Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Komöödiaetendused Enim jälgitud Lisa koomik

Kõik A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z

Tulevased etendused Kinnitatud Enda nimele võetud profiilid

Algab tähega D Kinnitatud Tühjenda kõik

Kuvatakse 61-72 / 115 koomikut

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Daniele Luttazzi

Daniele Luttazzi, keda sündis 26. jaanuaril 1961 Santarcangelo di Romagnas nimega Daniele Fabbri, on itaalia koomik, näitleja, kirjanik ja satiiriline kirjutaja. Tema lavanimi on omistus muusikule ja näitlejale Lelio Luttazzile. Alates 1988. aastast algas Luttazzi professionaalne tee teatriliste satiiriliste monoloogidega ja komöödiaraamatute autorina. Ta võitis 1988. aastal Rooma Teatro Sistinas komöödia konkursi ning mai 1989. aastal noorte koomikute 'La Zanzara d'oro' võistluse. 1980ndate lõpus ja 1990ndatel esines ta erinevates Itaalia teleprogrammides, sealhulgas Fate il vostro gioco, Banane, Magazine 3, Mai Dire Gol, D.O.C. ja lühikeseks ajaks Maurizio Costanzo Show's. 1998. aastal juhtis Luttazzi omaenda programmi nimega Barracuda hilisõhtuse saatejuhi kohal. Tema töö sai laialdast tunnustust RAI teleprogrammis Satyricon, mida ta juhatas 2001. aastal. Luttazzi karjääri on märgistanud skandaalid ja kohtuväitlused. Satyricon tühistati pärast poleemilist intervjuud Silvio Berlusconi rikkuse kohta, mille järel Euroopa ajapressis mainiti teda tsensuuri näitena. See sündmus koos 2002. aasta "Bulgaaria dekreedi" skandaaliga aitas kaasa tema puudumisele televisioonis. Ta on olnud seotud 16-aastase kohtuväitlusega RAI-st lahkumise asjus ja sai 2012. aastal 1,2 miljoni euro suuruse kompensatsiooni. Alates 2009. aastast on ta oma blogis pidanud satiiri spordisaali ning jätkab Itaalias ringreisi teatrielamuste ja raamatute avaldamisega, sealhulgas teostega nagu 101 cose da evitare a un funerale (1993), Locuste (1994), Adenoidi (1995) ja Va' dove ti porta il clito. Ta on andnud välja ka ingliskeelse albumi Money for Dope (2005), mida iseloomustavad jazz/swing mõjud.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ameerika Ühendriigid

Danielle Pinnock

Ameerika näitlejanna, kirjanik ja koomik Danielle Pinnock sai nii Astra Televisiooni auhinna kui ka NAACP Image Awardi oma töö eest CBSi "Ghosts" sarjas (2021–praegu), kus ta kehastab 1920. aastate keeluajast pärit jazzlaulja Albertat.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ameerika Ühendriigid

Danny DeVito

Sündinud Daniel Michael DeVito Jr., Ameerika talent kannab palju mütse - näitleja, stand-up koomik ja filmitegija. Tema väike raam, rapikas vokaal tämber, eksimatu aktsent ja elav koomiline stiil tegid temast leibkonnanime, kui ta kehastas taksodispetšerit Louie De Palmat sarjas "Takso" aastatel 1978–1983, mis tõi koju Kuldgloobuse ja Emmy. Alates 2006. aastast võttis ta Frank Reynoldsi rolli FX/FXX komöödias "It's Always Sunny in Philadelphia".

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Dario Vergassola

Dario Vergassola on itaalia meelelahutaja, kelle mitmekülgne karjäär hõlmab komediat, näitlemist, kirjutamist, laulmist ja ringhäälingu. Sündinud La Spezias 1957. aastal, alustas ta oma tööelu tehase töölisena, enne kui suundus meelelahutusmaailma. Ta võitis esimese tunnustuse 1988. aastal, osaledes saates 'Professione Comico,' kus sai nii publiku- kui ka kriitikute auhindu. Selle edu järel ilmus ta 1989. aastal saates 'Star 90' ja töötas 1991. aastal korespondendina saates 'Il TG delle vacanze'. Vergassola naljakat stiili on esitletud paljudel Itaalia teleprogrammides. Massimo Vergassola on oma karjääri jooksul olnud regulaarne komöödiapoolne nägu telesaadetes nagu 'Maurizio Costanzo Show,' 'Zelig,' 'Mai dire Gol' ja 'Quelli che il calcio.' Lisaks on ta olnud nii saatejuht kui ka kaas-saatejuht mitmes saates, sealhulgas 'Bulldozer,' 'Kilimangiaro,' 'Sei in un Paese meraviglioso,' ning juhtinud kaks 'Concerto del Primo Maggio' versiooni aastal 2014 ja 2015. Vergassola töö näitlenuna hõlmab korduvate esinemiste Erminiona 'Dio vede e provvede' saates ja Pippo Santina 'Carabinieri' saates. Tema muusikalist loometööd iseloomustavad stuudioalbumid, nimelt 'Manovale gentiluomo' (1992) ja 'Lunga vita ai pelandroni' (1999), ning singel “Mario (Marta),” mis võitis 1992. aastal Festival di Sanscemo auhinna. Telekast ja muusikast kaugemale on Vergassola endale positsiooni loojana kindlustanud. Ta on avaldanud mitmeid raamatuid tuntud Itaalia kirjastajate juures nagu Mondadori, Feltrinelli ja Baldini & Castoldi, sealhulgas 2000. aastal ilmunud raamatu 'Lunga vita ai pelandroni' ning oma esimese romaani 'La ballata delle acciughe,' 2014. aastal. Tema koostööprojektide hulka kuulub kaasaautorlus ja osatäitmine telesaates 'Tenera è la notte' 1996. aastal ning turnee 'Bimbi belli' lavastusega koos Stefano Noseiga alates 1993. aastast. 2013. aastal lõi ta YouTube’i video, toetades LGBTQ+ noori. Praegu on ta kavas naasta 'Zelig' saatesse 2026. aastal selle 30. aastapäeva tähistamiseks, jätkates oma pikka ja mitmekesist karjääri Itaalia meelelahutuses.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Darry Cowl

Darry Cowl, keda sündis 27. augustil 1925 Vittelis, Vosges'i departemangus, Prantsusmaal, André Pierre Darricau nimega, oli prantsuse koomik, näitleja ja muusik. Ta suri 14. veebruaril 2006 Neuilly-sur-Seine'is, Hauts-de-Seine'i departemangus, 80 aasta vanusena kopsukraadi komplikatsioonide tõttu. Algselt püüdis ta alustada karjääri muusikuna, heliloojana ja kirjanikuna, õppides Pariisi konservatooriumis klaverit ja klassikalist muusikat, kuid lõpuks keelduti temast. Ta alustas oma komöödiakarjääri pianistina kabaree's, võttes endale pseudonüümi ‘Darry Cowl’, mida ta kirjeldas kui 'à l'américaine'. Cowl sai tuntuks pärast rolli Sacha Guitry filmis "Mõrtsukad ja varaste" (1956). Ta tegi sageli kaasa Sacha Guitry filmides, sealhulgas 1957. aastal valminud "Kolmik mängib kaarti". Tema varased sketšid laval ja telekast aitasid tal juba 1950ndate alguses kuulsaks saada. Ta lõi tegelase nunnutava, segase inimese kujul, kellel oli kõnehäire ja harjumus, et juuksed langevad suhu, integreerides kokarussikasse oma komöödiapersonaazi; ta arutas selle põhjusi ja tagajärgi 1984. aastal saates "Täna on elu". Tema esimene peatsis oli filmis "Le Triporteur" (1957), mis meelitas ligi viis miljonit vaatajat. Ta mängis ligikaudu viies filmis aastas kolmkümmend aastat, osaledes sellistes filmides nagu "Paha neiu" (1956), "Pariisi paleehhotel" (1956), "Kolmik mängib kaarti" (1957), "Kangelaslik rändur" (1962) ja paljud teised. Kogu oma karjääri jooksul mängis Darry Cowl mitmesugustes filmides, sealhulgas "Ära puutu valget naist!" (1974) major Archibaldi rollis, "Arrete ton Char Bidasse" (1978) ja "Üks öö Rahvuskogus" (1988). Ta tegi tihti koostööd Francis Blanche'iga (22 korda) ja Michel Galabru'ga (20 korda).

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Iirimaa

Dave Allen

Dave Allen, keda sündis 6. juulil 1936 Dublinis, Iirimaal, David Tynan O'Mahony nimega, oli koomik, kelle karjäär kestis mitmeid aastakümneid. Tema isa, Cullen 'Pussy' O'Mahony, töötas The Irish Timesi peatoimetajana, samas kui tema ema, Jean Archer, oli koduperenaine. Varases elus oli oluline sündmus umbes 18 kuud Keenaghis, County Longfordis, viibimine Dublinis toimunud pommitamiste tõttu; ta käis mitmes koolis, sealhulgas Newbridge College'is, Terenure College'is ja Catholic University Schoolis. Isa kaotus 12-aastaselt kujundas tema lapsepõlve. Hariduse omandanuna hakkas Allen tööle Drogheda Arguse koopia poissmehena, enne kui kolis Fleet Streetile. Alleni tee koomikuks hõlmas esinemise erinevates meelelahutuskohtades. Ta sai algkogemuse Butlins Redcoati rollis Skegnessis ja hiljem esines ööklubides ja meeste klubides. Tema agent soovitas muuta lavanime O'Mahony-lt Alleniks. Tema esituse eripäraks oli humoristlik selgitus vasaku pöidse sõrme otsa kaotsamineku kohta. Ta alustas Suurbritannias televisioonis ilmumist 1960ndate lõpus ning saavutas tuntuse The Dave Allen Show 'ga, mida BBC edastas 1971–1986 ja mida levitati üle Euroopa. Samuti ringreisiks Lõuna-Aafrikasse Sophie Tuckeriga aastal 1962 ja koostööd Digby Wolfega Austraalia televisioonis. Tema saateid edastati paljudes riikides, sealhulgas USA-s, Kanadas, Taanis, Rootsis, Norras, Hollandis, Belgias, Jugoslavias, Austraalias ja Uus-Meremaal. Alleni komöödiastiili iseloomustas jutustamine ja anekdootlikkus, sageli keskendudes elu absurdsele poolele. Ta puudutas laias spektriks teemasid, alates igapäevastest sündmustest ja statistikatest kuni tõsisemate teemade, nagu surematuseni. Tema ulatuslikud reisid laiendasid tema materjali ulatust. Märkimisväärne esinemine oli kahekuuline hooaeg Londoni Albery teatris, kus lavakujundus oli minimalistlik – valge vaip ja must iste – ning kestis kaks tundi ja pool. Ta loobus suitsetamisest viis aastat enne intervjuud, mis toimus tema 50. sünnipäeva eel. Allen lõpetas esinemise 1998. aastal ja elas Kensingtonis, Londonis, ümbritsetuna suurepärasest raamatukogust, kus olid teoste hulgas ka Dickensilt, Thurberilt, Trotskilt, Hemingwaylt, Joyce’ilt, Wildelt ja Shaw’lt. Ta oli abielus näitlejanna Judith Scottiga 19 aastat enne nende lahutust; tema venna enesehävitamine toimus aastal 2005.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

Dave Foley

Kanada päritolu näitleja, stand-up koomik, režissöör, produtsent ja kirjanik Dave Foley sündis 4. jaanuaril 1963 Etobicokes, Ontario provintsis. Tema vanemad on Mary ja Michael, kes on torutöökohalik. Rahvuselt ja etniliselt identifitseerib ta end kanadalaseks. Foley nime täielik nimi on David Scott Foley. Foleyl jätku karjääri otsides komöödiakavas, lahkus ta keskkoolist. Ta käis Toronto Second City Training Centre'is ja võttis improvisatsioonitunde, kus kohtas Kevini McDonaldi. Foley ja teised moodustasid 1984. aastal The Kids in the Halli. See komöödiasketsirühm sai oluliseks osa tema karjääris, esinedes sarjas alates 1988. aastast ja seonduvates projektides. Heavyfoot, Jocelyn ja Lex. Ta režisseris ka teleseriaali episoode. Sarja jooksid 1988–1995. Laste saates "The Kids in the Hall" peale on Foley omandanud mitmekülgse karjääri. Ta mängis sitcomis "NewsRadio" Dave Nelsoni rolli aastatel 1995–1999, osaledes 97 episoodis. Samuti andis ta häält Flikule filmides "Putukate elu" (1998), "Toy Story 2" (1999) ja "Tom Sawyer" (2000). Tema filmide seas on "Blast from the Past" (1999), "Brain Candy" (1996), "South Park: Bigger Longer and Uncut" (1999), "Kids in the Hall: Brain Candy" (1996), "Kuupäevaga töötaja" (2004), "Sky High" (2005), "Vampirid imestavad" (2010) ja "The Wrong Guy" (1997), mille kaastöölise kirjanikuna. Ta on esinenud arvukates teleseriaalides, sealhulgas "Will & Grace", "Scrubs", "How to Be a Gentleman", "The Middle", "Hot in Cleveland", "The New Adventures of Old Christine" ja "Robson Arms". Hiljem mängis ta Fargo (2023) seriaalis Taani Gravesi rolli ja kehastas Young Sheldonis Gary O’Brienit. Ta osales 2022. aastal ka saates "Last One Laughing - Canada" ning esineb Fargo viienda hooaja episoodides. Jaanuaris 2013 ilmus Foley stand-up spetsiaal "Relatively Well".

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

Dave Thomas

David William Thomas, kes on tuntud professionaalselt nimega Dave Thomas, on Kanada näitleja, stsenaaristi, produtseri, koomiku ja režissööri. Ta sündis 20. mail 1949 St. Catharines'is, Ontario provintsis. Tema vanemad, Moreen Duff Muir Glasgowist, Šotimaalt ja John E. Thomas Merthyr Tydfilist, Walesist, olid Briti immigrantide paar. Tema isa, meditsiinieetika ekspert, juhtis McMasteri Ülikooli filosoofia osakonda; perekond elas lühikest aega Durhamis, Põhja-Carolinas, ajal, mil tema isa õppis Duke'i Ülikoolis. Dave Thomasil on noorem vend, Ian Thomas, kes on laulja-laulukirjutaja. Thomas'i karjäär algas McMasteri Ülikooli lõpetamisega eripreemiatega, kus ta omandas inglise kirjanduse bakalaureusekraadi. Algselt töötas ta aastal 1974 McCann Ericksonis reklaamikirjutajana, kuid aasta jooksul tõusis ta kiiresti Coca-Cola Kanada konto peakirjutajaks. Seejärel liitus ta Second City trupiga pärast kuulamist, osaledes Toronto etenduses Godspell 'is koos tulevaste koomikute tähtede kõrval. Aastatel 1976–1981 mängis ta mitmeid rolle, sealhulgas Doug McKenzie, Angus Crock ja Lee Iacocca, seriaalis Second City Television ( SCTV ). Ta tegi kaasa filmides The Rimshots (1976) ja Home to Stay (1978), ning erinevates rollides teleseriaalis Bizarre (1980). Thomas saavutas laialdase tunnustuse oma Doug McKenzie'i rolli kaudu seriaalis SCTV , sageli koos Rick Moranisega. Ta võitis oma töö eest seriaalis Primetime Emmy auhinna. Bobina ja Dougina McKenzie'na andsid nad välja kaks albumit, *The Great White North* ja *Strange Brew*, ning mängisid filmis *Bob & Doug McKenzie'i seiklused: Strange Brew* (1983), mille režissöör oli Thomas. Tema filmikreediti hõlmab pealkirju nagu *My Man Adam* (1985), *Coneheads* (1993), *Rat Race* (2001) ja *Beethoven’i 5.* (2003). Ta kaastas stsenaariumi filmile *Spies Like Us* (1985) koos Dan Aykroydiga. Thomas on häälteinud tegelasi filmides nagu *Sesame Street Presents: Follow that Bird* (1985) ja *Vend Karu* (2003) ning *Vend Karu 2* (2006), ning mänginud rolle filmis *MVP: Most Valuable Primate* (2000). Ta režissööris filme *Les Experts* (1989) ja *The Stranger She Brought Home* (2021). Peale näitlemise ja lavastamise on Thomas laialt töötanud ka kulisside taga. Ta rajas raamatu *SCTV: Kulisside Taga*, mis ilmus 1996. aastal, ning tootis 144 episoodi seriaalist *Family Challenge* Family Channeli jaoks. Samuti mängis ta Russell Nortoni rolli teleseriaalis *Grace Under Fire* aastatel 1993–1998. Kogu karjääri jooksul on Dave Thomasil näidanud mitmekülgsust erinevates humoristlikes platvormides, jättes olulise jälje Kanada meelelahutusele.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

David Fernández Ortiz

David Fernández Ortiz, kes sündis 24. juunil 1970 Igualadas, Barcelonas, on hispaania näitleja, häälte näitleja ja humorist. Teda tuntakse peamiselt koomilise isana Rodolfo Chikilicuatre. Fernández'i taust hõlmab tööstuslikku ehete õpingut ja seotust teatrikompaniiga La Cubana alates 1998. aastast, mis viis esinemisteni teleseriaalis 'Me lo dijo Pérez'. Tema varased koostööd algasid aastal 2002 katalaani produktsioonifirmaga El Terrat, kinnistades veelgi tema positsiooni hispaania meelelahutusmaastikul. Fernándezi karjäär sai olulise tõuke koostööst Andreu Buenafuentega. Ta debüteeris saates 'Una altra cosa' (2002–2004), kus arendas isikuid nagu El Gilipollas ja El Extremeño que quería ser Vasco, millele järgnes jätkuv koostöö saates 'Buenafuente' (Antena 3 ja La Sexta). Just Buenafuentes saates tutvustas ta esmakordselt Rodolfo Chikilicuatret improvisatsioonisaate kujul. Jaanuaris 2008 esitles Fernández Ricardo Rosanti, väites, et leiutas vibratsiooni-kitari, enne kui naasis Chikilicuatrena esitama 'Baila el Chiki-chiki' 5. veebruaril 2008. Laul 'Baila el Chiki-chiki', Santiago Segura poolt kirjutatud ja Pedro Guerra poolt meloodiliselt kujundatud, sai määravaks hetkeks Fernández'i karjääris. See parodeerib reggaetonit naljade ja poliitiliste viidetega ning kandideeris Hispaania valikvooru Eurovisiooni lauluvõistlusele 2008. Hoolimata sellest, et mõned pidid selle valikut kavalaks võttekuseks, võitis Rodolfo Chikilicuatre valiku 56,28% hääletajate toetusel. Fernández muutis sõnade sisu märtsis 2008 Eurovisiooni reeglitele vastavuse tagamiseks, eemaldades poliitilised viited ja pikendades laulu pikkust. Ta esitas 'Baila el Chiki-chiki' Eurovisiooni lauluvõistlusel 2008. aastal 24. mail 2008, saavutades Hispaaniale parima koha alates 2004. aastast. Alates sellest on Fernández jätkuvalt töötanud erinevates meediakanalites, esinedes saadetes nagu 'Gala Inocente, Inocente', 'Pelotas', 'Crackovia' ja 'Me resbala', demonstreerides oma mitmekülgsust koomikuna.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ühendkuningriik

David Frost

David Frost, keda sündis 7. aprillil 1939 Tenterdenis, Kentis, oli inglise telesaatejuht, ajakirjanik, koomik, kirjanik ja meediategelane. Ta õppis Gonville'i ja Caiuse kolledžis Cambridge'is, lõpetades 1958. aastal inglise keeles kolmanda astme diplomiga, kus ta oli ka Varsity ja Granta toimetaja ning Footlights Drama Society sekretär. Algselt vaimuliku ametisse õppides, õpetati teda lühikest aega Methodist kohalikuks jutlajaks, mõjutatuna oma isast, kes oli hugenot päritolu Methodist pastor. Kooliaegadel osales ta jalgpallis ja kricketis, isegi saades Nottingham Forest F.C.-lt lepingu pakkumise. Frosti karjäär sai tuntuks 1962. aastal, kui ta juhtis satiirilist saadet "That Was the Week That Was" (TW3) BBC-s. Ta jätkas telesaadetega nagu "The Frost Report" (1966) ja "The Frost Programme" (1966–1968). 1960ndatel esines ta ka stand-up komöödiaga sellistes kohtades nagu Quaglinos ja The Blue Angel Londonis. Kogu oma karjääri jooksul intervjueeris ta arvukalt tuntud isikuid, sealhulgas kõiki kaheksa Suurbritannia peaministrit aastatest 1964–2013 ja kõiki seitse USA presidenti aastatest 1969–2008. Eriliselt tähelepanuväärne intervjuu oli Richard Nixoniga 1977. aastal; sellest tulid lavapala ja filmikohandused "Frost/Nixon". 1983. aastal osales Frost ITV telejaama TV-am loomisel; hiljem juhtis ta BBC-s programmi “Breakfast with Frost” aastatel 1993–2005 ning juhatas kaks kümnendit programmi “Through the Keyhole”. Aastatel 2006–2012 juhtis ta Al Jazeera English kanalil programmi “Frost Over the World” ja aastal 2012 programmi “The Frost Interview”. Talle anti BAFTA stipendium 2005. aastal ning elutööpreemia Emmy auhindade jagamisel aastal 2009. Fraseeringid „Tere, head õhtu ja teretulmast“ ja „Väga tõsiselt öeldes, ta teeb suurepärast tööd!“ olid tema karjääri eripäraks; David Frost lahkus 31. augustil 2013, 74 aasta vanusena, reisides MS Queen Elizabeth’il. Märtsis 2014 avati Westminsteri abikirikus Poettide nurgas talle pühendatud mälukivi; tema surma järel andis Briti peaminister David Cameron auhinnaks avalduse, väljendades oma austust.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Rootsi

David Hellenius

28. veebruaril 1974 sündis Nils David Hellenius Viksjös, Stockholmi maakonnas Järfällas. Ta on Rootsi koomik, näitleja ja telesaatejuht.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Ameerika Ühendriigid

David L. Lander

Ameerika näitleja, koomik, muusik ja pesapallioskaja David Lander, kelle sünninimi oli David Leonard Landau, saabus 22. juunil 1947 New Yorki Brooklynisse. Tema vanemad olid juudi kooliõpetajad Stella (Goldman) ja Saul Landau. Ta võttis gümnaasiumis ametlikuks lavanimeks David Landeri, tähistades edaspidi end professionaalselt kui David (L.) Landerit. Noorest peast esinduskunstide vastu huvi tundnud Lander otsustas 10-aastaselt näitlejaks saada. Landeri haridus hõlmas Carnegie Tech/Carnegie Mellon Ülikooli, New Yorki Ülikooli ning Performing Artsi Gümnaasiumi. Landeri karjäär hõlmas erinevaid rolle ja koostööd. Ta tegi koostööd Michael McKeaniga, arendades Carnegie Melloni Ülikooli näitlikunsti tundides Lenny ja Squiggy tegelasi. Koos kuulusid nad komöödiansamblisse The Credibility Gap, kuhu kuulus ka Harry Shearer. Tuntuma on ta saates Laverne & Shirley Andrew 'Squiggy' Squiggmani rolli poolest aastatel 1976–1982, kus ta esines 156 episoodis. 1979. aastal tegid Lander ja McKean koostööd albumil Lenny ja the Squigtones, kus Christopher Guest aitas kaasa hüüdnimega Nigel Tufnel. Tema filmikoolitus hõlmas rolle filmis 1941 (1979), kus ta mängis Joe'd, ja Used Cars (1980) Freddie Parisena, hulgas teisi rolle. Näitlemise kõrval näitas Lander kirge pesapalli vastu, olles 1997. aastal Anaheim Angelsi talentideotsija ja hiljem Seattle Mariner's. Lisaks oli David Lander Ameerika Pesapalli Uuringu Seltsi liige. Ta andis häält animasarjades nagu Oswald (2001–2003) ja Tom & Jerry Kids (1991–1993) ning oli Galaxy High Schoolis (1986) Milo de Venuse hääle kandja. Ta on rajanud autobiograafia Lange maha ja naer: Kuidas Squiggy sai sclerosis ja ei rääkinud sellest kellelegi , mis ilmus 2002. aastal. Talle diagnoositi sclerosis 1984. aastal ning ta avalikustas oma diagnoosi 1999. aastal. David Lander suri 4. detsembril 2020 Cedars-Sinai Meditsiinikeskuses, 73 aasta vanusena.

Vaata profiili