Chuck - GiggleTime'i multikakoomik, kes räägib nalju
GiggleTime Androidile
Tasuta Google Plays
Laadi rakendus alla
GiggleTime - naljad, koomikud ja komöödiaetendused GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Komöödiaetendused Kõige enam jälgijatega koomikud Meist KKK Kontakt Lisa koomik
Laadi rakendus alla
Jälgi meid

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Algab tähega L Kinnitatud Tühjenda kõik
Kuvatakse 85-89 / 89 koomikut
Kinnitatud Nõudmata
India

Lollu Sabha Seshu

Lakshmi Narayanan Seshu, laialdaselt tuntud oma lava moniker Lollu Sabha Seshu poolt, oli India filminäitleja ja koomiksi esitaja, kes esines tamili filmides. Oma meelelahutuskarjääri alustas ta telesarjas Lollu Sabha, jagades ekraani teiste humoristidega, nende seas Santhanamiga.

Kinnitatud Nõudmata
Zimbabwe

Long John The Comedian

Learnmore Jonasi, varem tuntud kui Long John the Comedian ja hüüdnimega „The Village Boy“, on Zimbabwe stand-up-koomik, näitleja ja õhtujuht, kes jõudis välja vilistatud esimeselt open micilt Harares kuni America’s Got Talenti finaalini. Ta sündis Learnmore Mwanyenyekana 22. augustil 1993 Mutare Dangamvura haiglas. Oma isa ta kunagi ei kohanud; ema on Lõuna-Aafrikas lasteaiaõpetaja ning teda kasvatasid vanavanemad Chimanimanis ja hiljem Mutares, kus ta lõpetas 2010. aastal Chimanimani High Schoolis O-taseme. Ta läks Hararesse komöödiaga alustama, ilma et seal oleks olnud sugulasi, kelle juures elada, otsis 2011. aastal Bulawayost asjata komöödiaklubi ja esines lõpuks esimest korda 9. oktoobril 2012 Harare Book Café Simuka Comedy Nightil, kus ta välja vilistati. Peaaegu kaks aastat ei suutnud ta publikut naerma ajada, kuid tuli igal esmaspäeval tagasi ja esines baarides, open micidel ja kogukonnaüritustel, sageli tasuta. 2014. aastal naasis ta Bulawayosse, kus uue komöödiaklubi Umahlekisa asutaja Ntando Van Moyo andis talle lavaaega, ja tema külanaljad tõid talle nime „The Village Boy from Chimanimani“. 2014. aasta oktoobris tegi ta oma esimese rahvusvahelise tuuri, Lõuna-Aafrikasse. Järgnesid tema sooloetendused The Longest Yard (2015) ja The Village Boy (2016) ning 2016. aastal esines ta Barry Hiltoni soojendusesinejana ja Londoni African Comedy Festivalil. Seejärel esines ta festivalidel Eswatinis, Botswanas, Ugandas, Rwandas ja Namiibias. 2019. aastal võitis ta National Arts Merit Awardsil silmapaistva koomiku auhinna, Lõuna-Aafrika Savanna Comics’ Choice Awardsil aasta üleaafrikalise koomiku auhinna, mille pühendas tsüklon Idai ohvritele, ning Steve Harvey Stand Up Spotlighti publikupreemia. 2020. aastal võitis ta teise NAMA, Atlanta All The Laughs Comedy Awardsil parima stand-up’i auhinna ja Zimbabwe Achievers Awards South Africal aasta meespersoonlikkuse tiitli. Pärast esinemist Comedy Centrali saates Savanna Virtual Comedy Bar 2021. aastal kolis ta Pittsburghi Steve Hofstetteri Steel City Arts Foundationi residentuuri. 2022. aastal saavutas ta Atlanta World Series of Comedyl teise koha, 2023. aastal võitis Boston Comedy Festivali ja Jersey City Comedy Festivali publikupreemia ning 2024. aastal sai ta America’s Got Talentis Terry Crewsilt kuldse nupu Zimbabwe kultuurist ja Ameerika elust ammutava esinemise eest, jõudes 25. septembril 2024 19. hooaja finaalis viie parema hulka.

Kinnitatud Nõudmata
Hiina

Lü Ban

Lü Ban, algselt nimega Hao Enxing, töötas Hiinas näitleja, koomiku ja lavastajana ning kuulus kommunistlikku parteisse. 1956. aastal lõi ta riigi esimese satiirilise komöödiafilmi. Aasta pärast seda katkes tema tööelu, kui võimud keelasid tal lavastada, pärast tema teise satiirilise teose "Lõpetamata komöödia" mahasurumist, mis ei jõudnud kunagi publikuni. Kriitikud on nimetanud seda filmi nii kurikuulsaks kui ka vaieldamatult parimaks Hiina filmiks, mis on toodetud 17 aasta jooksul 1949. aastast kuni Kultuurirevolutsiooni.

Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Lucien Hubert

Lucien Hubert, keda sündis Lucien Martial Désiré Lajarthe'na 25. septembril 1906 Pariisis, oli prantsuse näitleja. Ta suri 25. veebruaril 1986 Antibes'is. Kogu oma karjääri jooksul esines ta arvukates filmides ja teatripublikatsioonides, demonstreerides mitmekülgsust erinevates rollides. Huberti filmograafias on osadesed filmides Entente cordiale (1939) ja Les Petits Riens (1941), kus ta mängis lahkumiskodus töötajat. Ta kehastas Pierre Curiet lühifilmis Monsieur et Madame Curie (1953). Teiste tähelepanuväärsete filmikujutistena võib mainida Dolle, isa rolli filmis Jeux interdits (1952), gendarmi filmis Oasis (1954), härra Poisson’i filmis Gervaise (1955) ja Truffieri filmis Echec au porteur (1957). Ta mängis ka Augustet filmis Ni vu, ni connu (1957) ja meest surnuaial filmis Les Yeux sans visage (1959). Väga oluline roll oli tal Michel isa rollis prantsuse draamas Keelatud mängud (1952), René Clémeti lavastamisel. See film, Jean Aurenche', Pierre Bosti ja François Boyeri kirjutatud, pälvis laialdase tunnustuse, sealhulgas Kuldse Lõvi Veneetsia Filmifestivalil 1952. aastal, nominatsioonid Ameerika Filmiakadeemia auhindadeks parima võõrkeelse filmina ja parima stsenaariumi eest, sõnaselgu filmilugu, Independent Grand Prix Cannes'is, New Yorki Filmikriitikute Ringi auhind parima võõrkeelse filmina, Rahvusliku Filmireview'i auhind parimate võõralaste filmide seas ja BAFTA auhind parima filmiauhinna igasuguse allika eest. Hubert'i tegelaskuju Keelatud mängudes oli seotud vaidlusega härra Gouardiga, kahtlustades teda varguses ja vastates sellele matmispaiga kahjustamisega. Ta esines aastatel 1958–1968 korduvalt teleseriaalis En votre âme et conscience ning hääletas kindral Suri Alixi albumis Alix l'intrépide (1960). Hubert'i teatritöö hõlmas lavastusi Théâtre de la Gaîté-Montparnasse’is, Théâtre de la Huchette’is ja Théâtre La Bruyère’is, ning esinemisi La Dame de l'aube (1948), Edmée (1951), La Puce à l'oreille (1954) ja La Mouette (1955).