Chuck - GiggleTime'i multikakoomik, kes räägib nalju
GiggleTime Androidile
Tasuta Google Plays
Laadi rakendus alla
GiggleTime - naljad, koomikud ja komöödiaetendused GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Komöödiaetendused Kõige enam jälgijatega koomikud Meist KKK Kontakt Lisa koomik
Laadi rakendus alla
Jälgi meid

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Algab tähega A Kinnitatud Tühjenda kõik
Kuvatakse 109-120 / 205 koomikut
Ahir Shah, koomik (Ühendkuningriik)
Kinnitatud Nõudmata
4. märts 2027 Ühendkuningriik

Ahir Shah

Ahir Shah on Briti koomik, kes sündis 28. detsembril 1990. Tema vanemad, Vikram ja Alka, on pärit Indiast ning tema ema töötab riigi algkooli õpetajana. Varases lapsuhes, viieaastaselt, saadeti tema vanaema tagasi Indiasse, sündmus, mis on mõjutanud tema töösid. Preston Manori keskkooli õpinguid jätkates lõpetas ta 2012. aastal Cambridge'i Ülikooli, omandades kraadi poliitikas, psühholoogias ja sotsioloogias. Shah alustas esinemist stand-up koomikuna avalõikudel juba viieteistaastaselt, inspireerituna isa soovituse poolt osaleda ainevõrras. Kogu kooliaja ja ülikooli ajal täiendas ta pidevalt oma komöödiatalente. Tema debüütiesinemine, 'Astronoomia', esilinastus 2011. aastal. Ta turnee Suurbritannia ringi 'Dots'iga 2019. aastal, etendus, mis pälvis suurepärase tunnustuse. Peale lavakoomikuna on ta esinenud telesaadetes nagu BBC Two 'The Mash Report' ja on olnud külaliseks paneelprogrammides, sealhulgas 'Have I Got News For You' ja 'Mock the Week'. Tal on ka näitlejakohad seriaalides ‘Campus’, ‘Vendlus’ ja ‘Katastroof’, ning ta on koos Suzi Ruffelliga kaas-presenteerinud 'Explicable Me' saadet BBC Radio 2-s. Märkimisväärne on, et Shah on oma lavakavades rääkinud kogemustest depressiooniga. Koomiku karjäär saavutas uued tipptasemed 2021. aastal HBO spetsiaali "Dots" abil ja tema saate "Ends" ilmumisega Netflixi spetsiaalina septembris 2024. aastal. "Ends" tõi talle 2023. aastal Edinburghi Koomiaauhind parima saate eest, mida peetakse laialdaselt prestiižseks tunnustuseks koomikumaailmas. 2024. aastal osales ta "The Bugle" saadetes kaasjuhtumina; praegu toodab ta BBC Radio 4 seeriat pealkirjaga "Ahir Shah'i 7 maailma eksitust," mis peaks ilmuema 2025. aastal. Tema esinemised on pälvinud positiivseid arvustusi; üks arvustaja nimetas tema tööd „aasta, kui mitte kümnendi olulisimaks stand-upiks“, samas kui teine ​​hinnas kindlat etendust „päris suurepäraseks“. Praegu töötab ta uue stand-up saate "Golden" kallal, mille eesmärk on 2026–2027. aastal.

Ahmed Berhan Omer, koomik (Rootsi) – Satiir, Roast ja solvangukomöödia
Kinnitatud Nõudmata
Rootsi

Ahmed Berhan Omer

Ahmed Berhan Omer on rootsi stand-up koomik, näitleja ja saatejuht. Ta sündis Stockholmis 24. jaanuaril 1985 ja on Eritrea päritolu. Tema vanemad immigreerusid Eritreast Rootsi detsembris 1984, kui ta oli beebi, asustudes Stockholmi Rågsvedi linnaosas. Noorena mängis ta korvpalli ja õppis hiljem majandust Södertörni Ülikolledžis. Just sellel perioodil algas ka tema komöödiakarjääri, kui ta alustas stand-up esinemisi The Big Beni pubis ja Södertörni ülikooli üritustel. Berhani Omer'i koomiline teekond sai olulise mõju Kodjo Akolorist, kes tutvustas teda lavakoomikute maailmale. Tema huumor kajastab sageli tema isiklikke kogemusi noore immigrandina Rootsis, keskendudes tihti rassismi, eelarvamuste ja kaasaegses ühiskonnas noorte väljakutsetele. Ta kasutab oma esitustes satiiri ja roasti komediat, puudutades teemasid nagu seks ja eelarvamused. Inspiratsiooni ammendades Ameerika koomikelt Chris Rockilt ja Dave Chappellet, on ta tuntud oma terava ja satiirilise huumori poolest. Tunnustuse saavutas ta esinedes Raw Comedy Clubis Göta Lejonis ning on esinenud StandUp Sverigel ja teistes klubides üle Rootsi, samuti Big Ben Comedy Clubis. Kogu karjääri jooksul on Berhan Omer laienendanud oma tegevust stand-upist kaugemale. Alates 2015. aastast töötas ta Malmö linna Sveriges Radios P3 programmi Tankesmedjan jaoks ning on olnud hääle kandja raadioprogrammides nagu Morgonpasset, Hot Take ja Vi måste snacka hår. Ta mängis filmis *Hjärtat* aastal 2018 ja mängis peaosas näidendis *Mizeria* Kulturhuset Stadsteateris aastal 2022, ning esines ka '8 kvadrat' (2023) ja teistes Kulturhuset Stadsteateris etenduvates näidendites. Ta on kaasa teinud teleseriaalides nagu *Kontoret*, *Släng dig i brunnen* ja *Bert*. Alates 2010. aastast esineb ta koos komediansigrupiga SEMST ning turneeris 2010. aasta suvel Eestit, Taanit, Suurbritanniad ja Rootsit. Aastal 2023 võitis ta Humorgalani auhinna aasta meeskomediakunstniku tiitlile ja juhtis *Sommar i P1*. Tema esimene soolotuur 'Inget driv' esilinastus aastal 2024. Ta juhib Stockholmi Debaser Comedyt ja on abielus Maia Perezi, eripedagoogi, nimega naisega, kellega tal on kaks last. Aastal 2025 võitis ta TV4 saates *Förrädarna* 329 000 krooni ning juhib 2026. aastal TV4 saates *The Challenge Sverige* teist hooaega.

Akite Agnes, koomik (Uganda)
Kinnitatud Nõudmata
Uganda

Akite Agnes

Akite Agnes on Uganda stand-up koomik, näitleja, MC ja filantroop. Ta on tuntud eelkõige Arachi rolli poolest telesarjas "The Hostel". Ta esineb ka Pearl Magicu draamas "Tüdruk Mparost" kui uudishimulik naaber Mama Brian. Tema komöödia keskendub igapäevastele väljakutsetele, millega inimesed oma igapäevaelus kokku puutuvad.

Al Murray, koomik (Ühendkuningriik) – Satiir
Kinnitatud Nõudmata
23. jaan 2027 Ühendkuningriik

Al Murray

Alastair James Hay Murray, kes on tuntud professionaalselt Al Murray nime all, on inglise koomik, sündinud 10. mail 1968 Stewkley's, Buckinghamshire'is. Ta on kirjaniku William Makepeace Thackeray sugulane ning käis Bedford Schoolis ja oli Bedfordshire'i maakonna noorteorkestris löökpillimängija. Tema isa töötas nii Royal Engineersis kui ka British Railis. Murray lõpetas Oxfordi Ülikooli, näidates juba varakult huvi intellektuaalsete tegevuste vastu koos oma muusikaliste huvidega. Murray alustas oma komöödiakarjääri aastal 1994, töötades Harry Hilli jaoks BBC Radio 4-s ja regulaarselt esinedes Edinburghi festivali äärealal. Ta debüteeris karakterina 'Põllumaja omanik' aastal 1994 toimunud äärealal, kus ta esitas publikule väljakutse riigi nime mainida, enne kui kinnitas Briti ülemust. See isiksus on muutunud tema töö keskseks elemendiks juba üle 20 aasta. Pärast nominatsioone aastal 1996, 1997 ja 1998 võitis ta lõpuks Edinburghi komöödiapreemia aastal 1999. Kogu oma kaheliinilisel karjääri jooksul on ta täitnud areenisid ja suuri teatrisaale üle kogu maailma. Tema töö hulka kuuluvad esinemised Channel 4 saate *The Word*s novembris 1991 ning lühike periood trummarina bändis Evangelista aastatel 1994-1995. Al Murray koomikustiil tiirleb sageli 'Pubi Püstitaja' isiku ümber, uurides Briti kultuuri ja ajalugu satiirilise noodiga. Ta on esitanud mitmeid auhindu võitnud seerijaid BBC Four-s, sealhulgas Al Murray: Miks vihkab igaüks inglasi? , Al Murray: Miks võidavad briti igat sõda? ja Al Murray: Miks vihkab igaüks Briti impeeriumi? , ning spetsiaale nagu Al Murray suurimad Briti sõjafilmid ja Al Murray suurimad Briti spionaažifilmid . Ta on ka mitu korda esinenud The Royal Variety Performance’is , juhtinud Live at the Apollo ja Live at the Palladium ning mänginud sitcomis Time Gentlemen Please . Tema teatrilavastuste hulka kuulub My Gaff, My Rules , mis pääses 2002. aastal Olivier Award auhinda jagama. Ta on kahel korral saanud Olivier Award nominatsiooni West Endi etenduste poolest ja praegu ringleb ta ‘All You Need Is Guv’ ja 'Guv Island'iga, müües 2024. aastal üle 130 000 pileti. Murray on ka kirjanik ning on avaldanud kuus raamatut Briti kultuuri ja ajaloost, sealhulgas Victory’45 , mis ilmuvad aprillis 2025, ning kaas-podcasti *We Have Ways of Making You Talk* juhib koos James Hollandiga, keskendudes II maailmasõja ajaloole.

Al Shean (1868–1949), koomik (Saksamaa) – Sketškomöödia
Kinnitatud Nõudmata
Saksamaa

Al Shean

Al Shean, keda sündis 12. mail 1868 Dornumis, Preisi kuningriigis, nimega Abraham Elieser Adolph Schönberg, oli saksa-ameerika koomik ja näitleja. Ta kasutas ka nimesid Adolf, Albert või Alfred Schönberg. Tema vanemad olid Fanny ja Levi või Louis Schönberg, ning tema õde Minnie oli Marx Brothersi (Chico, Harpo, Groucho, Gummo ja Zeppo) ema. Sheani isa oli illusionist, mis võis mõjutada tema hilisemat karjääri. Ta emigreerus Saksamaalt New Yorki koos õega, pannes aluse Broadway karjäärile. Shean sai tunnustust vaudeville'i teatrites, sageli esinedes koos õega Minniega. 1912. aastal asutas ta Edward Gallagheriga komöödiopaari Gallagher ja Shean, kes esinesid koos esmakordselt The Rose Maid 'i turnee ajal. Duo esinemine saavutas märkimisväärset populaarsust, mida rõhutas laul “Mister Gallagher ja Mister Shean”, mis oli 1922. aasta Ziegfeld Follies’s suur hitt. Partnerid olevat aga teineteist ei sisenud, ja nad lahutasid end 1914. aastal erimärgu tõttu. Minnie Marx aitas nad 1920. aastal taas kokku viia, ja nende partnerlus aastatel 1920–1925 tõi neile suure tuntuse enne lõppu 1925. aastal. Arvatakse, et Shean on kirjutanud Marx Brothers’i esimese edukaima vaudeville'i sketši ning aidanud kaasa nende karjääri algusele, sealhulgas esinedes nendega aktis nimega ‘Fun in Hi Skule’ umbes 1911. või 1912. aastal; Groucho mängis saksa õpetajat, Harpo esindas iirlast punase parukaga ja Gummo kõneles juudi aksendiga. Gallagheri ja Sheani lahkumise järel esines Shean kaheksa Broadway etendust kohaliku solistina. Ta mängis umbes kolmkümmend filmi, nende seas San Francisco (1936) rollis ‘Professor’, Sinilind (1940) vanaisa rollis ja Hitleri hullumeelne mees (1943) preestri rollis. Muude filmiväljaannete hulka kuulusid Muusika õhus (1934), See on õhus (1935), Miss Glory lehekülg (1935), Reisisoodustaja (1935), Kuningas astub välja (1936), Seadus tema kätes (1936), See võib sinuga juhtuda (1937), Elu, armastus ja õppimine (1937), Zenda vang (1937), Tagasi teele (1937), Rosalie (1937), 52nd Street (1937), Suur valiits (1938), Hollywoodi hotell (1938), Liiga kuum käsitsemiseks (1938), Broadway Serenade (1939), Joe ja Ethel Turp külastavad presidenti (1939), Tish (1942), Crime Doctor (1943), Atlantic City (1944) ja Kuldläbi aastakümneid (1950). Ta kehastas peaosa 'Isa Malachy imes'. Al Shean suri 12. augustil 1949 New Yorkis.

Alan Bennett, koomik (Ühendkuningriik) – Satiir, Sketškomöödia
Kinnitatud Nõudmata
Ühendkuningriik

Alan Bennett

Sündinud Armleys, Leedsis, 9. mail 1934, on Alan Bennett mitmekülgne inglise loovisik, tuntud oma tööga näitlenud, kirjanikuna, dramaturgina ja stsenaariautorena. Pärast õpinguid Christ Church'is, Upper Armley, Church of England School'is ja Leeds Modern School'is jätkas Alan Bennett kõrgemaid õpinguid Oxfordi Ülikoolis, kus ta omandas ajaloo kraadi *cum laude*. Algselt püüdes saada keskaegse ajaloolaseks, õpetas Bennett mitu aastat keskaegset ajalugu Oxfordis, enne kui asus kirjutamisega täiskohaga tegelema. Tema looming peegeldab sageli tema lapsepõlve Yorkshire'i kultuuri ja rannapuhkusi. Bennett saavutas kuulsuse 1960. aastal Edinburghi festivalil satiirilise revüü "Beyond the Fringe" osalejana, mille eest ta sai eripreemia Tony auhindadel. Alates sellest on tema kirjutised leidnud edu erinevates meediakanalites, sealhulgas laval, ekraanil ja trükis. Ta on kirjutanud arvukalt näidendeid, nende seas "Forty Years On" (1968), "Getting On" (1971), "Habeas Corpus" (1973) ja "The Old Country" (1977). Tema teoseid on ekraniseeritud filmides nagu "The Madness of King George" (1994), "The History Boys" (2006) ja "The Lady in the Van" (2015). Bennett on tuntud ka populaarse teleseriaali "Talking Heads" (1988) loomise poolest ning "On the Margin" (1966) kirjutamise poolest, satiiriseriaali, mis hiljem uuesti avastati. Ta ei kirjuta tellimisel. "The History Boys", mis debüteeris Rahvusteatris 2004. aastal, on Bennett'i arvates üks tema õnnelikemaid näidendeid kirjutada, kulutades sellele vähem kui tavaliselt viis aastat. Tegevus asetseb 1980ndate Britanijas ja kujutab kaheksa poisi kogemusi Sheffieldi poistekooli gümnaasiumis ning käsitleb selliseid teemasid nagu noorusaegne iha, õpetajate töösuhted, seksuaalsus, küpsemine ja ajaloo ning hariduse olemus. Hiljem jõudis see Broadwayle, võites kuus Tony auhinda ja kolm Olivierit auhinda. Näidend naaseb Londoni West Endi aprillis 2027. aastal, ettekanded algavad 10. aprillil 2027 ja lõpevad 24. juulil. Bennett on pälvinud palju auhindu, sealhulgas neli BAFTA auhinda, nelja Laurence Olivierit auhinda, kaks Tony auhinda ja Londoni Teatriseltsi eriauhinna 2005. aastal. Paljude arvates on ta oma põlvkonna esmane inglise dramaturg, tuntud oma igapäevaelu Briti elu kujutamise poolest võlu, huumori ja lugupidamisega.

Alan Cumming, koomik (Ühendkuningriik) – Kabaree
Kinnitatud Nõudmata
Ühendkuningriik

Alan Cumming

Alan Cumming on mitmekülgne meelelahutaja, kes identifitseerib end nii šoti kui ka ameeriklasega. Ta sündis 27. jaanuaril 1965 Aberfeldys, Perthshire'is, Šotimaal, ja tema varajane elu kujunes isa kutsega, kes oli Panmure Estate'i metsanduse juhataja Carnoustie lähedal. Tema hariduses olid Monikie Primary School ja Carnoustie High School. Cummingi karjääri algus oli vara, tema telesaade debüteeris 1984. aastal ITV Granadas "Travelling Manis". Ta võitis kiiresti tunnustust koomiliste esituste eest, moodustades hiljem komöödiaduet Victor ja Barry Forbes Massoniga, mis debüteeris 1984. aasta Edinburghi festivalil. Cummingi mitmekülgisus on ilmsik erinevates meediakanumites. Ta võitis 1991. aastal Laurence Olivieri auhinna parima komöödiapala eest töö eest Accidental Death of an Anarchist'is. Tema lavakarjäär jätkus suure eduga, kulmineerudes Tony auhinnaga 1998. aastal parima näitleja rolli eest muusikalitükis Cabaret Broadwayl. Teatri kõrval on ta teinud silmapaistvaid kaasaegimisi filmides, sealhulgas rollid Spy Kids triloogias aastatel 2001–2003 Fegan Floopina ja X2 (2003) Nightcrawlerina, kordades rolli Avengers: Doomsday (2026) filmis. Ta on ka näidanud oma loova kontrolli kaasdirektuuri, kaasautorluse, kaasprodutseerimise ja kaaspeaosa mängimise kaudu filmis The Anniversary Party 2001. aastal Jennifer Jason Leighiga. Cummingi televiisiotöö on olnud eriti mõjukas. Aastatel 2010–2016 pälvis tema roll sarjas "Hea naine" suure tunnustuse, mille tulemusena kandideeris ta kolme Primetime Emmy auhinnale, kahele Screen Actors Guildi auhinnale ja kahele Kuldgloobusele. Hiljem mängis ta aastatel 2021–2023 Apple TV+ sarjas "Schmigadoon!". Näitlejakarjääri kõrval on ta näidanud loovust autorina; tema avaldatud teoste hulka kuuluvad romaan "Tommy lugu" (2002) ja kaks mälestuskirja, mis ilmusid 2014. ja 2019. aastal. Praegu juhib ja toodab ta koos "The Traitors" (2023–praegune), mille eest on ta juba pälvinud kuus Emmy auhinda.

Alan Thicke (1947–2016), koomik (Kanada)
Kinnitatud Nõudmata
Kanada

Alan Thicke

Alan Thicke, keda sündis 1. märtsil 1947 Kirkland Lakes, Ontario's, nimega Alan Willis Jeffrey, oli mitmekülgne Kanada meelelahutaja. Tema varased aastad olid märgistatud pere muutustega; tema vanemad, Shirley Greer ja William Jeffrey, lahutasid end 1953. aastal. Hiljem võttis ta oma kasuisa, Brian Thicke'i, perekonnanime, kes oli füüsik. Pärast Elliot Lake Secondary School'ist 1965. aastal lõpetamist käis ta Western Ontario Ülikoolis ja sai Delta Upsiloni vennaühingu liikmeks. Need kujundavad kogemused aitasid kaasa tema karjääri alusele näitleno, helilooja, produtsendi ja stsenaariumi autori rollides. Thicke’i karjäär algas Kanada televisioonis. Ta juhtis Face the Music 'ut aastal 1975 ja First Impressions 'it 1976–77 hooajal. 1970ndate lõpus juhtis ta sageli *The Alan Hamel Show*’t. Seejärel juhtis ta 1980ndate alguses *The Alan Thicke Show*’d, mis viis peamise aja edaspidise spin-off'i nimega *Prime Cuts*. Tema mitmekülgisus ulatub saatejuhtimiseta; ta kirjutas telespetsiaalidele nagu *The Paul Lynde Halloween Special* (1976) ja *The Barry Manilow Special* (1977). Ta kaastas ka arvukalt teleseriaalide teemahelisid, sageli koostöös Gloria Loringiga, sealhulgas *Diff’rent Strokes*’i ja *The Facts of Life*’i teemahelisid. Ta juhtis isegi Ameerika hilisõhtust jutusaadet, *Thicke of the Night*, 1983–1984 ning kaastas Walt Disney World Very Merry Christmas Parade't 1983–1990. Thicke saavutas laialdase tunnustuse oma rolli eest dr Jason Seaverina komöödias Growing Pains , mis jooksis aastatest 1985 kuni 1992. Tema esitamine tõi talle 1988. aastal Kuldgloobuse nominatsiooni. Ta mängis samas rollis filmides The Growing Pains Movie (2000) ja Growing Pains: Return of the Seavers (2004) ning produtseeris ka The Growing Pains Movie 't. Ta tegi kaasa Disney Channeli filmis Not Quite Human (1987) ja selle järjefilmides. Hiljem karjääris tegi ta kaastähed endana teleseriaalides nagu How I Met Your Mother ja This is Us . Alan Thicke suri 13. detsembril 2016 südameatakki, mängides hokki oma poja Carteriga, jättes maha koomiliste esituste ja muusikalise panuse pärandi.

Alan Young (1919–2016), koomik (Ühendkuningriik)
Kinnitatud Nõudmata
Ühendkuningriik

Alan Young

Alan Young, keda sündis Angus Youngina 19. novembril 1919 North Shieldsis, Northumberlandis, Inglismaal, oli karjäär, mis hõlmas raadiot, filmi ja televisiooni. Tema vanemad olid šoti päritolu; isa töötas nii kaevurina kui ka tapitsijana, ema laulis. Enne oma kuuendat sünnipäeva kolis pere Edinburghist, Šotimaalt, Briti Columbia lääneossa, Kanadasse, pärast algset kolimist sinna juba lapsepõlves. Youngi varajane huvi raadio vastu tekkis astma tõttu lapsena. Ta alustas koomiliste monoloogide esitamine laval 13-aastaselt ja 1930ndatel ja 40ndate alguses oli tal juba tööd raadios nii Kanadas kui ka Ameerika Ühendriikides. Teise maailmasõja ajal teenis Young Royal Canadian Navy's. Ta lahkus Sõjamerest pärast üleviimist Navy show jaoks kirjutajaks; väidetavalt püüdis ta liituda Kanada armee, kuid saadeti tagasi lapsepõlves tekkinud astma tõttu. Sõjalise teenistuse lõpetanud Young alustas peaosas mängimist mitmesuguste komöödiaprogrammade jaoks, tuntud nime all *The Alan Young Show*, mida edastati nii raadios kui ka televiisoris 1940ndatest kuni 1950ndateni. Tema roll Wilbur Postina teleseriaalis "Mister Ed" (1961–1966) on see, mille poolest ta enim tuntakse. Kogu karjääri jooksul jätkas ta ilmumist filmides ja telesaadetes, sealhulgas "Tom Thumb" (1958), "Baker's Hawk" (1976), "The Cat From Outer Space" (1978), "Mickey's Christmas Carol" (1983), "Ducktales: The Movie" (1990), "The Love Boat" (1983) ja "Murder, She Wrote" (1986), ning ka rolli saatesarjades "General Hospital". Alates 1974. aastast kuni surmani hääletas ta Scrooge McDucki jaoks, lahendades oma hääle filmides ja videomängudes. Ta hääletas ka Flavershamis filmis "The Great Mouse Detective" (1986), kasutades šoti aksenti. Young mängis lühiaegses komöödias "Coming of Age" (1988-89). Alan Young suri 19. mail 2016.

Albert Algoud, koomik (Prantsusmaa) – Satiir, Sketškomöödia
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Albert Algoud

Albert Algoud, kes sündis 23. märtsil 1950 Asnières-sur-Seine'is, on prantsuse humorist mitmeküliku ja pikemaajalisega karjääri. Ta pärneb kirjanikuperekonnast; tema isa oli François-Marie Algoud ning ta on teise Albert Algoudi lapselaps, mõlemad autorid. Enne kui ta saavutas tuntust komöödias, töötas Algoud prantsuse kehalõpetajana aastatel 1976–1988, õpetades Haute-Savoies, La Roche-sur-Foronis ja Poissys. Tema varajane elu hõlmas lühikesi perioode poliitilist tegevust, sealhulgas osalemist Action Française'is ja hiljem Gauche prolétarienne'is, kuigi ta lahkus ideoloogiliste erimärkidest tulenevalt. Algoud’i koomiline teekond algas raadios, algul "Contrebande'iga" Annecys umbes 1970. Laialdasema tunnustuse saavutas ta Canal+ programmides nagu Nulle Part Ailleurs ja Karl Zéro , kus mängis Pintimberti karakterit Karl Zéroga kõrval. Ta aitas ka kirjutada sketše Nulle Part Ailleurs'ile koos Antoine de Caunes'i ja Laurent Chalumeauga. Aastatel 1989–1990 jagasid Antoine de Caunes, Karl Zéro ja ta koos juhtimisõigusi koomilisele raadioprogrammile, mida edastas RFM. Tema huumorit kirjeldatakse absurdse ja õpetlikuna, segades satiiri ja kultuuriviiteid, ning ta on tuntud oma imitatsioonide poolest poliitikutest nagu Hu Jintao, Vladimir Putin ja Osama bin Laden. Ta kaasa-loob ka uudiste pastši Zérorama koos Christophe Bertiniga aastal 1994 ning esines Karl Zéro satiirilises uudisprogrammis, Le Vrai Journal de Karl Zéro . Algoud' karjäär areneb pidevalt edasi. Aastatel 1999–2002 juhtis ta France Interis kultuuriajakirja *La partie continue*. Ta on rajanud arvukalt raamatuid, keskendudes eelkõige Tintini maailmale, sealhulgas kapten Haddocki vandumiste sõnaraamatu ja volitamata biograafia proua Castafiorest. 2023. aastal avaldas ta autobiograafilise koomiksi *Le Prof qui a sauvé sa vie*. Praegu ilmub ta France Interi saadetes *Le Fou du roi* ja *À rebrousse poil* kui „isa Albert“ ning on alates 2015. aastast olnud *La Bande originale* kolumnist. Tema poega Bonit diagnoositi autism umbes 27 aastat enne praegust aega, teemat, mida Algoud avalikult arutleb. Ta jääb produktiivseks autoriks, olles kirjutanud umbes kümme raamatut, mis on pühendatud Tintinile, sealhulgas *Le dictionnaire amoureux de Tintin*, mis kiidab La Roche-sur-Foronit.

Alberto Olmedo (1933–1988), koomik (Argentina)
Kinnitatud Nõudmata
Argentina

Alberto Olmedo

Alberto Olmedo oli Argentina koomik ja näitleja, sündinud Alberto Orlando Olmedona 24. augustil 1933 Rosario linnas, Santa Fe provintsis. Tuntud hüüdnimega ‘El Negro’ (Mustikas), jättis ta olulise jälje Argentina meelelahutusajalukku ja on üks selle tähtsaimaid tegelasi. Ta suri 5. märtsil 1988 Mar del Plata linnas, Buenos Airesi provintsis. Olmedo varasemat elu iseloomustasid mitmesugused kogemused. Algselt andekas akrobaat ja noorena ambitsioonikas näitleja, alustas ta mängimist La Comedia de Rosario's 1947. aastal. Ta aitas oma perekonda üleval erinevate töödega, sealhulgas puu- ja lihatoodete kojutoimetamisega. 1951. aastal moodustas ta Antonio Ruiz Viñasiga duo Toño-Olmedo. Ta kolis Buenos Aires'i 1954. aasta lõpus edaspidise kunstnikukarjääri rajaval eesmärgil, töötades 1955. aastal tehniku Canal 7-s enne üleminekut näitlejaks. Tema debüüt filmis oli Gringalet 's 1959. aastal. Kogu karjääri jooksul mängis Olmedo 49 filmis, alustades filmist Gringalet . Ta saavutas 1960ndatel märkimisväärset edu lasteprogrammidega nagu Capitán Piluso , kus ta mängis alates 1960. aastast koos Coquitoga (Humberto Ortiz). Ta tegi kaasa Operación Ja-Já st märtsist 1964. aasta algusega. Tema komöödiastiil sisaldas sageli Rosario slangi ja lugusid lapsepõlvest ning ta tegi tihti koostööd Javier Portalesega ja Jorge Porceliga, kes koos aitasid 1970ndatel ja 1980ndatel arendada ‘comedia picaresca’ stiili. Tähelepanuväärsete filmide hulka kuulusid Los Doctores las Prefieren Desnudas (1973), Maridos en Vacaciones (1975) ja Sálvese Quien Pueda (1984). Ta lõi meeldejäävaid tegelasi, nagu kindral González, Rucucu ja el Manosanta. Saade No Toca Botón! oli 1980ndatel Argentinas kõige kõrgema reitinguga. Tal oli ka oma saade El Chupete ning ta seisus lühiajaliselt 1976. aastal telekast eemaldamise ohus pärast saates tehtud nalja. 1980ndatel suundus Olmedo töö perevälistele filmidele koos Jorge Porceliga, Moria Casániga ja Susana Giméneziga. Nende hulka kuulusid Los fierecillos se divierten (1983), Rambito y Rambón, primera misión (1986), Los colimbas se divierten (1986) ja Los colimbas al ataque (1987). Ta oli abielus kaks korda, esmalt Judith Jaroslavskiga aastal 1958 ja hiljem Tita Russiga aastal 1967 ning tal oli kuus last. Tema lapsepõlvekodu asus Rosario linnas Tucumán 2765 aadressil, ja tema isa oli José Mautone, kelle päritolu oli Sitsiiliast.

Alberto Sordi (1920–2003), koomik (Itaalia)
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Alberto Sordi

Roomas sündinud 15. juunil 1920, Alberto Sordi oli mitmekülgne itaalia kunstnik, kes töötas näitlejana, koomikuna, häälte dubleerijana, režissöörina, lauljana, heliloojana ja stsenaariistina. Ta suri Roomas 24. veebruaril 2003. Tema karjäär kestis üle 60 aasta ja hõlmas 160 filmi, millest ta ise režissöörina pildistas 18. Sordi, kes on tunnustatud olulise tegelasena itaalia komöödia (commedia all'italiana) ning ühe tähtsaima itaalia kino näitlejana, kujutas sageli Itaalia ühiskonnas toimunud muutusi oma etenduste kaudu. Sordi alustas karjääri 15 aasta pikkuse perioodiga väikestes rollides kaameraga või kõrvalosatäitjana, debüteerides ekstrana 1937. aastal filmis *Scipione l'Africano*. Algselt õppis ta muusikat, lauldes seitse aastaselt Püha Peetri kabeli kooris ja õppides häälemuutuse järel mitu aastat ooperit. Kuigi ta õppis mõlki Giuliano Romanos ärikooli Trasteveres ja hiljem lõpetas raamatupidajana ema rõõmuks, käis ta ka Milano filodramma akadeemias, kuid saidi Rooma dialekti ja tajutava talendivabaoleku tõttu väljaajamisele. Varaseks eduks kujunes häälnäitlemine, eriti Oliver Hardy dubleerimine alates 1937. aastast. Tema teatav kogemus aitas kujundada tema komöödiatalente. Sordi saavutas tuntuse kui juhtiv näitleja 1950. aastate alguses ja teda peetakse üheks suureimaks itaalia komöödia interpreediks. Ta tegi sageli koostööd Nino Manfredi, Vittorio Gassman'i ja Ugo Tognazziga, moodustades populaarse neliku. Silmapaistvasse kolmikku kuulusid ka Aldo Fabrizi ja Anna Magnani, mis aitas kaasa Rooma kinos kujutamisele. Kuigi tema varasem töö kindlustas tema positsiooni komöödiamehena, hakkas ta 1960ndatel interpreteerima keerulisi dramaatilisi tegelasi. Kogu karjääri jooksul ammutas Sordi oma tegelaste jaoks inspiratsiooni Itaalia ühiskonnast, tehes koostööd tuntud režissööride, kirjanike ja stsenaaristidega. Ta võitis viis Nastro d'argento auhinda, kümme David di Donatello auhinda ja Kuldgloobuse auhinna. Tunnustuseks tema ulatuslikele panustele kinole, anti talle Kuldene Lõvi elutöö eest.