Chuck - GiggleTime'i multikakoomik, kes räägib nalju
GiggleTime Androidile
Tasuta Google Plays
Laadi rakendus alla
GiggleTime - naljad, koomikud ja komöödiaetendused GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Komöödiaetendused Kõige enam jälgijatega koomikud Meist KKK Kontakt Lisa koomik
Laadi rakendus alla
Jälgi meid

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Algab tähega E Kinnitatud Tühjenda kõik
Kuvatakse 61-72 / 79 koomikut
Erik Haag, koomik (Rootsi) – Roast ja solvangukomöödia
Kinnitatud Nõudmata
Rootsi

Erik Haag

Erik Haag, keda sündis 28. augustil 1967 Stockholmis nimega Lars Erik Edward Haag, on mitmekülgne rootsi isiksus. Ta töötab saatejuhi, telelavastaja, stsenaaristi, teleprodutsendi, koomiku ja autori kohal. Kungsholmenis üles kasvanuna elas ta hiljem Riddarhyttanis aastatel 1980–1984 enne Sorunda kolimist Nynäshamni lähedale aastal 1984. Tema karjäär sai tõuke 1990ndatel, kui ta kuulus mõjukasse rühmitusse 'Hassan-gänget'. Haagi töö on hõlmanud erinevaid telesaate vorminguid. Ta juhtis saateid nagu Knesset ja Let’s Go ning osales 2005. aastal Melodifestivaleni veerandfinaalis Henrik Schyfferti kõrval. Samuti juhendas ta 2009. aastal Roast at Berns. Aastatel 2010–2011 mängis ta Landet Brunsås’is, kus SVT eemaldas lõpuks poleemilise segmenti seoses sigu preeriamängu ostmise ja valmistamisega. Lotta Lundgreniga on ta loonud ja juhib ajaloolist toidusaadet Historieätarna, mis esilinastus 2012. aastal. See koostöö on jätkunud 2015. aasta jõulukaamera saate Tusen år till julafton loomisega ning SVT miniseriaaliga Bye bye Sverige 2017. aastal. Haagi professionaalne elu ulatub esitlustööde peale. Ta on koos Kerstin Johanssoni ja Henrik Schyffertiga osaühingu Brommamamma kaasomanik, kes on vastutavateks olnud selliste saadetena nagu Sverige dansar och ler, Sjön suger ja Raw Comedy. Ta on ka teeninud tunnustust võistluslikul televisioonil, jõudnud Martinaga Haagiga saates På spåret finaali nii 2011 kui ka 2012 aastal, võitnud selle aasta, ning osalenud meistrivõistluste hooajal (2012-13). Ta ja Lotta Lundgren on Filip och Fredriki Alla mot alla neljakordseks võitjaks tulnud, sealhulgas võidud 2020 ja 2021 aastal. Praegu jätkab ta tööd saatejuhi töös ning on romantilises suhtes Lotta Lundgreniga, keda ta kohtas filmi Landet Brunsås filmimise ajal.

Ernst Waldbrunn (1907–1977), koomik (Austria) – Kabaree
Kinnitatud Nõudmata
Austria

Ernst Waldbrunn

Ernst Waldbrunn, keda sündis 14. augustil 1907 Krumaus, Böömis (praegu Český Krumlov, Tšehhi Vabariik), oli Austria näitleja ja kabareeartist. Tema isa, Karl Waldbrunn, töötas riigiametnikuna Viinist, samas kui tema ema, Rosa Lederer, pärit Miesist ja oli juudi kivisöe- ja tubaka kaupmehe tütar. Ta veetis lapsepõlve Brüxis, kus tema isa oli ringkonnaadministraator. Waldbrunnile oli ametlik haridus antud isa soovil õigusteaduse õpingute kaudu, mille tulemuseks oli õigusteaduse doktorikoht Praha ülikoolist. Ta alustas teatrikarjääri 1928. aastal Teplitz-Schönau's, kus lavastas ja esines. Kuid tema varajane karjäär saksa lavadel katkes natsirežiimi tõusu tõttu. Olles Theater Gleiwitzis angažeeritud, sattus ta keerulisse olukorda, olemata sunnitud esinema Auschwitzi kontsentratsioonilaagri kaitsjate ees, kuna teda klassifitseeriti „juudi segatõuguna“. 1944. aasta septembris suleti ta Gleiwitzi Auschwitzi alllaagrisse, kuid suutis oktoobris põgeneda ja leida varjupaiga Viinis. Teise maailmasõja järel leidis Waldbrunn uut edu, esinedes 1945. aastast Simpli kabaree laval Karl Farkasiga. Ta saavutas suure tuntuse Hugo Wieneri kirjutatud kahekordsete konférance’ide kaudu, formaadi, mille oli varem 1922. aastal leiutanud Karl Farkas ja Fritz Grünbaum. Aastatel 1946–1977 oli ta Josefstadti teatri liige. Waldbrunnil oli karjääri jooksul mitmeid filmiprole, sealhulgas ‘Aufschneider’ ja ‘Sinine Kuu’. 1965. aastal kaastas ta Lida Winiewicziga näitemängu "Põgenemine", saavutades tähelepanu peaosas mängimise eest. Tema iseloomulik kõnehäire sai armastatud kaubamärgiks tema komöödiskeemis. Ta koostas mitmete kunstnikega, sealhulgas Fritz Imhoffi, Mimi Shorpi, Rosl Dorena, Sepp Löwingeri ja Elfriede Ottiga. Ta aitas kaasa raadiosaadetele ja stsenaariumikirjutamisele ning alates 1955. aastast esines telesaadetes nagu 'Bilanzen' ja 'Simpl'i revüüd. Tema esinemiste salvestis Karl Farkasiga, 'Karl Farkas & Ernst Waldbrunn - Doppelconférencen', kuulub 'Kabaree parimate väljaandesse'. Ernst Waldbrunn suri 22. detsembril 1977 Viinis. Ta oli abielus Elfriede Ottiga aastatel 1950–1964. Lühikese aja enne surma, septembri lõpus 1977, sai ta insuldi. Nüüd on talle pühendatud auhauamägi Viini Keskkalmistul, kinnistades tema koha Austria meelelahutusaajaloo hulgas.

Eros Vlahos, koomik (Ühendkuningriik) – Nukud ja kõhurääkimine
Kinnitatud Nõudmata
Ühendkuningriik

Eros Vlahos

Eros Vlahos on inglise näitleja ja koomik, sündinud Londonis 13. jaanuaril 1995. Tema vanemad on Briti päritolu (ema poolt) ja Kreeka päritolu (isa poolt), mis peegeldab tema vanemate, Terry Davy ja Spirose Vlahose tausta. Camden Marketis asuv Cyberdog kauplus, mis avati 1994. aastal, juhib tema vanemad. Vlahose varajane elu näitab kalduvust esinemise poole; tal on noorem vend nimega Tron Vlahos. Roll Cyril Gray filmis *Nanny McPhee ja suur plähma* (2010) ning Jake Farley kehastus filmis *Suvi Transilvanias* (2010) tõid talle esmase tunnustuse. Vlahose komöödiaga seotus algas noorusest. 2008. aastal, olles 13 aastane, esitas ta Edinburghi festivali Fringe'il omaenda komöödiaprogramme. Samal aastal tegi ta The Guardianile ka jõulup pantomimide arvustusi. Tema komöödiatalent laienes raadiole, kus ta juhtis saadet Radio Londonis, ja teleülekannetele, esinedes CBBC Extra's. Näidates pühendumist noorte komiikute toetamisele, osaleb Vlahos Comedy Club 4 Kids UK laste komöödiaakadeemias. Tal on olnud korduvaid rolle teleseriaalides, sealhulgas Lommy Greenhandsi roll Game of Thrones'is ja Nico Machiavelli roll Da Vinci's Demons'is (2013–2015), esinedes viimases 27 episoodis. Ta režisseris ja kirjutas komöödia-lühifilmi "Meat Puppet", mis esilinastus SXSW 2024 festivalil. SXSW 2024 festivalil sai filmist suurepärase vastuvõtu, võites erikohtuniku auhinna ja publikuauhindu. Praegu on ta vallaline ja lapseta. Vlahos austab oma kreeka päritolu, külastades regulaarselt isa kodulinn Filiates’t Kreekas.

Erwin Grosche, koomik (Saksamaa) – Kabaree
Kinnitatud Nõudmata
Saksamaa

Erwin Grosche

Erwin Grosche, koomik ja humorist, on pärit Saksamaalt Paderbornist. Sündinud 25. novembril 1955 Anröchtes, Kreis Lippstadtis, on tema sünnipäev väikese vaidlustes; tema ema väidab, et see oli 24. november. Ta on pärit perekonnast, mille juured on kohalikus kogukonnas, sest tema isa oli pagar ja tema ema pidas kohalikku toidukauplust. Tema varasema eluga kuulus Berge rahvakooli käimine enne Theodorianiumi gümnaasiumisse Paderbornis kolimist. Grosche huvi esinemise vastu tekkis vara, seda edendades tema vend Heiko Grosche, kes julgustas tema kirge teatri ja kunsti vastu. Kooliaegadel mängis ta peaosas Westfälische Kammerspiele'is Paderbornis ning astus üles ka Schloß Neuhaus'i vabaõhu laval. Sel perioodil näitas ta kirjutamistaimedust, avaldades luuletusi ja laule ajakirjades nagu DOM. Algselt esines ta koos venna, Grosche siirdus 1980. aastal sooloartistiks. Tema töid on esitatud telesaadetes nagu 'Die Sendung mit der Maus' ja 'Stadt, Land, Fluss,' ning tal on säilinud lähedane sõprus džässkitarrimängija Toto Blanke'ga, koos on nad salvestanud arvukalt LP-sid ja CD-sid. Kogu oma karjääri jooksul on Grosche rajanud üle seitsmekümne raamatu, sealhulgas lastekirjandust, mida on tõlgitud mitmesse keelde. Ta on koostööd teinud näitlejatega nagu Doris Dörrie, Sven Severin ja Margarethe von Trotta. Tema komöödiastiil peegeldab sageli igapäevaelu, sisaldades heliefekte ja tähelepanekuid tavaste esemete kohta. Kriitikud kirjelduvad teda kui 'großartiger Beobachter' (suur vaatleja), märkides tema ausat ja lähedalseisvat tööd. Grosche’i huumor põhineb keelel, kujutlusvõimalusel ja mängulisel lähenemisel, arendades lähedast sidet oma publikuga sümpaatse välimuse kaudu. Ta on pälvinud palju auhindu, sealhulgas Saksamaa Kleinkunstpreis ja Sonderpreis Reif & Bekloppt Prix Pantheon’ist 1995. aastal, millele järgnesid Morenhovener Lupe ja Wilhelmshavener Knurrhahn 1999. aastal ning Kulturpreis der Stadt Paderborn 2000. aastal. Ta on ka UNICEF PADERBORNi toetaja alates 2003. aastast ja 'Stiftung Lesen'i saadik alates 2009. aastast. Grosche pärand kasvab jätkuvalt; tema elutöö tunnustati 2010. aasta näitusel 'Westfälische Kabarettheroen.' Ta on hiljuti avaldanud raamatu 'Das Lesebuch Erwin Grosche' (2024) Hanns Dieter Hüsch'i ja Walter Gödden'i sissejuhatustega ning kaasa autoriks 'Die kleine Fußballschule' (2022) Peter Mennega. Tema kogemusi koogide ja tordite testimisest käsitlev film Wolfgang Dresleri lavastamisel, kus esineb vokaalansambel 'Anis oder Mandel,' on samuti tema hiljutiste projektide hulgas. Grosche jätkab esinemist, mille tõendiks on tema ilmumine Bad Hönningeni Unter-Haus'is 19. septembril 2026, kus esitati kabaree- ja varieteeprogramm "PIPIFAX Deluxe." Ta usub, et maailm oleks parem, kui rohkem inimesi näeks seda tema silmade läbi, keskendudes suurtest sündmustest joonduvate järelduste tegemisele ja nende rakendumisele igapäevaelus.

Esmaeil Yasin (1912–1972), koomik (Egiptus) – Füüsiline komöödia
Kinnitatud Nõudmata
Egiptus

Esmaeil Yasin

Ismail Yassine, kirjutatud ka إسماعيل ياسين, oli Egiptuse näitleja, kes tähistas oma slapstick-komöödiafilmidega. Ta sündis 15. septembril 1912 Suesis. Varased elusatõkked kujundasid tema elu; tema ema suri, kui ta oli veel laps ja tema isa, ehtevekker, koges finantsraskusi, mis viis vangistamiseni. Selle tagajärjel töötas Ismail tänavakülalistena ja hiljem kelnerina ning advokaadi esindajana. Algselt püüdis ta olla laulja Mohammed Abdel Wahabi eeskujul, kuid 1930ndate alguses kolis ta Kaireosse kunstikarjääri edendamiseks. Yassine’i koomiline teekond algas üksikteatrikontsertidega umbes 1935. aastal, teenides nelja Egiptuse naela tasu esituse kohta, sealjuures arvestades autoriõigust ja koostamistasusid. Ta liitus Bade'ah Musabni tantsutrupi koosseisuga ja moodustas partnerluse Abu Al-Saud Al-Ibiaryga, kes kirjutas tema monolooge. Need esitused osutusid edukaks aastatel 1935–1945. Tema filmikarjääri algus oli aastal 1939 filmiga Khalaf El-Habayeb . Anwar Wagdi tunnistas tema talenti umbes 1944. aastal ja palkas teda sageli filmidesse. Sageli võrreldi teda Charlie Chapliniga tema slapstick-huumori, füüsilise komöödia ja väljendusrikka üleviimistamise tõttu. Tema esimene peatsimine roll saabus 1949. aasta filmis Al-Nasih . Aastad 1952, 1953 ja 1954 olid Jassini kuldne ajastu, mil igal aastal ilmus keskmiselt 16 filmi. 1954. aastal asutas ta Abu Al-Saud Al-Ibiaryga komöödiateatri trupi, mis esitas kuni 1966. aastani üle 50 näidendit. Ta tegi tihti koostööd režissööri Fatin Abd El Wahabiga ja kirjanikuga Abu Al-Saud Al-Ibiaryga, mille tulemusena valmis filmisarja, kus kandis tema nime, nagu näiteks Esmaeil Yasin vahamuuseumis , Esmaeil Yasin kohtab Raya ja Sakinat ning Esmaeil Yasin armees . Ta mängis 1940ndate lõpust kuni 1960ndateni umbes 28 filmi Shadiaga, nende viimane koostöö oli Al-Staat Ma Ya'rifush Yakdabu aastal 1965. Elusalt esines Ismail Yassine üle 166 filmis. Ta suri 24. mail 1972.

Esteban Navarro, koomik (Hispaania)
Kinnitatud Nõudmata
Hispaania

Esteban Navarro

Esteban Navarro on mitmekülgne kunstnik Hispaaniast, keda tunnustatakse näitlenud, humoristina, stsenaaristi, lauljana ja kaasaautorina koomikduo Venga Monjas. Alates 2006. aastast on Venga Monjas endale koha leidnud Hispaania komöödiamaastikul. Algselt püüdis Navarro saada karjääri animatsioonis, lootusega töötada ettevõtetel nagu Disney või Pixar, ja ta õppis isegi kaunite kunstide Barcelona Ülikoolis. Umbes 20 aasta vanuselt hakkas ta looma videoid Xavi Daura'ga ja laadima neid YouTube'i üles, mis tähistas tema loomingulise tee varajast etappi. Tema töö on ulatunud kaugemale nende algsetest võrgupõhistest ettevõtmistest, hõlmates mitmesuguseid meediakanaluid. Navarro professionaalne karjäär hõlmab stsenaariokirjutamist seriaalile 'Museo Coconut' alates 2010. aastast ja hilisemat osalemist erinevates telesaadetes, peamiselt TV3-s. Ta töötab Movistar+ programmi 'Ilustres ignorantes' kallal. Ta on naljakas ja mängib muusikat. Tema suhe Rigoberta Bandiniga, mis algas 2019. aastal, on oluliselt mõjutanud tema hiljutist tööd. Neil kujunes lähedane isiklik ja professionaalne partnerlus, kus Navarro kaastasuseletas ja kirjutas mitmeid tema hittlaule, sealhulgas 'Ay, mamá,' mille ta arrangeeris ja Bandini esitas Benidorm Festil. Laul saavutas suure edumahtu, jõudes Hispaania Spotify Top 50 edetabelis esikohale. Bandiniga suhe andis poja Nico, kes sündis 2. juunil 2020 pandeemia ajal. Nad kinnistasid oma pühendumuse kodumaalise tseremooniaga, mille läbi viis Ada Colau 18. mail 2023, millele järgnes intiimne pulmapidu 10. juunil 2023. Navarro toetab teda pidevalt ja osaleb Bandini kunstiprojekti intiimsemates aspektides, sageli mängides tema muusikalistes projektides klahvpille. Tema loomepanusele on tunnustust antud; ta on kandideerinud auhindadele töö eest 'La vida breve' (2023), 'Don Pepe Popi' ja 'V/H/S Viral'i jaoks. 16 filmi põhjal on tema keskmine reiting 5,9.

Étienne Grosclaude (1858–1932), koomik (Prantsusmaa)
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Étienne Grosclaude

Étienne Grosclaude, sündinud Frédéric Étienne Grosclaude'na Prantsusmaal, oli mitmekülgne tegelane, tuntud ajakirjaniku, kolumnisti ja humoristina. Ta alustas karjääri Le Gaulois's ja hiljem aitas kaasa paljudele väljaannetele, sealhulgas Figaro, Le Temps, L'Écho de Paris, La Liberté, Gil Blas, L'Illustration, L'Éclair ja La Revue des deux Mondes. Grosclaude oli ka ajalehe Le Journal ja ajakirja La République française direktor, mis näitab tema osalemist erinevates Prantsuse ajakirjanduse aspektides. Ta kirjutas algul Gil Blas's pseudonüümi Philidor all, kinnitades end kirjandusmaailmas. Grosclaude'i koomiline looming oli ulatuslik, peamiselt avaldudes kroonikates, mida ilmusid paljudes ajalehtedes ja ajakirjades. Aastatel 1886–1892 andis ta välja 'Les Gaietés de l'année,' kogumiku, mis sisaldas kroonikaid ja uudiseid; varasemaid köiteid illustreeris Caran d'Ache. Tema kirjutamisstiili, mille Jules Lemaître kirjeldas kui "universaalset riietumatust," "dialektiku leiutisi" ja "naiivset elegantsi," kattis laia valikut teemasid. Ta puudutas nii erinevaid teemasid nagu Louis Andrieux, keda ta 'Les Gaietés de l'année's võrdles Vidocq'ga ja Rocambole'iga, kui ka andis välja raamatuid president Wilsoni ja Transvaal sõja kohta. Grosclaude'i huumor oli läbiv, isegi kui ta rääkis oma reisidest. Suured reisid kujundasid Grosclaude'i tööd. 1896. aastal suundus ta Gallieniga Madagaskarile missioonile, laevaga Yang-Tsé augusti 10. kuupäeval ning veetis saarel mitu kuud. Seejärel reisiti Cecil Rhodese saatel Transvaali. Tema Madagaskari kohta kirjutatu peegeldas tema iseloomulikku huumorit, ainulaadselt ironiseerides nii iseenda kui ka malagasi rahvast, esitades end mängulisel viisil. Grosclaude sai 1913. aastal Vabariigi Sooloautasoo ja abiellus samal aastal Alice Kohnega. Ta avaldas oma elus arvukalt teoseid ning tema pärand elab edasi selliste väljaannete kaudu nagu Paul Acker koostanud antoloogia, mis ilmus prantsuse keeles 1. novembril 2015.

Eugene Levy, koomik (Kanada) – Sketškomöödia, Paroodia
Kinnitatud Nõudmata
Kanada

Eugene Levy

Eugene Levy, Kanada näitleja ja koomik, sündis 17. detsembril 1946 Hamiltoni kesklinnas, Ontario provintsis. Tema vanemad olid Rebecca Kudlatz ja Joseph Levy. Ta käis Westdale Secondary School'is ja McMasteri Ülikoolis, lõpetades 1969. aastal socioloogia bakalaureusekraadiga. Levy alustas oma karjääri osaledes 1972–1973 Torontos etendunud lavastuses *Godspell*, ning hiljem esines Second City Toronto ja SCTV-s. Ta on tuntud heatahtlikku isa kehastamisega *American Pie* filmisarjas, mängides kõigis kaheksas filmis Noah Levensteini rolli. Levy sai tunnustust töös sketšikomöödiasarjas SCTV aastatel 1976–1984, kus ta tegi tihti koostööd teiste esitajate ja kirjanikega. Ta kehastas sageli häbelikke ja ebatraditsioonilisi tegelasi, sealhulgas Earli Camemberti, Kanada ajaloomehe Earl Cameronit parodeerivat karakterit. Ta mängis ka arvukates filmides oma karjääri jooksul, sealhulgas Foxy Lady (1971), Vacation (1983), Splash (1984), Summer Camp (2024) ja teisi, nagu Magic Baskets , Bronx à Bel Air , Une journée à New York ja Treize à la douzaine 2 . Ta on tuntud intelligentsete, karakteripõhiste komöödiate poolest ja teeb sageli koostööd Christopher Guestiga, kaasautorina ja osatäitjana neljas tema filmis: Waiting for Guffman (1996), Best in Show (2000), A Mighty Wind (2003), kus ta mängis Mitch Cohenit, ja ühes määramata neljandas filmis. Ta laulis animafilmides nagu Heavy Metal (1981) ja Nos voisins, les hommes (2006), ning Le Monde de Dory (2016). Eugene Levy on tuntud ka Kanada menusaate Schitt’s Creek kaasloojana ja peaosas mängijana aastatest 2015–2020, mis filmiti Kanadas. Saade keskendub Rose'ide perele ning võitis 2019. aastal üheksa Emmy auhinda, luues sellega rekordi. Ta sai 2020. aastal Primetime Emmy auhinna ja oli nomineeritud 2019. aastal. Samuti võitis ta 2004. aastal Grammy auhinna filmi A Mighty Wind eest. 2008. aastal autisustati Levyt kuberneri kindralt esitletava kunstide auhinnaga; seejärel sai ta 2011. aastal Kanada ordeni ohvitsariigi liikmeks. Ta on näitlejate Daniel Levy ja Sarah Levy isa ning ta ja tema poeg asutasid tootmisettevõtte. Eugene ja Dan Levy moodustavad isa-poja komöödiaduu ja nad juhatavad septembri 15. kuupäeval Emmy auhindu, saades sellega esimeseks isa-poja paariks, kes seda on teinud; samuti on see esimene kord, kui kanadalane Howie Mandeli järel 2008. aastal juhatab. Auhindade otseülekanne toimub CTV ja ABC kanalil.

Kinnitatud Nõudmata
Island

Edda Björgvinsdóttir

Edda Björgvinsdóttir on Islandi näitleja, koomik, kirjanik, lavastaja ja esineja, aastakümneid üks Islandi komöödia juhtfiguure. Ta sündis Guðbjörg Edda Björgvinsdóttirina Reykjavíkis 13. septembril 1952. Kui ta oli umbes kaheaastane, kolis pere maale, kus tema isa juhtis raskete poiste internaatkooli. Ta lõpetas 1972. aastal Menntaskólinn við Hamrahlíði, õppis Islandi Ülikoolis filosoofiat ja Reykjavíkis radiograafiat ning õppis seejärel näitlejaks, lõpetades 1978. aastal kiitusega Islandi Riikliku Draamakooli. 2013. aastal omandas ta lisaks Bifrösti ülikoolis kultuurikorralduse magistrikraadi. Varsti pärast lõpetamist debüteeris ta Islandi Rahvusteatris Jökull Jakobssoni näidendis Kingsepa poeg ja pagari tütar (1978) ning kriitikud kiitsid teda kui oma põlvkonna üht omanäolisemat ja mitmekülgsemat näitlejannat. Pärast lühikest perioodi tõsises draamas kasvas nõudlus tema koomilise ande järele nii kiiresti, et kahe aastaga sai temast Islandi komöödiamaastiku juhtiv jõud. Ta on töötanud Rahvusteatri, Reykjavíki ja Akureyri teatritruppide, Alþýðuleikhúsiði, Gríniðjani ja paljude sõltumatute rühmadega ning olnud arvukate raadio- ja telemeelelahutussaadete kaasautor. Tema tuntuim roll on 1986. aasta komöödiaklassika Stella í orlofi nimitegelane, mahajäetud, kuid ohjeldamatult optimistlik abikaasa; selle rolli juurde naasis ta filmis Stella í framboði (2002). Samal aastal mängis ta situatsioonikomöödias Heilsubælið í Gervahverfi mitut tegelast ning ta on esinenud paljudes aastavahetuse satiirisaate Áramótaskaupið väljaannetes. Tema teiste filmide hulka kuuluvad Kui ronk lendab (1984), Karlakórinn Hekla (1992), The Sacred Mound (1993), Dramarama (2001) ja Amma Hófí (2020). Roll mustas tragikomöödias Puu all (2017) tõi talle 2018. aastal Edda auhinna ning 2025. aastal mängis ta komöödiasarjas Felix og Klara koos Jón Gnarriga ühte eakast abielupaari poolt. 2018. aastal nimetati ta ka Reykjavíki linnakunstnikuks ning ta sai panuse eest näitlejakunsti Pistriku ordeni rüütliristi. Ta oli abielus näitleja ja koomiku Gísli Rúnar Jónssoniga; nende kaks poega, Björgvin Franz ja Róbert Ólíver, on mõlemad näitlejad.