina ja teleisiku saatejuhi. Ta veetis oma lapsepõlve Livornos kuni 11 aasta vanuseni, mil tema pere kolis Bari piirkonda, kus ta elas kümme aastat. Pärast lõpetamist Liceo classico Orazio Flacco gümnaasiumis Baris, kolis ta 21-aastaselt Milanosse oma näitlejakirekut edendama. See viis ta õppima Piccolo Teatro di Milano koolis ja omandama D.A.M.S. kraadi Bologna Ülikoolist Luigi Squarzina juhendamisel. Micheli karjääri algus oli debüüt Teatro-kabarees «Il Refettorio» Milanos, esitades Franco Nebbia 'Madre scoraggio't. Ta jätkas oma oskuste lihvimist, töötades Patrice Chéreauga Piccolo Teatro di Milano teatris ja Aldo Trionfoga Teatro Stabile dell'Aquila teatris. 1970ndate lõpus ja 1980ndatel saavutas ta laialdse populaarsuse koomikuna telesaadetes nagu Fantastico , W le donne , Al Paradise ja A tutto gag . Sel perioodil oli ta ka aktiivne laval, lootes populaarseid Pugliese päritolu tegelasi, sealhulgas armunud meest ja DJ Dino de Nitist. Ta mängis ka filmides nagu Allegro non troppo (1976) ja Sono un fenomeno paranormale (1985) ning on tuntud oma rolli poolest filmis Il commissario Lo Gatto (1986). Tema koomiliste esituste kõrval on Micheli näidanud mitmesugust loomingulist tegevust. Ta lavastas aastatel 1974–1988 mitmeid filme, sealhulgas Patria e mammà , Giovinezza addio! , Magic Modern Macbett , Mi voleva Strehler , Nudo e senza meta , In America lo fanno da anni ja Un mandarino per Teo . Alates 1972. aastast on ta ka kirjutnud ja esitanud kümmet etendust, millest eriti tuntuks sai Mi voleva Strehler (1978), mille kaasosalisena oli Umberto Simonetta, ning kus klaverit mängis Giovanni Del Giudice, saavutades üle 1000 esituse, isegi Pariisis. Micheli on aastal 2002 avaldanud romaani Garibaldi amore mio , mis kohandati lavakoomiaks, etendust toimus 2003–2004 Milano Franco Parenti teatris. Ta on avaldanud ka oma autobiograafia Sciambagne! aastal 1996 ja juhtis aastatel 1992–1993 viktoriini 'Il delitto è servito'. Aastal 1999 sai ta tiitli Ufficiale-Ordine al merito della Repubblica italiana. Alates 1998. aastast on tal suhe näitlejanna Benedicta Boccoliga ja nad abiellusid 28. augustil 2025.

Maurizio Milani, koomik (Itaalia) – Satiir, Kabaree
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Maurizio Milani

Itaalia meelelahutaja Maurizio Milani, kelle sünninimi on Carlo Barcellesi, sündis 20. mail 1961. Ta on pärit Codognost, Lodist maakonna linnast, kus elab ka tema perekond. Kodogno Istituto Tecnico Agrario Statale Tosi lõpetas põllumajanduse kraadi ja maainseneri diplomi. Enne koomikuks hakkamist töötas ta 22-aastaselt lühikest aega avalike asutuste esindajana. Milani alustas oma komöödiakarjääri 1987. aastal Zelig Cabareti laval Milanos ja ilmus telesaates juba 1980ndate keskel. Tema koomiline isiksus kujutab endast tsüünilist meest, kes on töötanud paljudel ametikohtadel ja on sageli ebaaus, mida iseloomustab ironia. Ta võitis tunnustust selle iseloomu eest alates 1992. aastast telesaate Su la testa! jaoks, mida juhendas Paolo Rossi. Karjääri jooksul on ta esinenud mitmes teatrisaates, sealhulgas Un uomo da badile (1992), Piacenza (1993) ja Animale da fosso (1995). Ta oli regulaarne külaline Rai 3 saates 'Che tempo che fa' aastatel 2003–2008. Maurizio Milani looming käib kaugemale jutustajast; ta on ka avaldatud autor ja ajakirjanik. Tema avaldatud satiiriliste teoste hulka kuuluvad raamatud *Un uomo da badile* (1996) ja *Del perché l'economia africana non è mai decollata* (2007). Aastal 2003 ilmus *La donna quando non capisce s'innamora*, ning tema uusim publikatsioon, *Party all'obitorio*, ilmus aastal 2024. Ta on oma töö eest tunnustuse pälvinud, võites 2005. aastal Satira Politica Forte Dei Marmi auhinna. Aastaks 2024 jätkab ta esinemist ja kirjutamist, olles korduv külaline saates Propaganda Live ja säilitades kohalolu Itaalia meedias.

Mauro Pirovano, koomik (Itaalia) – Satiir, Sketškomöödia
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Mauro Pirovano

Mauro Pirovano on itaalia näitleja, koomik ja teatrikunstnik, kes sündis Genovas 2. aprillil 1956. Praeguse seisuga on ta 70-aastane ning tema horoskoobi märk on Jäär. Ta alustas karjääri pärast lõpetamist Teatro Stabile di Genova koolis aastal 1980. Ta on veetnud suure osa oma professionaalset elu teatritöös, algul Stabiles, seejärel Emilia Romagna Teatro (Ater) juures ja hiljem Teatro dell'Archivolto teatris. 1986. aastal alustas Pirovano koostööd Maurizio Crozzaga, Ugo Digheroga, Marcello Cesenaga ja Carla Signorisega. Koos asutasid nad 1989. aastal komediansambli Broncoviz, mis spetsialiseerus satiirile ja paroodiale. Broncoviz sai laiemat tuntust telesaadetustes nagu Avanzi , Tunnel ja Hollywood Party ning ka filmis Peggio di così si muore . Tema näitlejakarjääris on rollid arvukates teleseriaalides, sealhulgas Don Matteo , kus mängis piiskopi sekretäri, ja Un medico in famiglia aastatel 1998–2000 dr Giorgina. Ta on esinenud ka Compagni di scuola s, Un posto tranquillo s, Il mammo s, Arrivano i Rossi s, I Gambardella s ja 7 vite s. Pirovano loomingulatus hõlmab mitmesugust projekte. Ta osales 2011. aastal Maurizio Crozza Italialand 'is, andes oma panuse sketšile, mis oli inspireeritud filmist *Vendade renessanss*. Alates 2000ndatest on ta lavastanud ja produtseerinud teatrielamusi, kus esitatakse klassikuid Genovese dialektis, sealhulgas *Hamlet* ja *Romeo ja Julia*. Ta pälvis Premio Marzari auhinna 2004. aastal ja Premio Govi auhinna 2008. aastal, viimane tunnustas tema koomilisi monologe ja võimekust segada huumorit ajaloo ja kaasaegse ühiskonna vaatlustega. Alates 2006. aastast on ta kunstiliselt koostööd teinud ansambliga “I Liguriani”, osaledes etendustel nagu “La Guerra di Giromino” ja lavastades produtsektsioone “Vari(e)azioni Paganiniane” ja “La Taverna dell’Onesto Peccato”. Praegu astub ta märtsis 2024. aastal *Pignasecca e Pignaverde*'s üles Alessandro rollis, ehk Pignaverde'na, rolli, mille puhul ta rõhutab, et nõutakse tähelepanu kadentsile pigem kui pelgalt Genovese dialekti kasutamisele.

Max Adalbert (1874–1933), koomik (Saksamaa) – Kabaree
Kinnitatud Nõudmata
Saksamaa

Max Adalbert

Johannes Adolph Krampf, tuntud lavanime Max Adalbert all, oli saksa näitleja lavale ja ekraanile, de r Ta oli eriti tuntud oma komöödiaetenduste poolest. Ta osales enam kui neljakümnes lavastuses vaikiva ja helifilmi ajastust ning töötas m kabarees.

Max Boublil, koomik (Prantsusmaa) – Sketškomöödia, Paroodia
Kinnitatud Nõudmata
14. dets 2026 Prantsusmaa

Max Boublil

Max Boublil, keda sündis 17. mai 1979 Pariisis Maximilien Léon Boublilina, on prantsuse näitleja, laulja ja koomik. Tema taust on mitmekesine; isa on Tuneesia juudi päritolu perearst, samas kui ema on stsenaarist ja laste raamatu autor Champagne’ist pärit, mistõttu on ta sefardi juudi päritolu. Ta alustas karjääri filmides, teleseriaalides ja telefilmides 1990ndate lõpus, sealhulgas rollides ‘Sous le soleil’ (1999) ja ‘Navarro’ (2000). Enne tagasipöördumist lavakoomikuks töötas ta riiete müüjana. Boublil sai 2007. aastal olulise tunnustuse naljaka laulu ja muusikavideo 'Ce soir... tu vas prendre' abil, mis viis ka esinemistele Canal+'s *Le Grand Journal*is. Selle edu järel alustas ta sarjaga ühemeliste etenduste seeriat. Ta esitas 'Max prend...' Pariisis aastatel 2007–2009 ja ‘Max prend la route’ teistes linnades samal perioodil. Tema komöödiastiil on tuntud naljakate tõlgendustega lugudest ja isikutest; ta on parodeerinud selliseid tegelasi nagu Susan Boyle. Selle ajastu teisi tähelepanuväärseid esinemisi on *One Man Sauvage* (2009) ja *Max les veut toutes*, salakamerashow Comédie! ja NRJ 12 kanalites (2009). Ta andis oma debüütalbumi ‘L'album’ veebruaris 2011 ja ‘Le 2ème album’ juunis 2012. Kogu 2010ndatel jätkas Boublil oma tööd laiendamas. Ta esines filmides nagu 'Les Gaous' (2003), 'La Folle Histoire d'amour de Simon Eskenazy' (2009) ning kaastas ja kaastöötas ‘Les Gamins’ (2013) filmis. 2010. aastal juhtis ta Le Mag de Max ’i W9 reaalsusshow’s Dilemme ning avaldas laulu 'Chanson raciste,' mis tekitas vaidluse Alibi Montana'ga, kuid hiljem koostasid nad 'Max Boublil clash alibi Montana' laulu. Ta esines laialt koos ‘En sketches et en chansons’iga, mille kulminatsiooniks oli etendus Pariisi Olympia's juunis 2013. Hiljem mängis ta Play 's (2020) ning kaastas ja kaastöötas sarjas Mike (2018). 2020. aastal lõi ja mängis ta Max Boublil 'is, mis filmiti Prime Video jaoks. Ta esines Les Grosses Têtes 's 2021. aastal ning 2025. aastal esitles Neuilly-Poissy ’t San Diego French Film Festivalil.

Max Giermann, koomik (Saksamaa) – Improvisatsioon, Paroodia
Kinnitatud Nõudmata
Saksamaa

Max Giermann

Max Giermann, keda sündis 24. oktoobril 1975 Freiburg im Breisgaus, on saksa koomik ja maalikunstnik. Tema pere juured on Greifswaldis, kuigi tema isa vanavanemad lahkusid Ida-Saksamaalt 1953. aastal ja asusid Bad Homburgi. Ta lõpetas Berthold-Gymnasiumi Freiburgis 1995. aastal ja soovis algselt õppida kunstnikuks. Noorena kodust lahkunud, kolis ta Berliini näitleja ja hiljem režissööri ambitsioonidega. Giermanni varajane õpetus sisaldas meedia kunsti õpinguid Karlsruhe'is, mille ta lõpetamata jättis, ning Ernst Busch Draamiallikooli külastamist Berliinis aastatel 1997–2001. Sel ajal õpetas talle klounid Georgo Peugot ja ta esines temaga Max Millioni nime all. Peugoti surma järel juhtis Giermann kuni 2008. aastani Comedy Kids klounigruppi. Alates 2004. aastast on ta keskendunud peamiselt komöödiale. Giermann on tuntud paljude tegelaste, sealhulgas Stefan Raabi, Dieter Bohleni, Johann Laferi, Sigmar Gabrieli, Donald Trumpi, Klaus Kinski, Robert Habecki ja Karl Lagerfeldi imiteerimise ja paroodiate poolest. Ta esines regulaarselt RTL saate "Frei Schnauze" -s kuni 2022. aastani, mil ta alustas selle saatmise juhirolli uuesti, ning kuulus ProSiebeni saatesse "Switch reloaded" märtsist 2007; see saade sai 2013. aastal Grimme auhinna. Ta juhtis "Granaten wie wir" -t aastal 2009 ja 2010 ning esines oma otseülekande programmi "Wer denn sonst?!" -ga aastal 2011 ja 2012. Giermann on esinenud Harald Schmidti hilisõhtuses saates ja ZDF improvisatsioonikomöödiasaates "Durchgedreht!". Ta võitis Saksa Komöödia auhinna parima näitrijana aastal 2009, Romy auhinna aastal 2009 ning "LOL: Last One Laughing" teise hooaja aastal 2021. Ta on olnud ka kohtunik saates "Die Puppenstars" ja juhtinud "Einstein Junior" -t. Rupert Marmelade IV mängufilmis "Die Gangster Gang". Giermann, kes elas Kölnis kuni jaanuari 2024. aastani, elab nüüd Freiburgis ja pühendub üha rohkem maalimisega tegelemisele, kirjeldades oma kunstiteoseid abstraktse ja mitte-representatsioonilise kunstina.

Max Giusti, koomik (Itaalia) – Satiir, Paroodia
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Max Giusti

Massimiliano Giusti, laialt tuntud Max Giustina nimega, on itaalia meelelahutaja, kelle mitmekülgne karjäär ulatub üle mitme kümnendi. Sündinud Roomas 28. juulil 1968, on ta endale positsiooni loonud koomikuna, kabaree-esinejana, imitatsioonisaatejuhi, tele- ja raadiosaatejuhi, näitlejana, häälteatrijana ning dramaturgina. Tema päritolu peegeldab perekonna juuri; isa on pärit Monterubbiano piirkonnast Marche'is, samas kui ema on pärit Norbellost Sardiinias. Giusti veetis oma nooruspõlve Roomas Portuense linnaosas, täpsemalt Casetta Mattei piirkonnas. Giusti kunstnikukarjääri algas 1980ndatel ja ta jõudis juba noorelt teleülekannetesse. 1991. aastal debüteeris ta telesaates *Stasera mi butto* ja *Ricomincio da due* Rai 2 kanalil. Tema professionaalne positsioon tugevnes, osaledes sellistes saadetes nagu *Mi raccomando* (1993) Massimo Ranieriga, *Mio capitano* (1996) ning komediseriaalides *Seven Show* aastatel 1998–1999. Tuntuks sai ta imede poolest, jäljendades eriti Cristiano Malgiogliot saates *Cocktail d'Amore*. Tema komöödia ühendab sageli satiiri, huumorit ja paroodiat, ning kujutab sagedasti tuntud itaalia ja rahvusvahelisi tegelasi, sealhulgas Silvio Berlusconit, Gianfranco Finit, Vittorio Sgarbit ja Roberto Benignit. Kogu oma karjääri jooksul on Giusti juhtinud mitmeid telesaateid. Ta kaasjuhtis aastal 2001 programmi ja aastal 2003 , satiirilise programmi, mis põhines l. Samuti juhtis ta (2007) ja Nove kanalil aastatel 2016–2018. Aastatest 2008 septembrist kuni 2013. aasta juunini oli ta Rai Uno kanalil saate juht. Ta on kaasa teinud teleseriaalides, nagu ja 8 (2007–2008) inspektor Raffaele Marchetti rollis ning (2006) seersandi Mollica rollis. Hiljem osales ta (2020) ja (2021) saates, kus ta esines huntina ja saavutas kolmanda koha. Praegu juhib ta Sky kanalil .

Max Linder (1883–1925), koomik (Prantsusmaa)
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Max Linder

Max Linder, keda sündis Gabriel-Maximilien Leuvielle'na 16. detsembril 1883 Saint-Loubès's, Gironde'i departemangus, Prantsusmaal, oli oluline tegelane varajases kinematograafias. Tema vanemad, Jean (Marcel) Leuvielle ja Suzanne Baron, olid viinamarjakasvatajad, kes tagasid talle mugava kasvatuse, mis sisaldas õpinguid Talence'i gümnaasiumis. Ta asus esmalt lavikarjäärile, astudes 1899. aastal Bordeaux konservatooriumi ja võites auhindu nii komöödias kui tragöödias. Kuid ta visati välja pärast vahejuhtumit professoriga ning esines enne nime Max Linder omandamist 1904. aastal lühikest aega pseudonüümi Max Lacerda all, inspiratsiooniks oli Bordeaux kingapoe silt. Linderi karjäär pöördeliseks muutus, kui ta alustas tööd Pathés 1905. aasta suvel. Ta töötas stsenaariumi kirjutajana, režissöörina ja näitlenud, tootes muljet avaldava kiirusega ligikaudu ühe filmi päevas. Tema varajased tööd hõlmasid 'Le Premier cigare d'un collégien' (1905). Alates 1907. aastast filmiga 'The Skater's Debut' saavutas ta tunnustust oma kujutuse 'Maxist', tegelaskujust, mis esindas jõukat ühiskonnakihis. Tema 'Maxi' kehastus, millega ilmus umbes 100 lühifilmis aastatel 1910–1914, on üks varasemaid näiteid pidevalt ilmuvast tegelaskujust kinos. Linderi loominguline koostöö René LePrince'iga viis tema enda filmide kaasosutamisen kuni aastani 1911. Ta rändas rahvusvaheliselt aastatel 1912–1913, külastades Hispaaniat, Saksamaad ja Venemaad (Peterburi). 1911. aastal uisutamisetõusul sai ta siseelundi väljumise vigastuse. Esimise maailmasõja puhkedes astus Linder Prantsuse armeesse ja sai teenistuses korduvalt haavatud. Sõja järel püüdis ta leida edu Ameerika Ühendriikides, kuid see katse osutus ebaõnnestunuks. Tema noorem vend Maurice saavutas kuulsust kui rahvuskoondise rugbipallimängija, samas kui tema õde Marcelle esines mõnes tema filmis. Max Linder suri 1. novembril 1925 Pariisis, jättes maha pärandi, mis mõjutas oluliselt Charlie Chaplini 'Trammihärra' tegelase loomist.

Max Miller (?–1963), koomik (Ühendkuningriik) – Muusikaline komöödia, Kehastused
Kinnitatud Nõudmata
Ühendkuningriik

Max Miller

Max Miller, keda sündis Thomas Henry Sargentina 21. novembril 1894 Brightonis, Sussexis, oli tuntud tegelane Briti komöödias. Tema vanemad olid James Sargent, töölise, ja Alice West, lilleõie müüja. Ta lahkus koolist kaksteistaastaselt ja töötas erinevates ametites, sealhulgas piimamehena, õmblejana, golfi kandjajana ja lühikeseks ajaks mootorimehaanikuna. Milleri karjääri algusaeg sai vormi, kui ta liitus Territoriaalse Armeega 1910. aastal ja seejärel vabatahtlikuna armeesse 1914. aastal Esimese maailmasõja ajal, teenides Royal Sussexi rügementis. Sõjalise teenistuse ajal, kus ta oli teeninud Prantsusmaal, Indias ja Mesopotaamias (Iraagis), juhtus Milleriga oluline sündmus, mis mõjutas teda. Mesopotaamias teenides kaotas ta kolmeks päevaks välgupildistamise tagajärjel ajutiselt nägemise. See kogemus viis ta sellele, et sõjalise teenistuse ajal asutas ta sõdurite kontserttrüpi. Pärast armee teenistusest lahkumist 1919. aastal liitus ta Jack Sheppard’i Brighton Concert Partyga ja esines algselt nime all Harry Sargent. Põhipunktiks sai abiellumine Frances Kathleen Marshiga 1921. aastal; ta oli kontratenor ja laste imitatsioonide esitaja ning mängis olulist rolli tema karjääri arendamisel, soovitades tal oma nime Max Milleriks muuta. Miller tõusis kiiresti kuulsusele 1924. aastal hüüdnimega 'Tšeki Tšappie', spetsialiseerudes lava-komöödiale ja lumjades publikuid suurtes varieteatrites. Ta jõudis juba 1930ndate alguseks selliste paikade nagu Londoni Palladium peaesinejaks ning esines 1931, 1937 ja 1950. aastal Kuninglike Varieteatrite etendustel. Tema lavaline esitus sisaldas kahetähenduslikke nalju ja kasutas sagedasti vihjeid, tihti naljates oma camp-ilikuse üle ning küsides publikul valida nalju 'sinisest raamatust' ja 'valgest raamatust'. Ta laulis ka sentimentaalseid või koomilisi laule, mis kestsid 20–30 minutit. Miller salvestas palju laule, millest osa ta ise ka kirjutas, ning esines sageli raadios; siiski peeti suurema osa tema materjalist sobimatuks eetrisse andmiseks. Ta mängis 14 mängufilmis ja tema naljad olid sageli riskantset laadi, mis põhjustas probleeme tsensoridega. Üks tuntud näide on ‘Sõidame sinu jalgrattal’, mida BBC algselt keelas, kuid hiljem saavutas populaarsust. Suur-Britannia parim koomik 1930ndatel, 1940ndatel ja 1950ndatel, tegi ta viimase salvestise jaanuaris 1963 enne surma 7. mail 1963. Max Milleri Hinnapüstitamisklubi asutati Brightonis jaanuaris 1999 ning sellel on praegu üle 250 liikme kogu maailmas, korraldades igal aastal pidulikku õhtusööki/kabaree üritust.

Max Tortora, koomik (Itaalia) – Kehastused
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Max Tortora

Massimiliano Tortora, kes on professionaalselt tuntud Max'ina, on itaalia näitleja, koomik ja imitatsioonikunstnik. Sündinud Roomas 21. jaanuaril 1963, on ta praegu 63-aastane ja tema sodiaagimärk on Vesikaal. Teda tuntakse kui üht enim hinnatud itaalia telesaatjate imitatsioonikunstnikke. Tortora alustas oma karjääri laval 1980ndatel, algselt töötades sildajate ajakirjade jaoks nagu TeleFax, Dolce Casa ja Scopritalia. Enne karjääri meelelahutuses jätmist lõpetas ta arhitektuuri. Tema debüüt televisioonis toimus aastal 2001 saates *Superconvenscion*, millele järgnes selle järgnev väljaanne *Convenscion a colori*. Seejärel esines ta erinevates saadetes, sealhulgas *Stracult*, *Cocktail d’amore* ja *Bulldozer* (2004-2005), kus ta populariseeris frääsi 'dove vivevate?'. Sel perioodil tegi ta koostööd ka Paolo Belliga saates *Sognando Las Vegas* ja Roberto Andreucciga *Bulldozer Remix*is. Ta on hästi tuntud Alberto Sordi, Luciano Rispoli, Adriano Celentano, Franco Califano ja Michele Santoro imiteerimise poolest. Max Tortora sai olulise tunnustuse oma rolli eest mehaanikuna Ezio teleseriaalis *I Cesaroni* aastatel 2006–2012. Ta mängis ka kõrvalpilooti Maxi filmis *Piloti* ja esines mitmes Carlo Vazinaga filmitud *cinepanettoni* filmis. 2018. aastal mängis ta Giovanni Cucchi't, Stefano Cucchi isa, filmis *On My Skin*, mis esitati 75. Veneetsia filmifestivalil. Ta on kaasa teinud filmides nagu *Bad Tales* (2020), *Loro* (2018) ja *Si vive una volta sola* (2020). Praegu kehastab ta onu Tomi, elavat isiksust, komöödias *The War of the Nonni*, mis on perekomöödia Rooma ümbruses. Ta liitub 2026. aastal *Don Matteo* viienda hooaja näitlejatega ja esineb ka miniseriaalis *Doppio gioco* (2025) Alessandra Mastronardi kõrval.

Mel Giedroyc, koomik (Ühendkuningriik)
Kinnitatud Nõudmata
Ühendkuningriik

Mel Giedroyc

Melanie Clare Sophie Giedroyc, kes on tuntud professionaalselt Mel Giedroyc’na, sündis 5. juunil 1968. Ta sündis Inglismaal ja töötab koomikuna, telesaatejuhtijana ja näitlejana. Tema sünninimi on Melanie Clare Sophie Giedroyc ning ta kasvas üles Leatherheadis, Surrey's. Tema isa, Michal Giedroyc, oli poola-leedu päritolu ja suri detsembris 2017; tema ema, Rosemary Cumpston, suri aastal 2024. Tal on vanem õde, Coky Giedroyc, kes töötab filmirežii- ja telesaate režissöörina. Giedroyci karjääri algusaeg oli tema noorusajas, kui ta kolis Oxfordi ja käis Oxford High School'is. Prantsuse ja itaalia keele õpingud lõppesid Trinity College'is, Cambridge'i Ülikoolis, aastal 1993; ta sai madalama teise klassi kraadi. Seal tutvus ta Sue Perkinsega ning nad mõlemad said Footlights'i komediaklubi liikmeteks. 1993. aastal said nad tunnustust Edinburghi festivalil Daily Express'i parima debüüdi auhindade finaalis. Mel ja Sue koos juhtisid Channel 4 kanalil saateid Light Lunch ja Late Lunch, ning hiljem BBC Two kanalil (aastatest 2010–2016) ja BBC One kanalil The Great British Bake Off. Nad olid ka koos Mel ja Sue ITV kanalil. Tema koostööprojektidest kõrval on Giedroyc tegelenud erinevate näitlemise ja saatejuhi rollidega. Ta esines aastal 1996 saates French and Saunders ning jutustas aastal 2003 telesaadet Celebrity Driving School. Aastal 2005 oli ta osaleja saates The Games ja samal aastal kaasaeglas BBC One'i komöödias Blessed. Ta mängis Fairy Liquidi lavastuses Jack ja oad Barbicani teatris ning tegi kaasa ühes The Vicar of Dibley episoodis aastal 2007. Aastatest 2007 kuni 2010 oli ta paneelisti saates The Wright Stuff. Praegu kehastab ta Mrs V CBBC saates Sadie J, laenab oma häält Mistile mängufilmis Mist: Sheepdog Tales ja on saatejuht Channel 4 kanalil saates Handmade: Britain’s Best Woodworker. Ta juhib ka Unforgivable'it Dave'il ning mängib koos Sue Perkinsega Sky komöödiasarjas Hitmen (2. hooaeg ilmus). Tema esimene romaan The Best Things avaldati aprillis 2021.