Niní Marshall

Niní Marshall, keda sündis Marina Esther Traveso 1. juunil 1903 Buenos Aireses Argentinas, oli Argentina humorist, koomikunäitleja ja stsenaaristi. Ta suri Buenos Aireses 18. märtsil 1996, 92-aastaselt. Teda tuntakse hüüdnimede all nagu 'Seelikus Chaplin' ja 'Huumori Daam', ning tema karjäär kestis mitmeid aastakümneid, jättes olulise jälje Argentina meelelahutusele.

Marshalli professionaalne elu algas teismusena reklaamitööst, millele järgnesid kaastööd ajalehele La Novela Semanal alates 1933. aastast. Ta töötas ka meelelahutuslikuks kriitikuteks ja avalikkustajaks raadio saate Sintonía jaoks kuni 1934. aastani, kirjutades pseudonüümi Mitzy all. Tema varase karjääri hulka kuulus laulmine Radio Municipalis 1936. aastal nime Ivonne D'Arcy all ja ka paaritöö Juan Carlos Thorryga. Ta töötas välja satiirilised tegelased Cándida ja Catita, kes esindasid Euroopa immigrante ning said tema komöödiastiili keskseks elemendiks. Ta debüteeris filmis 1938. aastal filmis Mujeres que trabajan , kus töötas ka stsenaaristi kohal. Aastatel 1939–1940 mängis ta kolmes Manuel Romero lavastatud filmis: Divorcio en Montevideo , Casamiento en Buenos Aires ja Luna de miel en Río .

Marshalli karjääril tekkisid raskused, kui Argentina valitsus keelas tal 1940. aastal raadios ja 1943. aastal filmides esineda, viitades „keele moonutamisele“. Seepeale järgnes tema pagendus Mehhikos alates 1950. aastast filmi Mujeres que bailan valmistanud. Sel ajal jätkas ta tööd filmis, teatris ja raadios, isegi filmides Hispaanias pealkirjaga Yo no soy la Mata-Hari . Ta naasis Argentinasse 1955. aastal Juan Peróni kukutamise järel ja mängis filmis Catita es una dama (1956). Kogu oma karjääri jooksul lõi ta arvukalt teisi komöödikaraktereid, sealhulgas Cosme, Doña Caterina ja Mónica Bedoya Hueyo de Picos Pardo Unzué Crostón. Ta sai mitmeid auhindu, sealhulgas Sensación Radiofónica auhinna 1937. aastal, ACCA auhinnad parima komöödiaktriisi kategoorias 1945. ja 1947. aastal ning Konexi auhinna 1981. aastal. Ta esines 1960ndatel populaarses telesaates Sábados circulares ja andis üle 1500 etenduse café-concert’i show’s ... Y se nos fue redepente alates 1973. aastast. Tema viimane film oli ¡Qué linda es mi familia! 1980. aastal. Ta kirjutas oma mälestusi 1985. aastal ja sai 1992. aastal Podestá auhinna elutöö eest ning 1989. aastal kuulutati ta „Buenos Airese ilustriks kodanikuks“.